Puhkus!!!!

Ma lähengi puhkusele! Ei, mitte midagi eksklusiivset, millest ma siin eespool unistasin. Ma sõidan Hiiumaale. Üksi. Bussiga. Lihtsalt praamikohti ei ole ei reedeks ega pühapäevaks tagasi ja mul õnnestus saada viimane bussi koht. Lisaks on üksi sõites auto vedamine ikka hiiglama kulukas. Mu suur auto rüüpab bensiini ikka isuga.

Täiesti uudne kogemus taaskord. Kui ma eelmisel suvel käisin bussiga korra Hiiumaalt Tallinnas, siis teistpidi pole ma vist oma 15 aastat sõitnud. Ja üksi ei ole ma Hiiumaal ma ei tea, mis ajast käinud (ilma lasteta 10, aga ilma peikata?) Kui riided on veel kohapeal olemas, siis toit tuleb kõik läbi mõelda ja seljas kohale tassida. Lisaks viskasin kotti plätud, oma lemmikkühvli, paari sokke ja fotoka.

Kui autoga võtab kodust koduni teekond aega 4 tundi, siis bussiga 6 ja kõige lõpuks pean tagasi tulles ärkama umbes  5.20 nagu kunagi kooliajal, sest hiljem ei ole ühistranspordiga Kõpust võimalik Tallinna saada. (kontrollisin, alustades 1,5 tundi hiljem, saab 8 tunniga ka Tallinna 😀 )

Bussi istub kõrval pissihaisuga mees ja seljataga joovad noored nii, et paljast õhust jääb ise ka purju. Buss siiski ei ole luksus, kuigi saab tee vahtimise asemel raamatut lugeda ja kui veini oleks, siis ka selle lahti korkida 😀

Mida ma siis tegema hakkan? Tööd, väga palju tööd. Päeval aias ja öösel vaja arvutis pilte töödelda (eile käisin lõpupidu pildistamas) ka nädalavahetusel tegin jalgsimatkamise EMVl päris palju pilte. Jagaks neid meeleldi lastega. Ning kirjutada võiks, mõtteid on palju. Tee, palju viitsid, hommikul ei aja keegi üles. Ja kedagi pole vaja toita ega magama panna, tülisid lahendada ja meelt lahutada 😀

Millal tagasi tulen? Pühapäeval igal juhul veel mitte. Vot selline puhkus siis seekord.

Hetked, mis panevad imestama

Eile käisin Pääsküla rabas kuldkinga otsimas. Olen seal käinud juba mitu aastat, aga no ei leia. Võimalik, et sel aastal veel ei õitse ka, sest pole veel rabapilte kusagil näinud. Kuldkinga ei leidnud, küll aga oli rada, mille ääres see taim võiks olla, hambuni täis inimese junne (paberid kõrval, loom nii ei tee). Lille otsimise asemel vaata, et kuhugi sisse ei astu, sest inimsitt haiseb kõvasti ja seda annab alles jalatsi talla alt välja kraapida. No mille pärast sa, inimene, pead keset teed laskma? Astu samm rajalt kõrvale. Veel parem, pane pärast tükike sammalt ka peale. Kardad puuke ja usse? Ma ei tea, Tallinnas ja Tallinna lähiümbruses on viimasel ajal kõik nii ära lagastatud. (Ime, aga laudteeäärne prügikast ei ajanudki eile üle).

Koju tulles vaatasin, et siil, mis oli Vabakal miinimum 10 päeva tagasi auto alla jäänud, vedeleb nüüd meie tänaval. Vist varesed vedanud, polnud tast peale okastega naha ja jalgade suurt midagi alles. Kus nüüd igasugu loomasõbrad ja loomakaitsjad on? Lugesin eile ka, kuidas mingitest villasokkidest oli jälle teema tehtud. Tõin selle siili siis ära ja matsin aeda maha. Ikkagi kahju, kuidas kellegi surnukeha niimoodi mööda linna veetakse.

Täna hommikul pidin lapse bussi peale viima ja pidin sealjuures kaks korda auto alla jääma. Esimene laks kohe oma värava taga. Laps kusjuures jõudis enne juba välja ja üle tee minna. Meil ju munakivi tee ja mingid oinad kihutavad siis mäest alla ühe rattaga kõnniteel.  Mingid aastad tagasi oli see tõsine probleem, kui üks sõimelapse ema kihutas iga jumala päev nii mäest alla. Ema! Meil on hetkel aias 9 erinevas vanuses last, kes võivad väravast kõnniteele astuda. Tänane auto oli BMW ja sõime juures seisma ei jäänud.

Ka Pärnu maanteed ületades oli pinev seis. Vähe sellest, et umbes alles viies auto jääb kõnnitee ette seisma, siis linna poolt tuleva rea auto  tuli ikka sellise hooga peale, et pidin keset teed hanguma ja lapsel varrukast haarama. Just selliste situatsioonide pärast peangi oma teise klassi last bussi peale saatma. Tal pea laiali otsaas ja ma ei usalda teda üldse. Aga meil siin igaühe ellujäämine on igaühe enda mure, nagu peale Jüri Aarma õnnetut rongiõnnetust paljud kommentaatorid ütlesid.

Mida põnevat täna siis veel juhtuda saab? 😀

Töö sai otsa

Juhuu, vabadus! Ei oska sellega kohe midagi pealegi hakata.

Nimelt olid nüüd nädalavahetusel kolmed Eesti meistrivõistlused ära. Mägironimise oma oli eile isegi uudistekünnise ületanud. Kuidas nad seda küll tegid? Piltide ja protokollidega võiks ju sahmida, aga ma ei usu, et sellest rohkem uudiseid saab. Matkaliidu poolt polegi nagu rohkem suuri projekte. Jalgratta võistlused on septembris ja täiskasvanute jalgsimatka kuupäeva pole veel välja mõeldud.

Eile üks helistas ja tahtis mingi putuka täiskostüümi kolmesele. Võib-olla tuleb õmblema hakata, aga ette ei kiirusta, sest tihane kolmesele jäi jälle kätte. Lihtsalt tuulerõuged ei hüüa tulles.

Ühesõnaga enne järgmisi tööotsi kaks täiesti vaba päeva, mil võiks midagi ägedat ette võtta. Mõtlesin, et sõidan kaheks päevaks Aegnale, aga seal käib mais praam ainult nädalavahetustel. Täna võib suu puhtaks pühkida. Võiks ju niisama ka kuhugi rappa kolida, aga eile terve päev vihmas oli piisav, et sellist ilma rohkem mitte igatseda. Nii et kütan parem kodus ahju ja kogun mõtteid. Ega ma, rahutu hingena, niikuinii kuigi kaua paigal passida ei jaksa 😀

Abi ja toetus

Lugesin just ühe eestlase eduloost, kus ta müüs välismaale 3000. kudumi. Ma tahaks ka, aga üksi ei oska, ei suuda ja ei saa. Küsiti, kuidas sa jõuad ja vastas, et ega ilma pere suure toeta ei saakski.  „Olen neile meeletult tänulik, et nad on minu asjadega kaasa tulnud ning aitavad nüüd, kuidas oskavad ja saavad“ Mees  koob, ema viimistleb ja tütar teeb raamatupidamist.

See paneb mõtlema oma suhte kvaliteedi üle. Mingit toetust ja abi kodust  ei saa ning kui elaks üksi, siis jõuaks tõenäoliselt 10 korda rohkem. Kõik töö tuleb ära teha laste ja kodu vahelt (endiselt üks käib esimeses ja teine teises vahetuses ehk siis lastevaba aega umbes 2 tundi päevas ja siis jooksevad juba nii omad kui võõrad lapsed toas edasi-tagasi).  Lisaks suhtumise klassika, kus  kõik kodutööd, toidu valmistamised, poes käigud on 100% minu teha, sest no kodune ju. Ahjaa, poole kohaga teen ikka kellegi teise jaoks ka tööd.

Ja  kui võtsin selle toetamise  teema üles, küsiti, et kas ma pean siis peale 9 tundi tööl veel sinu asjadega tegelema? Ise ei viitsi tööle minna ja ettevõtja elu ongi raske. Ning no mida sul siis nii palju teha on? Äh? Su oma abikaasa arvab, et sa oled laisk ja lihtsalt sügad ennast kodus.

Mõistmist ja toetust ei tule ka sõprade hulgast. Täpselt samasugust suhtumist kuulen üsna tihti:  „Ise sa ju tahtsid sellist elu“.  Sellise ütlemise  asemel mõtle, äkki saad kuidagi abiks olla. Kasvõi ärakuulamisega ilma hinnangut andmata. Sest ma saan aru, et kui sa asjas sees ei ole, siis suhtutaksegi üsna stereotüüpselt.

Või kust leida uued sõbrad? Väga oleks vaja kedagi, kellega võite ja kaotusi, rõõme ja muresid jagada. No ei hakka sellised grupid või üritused silma, et minna ja liituda. No ei satu inimesed niisama ka teele. Või kust otsida mentorit? Loomeinkubaatorist visati ju, kui lootusetu juhtum, juba mõnda aega tagasi välja. Küsi ja sulle ei anta. Ammu juba küsin.

Lisaks olen taas väsinud. Nüüd juba mitte ainult vaimselt, vaid füüsiliselt ka. Kui saan magada, siis magangi üle 9 tunni jutti. Vaimne väsimus on hullem. Kogu aeg kardan, et midagi läheb valesti. Kontrollin-kontrollin ja ikka lähebki. Siit saab küll seda, millele mõtled. Näiteks lasin meie mägironimise EMV medalitele peale graveerida mägimatkamine. Tõenäoliselt seepärast, et mu oma meistri medalil on just see kirjas ja kui sealtpoolt inimene helistas, olin just linna vahel jooksus. Tegelikult ikka täitsa pekkis lugu, sest võistlused on juba ülehomme ja medaleid graveeriti oma 6 tööpäeva.

Lisaks tegin ühele rühmale lõpuraamatu. Ma ju ei tunne neid lapsi. Lasin küll mitu korda lapsevanemal üle vaadata ja küsisin kahtluse korral õpetaja käest üle, aga ikka kardan, et mõni ankeet läks vale pildiga kokku ja siis on kellegi päev rikutud. Seda tulemust küll veel ei tea, aga saabub ka viimasel hetkel ja ringi enam midagi teha ei saa. Muidu see sai ilus raamat ja huvitav kogemus oli (just mittetuttavate piltidega ja vanematega  töötamine), aga kuna tegu on võõraste lastega, siis ma loomulikult sellest midagi rääkida ega näidata ei saa.

* Vaatasin jälle lennupileteid, et juuni algul mõneks päevaks kodust ära väljateenitud puhkusel minna ja elu üle järele mõelda, sest kogu aeg kiirustades mõelda ja tähtsaid otsuseid vastu võtta ei saa. Aga midagi soodsat silma ei hakanud. Tuleb siis vist minna Eesti metsa sääski söötma. Neid on juba praegu palju. Kahe nädala pärast ei taha ette kujutadagi.

Unistus 3

Siin on nüüd päris mitu unistust koos.

Olen ju tahtnud elus ära proovida ka välismaal elamist. Tahtsin oma sissetulekud sättida nii, et saaks kogu pere kaasa võtta. Alustasin 5-6 aastat tagasi, aga mul ei õnnestunud paari aastaga asju nii organiseerida. Siis läksid lapsed kooli ja üks neist on selline, kelle elus peab kõik rutiinne olema, seega hetkel on see kogu perega kolimise unistus ootel.

Aga ühel päeval ma ostan omale matkabussi ja sõidan sellega laia maailma. Kulgen mõnuga, kui koht meeldib, peatun pikemalt. Nii tekib ka võimalus külastada neid riike, linnu ja kohti, mis ma esimeses unistuses kirja panin. Ning kui miski väga meeldima hakkab, siis saab ehk sinna juba püsivamat eluaset vaatama hakata.

Kust ma selleks raha saan?

Nagu ikka, tuleb enne piisavalt suur passiivne sissetulek tekitada. Jooksvalt võiks/saaks midagi ka oma kätega ja arvuti abil ära teha.

Vot see oleks alles seiklus! Lapsi ma sinna kaasa ei võtaks, seega umbes 10 aastat on aega kapitali koguda 😀 Seda kõike saaks tõenäoliselt ka jala ja seljakotiga teha, aga viiekümneselt olen ma selleks tõenäoliselt juba liiga vana.

Nüüd on juba unistatud küll ja aeg raamatu lugeemisega edasi minna (Peep Vain “Kõige tähtsam küsimus”).

Unistus 2

Kui ma elaks aasta läbi Hiiumaal.

Kui kohapeal elaks, jõuaks paremini ja rohkem. Mais näiteks õnnestus maal veeta 4 päeva. Selle jooksul tuleb siis kõik kaevamised, istutamised ja külvamised ära teha. Haa-haa.

Kõige hullemini siiski ei lähe – kartul on maas, hernes ja porgand isegi üleval, kasvuhoone on täidetud ja tomatil esimesed õied lahti, maasikas ka õitseb. Kiviktaimlast sai mitu ämbritäit sodi välja visatud, aga lillepeenardega on muidugi alati jama, kõhutäide on ikka prioriteediks.

Kui elaks kohapeal, teeks viljapuuaia korda. See on hetkel nii metsik, et kõik arboristid saaks jala pealt krambid. See paar oksa, mis igal kevadel õnnestub ära lõigata, ei ole olukorda päästnud. Võimalik, et päris palju tuleks üldse puid maha saagida. Sõstrad juuriks ka välja, sest üle 10 liitri mahla me talve jooksul ära ei joo.  Samas, kes teab? Siis püüaks võimalikult palju omakasvatatuga läbi saada ja kui liha ost ei jaksa, siis seda ei söögi.

Edasi teeks kõrvalhooned korda ja hakkaks suvel turiste majutama. Turismitalu pidamine on ka üks minu unistus. Majas teeks ka remondi, aga sinna võõraid kolama ei lubaks, mingi privaatsus peab ikka jääma. Ideaalis ehitaks mõned majakesed juurde ka, paneks kõrvale peenrakasti porgandi, herned ja kurgid lastele peenralt võtta ja üldse võiks seal talus siis keskkonnaõppega tegelda. Tänapäeval puude-põõsaste-taimede tundmine ikka väga kehval järjel.

Millest elaks? Suvel turismist, talvel käsitööst, sest mõned asjad on ikka juba sisse töötanud ja toimivad asukohavabalt. Lihtsalt maal elutempo aeglasem ja jõuaks pimedatel õhtutel ehk rohkem. Maasikaid kasvataks ja kartuleid müüks ning tõenäoliselt peaks ka moosi keetma.

Reaalsus on see, et hetkel on kõik alkohoolikust isa oma ja pole teada, et ta kõike pole pudeli viina eest mõnele õnneotsijale pärandanud. Sinnani, kuni asjad ei selgu, elavad maa ja majad endiselt põhiliselt oma elu.

Unistuste sihtkohad

Võtsin raamatukogust Peep Vainu raamatu “Kõige tähtsam küsimus“ ja olen juba nädal aega unistamise koha peal pooleli. Ei taha nagu enne edasi minna, kui see punkt on korralikult selge.

Kõigepealt panin kirja unistuste sihtkohad. Midagi ei ole teha, mulle meeldib reisida. Ühe unistuse pidin juba peaaegu ära ka täitma. Ühe nädalaga.  Nimelt Šotimaa. Leidsin juuni esimeseks nädalaks 50-eurosed piletid. Just ideaalne aeg, lapsed veel koolis hoitud ja Šotimaal ehk veel sääski ka ei ole. Seal pidi neid suvel palju olema. Meil tegelikult on juba praegu ka. Aga jäin hetkeks kõhklema, alles ju tulime Leedust ja nii edasi. Nii üle kuue nädala muudkui reisingi või?

Aga meil on ju hetkel kodus akende vahetus, millest kujuneb teab kui kaua kestev ja kui suur remondiprojekt. Näiteks köögiakna alt tuli välja mädanenud palk. On kaks varianti: kas sellega edasi elada või ära vahetada. Otsustasime vahetada. Nüüd kõik kipsplaat seinast maha krabitud jne. Aga samast seinast tuleb meil internet majja ja vahepeal oli see igal juhul väljas ning nii see tol õhtul jäi. Järgmisel hommikul olid piletid 20 eurot kallimad. Kui soodsalt saab, siis põhimõtteliselt kallilt ei võta.

Reisima läheme järgmisena kindlasti kogu perega suvel. Oleme ikka nädala kusagil käinud. Aga kus, tont seda teab. Kohti, kuhu mina tahaks minna, on nii palju. Soome või Rootsi või Poola. (Repovesi Soomes, Krakowi ümbrus Poolas, Põhja-Rootsi või üldse Pipimaa ja Astrid Lindgreni maa ja loomaaed 😀 ) Alati olen hakanud alles juulis mõtlema ja siis on kõik piletid juba väga kallid. Ei pea minema autoga, võib ka lennata ja kohapealt auto rentida. Natuke kallim ehk tuleb, aga jääb 24 tundi sõitu ära. Ja oma sünnipäeval (oktoobris) olen ka kindlasti lennus.

Aga siis kirja saanud unistuste edetabel ikka ka.

    • Assoorid
      Madeira
      Maroko kevadel
      Horvaatia
      Sitsiilia
      Repovesi
      Ahvenamaa
      Poola
      Kaunas
      Minks
      Vormsi
      Kopenhagen
      Pariis
      Portugal (Faro)
      Praha
      Nepaal (Annapurna ring)
      Šotimaa (Iverness, Glasgow, Edinburg)
    • Como järv
    • Milano
    • Küpros

Ja teised unistused kindlasti millalgi kuhugi ka. Et kunagi oleks hea vaadata, kuidas läinud on.

Pildil harilik unistaja nägu 😀