Harilik esmaspäev -jalad kanged ja motivatsiooni pole :D

Huvitav, Fitlapi harjutuskava raames tehtud kükkidest polnud suurt abi. Siis olid ka jalad pärast mitu päeva väga kanged. Nüüd, nädalavahetusel, käisin matkamas ja täna ei saa üldse liikuma ja see on kohutav.

Et see matkamine on raske, oli ette arvata. Aastal 2019 ei teinud ma mitte ühtegi matka, kus ma oleks pidanud kaks päeva oma kotti seljas tassima. Eelmisel kevadel ostsin veel uue koti (Decathlonist) ja kuigi ma selle kotiga olen Leedu poest koju tulnud, oli kott matkatingimustes testimata. Oli lõpuks aeg oma matkavarustust tuulutada ja kott ära testida.

Kodus sain seljakoti kaluks 11,7 kilo, millele lisandus telk, mille tõi matkakaaslane alles perroonile matka alguspunkti sõites. Seega seljas oli vähemalt 13 kilo (soojad riided, magamissasjad, gaas, priimus, söök-jook). Kilomeetreid kogunes Tapa raudteejaamast alustades 25 kilomeetrit. Mööda põlde, võsa, harilikke metsamasinate poolt ära songitud mudateid.

Tegelikult vaim väsis ja külm oli ikka ka. Kuna juba pühapäeval sõidame perega Berliini, siis ei saa omale haigeks jäämist lubada. Seega kasutasin võimalust matkakaaslasele järele tulnud auto näol ja tulin peale väljas ööbimist linna ära. Veel päev kotti, mis nüüd oli küll juba kergem, oleks kehale liiast olnud. Pole harjunud ja energiakulu sellise külma, niiske ja tuulise ilmaga on ikka väga suur.

Jõudsin eile koju, sõin ja jõin palju, sest lisaks energiakaotusele tundus olevat ka vedelikukadu suur. Täna on jälle toit ja jook kehas kinni ning kaalunumbrit ei oleks tahtnud näha. Ma ei tea, miks minul kaalulangetamine ka sel korral ei õnnestu.

Mis meelel see keelel ja kasutsin nädalavahetsel ka paari võimalust kaalust rääkida. Kuigi ma ise ei ole oma välimusega rahul, siis tegelikult teised ei paane seda tähele ja arvati, et vana inimene ei saagi väga kondine olla. Ehk peaks selle teemaga rahu tegema ja rõõmsalt edasi elama? Hetkel ajab mind närvi, et kaal ei lange.

Teine asi, millega võiks rahu teha, on toidule kuluv summa meie peres. Tahaks küll, et see oleks 50 eurot nädalas, aga pinguta kuidas tahad, mina sellega toime ei tule. Jah, tuleks, kui kevadeni sööks kurgi, tomati, salati, paprika asemel hapukapsast ja 80 grammi liha toidukorra peale näkku arvestaks mitte ainult mulle, vaid kogu perele. Siis saaks kilost ju 3 korda süüa 😀 Kartul, 80 grammi liha ja hapukaapsas – oleks soodne praad küll. Aga näe, ikka tahan midagi muud. See stressamine mõjub vaimule laastavalt ja seda ma tunnen küll. Tänagi olen terve hommiku motivatsiooni otsinud.

Nüüd leidsin ja hakkan algatuseks õmblema. Hea lihtne tegemine 😀

 

Ambitsioonid

Meil on abikaasaga üks väga suur erimeelsus ja iga päevaga häirib see mind järjest rohkem. Nimelt tahab tema oma elu ära elada tagasihoidlikult, vaikselt, mõnusalt ja probleemivabalt. Mingeid ambitsioone tal ei ole.

Mina tahan teenida piisavalt raha, mind huvitab, kuidas rikkad inimesed seda on saavutanud, ma loen, ma vaatan, ma katsetan. Ma tahan reisida ja saada mingil alal eksperdiks. Ma tahan, et mu lastel oleks parem elu, kui minul. Et nad oskaks midagi tõeliselt hästi.

Praegu läheb abikaasa tigedaks, kui räägin, et lastel peaks ehk mõnda asja süvendatult arendama, kui tahta, et nad midagi selgeks saaks. Kuduma, heegeldama ja õmblema õpetasid mind vanaemad. Lastel selliseid vanaemasid ei ole. Üht-teist olen ise õpetanud ja ise tutvustanud, aga oma tegemiste kõrvalt süvitsi minna mul aega ja tahtmist ei ole. Paljudel aladel üldse mingit pädevust ei olegi. Seega tuleb see pädevus kodust väljast sisse osta.

Praegu on ju nii palju võimalusi õppida juba noorelt. Minul sellist võimalust ei olnud ja ma kahetsen seda väga. Kõik tuleb järele õppida praegu ja seega on lastel, kel olid kunagi huviringid, taas edumaa. Ja mind ajab jälle tigedaks, et see järele õppimine vanas eas on nii vaevaline.

Las ma toon mõned näited enda elust. Vanasti ma kooli valida ei saanud. Külanõukogu ainus kool oli umbes 20 km kaugusel, kuhu siis hommikul korjas buss lapsed küladevahelt kokku ja õhtul, peale tundide lõppu, jagas tagasi. Vahepealset aega pidi igaüks veetma oma äranägemise järgi. Mingeid huviringe meil ei olnud. Ei ühtegi näiteringi, kunstiringi ega spordiringi. Mudilaskoor ja lastekoor mingil ajal olid, aga ühtegi ideed laulupeole minna kellelgi ei tekkinud. Nii ei ole mina laulupeol kunagi käinud ja nooti ka ei tunne, aga viisi pean enda arvates täiesti hästi.

Kui keskkooli läksin, siis mind saadeti kohe trenni, aga seda ehk seepärast, et panin põhikooli ajal ilma treenimata ka mitmeid kergejõustikuvõistlusi kinni. Kas olid geenid head või oli abiks see, et elasin koolist nii kaugel ja pidin kool saamiseks nii või teisiti ennast pidevalt liigutama, jäi teadmata. Ma saavutasin selle kolme aastaga väga häid tulemusi, aga tõeliseks sportlaaseks saamiseks oleks pidanud palju varem alustama.

Aga võimalik, et ma olen tõesti loll oma ambitsioonidega ja peakski kogu elu lihtsalt vooluga kaasa minema. Pole kellegiga nõu ka pidada.

Unest

Olen laste magamise/mittemagamisega olnud kogu nende elu hädas. Ja nüüd olen jõudnud arusaamisele. Loomulikult tarkade podcastide, raamatute ja blogide abiga 😀

Nimelt, kui sa ise oled normaalne inimene ja hea magaja, siis on ka su laps normaalne. Magab sünnist saadik hästi. Ja uni on igal eluetapil väga väga oluline. Ehk kui sa ei maga beebina hästi, siis ei ole sinust ka edaspidi midagi head loota.

No ma ei tea, mul on kogu elu hea uni olnud, aga normaalseks ei oska ise ennast tõesti pidada.Aga peale rasket beebipõlve on ikka probleeme mõlema lapsega.

Üks ei kuula koolis õpetajate sõna, ei püsi paigal ja ei suuda ka tunnis suud kinni pidada, ei suuda oma korda oodata ja kui temal rääkida ei lasta, siis on solvunud. Nii et mind kutsuti vestlusele. Üritasime siis õpetajaga lahendust leida ja jõudsime jutukäigus selleni, et laps ei tohi üldse magusat süüa, sest ta on suhkrusõltlane. Õpetaja teadis, et ta pidi iga jumala päev kooli puhvetis värvilisi komme ostmas käima. Õpetaja ei teadnud, et ta ei tohi. Talle ei anta isegi seepärast kodust raha kaasa. Norib teiste käest. Häbene silmad maa alla.

Niisiis süüdi ikka see magus, millest me last juba aastaid võõrutada ei suuda. Kui suvel hiiumaal vee, siis koolajal läheb kõik taas kolinal allamäge. Ja sõltlane teab teadagi kõik, et oma doos kätte saada. Õpetaja lubas asjal silma peal hoida küll, aga hetkel on ta juba pikemal puhkusel ära. Ma ei tea, kas uuele õpetajale öeldi info edasi, aga sain teada, et nüüd nad käivad poes ja on juhtunud ka, et jäävad tundi hiljaks. Lisaks tunni segamisele ja oma keskendumisvõime puudumisele on tal ka toitumine puhas null ehk kodus saad kohe aru, kui päeval on poes kommi järel käidud. Muidu ehk kaks suutäit midagi isegi läheb. Ma tunnen juba ammu, et minu missioon on see teadmine ka massidesse viia. Ehk siis leidub ka keegi, kes oskab ravida.

Veel oli jutuks, et ma olen juba mõnda aega olnud kirjutamas kirja vanematele, et nad kodus lastele räägiks, et Nooremale ei tohi magusat osta, aga ei julge. Häbi on. Õpetaja kiitis mõtte muidugi heaks. Magus ja värvilised kommid pidi klassis suur probleem olema, aga tema sellest kirjutada ei tohi.

Probleem on ka teise lapsega, kellel on telefonis mõningad piirangud ja ei ole andmesidet, aga on ka mitmeid vanusepiiranguga mäng ja appe. Ometi tuleb ta tihti koju ja nutab, sest teda ei võeta seltskonda. Vahetundides on eranditult kõik telefonides ja suhtlevad siis seal omavahel. Kool peaks olema nutivaba.

Olen ka sellest olnud korduvalt kirjutamas, aga kirjad on saatmata, sest häbi on. Eile oli taas hull hüsteeriahoog, mis algas pisiasjast (nagu meil ikka), aga hiljem tuli välja, et pinget tekitas see, et teised tegid ürituse korraldamiseks mingi grupivestluse ja teda sinna ei lisatud, kuigi ta on korraldaja. Pidevalt on jutt, et tema on nagu tühi koht, keegi ei suhtle, keegi sõber olla ei taha jne. Kõlab hirmutavalt. Ja kuna see hüsteeriahoog oli nii kõva, et ka minul sõitis katus ära, saatsin õpetajale kirja ära.

Vastuse sain juba samal õhtul. Tema näeb koolis hoopis teistsugust last ja mingit probleemi või pinget omavahel ei ole. Keda siis uskuda -last või õpetajat? Aga igal juhul tegin ennast taas lolliks.

Aga õhtul magama ei lähe vabatahtlikult endiselt keegi ja hommikul heatujuliselt ei ärka. Minu meelest ülihead infot une vajalikkusest saab podcastist X-faktor Kene Vernik – miks on unetus kaasaja epideemia?

750 sõna

Liitusin juba teist aastat Mel Robbinsi aasta alguse tasuta koolitusega. Nii nagu ka eelmisel aastal, kipub ka sel aastal asi pooleli jääma. No ei ole aega süveneda ja teha. Seda enam, et vahepeal käisime 8 päeva ära puhkusel.

Aga tagasi tulles võtsin lahti Mel´i esimese kirja, mis mul läbi oli töötamata ja seal rääkis ta lehtedest, mis talle meeldivad. Mina muidugi klikkasin kõik lahti. Esimene või teine leht oli 750words.com  ja ka mulle meeldis see. Nii ma sinna kirjutama jäin. Ja juba 6 päeva jutti. Liitusin ka veebruari väljakutsega. Niisiis püüan ka edaspidi iga päev kirjutada sinna 750 sõna. See ei ole muide üldse lihtne ülesanne.

Tahaks oma mõttejooksu kiiremaks, soravamaks ja sujuvamaks vormida. Esialgu ilma konkreetse eesmärgita. Ja nii see päev kulub 😀

Ma olen sellest lehest varem ka kuulnud, aga siis nii ei klikanud. Ja vähemalt ühe eestlase olen juba ka sealt leidnud.

Lisa: Siin selles kirjatükis on praegu 150 sõna 😀

Päev fitlapiga

Esimene päev kurki kaaludes möödas. Käisin kaalu peal ja sain teada, et olen 2 kilo raskem kui puhkusele minnes. Paanikaks pole veel põhjust, sest ühelt poolt ei lähe toit nii ruttu pekiks ja tõenäoliselt passib see alles sooltes. Kogenud kaalujana oskan arvata, et soolte sisu ongi umbes kaks kilo.

Teiselt poolt on elu näidanud, et kui niimoodi vett endale sisse kaanima hakata, siis keha hoiab ka seda mõnda aega kinni. Rekord on vist isegi kaks nädalat, enne kui olukord normaliseeruma hakkab. Samal ajal tuleb öösiti pissil ka käia, mis on äärmiselt ebamugav, aga hiljem läheb ka see paika. Kes on üldse välja mõelnud, et nii vett kaanida on normaalne? Mina julgen küll kahelda.

Veel sain teada, et ma olen füüsiliselt täiesti halvas vormis. Võtsin ette mingi algajate võimlemiskava ja no ei jaksa 15 minutit jutti kükke, väljaasteid, kätekõverdusi ja muid trikke teha. Võimalik, et seda peaks tegema omas tempos, mitte ettetegija järgi. See oli päris tempokas. Tulemuseks on täna jalalihased valusad ja ma kindlasti mõnda aega ei kükita. Õnneks kõhulihastega on korras ja valusad jalad katrepist alla minekut ei sega.

Lühidalt, enesetunne küll peale esimest päeva paremaks ei muutunud. Pigem on eilne jaks asendunud füüsilise jaksu puudumisega.

Puhkusest välja puhatud

Eile imestasin, et peale reisi ei ole üldse energiat tööle uue hooga peale lennata ja pigem vastupidi, siis tänaseks olen õnneks tagasi reel. Kaks päeva tundsin ennast ikka väga alamotiveeritud ja saamatuna. Tööd, head ideed ja raha ikka ei ole ja miski ei õnnestu. Lähemalt ehk esialgu ei kirjuta. Ja pidi olema veel elu parim aasta.

Kuna puhkuse ajal hakkas mind taas tohutult minu kaal häirima, siis algatuseks ostsin omale eile aastase Fitlapi kasutusõiguse. Täna hommikul sõin juba kaalutud banaani ja muna. Hetkel keetsin omale 180 grammi kartulit (175 asemel, aga no kuhu sa selle lõpu paned) ja venitan selle söömist kirjutades edasi, sest mäletan varasematest kordadest küll, kui tühjaks kõht õhtuks läheb, kui lõuna ajal juba üle poole päevanormist ära on söödud. Uue mõttena peakski täpselt järele vaatama, mis kell oleks mõistlik midagi süüa. Pole nii ammu nälginud, et ei mäleta.

Siis kirjutasin valmis kirjatüki beduiinimatkast, ilmestasin selle piltidega, mis minu meelest said väga ilusad ja tõstsid enesetunnet. Hea, et vedasin kaasa peegelkaamera, aga 50 mm fix objektiiviga, sest muu klaas on raske. Veel hiljem õhtul vaatasin üle oma videomaterjali ja alustasin videote kokkupanemiset. Neid peaks tulema mitmeid erinevate episoodide kohta ja üks kogu üritust hõlmav ka. Planeerimine ja montaaž on asi, mis mulle tõesti väga meeldib ja mul on kahju, et see kuidagi rohkema publikuni ei jõua. Samas müüakse fotopankades ka videoklippe, seega peaks vaatama, kas ehk õnnestub mõni kuhugi üles panna ja vaadata, kuidas vastu võetakse. Ehk see ongi see puuduv miski, mida ma otsin?

Veel püüan ma jõuda järjele Mel Robbinsi elu parima dekaadi koolitusega, aga olen umbes kolm nädalat juba materjali tutkimisega maha jäänud. Umbes seitsmenda päeva juurest leidsin iga päev 750 sõna kirjutamise väljakutse ja selle raames ma nüüd siis juba kolmas päev kirjutan. Ühelt poolt on see tõeline pingutis, aga teiselt poolt tunnen juba kolmandal päeval, kuidas ma mõtlen viisidele, kuidas sama lauset saaks pikemaks venitada. Tea, kas tekstid sellest küll loetavamaks muutuvad, aga omal on huvitav  küll.

Ja nüüd õmblema, sest järsku on Euroopast hakanud kostüümitellimusi tulema 😀

Mõne sõnaga siis Sharmist

Nagu juba kirjutatud, avastasin päev enne minekut, et olin broneerinud   vale hotelli. Imestasingi, et eelmisel aastal pidin ikka väga lunima ja nüüd pakuti kohe. Aga mõtlesin, et äkki on nad aastaga midagi õppinud.

Mis siis ikka, laseme elul end üllatada. Aga elu ei üllatanud. Täiesti harilik hotell, ilma vaateta, basseinis külm vesi ja söök söödav, aga ei midagi erilist. Plussiks see, et baare oli vähe ja rahvas kogunes ühte kohta kokku, seega melu suurem. Rahvas küll põhiliselt ida poolt: venelased, ukrainlased, poolakad, kasahhid. Õnnestus mõnega juttugi ajada, aga selleks peab muidugi ilma pereta baari kokteili järele minema. Kusjuures suhtlesime inglise, mitte vene keeles. Ja kokteilitopsid võtsime kodust kaasa, et väikseid plasttopse kokku hoida, aga selles hotellis neid õnneks väga ei jagatudki.

Plussiks veel see, et tüütajaid vähe ja needki neutraliseerisime  juba esimesel päeval. Üldse oli vaikne, aga reede õhtul tuli palju kohalikke peresid ja nemad on küll lärmakad.

Buss randa viis iga poole tunni tagant. Riffile kalu uurima lasti kolmel päeval, ülejäänu oli liiga tuuline (eelmisel aastal käisime 2, nii et tegelikult edasiminek). Ei tea, kas ühtegi päeva üle 20 kraadi sooja oligi, tuulised õhtud olid igal juhul väga külmad. Mul oli sulejope kaasas, see oli hea valik. Aga sääred olid ikka paljad ja napi kleidiga polnud midagi teha.  Ühesõnaga teksad oleks marjaks ära kulunud ja ehk isegi mingi müts.

Aga kalavaatlus on üks minu lemmikuid 😀

Meelelahutuseks olin valinud välja kõrberetke. Retkejuhuks isa Hanso, kes talvitub juba aastaid sealkandis ja on sõlminud selle käigus palju kohalikke kontakte, mida ta siis lahkelt vahendab. Saime teada, et Sharmil on aed ümber, et ühed ei tuleks ja teised ei läheks ja kui peale seda vaatama hakata, siis nii tõesti on.

Küla oli päris, beduiin oli päris, aga oma koju ta meid muidugi ei viinud, kükitasime niisama kusagil kivi taga. Kui hästi tahta, siis saab vist koju ka. Aga saime teada, et Egiptuse rahvuslind on lendab kilekott, et kaamelid söövad pappkaste ning et kaamel on auto vastu välja vahetatud, sest ka majad on pappkastidest. Et beduiinil on mitu maja, 3-4 last ja heal juhul ka telekas. Koolis  käivad tüdrukud 3 klassi ja poisid 6, oli vist nii. Väga vahe ja valgustav kogemus igal juhul.

Teine käik krundilt välja oli SOHOsse. See on siis kohalik meelelahutuskeskus, kus on lisaks poodidele ja restoranidele ka uisuplats, jääbaar, laulev purskkaev ja kindlasti midagi veel. Novatours müüb paketti hinnaga 20 euri nägu. Meil läks takso üks ots 2 dollarit ja tagasi 30 kohalikku ja see oli üle makstud, sest ükski taksist ei vaielnud (või oli sama). Neil pidi kütus maksma ka 40 senti liiter. Õhtu veetmiseks hea küll, sest õhtud pikad ja pimeda, aga muidu mage pull. Hinnad ka kosmoses. Kui puukujusid poodelda vaja, siis pigem mujal ja kommi ning maitseaineid saab kasvõi Naama Bay Carrefourist.

Laulev purskkaev oskab 4 lugu 😀

A materjali salvestasin igal pool palju ja kui need ükskord sorteeritud saab, siis saab ka mitmeid videoid tehtud.

Kudusin lapsele ühe soki ja müügiks ühe kinda, lugesin läbi ühe raamatu (Mees 2, mis osutus ilgeks jamaks, aga muud polnud võtta). Lapsed on juba nii suured, et käituvad viisakalt. Ka lennukis sai juba ilma tahvli ja arvutita hakkama. Arvutist vaatasin ühe korra pilte ka ja kõik. Edaspidi võib koju jätta. Täna tundub, et ka õppimisega saime hakkama, kuigi mõnel õhtul oli pisaraid, et miks just kooliajal peab reisima.

Ja lõpuks. Kui peaks kunagi tagasi minema, siis Charmillion Club Aqua Parki kindlasti mitte. Tahaks ikka luksust seal palmi all nautida 😀

See suits on sääsetõrje, mida tehti igal õhtul, aga ikka olen praeguseks üsna täpiline.

Nii et taas küsimus, kust saaks järgmiseks talvepuhkuseks  raha?