GoPro ja muud tehnikavidinad

Ma ei teagi, kustkohast peab alustama, aga augustis täitsin ühe oma ammuse unistuse ja ostsin omale GoPro. See on siis selline pisike seikluskaamera, mis on isegi veekindel. Eriti vahvaks teeb asja see, et see reageerib häälkäsklustele. Tuleb mõni vahva koht, aga käed on kinni, siis röögatad ja kõik saab salvestatud.

Testisin seda vidinat näiteks Suure ühismatka ajal, et kas oleks sobiv matkafotokas, aga fotokana pean endiselt oma telefoni paremaks. Muidu Eesti poristes oludes suurepärane. Jah, ühtegi pilti ja videot sellest ajast vist näitamiseks siiani kusagil ei ole. Kahjuks sattus mulle loomulikult mingi katkine eksemplar ja hetkel saadeti see kuhugi Euroopasse remonti ning tagasi saab ehk alles kuu aja pärast. Kurb-kurb, sest nädalavahetusel tahaks Kadrinast Aegviitu jalutada.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest, kuidas ma olen augustist alates igasugu tehnikavidinatest vaimustuses. Sellest GoProst saab faile otse telefoni või arvutisse saata. Peale selle on GoProl oma videotöötlusprogramm (Quick), mida saab kasutada kasvõi otse telefonis. Nii saab isegi metsas kännu otsas oma materjali kokku panna ning maailmaga jagada.

Nii olengi nüüd oktoobris üritanud iga päev mõne video, mis räägib konkreetse päeva ilmast või tegemistest, üles panna ja minu meelest on need väga lahedad välja tulnud. Jagan neid nii Instagramis kui Facebookis ja kuigi mul on Facebookis umbes 3 korda rohkem sõpru, kui IGs jälgijaid, siis vaadatakse IGs neid videosid rohkem.
Olen proovinud videoid ka YouTube üles panna, aga telefonist otse sinna laadides läheb pool kvaliteeti millegipärast raisku. Niisiis peaks seda üle arvuti tegema ja see on imelik. Sest öeldakse, et enamik igasugu vaatamisi ja tegemisi tehakse juba telefonis ja selle peale kontrollisin, kas näiteks Youtube toetab telefoniformaati (portrait) ja ongi nii, saab ka sellised videoid üle terve telefoniekraani vaadata.

Niisiis, kas GoPro on vanainimeste mänguasi? On küll! Kas igasugu muud äppid ja vidinad on vanainimestele? Samuti on küll.

PS. See ei ole reklaamjutt, sest mitte keegi ei ole mitte midagi mulle testimiseks saatnud. Kõik on oma raha eest ostetud.

Mida mehed vajavad?

Kui ma kunagi peaks üksikuks jääma, siis elan vabatahtlikult elu lõpuni ilma meheta. Kui lugeda neid soove, mida mehed naiselt ootavad siis ausalt öeldes võib see päev iga hetk kätte tulla. Ma lihtsalt ei oska, suuda ega taha kõike seda pakkuda, mida ühelt naiselt vajatakse. Lisaks lapsed tahavad samapalju teisi asju pluss kodu, vanemad, ühiskondlik panus. Appi! Kõik tahavad midagi, aga kust naine kõigeks selleks midagi vastu peaks saama? Või aja võtma?

Igal juhul kui kõik teised saavad sellega hakkama, siis mina olen selline ebatäiuslik isekas frukt 😀

https://edasi.org/21579/kaidi-laur-mida-mehed-naistelt-suhtes-vajavad/

Esmaspäev

Häbi tunnistada, aga mulle meeldis koolivaheaeg. Kuigi nädal lastega ninapidi koos oli väsitav, meeldis mulle olla rutiinist väljas ja mitte midagi kohustuslikku teha. Nüüd on see läbi ja tuleb asjalikuks hakata.

Aga prioriteetide seadmisega on natuke kehvasti. Matkaliiduga on tööd küll, see sisustab pool vabast ajast ja sellega on korras. Teine pool aga võiks olla Imeloom, millega niiväga korras ei ole. Vaatan siin oma õmblusmasinat ja tõrge on. Ja tõrge ei ole loomise vastu, vaid fliisi vastu. Ma ei taha oma tegevusega maailma koormata, aga jutud mikroplastiku kurjast elust pressivad sisse uksest ja aknast ning ma olen probleemi teadvustanud.

Ehk siis tuleks muuta materjali, aga mille vastu? Puuvillatrikotaaži? Tõenäolisel tehtav, aga tööd tuleb juurde ja väljamüügihind on niigi odav. Ühesõnaga peaks proovima. Ja jälle proovima 😀

Ja üldse. Paar nädalat tagasi ühe toreda kliendiga lobisema jäädes nimetasin ma ise oma tegevust hobiks. Tagantjärele mõeldes oli see täiesti õige hinnang ja võikski nii jääda, aga mille eest siis vorst leiva peale tuleb?

Ei, ma ei ole masenduses. Sellesse jõuab veel novembris langeda küll ja küll. Lihtsalt tuleks taaskord võtta aeg maha ja midagi uut välja mõelda 😀

PS. Sügisene kellakeeramine mõjus kõigile hästi. Lapsed hüppasid ilma kisata voodist välja, sõid putru panid riidesse ja läksid, kes kooli, kes trenni. Ammu pole sellist kisavaba koolipäeva hommikut olnud.

Kooivaheaeg – tehtud!

Koolivaheaeg on nüüd läbi. Praegu olen sel nädalal esimest korda päris üksi ja ma olen seda hetke oodanud.

Ma olen teinud vähe tööd ja palju logelenud või ma ei teagi mida teinud. Igal juhul nädal läks imekiiresti.

Käisime Laulamaal spas ja Hiiumaal ning Soome ei jõudnudki. Lapsed nagu eriti ei tahtnud ja mina ei hakanu pressima ka. Olin suurest puhkamisest juba nii väsinud, et laupäeval magasin niigi poole üheteistkümneni, mil oleks pidanud tegelikult juba laeva peal olema. Jäi siis teiseks korraks.

Aga eile käisime siis hoopis Energia Avastuskeskuses, kus me polegi varem millegipärast käinud. Igasugu vilkuvaid ja kisavaid asju oli nii palju, et isegi minul jooksis kolme tunni pärast juhe kokku, aga lastele tundus meeldivat, nii et tõenäoliselt satume sinna teine kord veel.

Mõned videod ka:

Energia avastuskeskus:

Hiiumaal Kaleste rannas:

Treppoja:

Koolivaheaeg vol 2

Eile oli mul probleem, mida laste koolivaheajaga peale hakata. Vahtisin mina arvutit tunni, vahtisin kaks, aga lõunaks oli paigas plaan, et kohe ei sõidagi kuhugi. Alles täna algab seiklus.

Algatuseks sõidame Laulasmaa SPAsse ja kuigi see on minu kodust kõigest 39 km kaugusel, ei tule me homme linna tagasi, vaid põrutame Hiiumaale. Ja sealt edasi siis vaatab, kas on veel jaksu Soome minna. Sest uurisin, mis ma uurisin, laevapiletid on ikka väga odavad võrreldes kasvõi Rakveres majutusega. Muide, seal peale ühe rohelise madala maja polnudki enam midagi saada, oleks pidanud ööseks näiteks Kadrinasse minema 😀

Ja Laulasmaa majutus on sel nädalal kallim, kui järgmisel. Metsa see koolivaheaeg, ma ütlen.

PS. Kui juba ostmiseks läks, ostsin omale bussipiletid Vilniusesse. Ma pole seal kunagi käinud. Põnev.

Koolivaheaeg ei hüüa tulles :D

Huvitav oleks teada, kas ma olen ainuke, kellel ei ole laste koolivaheajaks plaane? Facebook on juba neljapäevast saadik täis pilte inimestest, kes ei viibi enam koos lastega Eestis.

Mina olen kodus. Magasime ennast nädalavahetusest välja ja hakkame alles vaatama, kuhu minna. Tegelikult mul oli plaan oma sünnipäevpakkumisega Vikingiga Soomes käia, aga nad  on muutnud oma sõiduplaani ehk juba kell 7 välja ja õnneks küll juba 23 tagasi, aga selleks, et kell 7 laevas olla, tuleks kell 5 ärgata ja see on sellise puhkusekruiisi jaoks liig mis liig. Kui see kuu algul selgus, vaatasin ikka mujale ka, aga kõik oli välja müüdud või see, mis järel, hirmkallis. Lennupiletid on kallid juba ka kevadisele (aprilli lõpp) koolivaheajal. Millal neid siis juba vaatama peaks? See selleks.

Minu korraldamise juhe aeti kokku juba reedel, mil ühe lapse trenn lõppes 16.30, teine laps oli klassiga kinos ja nad pidid jõudma kooli tagasi 16.30 ning mõlemal hakkas õhtuse esinemise proov 16.30 ja kõik need kolm punkti olid erinevas kohas (õnneks Nõmmel). Ja selle lühise tekitas Noorem, kes pidi ise linnast bussiga Nõmmele sõitma ja ma pidin siis Vanemat liigutama, kes tuleb trennist 10 minutit vanem äga, aga siis helistas Noorem, et ta ei julge üksi bussiga sõita ja tuleb koos teistega kooli. Ja siis enam telefoni ei võtnud. Tegin siin mingeid imemanöövreid, aga proovi jõudsid kõik. Uh.

Nädalavahetusel olid Matkaliidul Aegviidus Noorte matkajate õppelaager, mille raames pühapäeval lastel ja noortel (kokku siis kaks vanuseklassi)  Eesti meistrivõistlused. Laupäeval oli aga sealsamas suurtel rattamatkatehnika võistlus. Lisaks ma olin omale suutnud rääkida ühe noortetiimi, kes tahtis pühapäeval võistelda, aga laagrisse erinevatel põhjustel ei jõudnud, seega tuli neid kuidagi muudmoodi natuke õpetada.

Tagantjärele võib öelda, et kõik sujus. Loomulikult meile omasel viimasel hetkel lahenduste leidmise meetodil, aga kõik sai lahendatud. Laupäeval jõudsin lõuna asemel linna tagasi alles pool 8 et hommikul jälle Aegviitu sõita. Suurte tiime kogunes 7 ja lapsi kokku 5+3. Uh-uh.

Eraldi võiks kohe rääkida rattakohtuniku elust. Neid oli vaja kokku kaheksa ja nende leidmine võiks muuhulgas ka minu probleem olla, sain ma teada paar päeva enne võistlusi. Läbirääkimised tuttavate ja võõrastega tulemust ei andnud, seega tuli ise minna. (Aga meid oli siiski 8!)

Võitsin omale punkti Ännijärve ääres. Kohtunikud jagati metsa laiali ja peale seda oli vaikus. Igas mõttes. Kusagil eemal sõitis rong ja järvel pladistasid rändlinnud, muidu ei juhtunud 1,5 tundi mitte midagi. Siis tulid poole tunni jooksul 6 võistkonda ja taas vaikus. Seda, et ühed läksid „sinna“, juba teised ütlesid, aga kas nad „sealt“ ka kunagi tagasi tulevad, polnud teada. Aeg venis ja venis. Vahepeal tekitati juba teema, et minnakse autoga ümbruskaudseid teid läbi sõitma, aga siis nad ikkagi tulid „sealt“ ära. Lõpp hea-kõik hea.

Pühapäeva õhtul tahtsin näha, kas lõpuks tuleb mingi pingelangus. Ma vist ootasin midagi muud, sest tuli kõigest uni 😀

Aga nüüd siis tuleb ikkagi mingi plaan teha, sest nädal pärdikutega ühe korteris tundub õudne. Aga ilm tõotab sel nädalal selline kehvapoolsem tulla.  Ja tegelikult kuluks peale seda tormilist nädalavahetust omalgi üks täielik puhkepäev ära.

Viis nädalat ja -4

Ma pidin pikali kukkuma, kui selgus, et viie nädalaga on seljast kadunud 4 kilo ja seda veel minu praeguse toitumise juures.

Nimelt on mul iga nädal olnud mingi tähtpäev tähistada  – küll 10 pulma-aastapäev, küll oma sünnipäev,  mida sai veel mitu päeva peetud. Ei ole neil päevil loobunud suupistetest ega veinist ja söönud kõhu ikka korralikult täis.  Või esmaspäeval käisin külas, kus pakuti nii head parti et siiani suu jookseb vett. Ja Itaalia juustu. Ning eile tegin nii head liha, et ma ei saanud ainult 80 grammiga piirduda. Söömine ja maitsed on mulle alati meeldinud.

Esmaspäeval ma ei kaalunud ka, sest pühapäeval sai päris kiire tempoga 26 kilomeetrit läbi käidud ja kuigi ma jõin ära umbes 1,5 liitrit vett, pani keha selle ilusti kõik tallele. Ma saan kohe aru, kui näiteks pahkluud on paistes. Eile jooksin siis kempsu vahet ja tänaseks ongi üle 1,5 aasta taas kuuega algav number kaalul.

Tegelikult kukkusin pikali juba eile, kui samamoodi üle viie nädala mõõte võtsin. Kõhu pealt kadunud 11 sentimeetrit, kann 3 cm väiksem ja isegi reis andis 1,5 cm ära. Ei teagi nüüd kohe, mida omale selga toppida. Mul vist polegi ühtegi väikest asja igaks juhuks hoiul.

Ühesõnaga, kes tahab, liitub ka. Minu lingil toksides, peaks mina sellest ka mingit kasu saama. Hetkel lubatakse, et ma oma kolme kuuga saan hakkama, aga ma juba arvan, et see 65 kilo on juba natuke äärmuslik, nii et olen juba varem väga rahul.

Liitumise link: FITLAP

Minu hetke päevakaloraaž on 1274 mis on muidugi äärmiselt vähe ka.

IMG_E6105