Müügitöö

Taaskord olen sunnitud telefonimüüki tegema hakkama, aga ma ei taha! Ma ei taha ei täna ega ka tulevikus telefonimüüjaks saada. Ok, tunnistan endale, et ma ei taha mugavustsoonist välja minna.

Ok, võtan ennast kokku ja lähen välja. Aga ma ei suuda omale selgeks mõelda (või meeldivaks mõelda), mis kasu ma sellest saan? Isegi kui ma saan selles heaks, ma ei taha telefonimüüjaks saada. Ja olen ringiga alguses tagasi 😀

Ronisin siis prooviks mugavustsoonist välja ja helistamise tulemused. Number ei ole kasutuses, number on hetkel hõivatud, kas saaks helistada tunni pärast?  Tulemus sama ümmargune null kui enne helistamist 😀 Urrr

Väga tahaks sel teemal kellegi nutikaga rääkida.

Hakkame tegutsema

Nüüd olen enda jaoks leidunud Hakkame tegutsema podcasti. Mingi 10 lugu on 63st praeguseks kuulatud ja on tekkinud mõned üldistavad mõtted.

Kõik on endast jube heal arvamusel

Minul on sellega kahetised tunded. Ma 25-selt olin ka endast heal arvamusel, tõenäoliselt ka avalikult, sest sain selle eest ikka väga palju sugeda. No et ei ole põhjendatud ja pole ilus ja üldse olen tegelikult täiesti mõttetu tibi ning teised pettuvad, kui ma ennast ise nii kiidan. Ma ei osanud arvata, et mõned inimesed teevadki teisi maha, et nii oma ego upitada. Ja enesekiitjaid vaatan sellest ajast peale kahtlase pilguga. Ühesõnaga valdkond, millest tuleb lahti lasta ja kas just avalikult, aga enda mõttes kindlasti ennast ka kiitma hakata. Tasub ju proovida.

Inimeste stardipositsioonid ei ole võrdsed

Tallinna inimestel on üldjuhul vanemad haritud ja headel töökohtadel. Nad on juba väga noorelt saanud vanemate juures kätt proovida, kodus vestelda  või on omanud muljetavaldavat raamatukogu, vanemad on aidanud materiaalselt või nõu ja jõuga. Seda enam meeldivad mulle edulood, kus kangelane/kangelanna tuleb üksikvanemaga perest või Hiiumaalt nagu mina või läheb üksi lombi taha kooli. Need inimesed on juba väga noorelt pidanud hakkama enda heaolu eest ise võitlema ja kõvasti tööd tegema.  Ehk siis ühel juhul on suunavaks/tõukavaks jõuks vanemad, teise enda tahe. Võimalik, et lõppkokkuvõttes pole vahet.

Kõigil on edu võtnud kaua aega

Hämmastav, kaua inimesed on proovindu ja arenenud, kuni on jõudnud sinnani, kus nad praegu on. Kes mõtleb enne alustamist kaks aastat, kes on juba kaheksa teinud ning tundub, et enne 5 aastat (10 000 töötundi) pole üldse mingit edu mõtet oodata. Kõlab koledalt, aga hea on teada.

Ise ei tule sulle keegi midagi pakkuma

Ennast peab müüma, uksest ja aknast sisse pressima ja palju, palju ning pika aja jooksul.

Sa võid olla nii muljetavaldav isik, kui tahes, mitte keegi ei tule sulle midagi ägedat pakkuma. Ikka ise tuleb ennast täiesti süüdimatult ja valimatult sinna pressida, kus sa tahad olla. Ja kui sa ei tea, kus sa tahad olla, siis on see ikka eriti nukker. Muidugi on ka mingeid õnnelikke juhused, aga neile lootma jääda….?

Kogu elu on müük, ka enese müük. Nii et ka selle valdkonnaga tuleks ennast ruttu kurssi viia 😀

Lemmik esineja on hetkel muidugi Peep Vain, aga inspireerivatest inimestest kirjutan ehk kunagi pikemalt. Kahju, et ma neist mitte kedagi isiklikult ei tunne. Või ei, neid saateid hakkasingi kuulama ainult seepärast, et üks nimi oli tuttav. Krista Teearuga olime kunagi koos Ettevõtlusjoogas, mis kujutas endast siis veebikursust, kus olid koos vaimne ja ettevõtluse pool. Tegelikult üht inimest sellest ajast näen ikka paar korda aastas (oma sünnipäeval näiteks) ja veel mõne tegemistel saab FB vahendusel silma peal hoida. Kokku pole ammu saanud. Ehk oleks aeg?

Etsy

Etsyga on kummalised lood. Kõigepealt on sellest aastast nüüd nii, et esimesena kuvatakse otsingus sulle kõige lähemad müüjad, seega satume ameeriklase pilti ainult siis, kui ta midagi väga spetsiifilist otsib ja seda lähemalt ei leia. Küll aga on nüüd plahvatuslikult tõusnud sakslastest kliendid. Otsingus suhe 3:1.

Aasta algus oli päris hea, iga nädal tuli ka 1 müük Euroopast.  See turu muutumine on kahe otsaga asi. Ühelt poolt mis saab olla selle vastu, et klient on lähemal – tarneaeg lühem, jälgimisvõimalus olemas, jääb palju jama ära. Teiselt poolt vähemalt mina ei tunne sakslast. Mida ta otsib, mida ta tahab, mis pühad neil on ehk millal ta otsib. Tuleb alles välja uurida. Ja välja tuleb selgitada ka see, kas peaks ehk teksti laskma päris sakslasel ära toimetada. Praegu toimub tõlge Etsy sees automaatselt ja tont seda teab, mis nii välja tuleb.

Praeguseks olen ka kolm nädalat iga päev vähemalt 2 asja sättinud ehk siis pilte lisanud, pealkirja muutnud, tag´e muutnud, tutvustust juurde lisanud, aga erilist klikkide tõusu märgata ei ole. Müük pole selle aja jooksul ka olnud. See ongi imelik, et kui sa midagi iga päev teed, näed ka igapäev statistikat ehk seda, et tulemust ei ole ja see ajab närvi ja kustutab motivatsiooni. Kui sa aga midagi ei tee ja ikka midagi juhtub, siis teeb see rõõmu.

Teine ärkamine toimus failipoes, kui avastasin, et hetkel olen 12+ eurot miinuses. Sellega on vaja nüüd kõvasti tööd teha. Samas on see ka tõenäoliselt seotud US otsingust väljajäämisega. Eurooplane faile ei taha. võib-olla tahavad nad valmis pilte?

Olen paar uut asja meisterdanud, aga sellega põhjust välja ei tule. Samas olen ajaga palju arenenud ja praegu tundub see, mida olen müüki pannud, ikka üsna jura. Nii et kas ongi mõtet jätkata? Etsy tõstis hiljuti ka üsna isukalt vahendustasusid.

Äkki peaks veel mõne fotopanga poole vaatama? Juba vaatasingi Shutterstocki. Esimesed 40 pilti on üleval, 10 on läbivaatamises. Panen ka vaikselt Creative Marketisse pilte juurde, seal peale loa saamist keegi enam ei kontrolli. Müüke muidugi ei ole. Aga poe ülalpidamine on mõlemal juhul tasuta.

Etsy ja pildipankade klient on muidugi erinev. Üks on elukutseline kujundaja, teine kodukasutaja, kes prindib (üldjuhul ise) juba valmis teose oma koduseinale.

Nii et taas uued ajad ja uued küsimused. Aga eks tõde selgu varsti.

 

Esimene pluss leitud!

Esimene äratundmine toimus just praegu, aga kõigest järgemööda.

Kõigepealt ma olen nüüd 7 päeva jutti täitnud eesmärgi ehk siis 11000 sammu täis saanud. Olen saanud  üle puhkuselt tagasituleku loidusest ning lumepudrust tingitud ebamugavusest. Tegelikult olen selles kuus saanud isegi 11 päeval ehk siis 11/16 tehtud! Muidu aga võtan tasapisi oma laiskust tagasi, aga selles kuus 5000 on ikka miinuses.

Nüüd aga hakkas libedus kummitama ja ma otsustasin käia täna Magazinis ning osta omale kah voodriga Lemigo kummikud. Ütlesin veel hommikul, et rohelisi ei tahaks. Kummikuidoli isegi hämmatavalt suur valik, number 40 osas siiski väga valida ei olnud. Proovisin siis seda nelja, mis õnnestus leida ja midagi ei ole teha, tuli võtta just rohelised. Aga öelda oskan ainult kiidusõnu. Panin need kohe jalga ja tulin Raku järve kaudu jala koju. Nii kerged, nii mugavad, nii soojad ja üldse pole libedad.

Ja nüüd käisin just kohalikus külapoes ja panin kah oma rohelised kummarid jalga. Tõesti mõnus on otse läbi sopalompide lasta, mitte seal servimööda ukerdada ja ikka libiseda.

Tagasi jalutades aga sõitis mulle lillepoe ees kõnniteel ette natuke kõrgem mersu. Ega ma neid marke ei jaga, aga tõenäoliselt kallim. Ja mersust astus välja kuldsetel  nii 14-sentimeetristel tikkkontsadel liibuvates pükstes ja imeliku naba paljastava karvikuga blond tibi. Ja siis ma tabasin ennast mõttelt, et kas ta arvab, et on nüüd ilus? Sest mugav selline kombo mitte mingil juhul ei ole.  Kas mees mersus arvab, et tal peab kõrval olema selline naine?

See on kindlasti eelis, et enam ei pea oma välimusega mitte kellelegi mitte midagi tõstma. Tahan panen kummarid, tahan panen kleidi. Ei taha, ei lähe üldse kodust välja. Ja seda, mis mul siin seljas on, ei sa te tõenäoliselt kunagi teada  😀

Aeg hakata elama

Nonii, aeg on blogi oma algsetele jälgedele tagasi juhtida ja kirjutada elust neljakümnesena.

Asi nimelt selles, et ma hetkel ei arva, et neljakümnendad on mu elu parimad aastad. Isegi kolmekümnendad ei olnud. Ma tahaks hoopis olla 25.

Miks? Ma teeks mõned asjad teistmoodi. Ma õpiks ja loeks palju rohkem. Mitte naistekaid, vaid enesearenguga seotud raamatuid.  Asju, mida ma tean praegu, oleks tahtnud teada juba varem. Oleks ehk osanud hoida suhteid ja sõprusi. Minu eneseareng on olnud liiga aeglane.

Ma õpiks keeli ja reisiks rohkem ning kuhugi kindlasti pikemalt pidama. Välismaal elamine on juba viimased 10 aastat mu unistus, aga ikka ma olen siin.

Ma teeks kindlasti oma ettevõtte teoks ja ei kuulaks lähikondsete jutte, kui mõttetu ja raske see on ning ei tasu kindlasti ära. Seda enam, et üle 10 aasta hiljem ma tegin oma idee ikkagi teoks.  Aga ma kuulasin ja uskusin.

Ma hoiaks tõenäoliselt meestest ja lastest eemale, sest peaaeg kõik minu kolmekümnendad möödusid magamatusest udus. Ja vee 10 aastat hiljem kõik võtavad ja vastu ei anna midagi. Ma arvasin kahekümnendates, et ma ei saa kunagi lapsi ja ma ei tea, mis meeltesegaduses see otsus muutus.

Nüüd siis tuleb hakata mõtlema ja tegema nii, et neljakümnendad oleks parem aeg elust.   Mõnusam, nauditavam, kergem, edukam. Et ma enam ei tahaks olla 25. Aeg on taas hakata elama.

PS. Uurisin ükspäev raamatukogus enesearengu raamatute riiulit ja neid oli isegi kaks. Nii et lugemisvara on. Leia ainult need õiged.

Kuidas ma sõbrapäeval lilledest ilma jäin

Kuna me püüame oma rahaasju kontrolli all hoida ja niisama arutult ei kuluta, siis leppisime kokku, et ei hakka sõbrapäeval teineteisele midagi ostma. Kui väga vaja, siis hiljem on poole soodsam.

Nägin eile küll Selveris tulbikimpu hinnaga 2,49, mis on juba ikka väga soodne, aga kaasa ei võtnud. Äkki abikaasa ikka üllatab ja siis on topelt. Ei üllatanud. Ta pole üldse selline unistuste romantik ehk kui väga pole vaja, siis ei tee ega too, seega ma ei ole oma 10 abieluaasta jooksul väga palju lilli või muid üllatusi saanud.

Läksin siis täna taas Selverisse oma tulpe tooma. Ja mida ei ole, olid tulbid. Täiesti otsas! Kõik kodudesse ära viidud! Nii ma oma tulpidest ilma jäingi. Ähmiga ei olnud meeles kobarnelke ka kaasa võtta, sest neid veel oli. Hetkel tundub, et oleks ka asja ära ajanud küll. Mul eelmine tulbikimp juba üsna närakas. Jah, värsked lilled on asjad, mille peale ma kulutan, kuigi see on kõigest killuke luksust.

Aga homme on ka päev ja ehk on tulpegi juurde toodud 😀

Nagu minu suust kukkunud

Sotsiaalmeedias näen pidevalt pilte, kus laps on klassi parim või loeb juba väga noorelt raamatut või tal on ilus käekiri ja juures tekst „Nagu mina“.

No ma siis nüüd näitan läbi lapse oma tõelist palet.

Laps tahtis täna minna ilma kinnasteta kooli, sest kindad on kadunud. Tavaliselt need ongi kadunud. Vahel leiame üles, enamasti mitte. Ei lähe mööda ühtegi nädalat, millal õpilaspilet vähemalt korra ära ei kao. Selle saab kätte klassijuhataja käest, vahel leiame siiski koolikotist, sest ega sinna ise ei vaata keegi, vahel tänavalt jne. Tänavalt leiame ka telefoni, sisejalatsid või muud sellist. Loomulikult alles siis, kui ema avastab. Omal on täiesti ükskõik. Jõuluvana toodud aktiivsus monitor jäigi Egiptuses kaduma. Kuu aega sai olla. Aga sammude kogumine ei motiveerinu niikuinii.

Kui teised vanemad tunnevad rõõmu hästi tehtud tööde üle või on lapskohusetundlik, siis meie rõõmustame „Jes, täna ei tulnud märkust!“. Seda tõenäoliselt seepärast, et õpeaja ei taha enam panna. Ei ole päeva, mil kõik kooliasjad oleks  kaasas. Isegi kui õhtul pakid koos koti ära, siis järgmisel päeval vedeleb ikka midagi kodus täiesti ootamatus kohas. Kuidas see jälle välja sai, ei ole teada. Omal algatusel õpiku lahtitegemist meie peres ei eksisteeri. Eile unustas inimene lihtsalt lisasööki sööma minna ja mudilaskoor läks ka meelest ära.

Ükskõik, mis vedel kätte võetakse, see ümber läheb. Olgu see smuuti, mahl, piim, supp või hapukoor. Kõik, mis ümber ei lähe, see ajab pudi või jätab koori maha. Just avastasin laudlinasse kleepunud nätsu. Hea veel, et vaiba seest ei avastanud.

Ükskõik, mis käes on, see jääb vedelema sinna, kus käest kukkus. Olgu siis õpikud, riided või mänguasjad. Kõik sahtlid jäävad lahti ja uksed laiali.

Trennis ei taheta käia, sest sinna peab minema ja seal peab natuke pingutama ka. Omal algatusel õue minekust ma üldse ei räägi. Isegi vannituppa hambaid pesema või pissile on liiga pikk maa. Jah, meie 8 ja 10 pissivad ikka igal võimalusel plastmassist beebipotti. Kammi ei ole olemas ja selga kõlbavad esimesed asjad, mis ette jäävad.

Süüa kõlbab ainult  magus  ja nisusisaldusega toode. Supid on okse, köögivili rõve ja puder ajab öökima. Kõik see on piisav põhjus vanemate löömiseks. Ja põhjuse õe löömiseks leiab ka vähemalt 10 korda päevas.

Nii et jah, hoidke võimalusel minust ja minu kodust eemale. Midagi head siit oodata ei ole 😀

  1. Ma keeldun leppimast faktiga, et ta tõesti on nagu mina.