Minu Itaalia 5

Et asi ikka täiuslik oleks, olin mina siis nüüd ka oma 24-tunnises kõhuviiruses ära. Eile hommikul jõudsin teha ühe kohvi ja võileiva, kütta ahi ja panna masinatäis pesu pesema ja siis laksas ära.

Külmavärinad, palavik, täielik nõrkus. Kusjuures palavik oli ka täna hommikul, aga nüüd annab tasapisi järele. Ajasin omale juba kepid alla a tegin ühe võileiva ka. Jah, aeg ei ole pikk, aga see on üks igavesti vastik aeg. Ja täiesti raisatud aeg.

Aga meil on nüüd kaks pereliiget veel,kes ei ole haiged olnud. Väljasõit on juba homme.

Selle nädala töövõidud

Number üks on loomulikult leping Maksekeskusega ehk siis pangalingid peaks kusagil olemas olema. Kahjuks selleni hetkel poes liikuda ei saa, sest Omniva pakiautomaadi valik ei tööta. Ja enne kui transport valitud ei ole, maksmise juurde ei saa.

Ja see ei tööta seepärast, et Omnivaga on vaja mingi lisaleping sõlmida. Vist. Igal juhul kirjale, kas ma saan ja mis ma saan, veel vastust ei ole. Maksekeskuse saaks ka vahendajaks võtta, aga kuna mul mingi ärkliendi leping Omnivaga juba niigi on, siis Maksekeskusele pigem veel mingit vahendustasu maksta ei taha. Aga töövõit on siis see, et mu e-pood vastab igati tunnustatud e-poe nõuetele.

Ja siis tuleb sama leping ka Itellaga sõlmida. Aga jääb kuu lõppu.

Number kaks on turundusplaani täitmine. Tegin juba kõik järgmise nädal FB-postitused valmis ja need on ajastatud. Oleks küll tahtnud veel 2 postitust kodulehele kirjutada, aga tõenäoliselt ei jõua.

Number kolm on see, et käisin neljandas lasteaias lõpuraamatusse minevaid pilte pildistamas. Sellest, kui vaimustuses ma eile olin, kirjutasin teise blogisse. Otsustasin ka hakata seda teenusena pakkuma ning asusin portfoolioks laste pilte koguma. Loomulikult kõigepealt vanemate käest luba küsides. Tahaks ikka 10 näidispilti kokku saada ja et mõnel pildil oleks keegi, kes ei ole mu oma laps. Albumi koostamine jääb ka kuu lõppu, aga seda, mis on alustatud, ei saa nüüd enam pooleli jätta.

Neljandaks on esimene kevadkülv on tehtud ehk siis 3 erinevat sorti paprika ja härjasüdame tomat on külvatud. Või täpsemalt kasutasin osaliselt lapstööjõudu. Minu omad on juba nii treenitud, et neil kõrval enam seisma ei pea. Anna ainult tops ja seemned kätte ja teevad ära. Vahepeal peaks need kenasti tärkama.

Viiendaks tõstsin Imelooma pildid ja paberimajanduse pilve peale, sest sõbranna rääkis paar päeva tagasi, mismoodi tema arvutisse tuli krüptoviirus ja pani pildid kotti. Mul on tohutult pilte, ei taha neid kotti panna. Tegelikult see pilv pole ka väga turvaline ja peaks veel ühe koopia ka välisele kõvakettale tõstma. Midagi seal mingi aja seisuga siiski on, aga iganädalast varukoopiat ei ole.

Mis tuletab meelde, et mul on kõvakettal No, Pogodi multikad. Peaks need arvutisse ümber tõstma. Oleks lastel midagi lennukis vaadata. Nii et osa töövõite on veel ees.

Täiendus: Sain just Omnivalt kirja, et mul on kõik vajalikud lepingud olemas. Tuleb ainult kodulehelt õiged paroolid üles leida. Juhuu!!!!

Minu Itaalia 4

Mõnusale Itaalia reisile oleme jälle sammu lähemal. Eile broneerisin neljanda ja viienda öö Vieste lähedal. See on küll üle 200 km Pescarast, aga piltide järgi tundub see nii lahe koht olevat, et kui oletada, et ma sinnakanti oma elus enam kunagi ei satu, siis ei saa lihtsalt käimata jätta.

Aga kuna ilmprognoos on veelgi kehvemaks muutunud, siis ehk ongi autos meeldivam aega veeta. Näeb rohkem ja on vähemalt soe ning kuiv.

Seda enam, et kõige kiirem viis selle kahe punkti vahel liikumiseks on tasuline kiirtee. Mingi maksuleht ütleb, et umbes 9 euri ots. Seal on ulmeliselt väravaid ehk siis iga mägedest tuleva tee Teine variant on liikuda mööda kohaliku tähtsusega teed, mis liigub veel kiirtee ja ranna vahel. Eks näis, kuidas ilmon ja aeg on. Maalilisi vaateid näeks seal kindlasti.

Autot ei ole kusjuures veel rentinud. Eile oleks see peaaegu juhtunud, aga pakutav kindlustus võttis korra mõtlema. Õigemini pakutakse seal kasko kindlustuse kindlustust või midagi sellist. Mugavustoode iseenesest. Võid võtta kindlustuse mujalt ka, aga siis võtab rent algul ikka aha maha ja pärast saad siis heal juhul kusagilt tagasi. Selle kindlustuse eest ei pea pärast kellegagi vaidlema 😀 Hind on muide 7+ eurot päev ehk siis pool rendisummast.

Kuna me itaalia keelt ei oska, on kindlam vist see kindlustus võtta. Rahvas räägib, et ikka hakatakse sulle igasugu kriime pähe määrima ja katsu sa siis nendega vaielda. Samas tean ka, et kui keelt ei oska siis karju omas keeles. Kõik saavad aru 😀 Aga see selleks.

Veel lahendasin ära ka Riiast tuleku küsimuse. Küll alles eile. Oleks päev varem lahendanud, oleks veel igavesti hea lahendus olnud. Nimelt on hetkel Riias ööbimine väga odav. Peale pikka kaalumist võtsin siis bussijaama juures neljase toa. Vets ja vannituba küll koridoris, aga lisaks mingi hommikusöök ja kõik see neljale 23 euro eest. Ei pea lapsi linnas edasi-tagasi liigutama, kuigi lennuk maandub juba 20.25, mis pole veel väga hilja. Aga seepärast jääb vist ära väike jalutuskäik Riias. Ise oleks tahtnud küll, kui juba seal olla, sest minu meelest on Riia ilus linn. Aga ehk hommikul veel jõuab, kui uni varakult ära läheb. Vanalinn ju kohe maja taga ka.

Veel natuke kojusaamise kuludest. Lennujaama buss 1.15 nägu, kui pilet ette osta. Bussist on 2 eurot ja ma ei tea veel, kas lastel on soodsam hind. Buss Riia-Tallinn tuli neljale 25 eurot. Oleks päev varem ostnud, oleks poole hinnaga saanud. Naistele oli naistepäevasoodustus. Kuna buss ei olnud enne eilset teema, siis ma millegipärast seda nii hoolega ei vaadanud ka.

Igal juhul nii või teisiti ei tulnud selliste hindade juures enam mõttesse auto ette viimine või kellegi järele kutsumine, sest paak bensiini ja parkimistasu või siis kompensatsioon autojuhile ei tule kuidagi soodsam. Lisaks kulutab see ükskõik millise autojuhi aega terve päeva.

Kindlasti oli eile veel midagi, millega ma seoses reisiga hakkama sain, aga ma ei saa mõelda, kui keegi kogu aeg kõrval räägib ja täna on see päev nädalas, kus ainult 2 tundi keegi ei räägi ning siis plaanin teha tõesti süvenemist nõudvaid asju, mis on vaja enne ära teha. Põhiliselt Matkaliidu asjad. Arvuti tuleb küll kaasa, aga no selliste asjadega pigem puhkuse ajal ei tegele.

Pärast teen kindlasti kuludest kokkuvõtte ka ja postituse, kuidas säästlikult reisida. Ma lihtsalt olen liiga palju informatsiooni läbi närinud ja on patt see ainult enda teada jätta.

PS. Üks ööbimine on veel broneerimata. Leidsin väga vinge kaminaga onni mägedes, aga seal ei ole Internetti. Nii et kui vähegi jõuab enne eeltööd ära teha, kaardid värgid jne, siis läheb ära. Vähe ei libistaks kaminavalgel kusagil mägionnis veini 😀 Ehk siis minul ongi plaan see mujalt kokkuhoitud raha ära süüa ja juua 😀

Pildil killuke järgmise nädala ilmaprognoosi.

Minu Itaalia 3

See Itaalia reis koos lastega on ikka paras peavalu ehk siis päris korralik korraldamise ja olukordade lahendamise koolitus juba ette.

Vähe sellest, et Itaalia ilmaprognoos on kehv ehk siis mägedes on nüüd juba ainult 5 kraadi sooja ja ikka vihm, siis jäi nüüd laps ka haigeks. See laps saab tõenäoliselt esmaspäevaks terveks, aga nüüd on ülesanne teised tervena hoida. Kõhuviirusega ei ole vist kõige parem mõte lennureisi ette võtta.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsi hoopis oma broneeringutest rääkida. Kõigepealt jõudsin ma eile oma mõtetes nii kaugele, et Bookingu kaudu broneerides tuleb omale teha mitu erinevat kontot. Nimelt on neil selline boonusprogramm, et esimeselt broneeringult saab 10% alla ja soovitaja saab selle eest 15 dollarit. Nii mitme konto vahel kabetades peaks lõpuks saama terve ööbimise jagu raha kokku. Säästureisijale pole paha.

Mõeldud-tehtud. Kõige kriitilisem tundus viimane ööbimine. Esialgu plaanisin seda küll lennujaamast kaugemale, aga hinnad pole enam kuigi soodsad ja nii tuli laiemalt ringi vaadata. Nii leidsin viimase koha uuesti Pescaras ja kõigest 3 kilomeetri kaugusel lennujaamast. Saabki hommikul kauem magada ja niigi tuleb pikk päev.

Ostsin oma teise kaardiga selle ära, sest seda uut liitujat kontrollitakse krediitkaardi numbri järgi. Kontot ma ei teinud.

Siis helistas klient et ta tuleks kohe järele millelegi, mida mul reaalselt olemaski ei olnud. Loomulikult seda meili, et ta tuleb, nägin ma alles pärast. Tormasin siis õmblema. Vahepeal tulid lapsed koju, neid vaja kuulata-toita-suunata.

Kui lõpuks uuesti arvuti taha sain, selgus, et kinnitusmeili ei ole. Ja telefoni saadetud link ei tööta. Tõmbasin omale igaks juhuks juba Bookingu appi ka ära. Äkki on kuidagi abiks.

Juhe jooksis täiesti kokku. Mida teha? Kas meiliaadress läks siis valesti ja kinnitus saadeti kuhugi suvalisse kohta? Bookingust mingeid omaniku andmeid kätte ei saa. Loogiline ka, muidu tehakse ilma vahendustasuta diile. Leht näitab, et vabu tube ei ole, seega ikkagi nagu korras. Pangas ka raha broneeritud. Google mingi telefoninumbri siiski andis. Kirjutasin sinna. Lisaks kirjutasin veel kõikvõimalikesse kohtadesse. Nagu mingi närvihaige. Aga ameeriklastega suhtlemine on õpetanud, et kui midagi on, küsi. Küsi palju ja küsi täiesti lollilt ja see on täiesti ok.

No ja siis leidsin Bookingu enda lehelt, kusagilt kõige alt, nupu tekstiga: „ Ei saanud kinnitusmeili? Ikka juhtub. Sisesta meil, kuhu kinnituse tellisid ja me saadame uuesti.“ Sisestatud ja hoplaa, olemas! Ei kirjutanudki mingit valet meili. Tuleb välja, et täiesti tüüpviga, mis on kenasti ära lahendatud.

Mina aga kulutasin terve tunni selle otsimise ja kirjutamise peale. Nii et kui sinuga midagi sellist juhtub, siis tea, et kusagilt on võimalik kiiresti ja mugavalt uus kinnitusmeil tellida.

Muide, ei Booking.com helpdesk ega itaallane ei ole mulle siiani midagi kirjutanud. Jah, selle paanika käigus selgus, et korteriomanik räägib ainult itaalia keelt. Ma ei olnud seda varem tähele pannudki. Aga noh, siis juba nädal selja taga, ehk saame ikka hakkama 😀

Ja veel, kes tahab oma esimeselt ööbimiselt 10% tagasi saada, siis võib lahkelt minu linki klikata või hiljem küsida. Saame natuke soodsamalt seigelda. Oleks ma ise seda vaid esimest korda ööbides teadnud!

PS. Positiivne on see, et praegu lubab neljapäevaks ja reedeks juba päikest. Nii et kaks päeva ehk ilusat ilma ikka ka 😀 Või mis ilus see maksimaalselt 11 kraadi ikka on. 😀

Meie Itaalia vol 2

Täna, nädal enne puhkusele minekut, olen juba masenduses. Nii emotioonide rohke ettevalmistus. Kõigepealt vaatasin sõbranna toredaid Tenerife pilte ja siis Itaalia järgmise nädala ilmateadet.

Kui praegu, kell 10 hommikul, on seal juba 19 kraadi sooja, siis nädalaga saab see pidu otsa ja esmaspäeval ootab meid ees 9-kraadine vihmane ilm. Sealt edasi 10, 12 ja kolmapäeval isegi tubli 8 kraadi ja ikka vihm.

Homseks lubab Tallinna ka 6 kraadi sooja ja vihma. Sellise ilma nautimiseks pole vaja nii kaugele sõita.

Ja mu pole ikka plaani, mida seal teha. Või noh, plaan on väljas matkata, aga vihmaga kuigi kaua ei matka. Laste jaoks pole üldse suurt midagi leidnud. Loomaaia leidsin, aga see on lahti ainult nädalavahetustel, seega vähemalt laupäevaks on tegevus olemas.

Seal piirkonnas on ka väidetavalt Itaalia suurim seikluspark, mis avatakse 25. märtsil. Pühapäeval, mitte laupäeval. Pühapäeva hommikul me tuleme juba lennuki peale. Ühtegi siseruumide meelelahutust ei ole leidnud. Ma pole kindel, kas seal muuseumidki nädala sees lahti on. Pekki, ma ütlen.

Suur probleem on veel see, et meie reis lõppeb Riias. Mis see siis ära ei ole, mõtlesin. Aga on ikka küll. Nimelt ei tule pühapäeva õhtul Riiast Tallinna bussi. Või ma ei ole seda veel üles leidnud. Riia bussijaamast tuleb esimene buss 3.30 no ja lastega öösel seal Riias üleval passida ei ole lõbus. Jäävad võimalus võtta ka Riias öömaja ja tulla alles hommikul, leida mõni tuttav, kes tahaks järele tulla või viia oma auto pühapäeval Riiga ette. Riia-Tallinn lend tuleb ka alles hommikul.

Aga piltide järgi on vähemalt puud praegu juba roosad. On need siis kirsid, mandlipuud või veel midagi kolmandat.

Äkki peakski üldse suusapuhkuse poole vaatama?

investeerimisest

Investeerimine mind huvitab. Samuti passiivse sissetuleku tekitamine. Seega jäin täna #kogumispäevikus laste koolifondidest lugema ja tuleb tõdeda, et seal grupis on ka nutikaid tegelasi, kelle rahaga seotud mõttekäikudesse tasub süveneda. Enamasti küll mehed.

Lihtsalt väideti, et pikaajaline investeering ei tasu ära. Pigem osta-müü ja kabeta ning see lükati ümber näidetega riigi algusaastatest. Et siis Tallinnas ostetud korterid on praegu 4,6 korda kallim. Tallinn on kasvanud 10% ja kõik tahavad kusagil elada.

Et sel ajal soetatud aktsiad (Tallinna Kaubamaja, Hansapank) on ka ulmeliselt kasvanud. Ehk siis tegelikult võib elus kõike juhtuda. Praegu tõesti enam kinnisvara ja aktsiad nii ulmelisi trikke ei tee.

Ainuke jama on selles, et mina olin sel ajal alles teismeline ja hiljem linnas isemajandav üliõpilane. Mitte midagi säästmiseks üle ei jäänud. Mitte et mul praegu väga raha üle jääks, aga oma pensionifondi pean igal juhul ise tekitama.

Kusjuures üheksakümnendatel sai ka ilma erialase ettevalmistuseta huvitavaid töökohti, sest tekkisid ametid ja asutused, mida varem olemaski ei olnud ja kedagi oli tööle vaja. Ole ainult õigel ajal õiges kohas. Õpiti ja areneti koos riigiga ja praegu on need inimesed väga tegijad igas mõttes.

Ühesõnaga olid põnevad ajad ja isegi kahju, et ise 5-10 aastat vanem ei ole 😀

Meie Itaalia

Niisiis oleme 2 nädala pärast juba kusagil tundmatus Itaalia väikelinnas, kus vist eestlased väga käinud ei ole. Näiteks tripist ei leia selle piirkonna kohta silpigi.

Kuidas me sinna sattusime, võib lugeda näiteks siit. Mina isiklikult hakkasin juba närvi minema, sest alla kahe nädala aega ja majutust ei ole, rendiautot ei ole, plaani ei ole, Ryanairi mõõtu teist seljakotti ei ole ja ilma ka ei ole. Ühesõnaga mitte midagi ei ole.

Kui algul vaatasin majutust, kus oleks hommikusöök, ujumisbassein, merevaade ja katuseterrass, siis lõpuks jäid valikusse ainult hind ja köögi olemasolu. Sest märtsis on Itaalias veel külm, lastega niikuinii paigal ei passi ja pimedaks läheb juba kell 6 õhtul. Jääbki rohkem raha toidu veini ja muude hüvede jaoks.

Kui sai selgeks, et välibasseinid on veest tühjad, siis sai hakatud läbi kammima hotelle. Tuleb välja, et ka neil ei ole sisebasseine. Mõnel on mullivann ja paar sauna. Teistel pole sedagi. Ja hotelli hinnad on teadagi. Kirjutasin mõnele, et infot saada, aga ei valgusta nad sind midagi. Hea kui lause vastuseks saad.

Ja täna broneerisin lõpuks soodsa korteri kusagil täiesti tundmatus kohas (Hurraa!!!). Kuna võtame rendiauto, siis täiesti ükskõik, kus see baas on. Lennujaam peaks olema 9-10 km kaugusel. Omanik on veel venelane, saab asja ka kasvõi vene keeles aetud. Mina neid itaallasi natuke kardan. Rõdu, köök ja mullivann on ka 😀

Sinna jääme kaheks ööks ja siis mööda rannikut edasi. Viimased kaks ööd tahaks mägedes veeta. Nüüd on igal juhul põnevus jälle hinge ja hakkaks või kohe minema.

Programm tuleb ka veel kokku panna. Iga majutusasutuse lehel on välja toodud absoluutselt erinevad rannad, varemed, mäed, matkarajad, seega on neid seal palju. Info muidugi itaaliakeelne. Laste tempos kulgedes kaugele tõenäoliselt ei jõua ka. Õnneks lõunaund enam keegi magama ei pea.

Nii et tõenäoliselt vaatame kohapeal, mis elu toob. Elu on endiselt seiklus!

PS. Ilm on seal kevadel heitlik. Nii pikalt veel kusagil ette ei näita, aga pühapäeval lubatakse isegi 21 kraadi sooja ja siis kukub jälle 14 peale.

Õues

Eile võtsin pool lastevaba päeva ja käisin täiskasvanutega kõndimas. Kohe 20 kilomeetrit käisime ehk siis tulime Tabasalust Nõmmele. Harkus ja Astangul käisime ka. Täna on koivad natuke kanged, sest ei ole need harjunud lumes sumpama.

Aga tegelikult tahtsin täna sellest rääkida, et üks lastega pere oli ka kaasas. Tüdruku vanust ei tea (silma järgi 9-10), aga perepoed oli 5. Küsisin ta käest järele. Ja kõige nõrgem lüli oli seal hoopis pereema. See viiene oli veel peale 12 kilomeetrit väga rõõmsa moega. Lõpuni nad küll ei tulnud, aga väga-väga tubli saavutus.

Hakkasin mõtlema, palju minu oma sellisel maastikul vastu peaksid? Kas nad üldse peaksid? Hetkel on kõik väljaminekud suure kisa, nutu ja löömisega. Õues on lihtsalt nii nõme ja igav. Kui enne veel sai, siis nüüd, kui mõlemad koolis käivad, on asi ikka täiesti hull. Metsas visatakse teatraalselt pikali ja väidetakse, et üldse ei jaksa, taustaks selline kisa, et karu keerab kah koopas teise külje.

Kui varem oodati lund, kui hingeõnnistust, ka suvel, siis sel talvel on Noorem umbes-täpselt kaks korda kelgutama saanud. Koos Issiga. Õega või teiste ümbruskonna lastega koos välja ei minda. Vanemat aitavad kooli kehalise tunnid. Nad ikka kord nädalas peavad kelgutamas käima. Kujutan juba seda nurinat ette, mis gruppi saadab. Tubli õpetaja, et viitsib.

Ja isiklik eeskuju üldse ei nakata. Issi käib praegu 5 korda nädalas suusatamas, mitu tundi jutti. Muul ajal jookseb. Mina käin iga päev oma 10 000 sammu ja vabal ajal kolan pikemalt ringi. Aga lastele meeldib toas kusagil diivaninurgas kõveras ükskõik millist ekraani passida. No ei hakka külge.

Aga kaheksa pidigi see iga olema, enne mida saab veel suunata ja harjumusi kujundada, peale seda on läbi. Jääb ainult loota, et suuremana on kehal veel meeles ja tekib uuesti huvi. Võimalik, et see piir on nüüdseks juba 7 peale tulnud.

Viiesed aga ongi väga hea iga, nad vaimustuvad kergesti ja kõigest. Meenub kasvõi sünnipäev Pääsküla rabas. Nii et kel veel koolieelikuid, liigutage, näidake, tutvustage. Eks me ka ikka püüa edasi, kuigi lumematka maiku vist sel talvel enam suhu ei saa.

Kohtume õues!

Osta randmekad ära!

Hämmastav, kuidas ma kogu aeg oma asjade ja tegemistega ajast ees tahan käia ja kui aeg kätte jõuab, siis olen juba tüdinenud. Siin mõned näited.

Näiteks mõned aastad tagasi lükati Ajujahil mu projekt tagasi põhjendusega: liiga uuenduslik. Õigus, selle idee aeg ei ole praegugi veel kätte jõudnud, aga ootame-vaatame. Samuti naerdi EASi alustavate ettevõtjate koolitusel minu äriplaan mänguasjade rendi kohta välja. See aeg peaks nüüd kohe-kohe meile siiski kätte jõudma. On juba ports inimesi, kelle arvates ei võida see, kellel on surres kõige rohkem asju.

Järgmisena tulevad meelde randmesoojendajad. Blogipostituse nendest olen ma teinud jaanuaris 2015 ehk siis kolm aastat tagasi. Sel aastal kandsin neid ise ja tegelesin ka aktiivse müügiga ehk käisin laatadel ja jagasin Facebooki müügigruppides. Vaadati nagu mingit imeilmutust oma poolikute kinnastega. Nüüd koovad ja vajavad neid millegipärast kõik. Ainult kolm aastat läks aega. Kusjuures maailmas on see mood juba möödas, sest juhendeid vähemalt minu käest enam ostetud ei ole.

Eelmisel aastal kudusin valmis 10 krunnimütsi. Võib siis loota, et kahe aasta pärast saan neist ka lõpuks lahti, kui vahepeal just üles arutanud ja millekski popimaks kudunud ei ole. Tagantjärele tarkus ütleb, et turundusele raha kulutades oleks need ikka varem ka müüdud saanud.

Hirmsasti tahaks veel ka targutada praegu blogijate hulgas kirgi küttev Perekooli teema, milline paistab lugejatele keskmine blogija. Kuigi enamik blogijaid sellega ei nõustu, tundub ka mulle, et praegune blogija on väga noor ja nad mõtlevad ning tegutsevad ka nagu noored inimesed ehk siis natuke teistmoodi. Aga lugeja on samas vanusegrupis, seega kõik on hästi. Lugejad ja kirjutajad kasvavad ja arenevad lihtsalt samas tempos, seega võib see asi veel mõnda aega popp olla.

Ja selge on ka see, et kirjutada ongi aega inimestel, kes ei ole väga tugevalt töö või kooliga hõivatud ehk siis üldiselt noored lapsevanemad jah. Juba koolilaste vanemaid mulle nii väga silma ei ole hakanud. Igasugu välimuse ja sisemise ilu väljatoomine on muidugi üle võlli.

Aga blogimine ja mina?

Kui mina veel kahekümnendate alguses olin, siis selline asi Eestis moodne ei olnud. Ise ma siiski juba üle 10 aasta tagasi kirjutasin, aga tõenäoliselt rohkem endale. Kaua see nüüd siin eriti popp on olnud? Viimased viis aastat? Sinna keskmise blogija kuvandisse ma igal juhul enam ei mahu. Ja minuealine lugeja ei ole sellise meelelahutusega harjunud ka. Nemad loevad pigem Postimeest ja vaatavad õhtul AKd. Ja popiks ning noortepäraseks ei ole ka enam võimalik saada, nii et läinud rong.

Praegu jõudsin järeldusele, et see ongi eestlaste eripära – enne ei tee, kui naaber pole proovinud. Ikka ääri-veeri-tasa-targu.

Pealkiri on meelega eksitav.

Nälg hakkab kohe näpistama :D

Alustan siit, et elan suvel Tallinna asemel Hiiumaal ja kasvatan oma talvejuurikad kõik ise, korjan marjad ise, teen mahlad-kurgid-supipõhja-segud ise. Ainuke häda on see, et linnas ei ole mul piisavalt ruumi ega jahedaid hoiutingimusi, seega toon oma toitu osakaupa linna.

Viimati käisin Hiiumaal novembris. Uus toidukäik on mis iganes põhjustel ja valede valikute tulemusel veninu ja veninud ja veninud. Peet on otsas ja porgand on otsas. Kurgid ja mahl on ammu otsas ja nii edasi. Järel on vaid kartulit, kaalikat ja 8 sibulat 😀 Nüüd siis oleks võimalus minna.

Ja just nüüd ei käigi praamid Hiiumaale. Veetase idatuulest madal ja nii ongi. Pole tuulesuuna muutuse lootustki. Sõidavad nüüd Virtsust ehk jäätee lootust enam ei ole ja nii näljas ka ei ole, et läheks selliseid teravaid elamusi otsima. Las see võimalus jääb ikka neile, kes päriselt koju tahavad.

Eks tuleb asja ümber hinnata ja kogu perega mineku asemel esimesel võimalusel üksi ära käia. Sest järgmine vaba nädalavahetus on meil alles 7. aprillil. Vot sulle toidukasvatust.

Aga nendest lugudest, kuidas ma veel vaba olles kooli- ja tööajal olen pidanud esmaspäeval tööandajale helistama, et täna ei tule, sest olen saarel lõksus, võiks ka kirjutada. Saarel tuleb ikka oluliselt absurdsemaid olukordi ette, kui idatuul. Ja ma ei usu, et mind iga kord üldse usutigi.