Vein :D

Minust saab vist alkohoolik 😀

24.12 jõin veini. Nii pool pudelit. 25.12 oli taas jõulupidu ja jõin veini. Tuli välja, et 26.12 ma ei joonudki veini, kuigi jõulumatka projekti lõpu puhul oleks olnud täiesti paslik natuke veini juua.

27.12 käisime perega Soomes. Peale mitmekordset kaalumist otsustasime võtta laeval lõunasöögi buffee. Hirmus suur summa läks sinna, seega võtsime loomulikult toidu kõrvale veini. Päise päeva ajal. Päris mitu suurt klaasi. Juba esimene hakkas pähe.

Täna tunnen, et on hea õhtu juua natuke veini. Sest lapsel on homme sünnipäev. Tort on tehtud, salat tehtud, seega oleks nagu vaba õhtu.

No ja homme joon kindlasti veini, sest laps saab 10. Sellist asja ei juhtu just iga päev 😀

PS. Ma olen endiselt väsinud. Täna istusin meeltesegaduses 45 bussi ja sõitsin Tondi asemel Veerenni. Sealt pidin siis jala Tondile minema 😀

Jõulumatk Männiku hiidrahnu juurde

Nonii, on kolmapäeva, 26.12, õhtu ja kohe mitte kuidagi ei oska olla. Üks elu eesmärk ehk siis jõulumatkad, on tehtud. Ja pea kõik grupid (81) peaks nüüd metsast väljas olema. Nüüd on veel andmed kokku koguda ning ongi kõik. Kuna ilm oli täna ilus, siis tundub, et matkajaid oli igal pool rohkem, kui algul kirjas. See teeb rõõmu.

Ise käisin oma grupiga Männiku hiidrahnu juures. Matkajaid sai kokku loetud 51 + üks kaameramees + 2 koera ja mina ise muidugi ka. Ajaga mahtusime täpselt 1,5 tunni sisse, seega oleks vabalt võinud teise matka veel teha. Ega sa 1,5 tunniga ja 50 inimesega suurt midagi rääkida ei jõua, aga üks kohtumine jäi meelde. Üks naine ütles, et ta teab mind Instagramist ja selgus, et nad on päris Vene venelased, 2000 km kauguselt tulnud, aga juba kolmas aasta Eestis. Nii armas.

Kaasa pidi ka teed keetma. Laenasin sõjaväe supitermose ja keetsin Saaremaa piparmündist (hea, et ma suvel sellise varu tõin) kolm potitäit teed. Mul ju kõige suurem pott 5-liitrine. Kah uus kogemus.

Et siis sellised emotsioonid. Panen kohe kirja, sest pärast on meelest läinud. Aga vaba ajaga ei oska vähemalt täna veel midagi peale hakata 😀

Jõulud

On laupäev, 22.12. Teised läksid jõulupeole. Mina jäin koju jõulumatkasid lehel ümber tõstma.  Ideenesest ei ole üldse minu asi, aga mina tean ainsana, kuidas grupid täitundu on. Ja seda tänu sellele, et ma ise pean kogu aeg kätt pulsil hoidma ja reaalset olukorda uurima.

Muudatuste tegemine võttis aega kõigest pool tundi (tuli matkade algusaegu muuta kas 11.59 või 12.01, et nad sobivasse järjekorda liiguks, sest seal lehel neid kuidagi muudmoodi liigutada ei saa), aga ei hakanud ka hiljem järele minema. Taaskord on see ainuke vaikne aeg päevas, sest minu lapse oskavad ainult röökides rääkida (nii omavahel kui täiskasvanutega) või omavahel kakelda ja sinna kõrvale juba kõrvulukustavalt karjuda, asju puruks loopida ning korrutada, kuidas nad üksteist vihkavad.

Ja taaskord mõtlen ma õudusega, kuidas ma need 2 nädalat koolivaheaega üle elan. Me oleme kooslus, kes mitte kuidagi omavahel kokku ei sobi.

Variant on muidugi lasta lastel kõik see 2 nädalat mõnd ekraani vahtida ja oleks rahu mõnda aega majas. Samas see ekraani vahtimine nad erakordselt tigedaks teebki.

Ja ma ei suuda selles lõputus kaoses mitte midagi positiivset leida.

Jõulud, ma ütlen.

Minu osta

Osta.ee kirjutas:

– Oled tänavu edukalt müünud 33 eset ja teeninud 113.25 eurot

– Oled teinud 10 pakkumist ja 7 ostu

– Oled 2. tasemel kasutaja, mis on parem kui 92% kasutajatel

– Teised kasutajad on sulle jätnud 227 positiivset tagasisidet.

Need 33 esest olen müünud kolme korraga.

Sebimist on, aga kui oleks asjad kohe Uuskasutuskeskusesse viinud, mida ma olen paalju teinud, poleks saanud sedagi. Kui seda raha näiteks investeerimiseks kasutada, poleks ka paha. Käisin korra #kogumispäeviku investeerimiskoolis ja seal oli loomulikult teema, kust leida investeerimiseks raha. Ehk siis 100 eurot aastas on parem kui mitte midagi 😀

Kuidas vahepeal läinud on?

Täna tahaks taaskord nutta. Taaskord nende jõulumatkadega seoses. Mis kasu mina sellest loost saan? Mitte midagi. Mitte keegi ei kujuta ette, palju nende matkakorraldajatega on moosimist, käehoidmist, juhendamist, üle- ja ümber rääkimist jne. Tihti on tunne nagu töötaks lasteaias.

Tulemus on täpselt see, nagu praegu on ehk siis 32 jõulumatka on EV100 lehel üleval, mida on ilmselgelt liiga vähe. Ja siis mulle helistatakse pea iga päev ja ma annan aru, miks midagi ei ole nii nagu peaks olema. Iga kord luban veel torkida ja peale 10. kirja saan kurja vastuse, et miks ma arvan, et inimene on kogu aeg arvuti taga ja saab ainult selle asjaga tegelda??? Ma ka ei taha neid torkida, ausalt. Ja kui keegi kunagi leiab, et ma olen jube hea torkija, siis ma hetkel ei kujuta ette, mis summa eest ma oleks nõus seda veel tegema.

Seda enam, et ka imeloomal on kiired ajad. Kuigi Eesti hiirte ja lindudega olen ilusti järje peal, siis on väga pooleli üks Saksamaale minev suur tellimus. Vot see on koht, kus tuleb kliendil kätt hoida. Aga kusagil vahel olla ja igalt poolt ainult pahandada saada ei ole motiveeriv. Ehk see on see,  miks ma lubasin juba ammu enam mitte kunagi kellegi alluvuses töötada ja nüüd on minust märkamatult saanud jälle ori.

Ja siis sõidavad veel suvaliselt sisse Aasta sportlase valimine (jah, kõik EOK alaliidud peavad ka valima ja sel häälel on päris suur kaal), sama gala kutsete jagamine (19 tükki), kiirreageerimist vajav pisijama, tulevane matkamess (Lauluväljak tahab näiteks juba praegu teada, kus ja kui palju me õueala kasutame. Aprillis.), Balsnacki toodete mööda Eestit laiali jagamine….. Kõlab võib-olla eksklusiivselt, aga sisult ei ole. Ja just seepärast, et kogu aeg tuleb tegelda 100 väga erinevat lähenemist nõudva asjaga, on jõudlus väike.

Ja ma olen end peale eelmist laupäeva meelega natuke tagasi hoidnud. Mingit lisaenergiat ei ole kusagilt ega kuidagi peale tulnud (kuigi olen taas püüdnud 10 000 päevas täis saada ehk siis rohkem väljas olla, lõbusat mussi kuulata, seda mantralugu kuulata, maganud hommikul kauem või mis tunne parajasti peal on), sest seda nädalavahetust ei taha nuttes mööda saata.

  1. Sorry, sõbrad, ka jõulukaardid on alles tellimata, kuigi ma tean vähemalt 2, kes oleks kaarti saades rõõmsad. Aga ehk rohkem ei saadagi 😀 Ja need kaks võin oma käpakestega ka valmis teha.

 

Unistus Nepaalist

Eile õhtul lugesin vannis taaskord Jesper Parve Minu Balit ehk siis tema eneseleidmise teekonda. Kõik need energiad ja värgid tunduvad jube põnevad. Mina pole Indoneesias käinud, seega ei oska kommenteerida, aga väidetavalt üks energeetiliselt võimsamaid punkte maa peal.

Siis aga tuli mulle omale üks mälestus peale. Olin 11 aastat tagasi novembris neli nädalat Nepaalis. Olime juba mägedest alal tulemas ehk siis juba tükk aega teel olnud ja üksteisest piisavalt kopp ees, et tahta natuke omaette olla. Leidsin ühe pagariäri. Päike pistis akendest sisse, ruum oli mõnusalt soe. See oli Namche Bazaar´is, 3440 meetri kõrgusel ja novembris ei ole seal väga soe. Sõin seal saiakesi (head odavad) ja jõin teed ning kirjutasin Nepaali reisikirja. Taustaks aga mängis Mantra – Om Mani Padme Hum. Ja ma armusin sellesse. Ostsin ka plaadi kaasa, aga hetkel isegi ei tea, kus see on.

Olen hiljem ka igasugu mantraid ja reikisid kuulanud, aga endiselt on see kuidagi kõige hingelähedasem.
Ja siis tekkis vastupandamatu isu minna taas Nepaali. Tehe üksi läbi Annapurna retk. Erinevatel andmetel võtab see 13-20 päeva ( aga saab ka valida erinevaid pikkusi). Kõrgeim punk 5416m. Aprilliks vist ei jõua raha koguda, seega jääb november. Ja ei tasuks teiste peale mõelda (no et kes järgmisel aastal kokkutuleku korraldab jne 😀 ).
Suur unistus on sündinud!

PS. Praegu kiire piletivaatlus ütles, et aprillis-mais on pilet odavam, kui novembris.
Reisi eelarve miinimum 1000 raha.

PPS. Arvestades seda, kuidas siinne rahvas omadega ise hakkama saab, jääb see unistus veel vähemalt 10 aastaks kõigest unistuseks.

Pilt lehelt: https://www.intrepidtravel.com/adventures/what-you-need-to-know-before-hiking-the-annapurna/

Meeldiv päev

Mõned päevad on natuke meeliülendavamad kui teised. See on huvitav.

Kõigepealt tegin hommikul usinasti tööd ja sain nii palju asju tehtud. Siis läksin Nooremaga silmaarsti juurde. Meie oma on pikalt haige, saime kellegi teise juurde. Tema tõdes, et laps näeb ka ilma prillideta väga hästi, seega võib ise otsustada, kas kannab edaspidi või ei kanna. 6 kuu pärast siiski uuesti kontrolli. See on hea uudis.

Siis käisin Selveris ja nemad arvasid, et mul on täpselt 1 šokolaad õnnest puudu. Ühesõnaga olin kaenlasse krabanud pomelo, pirnid ja banaanid, aga siis selgus, et lahti on kolm kassat ja igas oma 10 inimest. Leidsin, et kiirem on minna tagasi kaaluma ja silte kleepima ning asjad ära piiksutada. Selle asemel aga, et kiiremini saada, sattusin oma banaanide ja pirnidega ostukontrolli.

Kolmandaks leidsin Humanast kaelakee, mis näeb välja nagu Pilgrimi toodang. Hind: 1.25. Mulle Pilgrimi lilled igal juhul meeldivad, kuigi uue toodangu hulgas neid väga näha ei olnud. Kodulehel käisin vaatamas.

Kodus oli hetk aega, et lillepotte kuuri vedada. Ühesõnaga olin õues, kui postiljon hüüdis ja mulle kirja tõi. Nimelt tellisin esmaspäeva õhtul omale uued juhiload. Kõik on nii lihtsaks tehtud, kõik vajalikud pildid ja allkirjad automaatselt seal olemas, maksa ainult riigilõiv ja olemas. Läks vist 2 minutit. Ja ma poleks elades uskunud, et 40 tundi hiljem on uued load käes. Ja vanad aeguvad alles 10 päeva pärast.

Lubadest pilti ei hakka panema 😀