Esimene päev kurki kaaludes möödas. Käisin kaalu peal ja sain teada, et olen 2 kilo raskem kui puhkusele minnes. Paanikaks pole veel põhjust, sest ühelt poolt ei lähe toit nii ruttu pekiks ja tõenäoliselt passib see alles sooltes. Kogenud kaalujana oskan arvata, et soolte sisu ongi umbes kaks kilo.
Teiselt poolt on elu näidanud, et kui niimoodi vett endale sisse kaanima hakata, siis keha hoiab ka seda mõnda aega kinni. Rekord on vist isegi kaks nädalat, enne kui olukord normaliseeruma hakkab. Samal ajal tuleb öösiti pissil ka käia, mis on äärmiselt ebamugav, aga hiljem läheb ka see paika. Kes on üldse välja mõelnud, et nii vett kaanida on normaalne? Mina julgen küll kahelda.
Veel sain teada, et ma olen füüsiliselt täiesti halvas vormis. Võtsin ette mingi algajate võimlemiskava ja no ei jaksa 15 minutit jutti kükke, väljaasteid, kätekõverdusi ja muid trikke teha. Võimalik, et seda peaks tegema omas tempos, mitte ettetegija järgi. See oli päris tempokas. Tulemuseks on täna jalalihased valusad ja ma kindlasti mõnda aega ei kükita. Õnneks kõhulihastega on korras ja valusad jalad katrepist alla minekut ei sega.
Lühidalt, enesetunne küll peale esimest päeva paremaks ei muutunud. Pigem on eilne jaks asendunud füüsilise jaksu puudumisega.
Eile imestasin, et peale reisi ei ole üldse energiat tööle uue hooga peale lennata ja pigem vastupidi, siis tänaseks olen õnneks tagasi reel. Kaks päeva tundsin ennast ikka väga alamotiveeritud ja saamatuna. Tööd, head ideed ja raha ikka ei ole ja miski ei õnnestu. Lähemalt ehk esialgu ei kirjuta. Ja pidi olema veel elu parim aasta.
Kuna puhkuse ajal hakkas mind taas tohutult minu kaal häirima, siis algatuseks ostsin omale eile aastase Fitlapi kasutusõiguse. Täna hommikul sõin juba kaalutud banaani ja muna. Hetkel keetsin omale 180 grammi kartulit (175 asemel, aga no kuhu sa selle lõpu paned) ja venitan selle söömist kirjutades edasi, sest mäletan varasematest kordadest küll, kui tühjaks kõht õhtuks läheb, kui lõuna ajal juba üle poole päevanormist ära on söödud. Uue mõttena peakski täpselt järele vaatama, mis kell oleks mõistlik midagi süüa. Pole nii ammu nälginud, et ei mäleta.
Siis kirjutasin valmis kirjatüki beduiinimatkast, ilmestasin selle piltidega, mis minu meelest said väga ilusad ja tõstsid enesetunnet. Hea, et vedasin kaasa peegelkaamera, aga 50 mm fix objektiiviga, sest muu klaas on raske. Veel hiljem õhtul vaatasin üle oma videomaterjali ja alustasin videote kokkupanemiset. Neid peaks tulema mitmeid erinevate episoodide kohta ja üks kogu üritust hõlmav ka. Planeerimine ja montaaž on asi, mis mulle tõesti väga meeldib ja mul on kahju, et see kuidagi rohkema publikuni ei jõua. Samas müüakse fotopankades ka videoklippe, seega peaks vaatama, kas ehk õnnestub mõni kuhugi üles panna ja vaadata, kuidas vastu võetakse. Ehk see ongi see puuduv miski, mida ma otsin?
Veel püüan ma jõuda järjele Mel Robbinsi elu parima dekaadi koolitusega, aga olen umbes kolm nädalat juba materjali tutkimisega maha jäänud. Umbes seitsmenda päeva juurest leidsin iga päev 750 sõna kirjutamise väljakutse ja selle raames ma nüüd siis juba kolmas päev kirjutan. Ühelt poolt on see tõeline pingutis, aga teiselt poolt tunnen juba kolmandal päeval, kuidas ma mõtlen viisidele, kuidas sama lauset saaks pikemaks venitada. Tea, kas tekstid sellest küll loetavamaks muutuvad, aga omal on huvitav küll.
Ja nüüd õmblema, sest järsku on Euroopast hakanud kostüümitellimusi tulema 😀
Nagu juba kirjutatud, avastasin päev enne minekut, et olin broneerinud vale hotelli. Imestasingi, et eelmisel aastal pidin ikka väga lunima ja nüüd pakuti kohe. Aga mõtlesin, et äkki on nad aastaga midagi õppinud.
Mis siis ikka, laseme elul end üllatada. Aga elu ei üllatanud. Täiesti harilik hotell, ilma vaateta, basseinis külm vesi ja söök söödav, aga ei midagi erilist. Plussiks see, et baare oli vähe ja rahvas kogunes ühte kohta kokku, seega melu suurem. Rahvas küll põhiliselt ida poolt: venelased, ukrainlased, poolakad, kasahhid. Õnnestus mõnega juttugi ajada, aga selleks peab muidugi ilma pereta baari kokteili järele minema. Kusjuures suhtlesime inglise, mitte vene keeles. Ja kokteilitopsid võtsime kodust kaasa, et väikseid plasttopse kokku hoida, aga selles hotellis neid õnneks väga ei jagatudki.
Plussiks veel see, et tüütajaid vähe ja needki neutraliseerisime juba esimesel päeval. Üldse oli vaikne, aga reede õhtul tuli palju kohalikke peresid ja nemad on küll lärmakad.
Buss randa viis iga poole tunni tagant. Riffile kalu uurima lasti kolmel päeval, ülejäänu oli liiga tuuline (eelmisel aastal käisime 2, nii et tegelikult edasiminek). Ei tea, kas ühtegi päeva üle 20 kraadi sooja oligi, tuulised õhtud olid igal juhul väga külmad. Mul oli sulejope kaasas, see oli hea valik. Aga sääred olid ikka paljad ja napi kleidiga polnud midagi teha. Ühesõnaga teksad oleks marjaks ära kulunud ja ehk isegi mingi müts.
Aga kalavaatlus on üks minu lemmikuid 😀
Meelelahutuseks olin valinud välja kõrberetke. Retkejuhuks isa Hanso, kes talvitub juba aastaid sealkandis ja on sõlminud selle käigus palju kohalikke kontakte, mida ta siis lahkelt vahendab. Saime teada, et Sharmil on aed ümber, et ühed ei tuleks ja teised ei läheks ja kui peale seda vaatama hakata, siis nii tõesti on.
Küla oli päris, beduiin oli päris, aga oma koju ta meid muidugi ei viinud, kükitasime niisama kusagil kivi taga. Kui hästi tahta, siis saab vist koju ka. Aga saime teada, et Egiptuse rahvuslind on lendab kilekott, et kaamelid söövad pappkaste ning et kaamel on auto vastu välja vahetatud, sest ka majad on pappkastidest. Et beduiinil on mitu maja, 3-4 last ja heal juhul ka telekas. Koolis käivad tüdrukud 3 klassi ja poisid 6, oli vist nii. Väga vahe ja valgustav kogemus igal juhul.
Teine käik krundilt välja oli SOHOsse. See on siis kohalik meelelahutuskeskus, kus on lisaks poodidele ja restoranidele ka uisuplats, jääbaar, laulev purskkaev ja kindlasti midagi veel. Novatours müüb paketti hinnaga 20 euri nägu. Meil läks takso üks ots 2 dollarit ja tagasi 30 kohalikku ja see oli üle makstud, sest ükski taksist ei vaielnud (või oli sama). Neil pidi kütus maksma ka 40 senti liiter. Õhtu veetmiseks hea küll, sest õhtud pikad ja pimeda, aga muidu mage pull. Hinnad ka kosmoses. Kui puukujusid poodelda vaja, siis pigem mujal ja kommi ning maitseaineid saab kasvõi Naama Bay Carrefourist.
Laulev purskkaev oskab 4 lugu 😀
A materjali salvestasin igal pool palju ja kui need ükskord sorteeritud saab, siis saab ka mitmeid videoid tehtud.
Kudusin lapsele ühe soki ja müügiks ühe kinda, lugesin läbi ühe raamatu (Mees 2, mis osutus ilgeks jamaks, aga muud polnud võtta). Lapsed on juba nii suured, et käituvad viisakalt. Ka lennukis sai juba ilma tahvli ja arvutita hakkama. Arvutist vaatasin ühe korra pilte ka ja kõik. Edaspidi võib koju jätta. Täna tundub, et ka õppimisega saime hakkama, kuigi mõnel õhtul oli pisaraid, et miks just kooliajal peab reisima.
Ja lõpuks. Kui peaks kunagi tagasi minema, siis Charmillion Club Aqua Parki kindlasti mitte. Tahaks ikka luksust seal palmi all nautida 😀
See suits on sääsetõrje, mida tehti igal õhtul, aga ikka olen praeguseks üsna täpiline.
Nii et taas küsimus, kust saaks järgmiseks talvepuhkuseks raha?
Puhkus läheb toredasti. Neljapäeval sai torm otsa ja lasti ka riffile kalu vaatama. Ja reedel sai ka. Aasta varem sai ka kahel korral, nii et eesmärk on täidetud. Lapsed on ka natuke julgemad, mis annab lootust, et kunagi edaspidi võiks ka paketiga kuhugi kaugemale snorgeldama/sukelduma minna.
Seekord käisime raha eest ainult kõrbes, aga sellest tuleb kunagi eraldi jutt. Mul piltide jaoks seekord isegi peegelkaamera kaasas.
Puhata veel kaks päeva ja siis tuleb taas kõigil asjalikuks hakata. Ja raha koguma hakata 😁
Algatuseks avastasin, et olin broneerinid vale hotelli. Siin on 4 sama grupi hotelli ja nimed erinevad vaid ühe sõna võrra. Miks ma küll nii loll olin ja ei kontrollinud??? Ma tahtsin mere äärde ja sain põllu peale. Hea on ainult see, et ma oma vea kodus avastasin. Muidu oleks keeldunud bussist välja minemast 😀
Nüüd siis tuleb lasta elul end üllatada. Elevus puhkuse ees on asendunud pettumusega. Viientärni asemel neli, kalade asemel kõrb ja sooja lubab ka 17-19 kraadi. Hea on see, et neid kalu saab ikka vaatama minna, aga see on natuke pikem jalutuskäik.
Lisaks, SmartLynxi lennuk on ikka kuradi kitsas. Õnneks 4,5 tundi ei ole just kõige pikem lend.
Olen elevil nagu laps ja tahaks kohe istuda lennuki peale ja puhusele sõita. Siiski juhtub see alles esmaspäeva öösel.
Kui ma eelmisel aastal veel teisel puhkusepäeval arvasin, et ei iil enam, siis pärast oldi mälestused ikka nii head, et suvel ostsin uue paketi. Täpselt samasse kohta ja aeg on ka sama. Plussiks see, et nädalasel puhkusel ju esimesed paar päeva ei tea, mis värk on ja elad sisse, hiljem on aga juba stress, et kohe tuleb koju tagasi minna, siis samas kohas saab puhkama hakata kohe. Natuke muidugi huvitab, kas aastaga midagi arenenud ka on.
Peale puhkamise muud teha ei kavatse, kui minna Sinaistariga kõrbe ja ehk SOHOsse shoppama. Viimane on lähedal, aga jala sinna tõenäoliselt ikkagi minna ei lubata. (Aga isegi taksohinnad on teada, nii et las siis minna).
Halb on see, et kuigi praegu (kell 11 hommikul) on Sharmis 24 kraadi, siis homsest on stabiilselt 21. Nats jahe või nii. Ei tea, kas on tuuline või milles asi.
Teiselt poole olen mina taas pere kõige nõrgem lüli ehk mingi taud piirab. Täna on ainuke päev, mil nädalas, mil mõlemad lapsed lähevad 8.15 ära ja mina kasutasin vaikust töötegemise asemel magamiseks. Hetkel ei saagi aru, kas pea on uimane ülemagamisest või on mingi taud tulemas. Aasta tagasi ma läksin siit nohuga ja seal läks asi ainult hullemaks. Sellist asja enam korrata ei tahaks.
Nii, vaatasin Yr.no ka. Ongi tuuline ja see lubab üldse kõigest 19, nii et elame-näeme. Lainega ei lubata kalavaatlusele ka. Püüan mitte ette stressata. Ja mitte haigeks jääda.
Meil on ju see igikestev remont. Eile panime terve päeva lastetoas tapeeti. Hämmastav, et mingi pisikese toa peale kulub terve päev, aga vahepeal käisime ka tapeeti juurde toomas, sest keegi nutikas oli vajaduse valesti arvestanud ja terve rull jäi puudu. Õnneks see vahepeal otsa ei olnud saanud, sai kohe edasi minna.
Me võiks täiesti tapeetimise firma teha, sest me ei lähe selle töö käigus omavahel riidu. Üldiselt on see vist asi, mida abikaasad koos teha ei saa. Või? Eelmise elukaslasega tapeetisime päris mitu tuba ära no ja … lahus me oleme. Ja vennaga sai kunagi vanematekodus remonti tehtud. Sama tapeet on siiani seinas, sest keegi pole seda tööd uuesti millegipärast ette tahtnud võtta.
Aga värskelt remonditu tuba on nii ilus. Jah, aeg läheb tohutult ning raha omajagu, aga tuleb vist oma visiooni laiendada. Et töö otsa ei saaks. Paar järgmist on igal juhul juba paigas.
Mul ju sissetulekut sel aastal ei ole, seega tuleb käia taarat korjamas. Nali naljaks, aga eile ringi liikudes jäi tee ääres silma 7 ühikut. Kuna ma kunagi minnes selliseid asju kotti ei toppi, siis oma kohale need jäid. Tagasi tulin ju teisi teid mööda.
Täna poodi minnes 4 ühikut ikka tee ääres alles. Ostsin vähe asju, et kotis ikka ruumi oleks, tulin jala koju tagasi (ma täis kotiga vahel eelistan ka bussi) aga tee ääres taarat enam ei olnudki. Et just sel hetkel pidi neid kellelgi rohkem vaja olema 😀
Xxxx
Meie tšintšiljal oli juba suvel hambaprobleem. Kuidas avastasin? Hakkas imelikult käituma ja läks tigedaks. No siis guugeldasin ja viisin arsti juurde. Lõigati hambad lühemaks ja elu läks edasi, aga mitte vanaviisi. Selge see, ikka hambaprobleem. Närilistel ju hambad kogu aeg kasvavad ja kui nad ei näri, siis ongi jama jälle majas. Vaja operatsioonile viia. Ikka väga tükk aega kaalusin, kas on vaja ja mida oleks targem teha. Ja sel nädalal muutusin lahkeks ning viisin loomakese operatsioonile. Hoiatati, et sellised pisiloomad taluvad narkoosi halvasti, lisaks loom juba vana ka ning keegi ei tea, mis tal veel häda võib olla. Ühesõnaga äkki ei ärkagi enam üles. Rääkisime juba lastega läbi, et selline lugu ja järgmisena võtame kiisupoja ja. Kõigile mõte meeldis.
Õhtul järele minnes selgus, et visa loom ja silm juba lahti. Küsiti 133 eurot ja kästi 1,5 kuu pärast tagasi tulla. Hakkan siis nüüd taas elu üle järele mõtlema ja kiisupojast tuleb esialgu suu puhtaks pühkida 😀
Xxxx
Esmaspäeval käisin lapsega silmaarsti juures. Ma ei tea, kas me oleme sattunud nüüd eriti hea või eriti halva arsti juurde, aga me oleme vahelduva eduga käinud seal juba aastaid. Mõnikord kuue kuu tagant, vahel 3. Nüüd pandi tilka, mis tähendas, et polikliinikus tuli üle tunni veeta, aga sellistes kohtades pole teada, mis taude jagatakse. Garderoobitädid olid igal juhul juba maskidega. Lisaks selgus, et mitte midagi pole muutunud. Saime kuu aja pärast uue aja ja lootuse kangemad prillid saada. Ei teagi nüüd, kas nutta või naerda.
Nagu arvata oli, on koolialgus alanud vaevaliselt. Minu omad lihtsalt ei suuda tulla toime režiimimuutusega ja siis peab kogu pere tujusid taluma.
Siit sujuvalt poolelioleva raamatu juurde. Väidetavalt on igal neljandal 40-50-aastasel naisel depressioon, olles sellega kõige rohkem depressioonis olev vanusegrupp. Samas räägib raamat, et emotsioonid tuleb välja elada (nagu seda lapsed teevad), mitte endasse peita. Ja mida õpetavad kõik lastekasvatusraamatud? Jää rahulikuks, kui lähed närvi, siis mõtle, miks sa lähed närvi ja muuda seda. Tee teraapiat ja ära edaspidi enam mine närvi. Ära sa jumala eest nuta, ei vannitoas ega ammugi mitte avalikult jne. No ja nii see depressioon tulebki, sest selleks vanuseks on juba oma emotsioone piisavalt alla surutud. Muidugi lihtsalt minu meelevaldne järeldus.
Lisaks hakkasin eile mõtlema, millal minu emotsioonid ära kadusid. Ma isegi südamest naeran väga harva. See ongi juhtunud hiilivalt peale laste sündi, nüüdseks siis 11 aasta jooksul. Kusjuures ma ei ole suutnud tuvastada, mis nipiga me neid emotsioone blokeerin. Võimalik, et vahetan kõik süütunde vastu, sest selle vahetuse ma tuvastasin. nii et minu teoorial võib tõepõhi all olla küll. Nii põnev.
Aga eile tegin tööd ja raamatut lugeda ei jõudnudki.
Aa, see põnev raamat on:
Valgus tunneli lõpus. Üllatavad tõdemused depressiooni kohta ja kuidas end alatiseks selle haardest vabastada.
28.12 sain raamatukogust meili, et tarvikute tähtaeg üle. Kusjuures üks oli selleks ajaks isegi loetud, aga no ei olnud see tähtaeg meeles. Minna sain alles nädal hiljem, maksin nende eest taas viivist. Aga kõige hullem, et jätsin raamatud sinna, aga asemele ei võtnud midagi. Tuli taas Ellu raamatukokku minna.
Silma jäi mingi depressioonist rääkiv raamat. Algus tundub paljulubav, sest olen juba teada saanud, et enamikul inimestel on kogu elu depressioon, jamaks kisub ainult siis, kui tegi on sügava depressiooniga.
Depressiooni rohtudega ravida ei saa. Jah, nad panevad sind ennast paremini tundma, aga ei ravi. Nende rohke väljakirjutamine on ainult suur äri.
Ühelt poolt põnev, teiselt poolt olen mina ka tõenäoliselt põdenud depressiooni kogu elu. Ei mäletagi väga hetki, mil ma olen olnud tõeliselt õnnelik. Pigem on kogu aeg halb.
Mõned hetked, mis meenuvad:
Lõpetasin magistri, sest see oli töö kõrvalt tõeline hädaorg. Seda enam, et uurimustöö tulemus oli negatiivne. Palju lihtsam on kirjutada tööd „tuli mõte, katsetasin, sain tulemuse“ kui tulemuseta tööd. Teadusele kasuks ikka, et keegi rohkem ei prooviks, aga sina pead ära põhjendama, miks nii ei saanud. Ma ei tea, miks ma alla ei andnud. Olin akadeemilisel, olin tõendiga, et tervis ei luba koolis käia ja lõpuks tegin ikka mingid ained + lõputöö oma raha eest. Päris suur raha oli. Kuna ma erialast tööd ei saanud, siis kasu ei midagi ja praegu pööritavad kõik silmi, kui kuulevad, et minusugusel mõttetul tibil on tegelikult tehnikateaduste magistri kraad. Lihtsalt meelelahutuslik efekt, aga tol hetkel olin õnnelik küll.
Esimese lapsega rase olles. Sinna aega jäi ka oma kodu ostmine ja abiellumine. Kõik tundus nii ilus ja põnev. Polnud mingit ettekujutust, milline hädaorg see laste kasvatamine tegelikult on.
Kui olin juba kahe lapsega mõnda aega magamata olnud, siis sain minna kaheks nädalaks Marokosse matkama. Sul on soe, sul on füüsiline tegevus ja ainuke kohustus kätte antud toiduainetest toit valmistada ja sedagi mitte iga päev, sest olime toimkonnas kordamööda. Energiad liikusid ja ma tundsin ennast tõeliselt elavana. Täielik puhkus, mida pole ei enne ega pärast rohkem olnud.
Kui minu esimene Matkamess (2017) läbi sai. Olin väga väsinud, aga õnnelik. Ma ei tea, kas keegi üldse uskus, et ma selle tehtud saan? Õlale pole küll siiani keegi peale mu enda patsutanud.
Ja kõik ülejäänud hetked on meelde jäänud pigem halbadena. Ma ei ole kunagi teinud tööd, mis mulle väga on meeldinud. Ööklubid olid lihtsalt töö, et ülikoolis saaks käia. mingit vanematepoolset ülalpidamist mul ei olnud. Kohtueksperdi töö oli tore, aga naiskollektiivi omavahelised suhted ajasid hauda ja nii ma sinna ussipessa ühel hetkel enam ei läinudki. Vahvaid kolleege oli, aga nad olid ka juba uutele jahimaadele läinud.
EMLis on kogu aeg olnud kõike liiga vähe, liiga aeglaselt, liiga valesti ehk ainult halvasti. Mingit kollektiivset töövõitude üle rõõmustamist ei ole kolme aasta jooksul meelde jäänud. Kuna ma ei toonud õnne õuele, siis sel aastal taas raha ka ei saa. Kuna vaim oli valmis peale kolme aastat mitte jätkama, aga juhtus nii, et kuna uusi lolle ei leitud, siis peame kõik veel pool aastat edasi olema, aga mitte mingit motivatsiooni ei ole. Pigem vastupidi. Mõte sellest, mida kõike tegema peab, tekitab ebameeldivat ja mulle võõrast ärevust. Kas inimesed saavadki sellest ärevushäire, et peavad kogu aeg tegema asju, mida nad ei taha?
Lapsed võtavad tohutult energiat ja kallistama, kiitma või nunnutama ei tule. Pigem vastupidi. „Loll oled!“, „Ole vait!“, „Ma ei söö seda rõvedat toitu“ või miks ei ole tehtud seda teist ja kolmandat, on igapäevased. 100% minu kasvatamatus, aga ma ei ole osanud paremini. Ja kõik see jama on kestnud juba 11 aastat 😀
Isa on ammu ammu alkohoolik ja millegipärast saab ikka veel hullemaks minna. Ema on raske puudega ehk kohe-kohe ei saa omadega enam ise hakkama.
Rõõmsaks ei tee ka kohv ega alko. Hakkab paha, kui juua rohkem kui kruus kohvi päevas ja vein teeb rõõmsaks küll, aga seda alles hetkel, kui juba on tegelikult üle piiri joodud (hommikul või suisa kohe paha jne). Kaks klaasi veini üldjuhul veel pead sumisema ei võta. Seega võiks ka mõlemastvabalt loobuda.
Raamatu valisin ka seepärast, et päris-päris viimasel ajal ei satu ma enam vaimustusse asjadest, mis mulle varem on meeldinud ja see teeb murelikuks. Vanadus?
Näiteks laupäeval käisin Spordiaasta tähtede galal ja selle asemel, et pärast koju minna, lasin ma ennast afterprtyle vedada. Kõik noored ju läksid. Ainult et Singer Vinger ei tundunud mulle lähedalt vaadatuna üldse nii äge, kui ta 30 aastat tagasi oli ja lisaks oli muusika nii vali, et omavahel rääkida niikuinii ei saanud ja kõrvakuulmine oli veel pool pühapäeva ära. Lisaks tundsin ma esimest korda ennast seal üritusel mitte ilusa, vaid tõeliselt paksuna. Ma saan juba täitsa aru, miks inimesed nädal enne pidulikku üritust midagi ei söö.
Aga raamatut loen edasi, sest tahan teada, mis tarkuseterasid sealt veel välja koorub. Lubati igal juhul, et õnn hakkab kestma 😀
“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Nelikümmend 