Päev fitlapiga

Esimene päev kurki kaaludes möödas. Käisin kaalu peal ja sain teada, et olen 2 kilo raskem kui puhkusele minnes. Paanikaks pole veel põhjust, sest ühelt poolt ei lähe toit nii ruttu pekiks ja tõenäoliselt passib see alles sooltes. Kogenud kaalujana oskan arvata, et soolte sisu ongi umbes kaks kilo.

Teiselt poolt on elu näidanud, et kui niimoodi vett endale sisse kaanima hakata, siis keha hoiab ka seda mõnda aega kinni. Rekord on vist isegi kaks nädalat, enne kui olukord normaliseeruma hakkab. Samal ajal tuleb öösiti pissil ka käia, mis on äärmiselt ebamugav, aga hiljem läheb ka see paika. Kes on üldse välja mõelnud, et nii vett kaanida on normaalne? Mina julgen küll kahelda.

Veel sain teada, et ma olen füüsiliselt täiesti halvas vormis. Võtsin ette mingi algajate võimlemiskava ja no ei jaksa 15 minutit jutti kükke, väljaasteid, kätekõverdusi ja muid trikke teha. Võimalik, et seda peaks tegema omas tempos, mitte ettetegija järgi. See oli päris tempokas. Tulemuseks on täna jalalihased valusad ja ma kindlasti mõnda aega ei kükita. Õnneks kõhulihastega on korras ja valusad jalad katrepist alla minekut ei sega.

Lühidalt, enesetunne küll peale esimest päeva paremaks ei muutunud. Pigem on eilne jaks asendunud füüsilise jaksu puudumisega.

Puhkusest välja puhatud

Eile imestasin, et peale reisi ei ole üldse energiat tööle uue hooga peale lennata ja pigem vastupidi, siis tänaseks olen õnneks tagasi reel. Kaks päeva tundsin ennast ikka väga alamotiveeritud ja saamatuna. Tööd, head ideed ja raha ikka ei ole ja miski ei õnnestu. Lähemalt ehk esialgu ei kirjuta. Ja pidi olema veel elu parim aasta.

Kuna puhkuse ajal hakkas mind taas tohutult minu kaal häirima, siis algatuseks ostsin omale eile aastase Fitlapi kasutusõiguse. Täna hommikul sõin juba kaalutud banaani ja muna. Hetkel keetsin omale 180 grammi kartulit (175 asemel, aga no kuhu sa selle lõpu paned) ja venitan selle söömist kirjutades edasi, sest mäletan varasematest kordadest küll, kui tühjaks kõht õhtuks läheb, kui lõuna ajal juba üle poole päevanormist ära on söödud. Uue mõttena peakski täpselt järele vaatama, mis kell oleks mõistlik midagi süüa. Pole nii ammu nälginud, et ei mäleta.

Siis kirjutasin valmis kirjatüki beduiinimatkast, ilmestasin selle piltidega, mis minu meelest said väga ilusad ja tõstsid enesetunnet. Hea, et vedasin kaasa peegelkaamera, aga 50 mm fix objektiiviga, sest muu klaas on raske. Veel hiljem õhtul vaatasin üle oma videomaterjali ja alustasin videote kokkupanemiset. Neid peaks tulema mitmeid erinevate episoodide kohta ja üks kogu üritust hõlmav ka. Planeerimine ja montaaž on asi, mis mulle tõesti väga meeldib ja mul on kahju, et see kuidagi rohkema publikuni ei jõua. Samas müüakse fotopankades ka videoklippe, seega peaks vaatama, kas ehk õnnestub mõni kuhugi üles panna ja vaadata, kuidas vastu võetakse. Ehk see ongi see puuduv miski, mida ma otsin?

Veel püüan ma jõuda järjele Mel Robbinsi elu parima dekaadi koolitusega, aga olen umbes kolm nädalat juba materjali tutkimisega maha jäänud. Umbes seitsmenda päeva juurest leidsin iga päev 750 sõna kirjutamise väljakutse ja selle raames ma nüüd siis juba kolmas päev kirjutan. Ühelt poolt on see tõeline pingutis, aga teiselt poolt tunnen juba kolmandal päeval, kuidas ma mõtlen viisidele, kuidas sama lauset saaks pikemaks venitada. Tea, kas tekstid sellest küll loetavamaks muutuvad, aga omal on huvitav  küll.

Ja nüüd õmblema, sest järsku on Euroopast hakanud kostüümitellimusi tulema 😀

Mõne sõnaga siis Sharmist

Nagu juba kirjutatud, avastasin päev enne minekut, et olin broneerinud   vale hotelli. Imestasingi, et eelmisel aastal pidin ikka väga lunima ja nüüd pakuti kohe. Aga mõtlesin, et äkki on nad aastaga midagi õppinud.

Mis siis ikka, laseme elul end üllatada. Aga elu ei üllatanud. Täiesti harilik hotell, ilma vaateta, basseinis külm vesi ja söök söödav, aga ei midagi erilist. Plussiks see, et baare oli vähe ja rahvas kogunes ühte kohta kokku, seega melu suurem. Rahvas küll põhiliselt ida poolt: venelased, ukrainlased, poolakad, kasahhid. Õnnestus mõnega juttugi ajada, aga selleks peab muidugi ilma pereta baari kokteili järele minema. Kusjuures suhtlesime inglise, mitte vene keeles. Ja kokteilitopsid võtsime kodust kaasa, et väikseid plasttopse kokku hoida, aga selles hotellis neid õnneks väga ei jagatudki.

Plussiks veel see, et tüütajaid vähe ja needki neutraliseerisime  juba esimesel päeval. Üldse oli vaikne, aga reede õhtul tuli palju kohalikke peresid ja nemad on küll lärmakad.

Buss randa viis iga poole tunni tagant. Riffile kalu uurima lasti kolmel päeval, ülejäänu oli liiga tuuline (eelmisel aastal käisime 2, nii et tegelikult edasiminek). Ei tea, kas ühtegi päeva üle 20 kraadi sooja oligi, tuulised õhtud olid igal juhul väga külmad. Mul oli sulejope kaasas, see oli hea valik. Aga sääred olid ikka paljad ja napi kleidiga polnud midagi teha.  Ühesõnaga teksad oleks marjaks ära kulunud ja ehk isegi mingi müts.

Aga kalavaatlus on üks minu lemmikuid 😀

Meelelahutuseks olin valinud välja kõrberetke. Retkejuhuks isa Hanso, kes talvitub juba aastaid sealkandis ja on sõlminud selle käigus palju kohalikke kontakte, mida ta siis lahkelt vahendab. Saime teada, et Sharmil on aed ümber, et ühed ei tuleks ja teised ei läheks ja kui peale seda vaatama hakata, siis nii tõesti on.

Küla oli päris, beduiin oli päris, aga oma koju ta meid muidugi ei viinud, kükitasime niisama kusagil kivi taga. Kui hästi tahta, siis saab vist koju ka. Aga saime teada, et Egiptuse rahvuslind on lendab kilekott, et kaamelid söövad pappkaste ning et kaamel on auto vastu välja vahetatud, sest ka majad on pappkastidest. Et beduiinil on mitu maja, 3-4 last ja heal juhul ka telekas. Koolis  käivad tüdrukud 3 klassi ja poisid 6, oli vist nii. Väga vahe ja valgustav kogemus igal juhul.

Teine käik krundilt välja oli SOHOsse. See on siis kohalik meelelahutuskeskus, kus on lisaks poodidele ja restoranidele ka uisuplats, jääbaar, laulev purskkaev ja kindlasti midagi veel. Novatours müüb paketti hinnaga 20 euri nägu. Meil läks takso üks ots 2 dollarit ja tagasi 30 kohalikku ja see oli üle makstud, sest ükski taksist ei vaielnud (või oli sama). Neil pidi kütus maksma ka 40 senti liiter. Õhtu veetmiseks hea küll, sest õhtud pikad ja pimeda, aga muidu mage pull. Hinnad ka kosmoses. Kui puukujusid poodelda vaja, siis pigem mujal ja kommi ning maitseaineid saab kasvõi Naama Bay Carrefourist.

Laulev purskkaev oskab 4 lugu 😀

A materjali salvestasin igal pool palju ja kui need ükskord sorteeritud saab, siis saab ka mitmeid videoid tehtud.

Kudusin lapsele ühe soki ja müügiks ühe kinda, lugesin läbi ühe raamatu (Mees 2, mis osutus ilgeks jamaks, aga muud polnud võtta). Lapsed on juba nii suured, et käituvad viisakalt. Ka lennukis sai juba ilma tahvli ja arvutita hakkama. Arvutist vaatasin ühe korra pilte ka ja kõik. Edaspidi võib koju jätta. Täna tundub, et ka õppimisega saime hakkama, kuigi mõnel õhtul oli pisaraid, et miks just kooliajal peab reisima.

Ja lõpuks. Kui peaks kunagi tagasi minema, siis Charmillion Club Aqua Parki kindlasti mitte. Tahaks ikka luksust seal palmi all nautida 😀

See suits on sääsetõrje, mida tehti igal õhtul, aga ikka olen praeguseks üsna täpiline.

Nii et taas küsimus, kust saaks järgmiseks talvepuhkuseks  raha?

 

Puhkus

Puhkus läheb toredasti. Neljapäeval sai torm otsa ja lasti ka riffile kalu vaatama. Ja reedel sai ka. Aasta varem sai ka kahel korral, nii et eesmärk on täidetud. Lapsed on ka natuke julgemad, mis annab lootust, et kunagi edaspidi võiks ka paketiga kuhugi kaugemale snorgeldama/sukelduma minna.

Seekord käisime raha eest ainult kõrbes, aga sellest tuleb kunagi eraldi jutt. Mul piltide jaoks seekord isegi peegelkaamera kaasas.

Puhata veel kaks päeva ja siis tuleb taas kõigil asjalikuks hakata. Ja raha koguma hakata 😁

Egiptusesse

Algatuseks avastasin, et olin broneerinid vale hotelli. Siin on 4 sama grupi hotelli ja nimed erinevad vaid ühe sõna võrra. Miks ma küll nii loll olin ja ei kontrollinud??? Ma tahtsin mere äärde ja sain põllu peale. Hea on ainult see, et ma oma vea kodus avastasin. Muidu oleks keeldunud bussist välja minemast 😀

Nüüd siis tuleb lasta elul end üllatada. Elevus puhkuse ees on asendunud pettumusega. Viientärni asemel neli, kalade asemel kõrb ja sooja lubab ka 17-19 kraadi. Hea on see, et neid kalu saab ikka vaatama minna, aga see on natuke pikem jalutuskäik.

Lisaks, SmartLynxi lennuk on ikka kuradi kitsas. Õnneks 4,5 tundi ei ole just kõige pikem lend.

Puhkus paistab

Olen elevil nagu laps ja tahaks kohe istuda lennuki peale ja puhusele sõita. Siiski juhtub see alles esmaspäeva öösel.

Kui ma eelmisel aastal veel teisel puhkusepäeval arvasin, et ei iil enam, siis pärast oldi mälestused ikka nii head, et suvel ostsin uue paketi. Täpselt samasse kohta ja aeg on ka sama. Plussiks see, et nädalasel puhkusel ju esimesed paar päeva ei tea, mis värk on ja elad sisse, hiljem on aga juba stress, et kohe tuleb koju tagasi minna, siis samas kohas saab puhkama hakata kohe. Natuke muidugi huvitab, kas aastaga midagi arenenud ka on.

Peale puhkamise muud teha ei kavatse, kui minna Sinaistariga kõrbe ja ehk SOHOsse shoppama. Viimane on lähedal, aga jala sinna tõenäoliselt ikkagi minna ei lubata. (Aga isegi taksohinnad on teada, nii et las siis minna).

Halb on see, et kuigi praegu (kell 11 hommikul) on Sharmis 24 kraadi, siis homsest on stabiilselt 21. Nats jahe või nii. Ei tea, kas on tuuline või milles asi.

Teiselt poole olen mina taas pere kõige nõrgem lüli ehk mingi taud piirab. Täna on ainuke päev, mil nädalas,  mil mõlemad lapsed lähevad 8.15 ära ja mina kasutasin vaikust töötegemise asemel magamiseks. Hetkel ei saagi aru, kas pea on uimane ülemagamisest või on mingi taud tulemas. Aasta tagasi ma läksin siit nohuga ja seal läks asi ainult hullemaks. Sellist asja enam korrata ei tahaks.

Nii, vaatasin Yr.no ka. Ongi tuuline ja see lubab üldse kõigest 19, nii et elame-näeme. Lainega ei lubata kalavaatlusele ka. Püüan mitte ette stressata. Ja mitte haigeks jääda.

Tapeet

Meil on ju see igikestev remont. Eile panime terve päeva lastetoas tapeeti. Hämmastav, et mingi pisikese toa peale kulub terve päev, aga vahepeal käisime ka tapeeti juurde toomas, sest keegi nutikas oli vajaduse valesti arvestanud ja terve rull jäi puudu. Õnneks see vahepeal otsa ei olnud saanud, sai kohe edasi minna.

Me võiks täiesti tapeetimise firma teha, sest me ei lähe selle töö käigus omavahel riidu. Üldiselt on see vist asi, mida abikaasad koos teha ei saa. Või? Eelmise elukaslasega tapeetisime päris mitu tuba ära no ja … lahus me oleme. Ja vennaga sai kunagi vanematekodus remonti tehtud. Sama tapeet on siiani seinas, sest keegi pole seda tööd uuesti millegipärast ette tahtnud võtta.

Aga värskelt remonditu tuba on nii ilus. Jah, aeg läheb tohutult ning raha omajagu, aga tuleb vist oma visiooni laiendada. Et töö otsa ei saaks. Paar järgmist on igal juhul juba paigas.

Kuidas sul tapeetimisega suhe on?