Poolas

Suvi läheb ikka ulmeliselt kiiresti, üks kuu ongi veel jäänud, kuigi aknast õu vaadates jääb tunne, et tegelikult pole enam sedagi. Meil nimelt hetkel 13 kraadi sooja ja käes on keskpäev.

Aga 21. juulil sõitsime välja eesmärgiga ära käia Gdanskis. Issand, see oli juba 10 päeva tagasi. 7 päeva, pea 2700 km sõitu, mida kogunes natuke liiga palju. Ideaalse kodutööga oleks saanud natuke kokku hoida, aga mitte üleliia. Natuke ikka ekslesime ka. Juhendaas Waze, mis pani vähemalt kaks korda puusse, seega usalda, aga kontrolli.

Kuus ööbimist, millest 3 telgis tasuta kohal, üks Läti RMK kämpingus (mammadabas.lv) kuna sadas ja hinnavahe kahe telgi eest oleks olnud 4 eurot, üks Granski kesklinnas korteris (see oli tõesti nii hea koha peal, et isegi joogise peaga saab öösel jala koju)  ja üks külamahe õunapuude vahel (raha eest siiski), aga see oli väga sürr juhus ka.

Nimelt otsustasime Gdanskis koju tulemise asemel veel ära käia Slowinski rahvuspargis liivadüüni vaatamas, sinna on Gdanskist üle 100 km ehk ideaalis kaks tundi sõitu edasi. Tegelikult rohkem, sest ummikud igal ajal ja igal pool. Ainuke häda, et ma päris täpselt ei teadnud, kuhu minna ja Poolas ei tasu viitade peale eriti lootma jääda. Neid lihtsalt ei ole. Häda algas sealt, et Waze ja Google juhatasid täiesti erinevatesse kohtadesse, vahe 100 km ning see pani kahtlema ja edasi uurima. Selguski, et tuleb minna Lebasse, aga seal vaatas vastu miljon inimest ning ei mingeid düüne. Üks silt nagu oli, aga meie valitud tee lõppes rannas. Hakkasime juba sinna 100 km edasi sõitma, aga minul hing ei anna rahu. Miks sõita 100 km edasi, kui peab olema siin.

Ja selguski, et google juhatas rahvuspargi piirile, mis oli täiesti õige tee, aga selle teadmisega poleks meil tol hetkel midagi peale olnud hakata. Kui lõpuks jõudsime õigesse parkasse, siis selgus, et päikeseloojanguni 1 tund, aga düünideni 5,8 km käimist, seega ei jõua käia. Mis teeme? Püüame ööbida linnas, kus on juba niigi miljon inimest? Leidsime kämpingu kusagil eemal, helistasime sinna, aga sealt öeldi, et neil ka miljon inimest, aga tulge vaadake ise, äkki leiate omale mõne koha. Neil kogu aeg keegi tuleb ja keegi läheb ning ülevaade puudub. Hakkasime siis sinnapoole sõitma, kui mul tuli mõte, et vaataks, mis Bookingus on. Äkki juhuslikult on ja oligi just selles külas, kus me parajasti olime. Aga siis tuli leviauk, seega keerasime kuhugi valesse õue. Seal inglise keelt kõnelev neiu muidugi väga lahke, et muidugi võib jääda, aga enne tuleb peremehelt küsida. Aga kui peremees ei luba, siis küsime naabritelt. Peremees lubas, aga küsis 30 eurot. Võtsime, sest diil ikkagi juba koos ja hakka nüüd uut otsima, seda enam, et see oli rahvuspargile nii lähedal ja tont seda teab, mis seal kämpingus on või ei ole.

Hommikul saime vara liikuma, aga mitte nii vara, kui oleks tahtnud. Imestasin inimtühja imeilusa ranna üle, aga terveks päevaks see ei jää nii. Kui düünidele jõudsime, olid seal juba rahvamassid ja neid toodi elektribussidega pidevalt juurde. Kuna me olime juba 4 tundi kulutanud, tulime ise ka selle bussiga tagasi. Olime ainsad ja järele tuli täiesti tühi buss. Nii et lõpp hea, kõik hea, aga kaotasime palju aega ja tagasisõidul tuli mõni planeeritud punkt vahele jätta.

Toiduportsud Poolas hiiglama suured, hind umbes sama, mis meil. Esimesel Poola päeval sattusime kohalikku sööklasse, menüü tahvlile käsitsi kirjutatud, teenindajad üle poola keele muud ei räägi. Õnneks on poola keel siiski vene keelele nii palju sarnane, et tellisime kõigile kotletti, kartulit ja salatit, lisaks prooviks üks kompott, no et ehk kõlbab süüa. Toodi hiigelsuured seašnitslid, hunnik kartuliputru ja nii palju salatit, et oleks sellestki piisanud. Kahjuks rohkem ühtegi sööklat leida ei õnnestunud.

Joogipoolisega palju ei kohtunud ja need, mida õnnestus valida, olid õllejoogid ehk olidki reaalselt näiteks õunamaitselised õlled.

Kaardiga igal pool maksta ei saanud, aga iga liigutus maksis. Küll mitte palju, aga siiski. Maksta sai ka eurodes, aga mingi x kursiga ja kui täpset raha ei olnud, sai tagasi zlottides. Kaardimakset pole igal pool tõenäoliselt seepärast, et netiga on seal naagu on. Tegelikult oli isegi parem, kui ma lootsin.

Kuna oli perereis, siis tuli arvestada laste huvidega. Lätis käisime Tervete pargis, Leedus Ristimäel ja minu soovil Kaunases, aga seal polnud tegelikult midagi teha, nii et oleks võinud mujale minna.

Poolas sõidavad paadid kuival maal. Ise sõitmas ei käinud, sest mida sa sealt paadist ikka näed. Kõrvalt on palju huvitavam seda tõstmist vaadata.

Poolas, Ekli Papugarnia, Gizycko veetorn, Hundikoobas, Elblagi kanal, Malborki loss, Gdansk (vaateratas, paadisõit) ja Slowinski rahvuspark ehk Lacka düün). Midagi oli kindlasti veel, aga ei hakka praegu piltide järgi meelde tuletama. Tagasi tulles lastele preemiaks Jurmala veepark ka.

Malborki linnus. Maailma suurim ja seest kakindlasti üllatab.

Ehk oli vähe huvipunkte, aga mulle Poola meeldis. Isegi autoaknast vaadates – palju põlde, kurruline maastik, puudealleed teede ääres, külades aiad lilli täis. Lilli tundus poolakas armastavat. Nautisin väga ja isegi lapsed pidasin üllatavalt hästi vastu. Kõigest kindlasti pikemalt, aga teises blogis. Hetkel vaja veel pildid ära sorteerida (300 fotokas ja arvan, et sama palju telefonis ka) ja video kokku panna. Hetkel tundub, et sinnakanti tuleb kunagi kindlasti veel minna. Seitse päeva on avastamiseks ikka silmnähtavalt liiga vähe 😀

Roadtrip

Meie sellesuvine seiklus peaks algama pühapäeval. Eesmärk jõuda Gdanskisse. Ma olen kulutanud päris palju aega, et kõik see 2500 km mahutada 7 päeva sisse. Et lisaks mõistlikule hulgale sõidule oleks ma midagi vaadata. Aega aga kipub igatpidi puudu olema.

Täna näitasil lastele pilte, kuhu ma minna olen plaaninud. Ja tuli tõdeda, et menüüs on ainult mingid teemapargid, veepargid ja loomaaias. Liiga titekas ja liiga turistikas.

Tekkis tunne, et äkki laseks asjadel minna. Et sõidaks kähku üle Läti ja Leedu ja Poolas lihtsalt vaataks, kuhu tee viib. Oleks kindlasti meie perele omasem, aga mida arvavad sellest noored?

Täna võtsin lõpuks kätte R.W.Green´i raamatu Plahvatusohtlik laps ja no kus ma varem olen elanud? Situatsioonikirjeldused täpselt meie elust.

Käitumisraskustega lapsed ei ole meelega pahad, nad lihtsalt ei oska olla paindlikud, kohaneda, taluda pinget, lahendada probleeme, lülitada ümber ja miljon muud asja, mida enamik inimesi peab iseenesestmõistetavaks. Kui laps oskaks nõudmiste ja ootustega kohaneda, siis ta teeks seda.

Huvitav, et keegi ei ole sellele kunagi varem minu tähelepanu juhtinud. Meil pole kunagi tavalised kasvatusmeetodid (tunnustamine, premeerimine, nurka panemine) töötanud, sest nende eesmärk on motiveerida last hästi käituma, aga mida sa käitud, kui sa ei oska.

Pealegi ei saa need, kellel sellist kogemust pole, sellest aru. Kõik lapsed käituvad vahel võimatult, aga see on hoopis teistmoodi. Väga-väga.

Ma ei tea, millegi mina selle ära olen teeninud, et ma pean hakkama lapsele/lastele nüüd seda kõike õpetama ja päris lõpuni seda teha tõenäoliselt ei olegi võimalik.

Ja nüüd ma tahan neid sundida kohanema meile kõigile uute olukordadega 😀 Oh seda mind ja minu seiklusjanu.

 

Hingesugulane

Lugesin täna huvitavat artiklit, mis oli küll reklaamartikkel, ja tekkis mõte, et tahaks ka kohtuda hingesugulasega. Ma pole kunagi rääkinud kellegagi, kes mõistab mind poolelt sõnalt. Kellega on mul ühised huvid, ühised kogemused ja ühine maailmavaade. Tahaks teada, mis tunne see on.

Ikka on arvamused pigem suhteliselt kõvasti põrkunud ja lihtsalt tuleb kohaneda või olla leplik või jätta ütlemata.

Ma ei usu, et ma selleks kuhugi vaimsele teele pean asuma ja et ainult vaimsed inimesed leiavad üksteisega tõelise õnne.

Hingesugulane soovib tingimusteta arastust ja aktsepteerimist. Ka see võiks olla huvitav kogemus. Aga enne tuleb palju praktiseerida lahkust, tänulikkust, abivalmidust, tingimusteta aktsepteerimist jms.

Ohtlikud soovid mul. Mõtled küll, et lihtsalt natuke lobised, aga siis hakkab meeldima jne.

Ps. Minu jaoks on hingesugulane tõenäoliselt idealiseeritud suurus. Antud artiklis anti nõu, kuidas lihtsalt kristallide abil omale kaaslane leida. Inimesed lähevad paari ammu enne, kui enda hingesugulase üles leiavad.

Juuni eesmärgid

Tegelikult pole midagi kokku võtta. Ma ei tea, kuhu kaob aeg,  aga midagi tehtud ei saa.

Sammud on täis, nagu ikka. Haudusin ja haudusin kurja plaani ja haudusingi välja, et lahutasin  neljast miljonist maha käidud sammud ja jagasin aasta lõpuni jäänud päevade arvuta. Sain midagi 10300. Et väga laisaks ei läheks, alandasin päeva normi 10500ni. No et rohkem õhtuid rõõmu tunda täidetud eesmärgist. Tegelikult on nii, et kui on aktiivne päev, siis tuleb ilusti täis ja kui ei ole, jääb kõvasti puudu. Mingeid 10000+ päevi on vähe. Arvan, et lähen siiski laisaks.

Blogipostitusi õnnestus teha täpselt 1. Viimati olin nii laisk eelmise aasta juulis. Siis oli juunis 3, praegu juulis 3, aga eks ilmadki ole praegu vahetuses ehk siis juuli oli eelmisel aastal ilusam, sel aastal juuni. Selgelt suvel maal arvutisse väga asja ei ole.

Tarkadest raamatutest lugesin vaevaga  Peep Vainu Kõige tähtsam küsimus ka läbi. Arvan, et targemaks siiski ei saanud. No ei ole mul seda suurt elu eesmärki, mille poole püüelda ja edu ka mitte. Hetkel pole isegi mitte motivatsiooni oma pabereid lapata.

Seadsin omale eesmärgiks pilte fotopanka sisestada. Seda ei ole teinud. Isegi sorteerinud ei ole. Ja Imelooma kostüüme ei ole õmmelnud.

Ja kõige lõpuks ei ole veel juuliks ka eesmärke seadnud 😀 Tegelikult tuleb siin aiatöödega saada nii, et võiks 7-9 päeva eemal olla. Nädala pärast tahaks vähemalt juba kasvõi Kaliningradis olla 😀

Kuhu ma nii jõuan???

Miks me nädalavaheetusel Ida-Virumaal ei käinud?

Kogu aeg mõtlen, et tahaks midagi, tahaks midagi. See suvi on nii igav ja üksluine. Rannailma pole, võiks isegi öelda, et niisama õuesolemise ilma ei ole. Täna peab vist jälle pliidi alla tule tegema. Aiatööd saab kõik tehtud ja toiduga tegelda pole vaja. Vaarikas ei ole veel aias valmis ja kurgid on juba viimsed 2 nädalat 2-sentimeetrised.

Ühesõnaga, kuna midagi teha ei ole, pidime nädalavahetusel Ida-Virusse minema. Seal nii palju juurde ehitatud ja ümber tehtud. Lisaks ootas meid külla ka Kiviõli Seikluskeskus.

Mis aga juhtus? Meie tšintšilja on mõnda aega juba väga imelik. Mul tekkis mõte, et äkki tal on mingi hambaprobleem ja sõber Google ütleski, et täiesti levinud asi. Panin talle siis arstiaja, et vaadaku üle. Ja mis selgis? Hambad pikad jah, need lõigati lühemaks. Aga lisaks hamba all põletik ja tuleb 10 päeva jutti kaks korda päevas antibiotsi anda. Mis te arvate, et talle meeldib, kui ta kinni võetakse ja süstal suhu topitakse? Oo ei. Selle peale ei meeldi talle isegi mitte meie, nii et ei saa võõraid sundida sellega tegelema. Nii pakkisimegi oma Lily auto peale ja tulime sama targalt Hiiumaale tagasi. Neli päeva on mässatud, kuus veel.

Ülejäänud aja on endiselt igav. Kuna niikuinii pidime sõidus olema, siis läksime testiks laupäeval Hiiumaa tuurile. Külastasime vanu lemmikuid ja leidsime uusi. Neist ehk pikemalt teises blogis.

Aga läbisime 10 tunniga 135 kilomeetrit ehk sellise tempoga edasi liikudes me nädalaga Poolas käia ei jõua. Kui minna, siis tuleb silm kõvasti kinni pigistada ja Lätist-Leedust lihtsalt üle sõita. Lisaks kinnitasime teadmist, et raske saab olema. Endiselt vajab meil mõni kindlat rutiini ja päevakava. Kuna laupäev oli pikk ja sisutihe ning kindlasti mitte rutiinne ja olenemata sellest, mis kell minu lapsed magama lähevad, ärkavad nad ikka ühel ajal, siis oli eile (pühapäeval) jälle natuke liiga palju hüsteeriahooge. Lihtsalt ei jõudnud välja puhata. Aga magamine on  nii suur EI, et päeval ka uinakut mitte mingil juhul teha ei saa. Autoreis aga on kõike muud kui rutiin. Lisaks ma ei usu, et kusagil kämpingutes telkides see ööuni väga pikk ja kosutav saaks tulla. Seega oleks see nädal kella järgi söömine, vara laagrisse jäämine ja palju kisa. Kas me sellist puhkust tahame? Tegelikult ju ei taha.

Nii et hetkel on ka laual mõteleida keegi, kes tahaks nädala lapsi hoida ja  lapsed koju jätta.

Ja siis läheb jälle hoopis kuumaks ja tuleb jääda kastma ning kurke korjama 😀

Mul on kõrini tundmast ennast kogu aeg süüdi

Jah, tänapäeval on võimalik ennast tunda kogu aeg milleski süüdi ja võimalusel ei jäeta seda sulle meelde tuletamata.

Kõigepealt keskkonnasäästjad. Jep, lähenev keskkonnakriis on ideaalne pinnas demagoogiaks ja nad ei jäta seda kasutamata. Siis veganid, siis tublid lapsevanemad ümberringi, emad-isad-ämmad, naabrid ja nii edasi. Aga mõnest asjast natuke lähemalt.

Mul on süümekad iga kord, kui ma ostan midagi, mis on kilepakendis, aga ma ei jaksa ka oma kotiga käia erinevates poodides erinevate asjade jahil. Plaanida ette, mida mul on kolm kuud vaja või süüagi perega seda, mis õnnestus pakendivabalt kätte saada. Ma püüan võtta suurema paki, et ühe grammi toote kohta saaks vähem pakendit, aga see on ka kõik. Ma küll taaskasutan igasugu purke ja karpe  nii palju kui saan (oma moosid, mahlad, supipõhjad), aga kõik need pole klaasist. Jah, ma ükspäev lugesin, et ka moos tuleb sügavkülma klaaspurgis panna.

Mul on süümekad, kui ma viskan lapse vanad saapad prügikasti. Miks ma ostsin nii kehvad saapad, et ma ei saa neid edasi müüa? Miks mu lapsed on sellised rüüstikud, et peale neid ei olegi suurt midagi teistele edasi anda. Katkise t-särgi viskan ka vahel prügi kasti. Ei jaksa elada mingite kottidega kogu aeg koos, et ükskord tuleks päev, millal see kott näiteks HMi viia. Ei koo enam kaltsuvaibaks, ei kasuta tolmulappideks. Jah tolmulapi tellisin ka Hiinast ja nõudepesusvammid ostan Selveri Laadapäevadelt. Väga hästi tean, et nii ei tohi ja tunnen end nõusid pestes süüdi.

Mul on süümekad, kui ma Tallinnas kartulikoored ja kuivanud lilled prügikotti viskan, aga ma ei ole suutnud osta kinnist kompostrit ja lahtist me pidada ei saa, sest linnas on rotte ilma minu kartulikoortetagi küll.

Mul süümekad, kui ma sõidan autoga maale ja olen seal kõigest ühe päeva. Ikkagi 350 km sõitu. Veel rohkem süümekaid tunnen, kui sõidan 100 km maha, et lihtsalt kuhugi matkata või lendan lennukiga teise riiki. Sel aastal olen ma juba 3 korda Eestist väljas käinud ja plaanin seda teha vähemalt 2 korda veel. Jah, ma teen ka võimalikult palju käike jala, rattaga või ühistranspordiga, aga süümekad iga tankimise ajal jäävad.

Ma ei taha ennast tunda süüdi iga kord, kui ma panen omleti sisse peekonit, võileivale sinki või grillile liha, aga vähese lihaga dieeti olen ma fitlapi kavas korduvalt proovinud ja mul jääb sellest kõht tühjaks. Ma ei jõua süüa nii palju kurki, et see mu rõõmsaks teeks. No ei suuda. Ja nõukaaja lõpus/Eesti aja algul ei olnud me seepärast näljas, et kasvatasime ise söögiks loomi. Kõigil olid nimed, aga ikka sõime ära. Aga praegu peab end tundma süüdi, kui sa ei ole vegan. Küll kasvõi tuttavad hoolitsevad selle eest.

Ma ei taha ennast tunda süüdi naabrite ees, kui mu laps karjub nende beebi lõunaunest üles. Ometi on mul üks laps mingi erisusega ja kui hüsteeriasse läheb, siis kriiskab nii, et isegi mitme maja kaugusele on kuulda. Samuti olen kindel, et see häirib ja ilma väikeste lasteta naabreid.

Ma mõtlen iga päev, miks ta selline on? Mida ma tegin valesti? Miks mina ei suuda kuidagi lastele eeskujuks olla (nad istuks ainult toas nutiseadmes ja sööks sinna kõrvale magusat). Kas ma üldse pidin lapsi saama, kui geenikomplekt on nii kehv? Mida ma olen vähe teinud? Kas ma olen endast andnud liiga vähe? Ühiskonna silmis ma olen läbikukkuja, sest ei ole suutnud kasvatada 3 tulevast maksumaksjat. See ongi järgmine koht, kus ennast süüdi tunda. Ma ei ole jaksanud sünnitad kolme last. Mulle aitab juba ühest raskesti kasvatatavastki, kelle järgi käib kogu pere näppudel,  küll.

Ma tunnen ennast süüdi lapse ees, sest peale neid hüsteeriahooge olen ma vaimselt täiesti tühjaks imetud ja mul ei ole jaksu kukkuda kiitma, kui tubli, ilus, tark ja osav ta on. See oleks ju valetamine ja valetada ma sellistel hetkedel ei suuda. Jah, ilusad, tasased  ja nunnud saavad rohkem hellitusi ja kiitust, kui need, kes sind lõpuni tühjaks imevad.

Veel suurel läbikukkuja olen ma selles, et ma ei tööta kellegi heaks ja raha laekub kaootiliselt. Praegu, suvel, ei laekugi, sest pean oma lapsi kolm suvekuud ise hoidma ja katsu sa selle kõrvalt suurt midagi asjalikku teha. Ise nad näiteks jalga toast välja ei tõsta. Kui sa tahad, et nad natuke liigutaks, tuleb ise midagi välja mõelda ja nad läbi protesti kaasa vedada. Koristada nad ikka enda järel ei kavatse ja kui miksi ei meeldi, siis nimetavad halvaks emaks ja süüdistavad lisaks sajas surmapatus.  Kuu on sellest nüüd hoitud. Pea kaks veel. Õudne. Aga hea on öelda, et näe, tööl ei käi. Issand jumal!

Ma tunnen ennast süüdi ka selles, et ma ei tööta ainsama lepingu eest piisavalt. Ma ei suutnud Matkaliidu liikmeid veenda, et RMK matkapäeval osalemine on hea mõte. Samuti on pinutäis rahvast ikka veel Matkamessi eest võlgu, aga see oli juba kolm kuud tagasi.

Ja praegu jõin raske päeva lõpetukseks ära ühe siidri ning süüd tunnen alles homme. Kõrini on sellest pidevast süümekate tundmisest.