FB on rikkis

ei noh, mina ei pea mitte raha teenima.

Nägin täna hommikul Facebookis sobivat kuulutust, kus inimene otssi jõulukinke ja pakkumised olid seinast seina. Tirisin siis oma mütside pildi telefoni, panin välja ja märkasin, et pekki, mingisse valesse kohta oli läinud.

Kustutasin telefonist. Kui sain aru, et ei kustu, otsisin arvutist üles. Ja nagu kustus sealt valest kohast ära.

Nüüd, kaks tundi hiljem, sain kommentaari:

“Ma ikka alati imestan selle üle, kui inimene otsib siidisalli, siis pakutakse kõiki muid salle ja lisaks ka mütse veel. Mnjaa.”

Aga pilti ikka kustutada ei ole võimalik.

No pidi see FB siis just täna rikki minema 😀

PS. Mütse võite ikkagi osta. 15 raha tükk.

Koolitarbed

Karjuv lollus ajab mind endiselt täiesti tigedaks. Silmnähtavalt on mind energiast liiga tühjaks pigistatud.

Nimelt mäletan ma selgelt hetke, kui sõbranna  kurtis, mismoodi lapse kunstiõpetaja tekitab õhtul e-kooli teate, et homme olgu kaasas 1 leht sinist siidipaberit. Nüüd olen ise samasuguses seisus. Et olgu olla x suuruses matt kartong esmaspäevaks olemas. Ja kõik 30 lapsevanemat  käivad 30 korda poes seda lehte toomas, kui õpetaja võiks käia üks kord ja tuua 30 paberit, kui ta soov nii spetsiifiline on.

Alles olin samas seisus A3-formaadis kartongiga. Lähen mina pühapäeva õhtul Järve Selveris, ei olnud sellist paberit. Vahtisin siis kontoritarvete poes nõutu näoga. Tuleb ligi müüa:

„Kaste otsite kartongi?“

„Jah.“

„Värvilist?“

„Jah.“

„A4 suuruses?“

„Jah.“

„Kõik otsivad täna seda.“

„Nojah, homseks on koolis vaja.“

Masendav.

Kokkutulek

Nonii, matkajuhtide ja matkajate kokkutulek on selleks aastaks läbi. Peale 12 tundi magamist on isegi juba inimese tunne. Väga tahaks aja maja võtta ja kasvõi tunniks kuhugi õue jalutama minna.

Ma eelmisel nädalal kirjutasin, kuidas mul on kopp ees ja jaks otsas, aga kustutasin selle postituse siiski ära. Ega midagi pole iseenesest muutunud, see oli taaskord hull töö. Üksi mingile 100+ inimesel kokkutuleku korraldamine ei ole mingi meelakkumine. Inimesed on siiani lõplikult kokku löömata, sest ühelt poolt registreeruti viimase hetkeni, teiselt poolt on registreerumissüsteem vanade inimeste jaoks vist liiga keeruline, sest neid oli  päris mitu, kes väitsid, et on kirjas ja rahagi kantud, aga mina nime ei näinud kusagil, seega oli vist mingi viimane ok ikkagi vajutamata jäänud. Ühesõnaga inimesi oli rohkem, kui plaanitud ja kui noored leidsid veel omale ise lahenduse, siis vanemad ikkagi nukrutsesid, et raha makstud ja nüüd voodit ei olegi, matil juba magatud küll. No tõesti, kui ei ole nime, ei ole ka voodit. Aga need vanad jäävad iga aastaga veel vanemaks, nii et probleem jääb üles ka edaspidi.

Igal juhul rahvast oli palju, kohapeal tegelesin mina põhiliselt kellegi probleemide lahendamisega ehk siis vaatasin, et teistel oleks hea. Ise väga kellegagi suhelda ei saanud. Kui ka oli mingi teema, siis ikka kisti poole lause pealt kuhugi mujale. Kahju, sest aja jooksul tuttavaid ikka palju kogunenud. Ja siis see ainuke vestlus oli ka stiilis, et kuidas läheb ja kas voodikoha ikka leidsid 😀 Ja kõige lõpuks ma väsisin nii ära, et ega must midagi asjalikku välja ei tulnudki.  Mõned uued tuttavad vast ikka sain, kellega on aasta pärast, kui mitte varem,  jälle tore kohtuda 😀 Ja ehk ka natuke ikka naerda sai, sest seltskond on muidu väga väga vinge.

Nüüd peab veel tagantjärele inimeste probleeme lahendama, et siis ühel hetkel sellele üritusel selleks aastaks joon alla tõmmata. Ma ei tunne õnnetunnet, isegi vabastavat pingelangust ei tunne. Täielik tühjus on hetkel.

Positiivne on  see, et november on juba läbi ja polnud väga aegagi aknast välja vaadata 😀 Nüüd saab ainult paremaks minna. Nädala lõpus tulevad juba päkapikud ja nädala pärast on lapsel esimene jõulupidu.

Ettekandeid saab kunagi kusagil nähe. Vaatan need ka ise kindlasti järele.

Täpselt selline nägin laupäeva õhtul välja.

Tänapäev

Artikkel, mis mind täna kõnetas. Kirjutab ema, kel ei ole enam sõpru, sest tal ei ole nende jaoks aega.

Mul jäi sel aastal sünnipäev pidamata. Esimest korda minu 41 eluaasta jooksul. Keda kutsusin, neil oli võimalus tulla kas õigel päeval (kolmapäev) või siis nädalavahetusel.

Õigel päeval tuli kaks ema. Ma olen neile tõesti üliväga tänulik. Ja meil oli üliväga tore õhtu. Ja rohkem polegi siiani kedagi näinud, kuigi pakkusin kõigile, et teeme siis hiljem mõned koogid.

Ma ei taha uskuda, et ma olen nii igav inimene, et mitte keegi ei tahaks oma päevast tundi mulle ja koogile pühendada. Pigem on kõigil samuti töö-kodu-laste-peikade kõrvalt liiga kiire ja neile ma tõesti konkurentsi ei suuda pakkuda. Vahel ikka mõni julgeb rääkida ja kui juba julgeb, siis peab asi tõsine olema. Eestlane kannatab palju.

Tänapäev. Kurb, aga tõsi.

Pirn!

Tuleb tunnistada, et mõtlemisest on kasu. Kuna Eestis on järsku Montessori pedagoogika ülipopulaarseks saanud, aga esindatud vanusegrupp on 1-2-aastased, kes tahavad hirmsasti õppida, siis ma saan neiel pakkuda postreid marjapiltidega, köögiviljadega, lilledega ja tegelikutl on arvutis mõni loom ka. Kõik oma pildid, nii et autoriõigustega probleeme ei tule.

Loodetavasti on asi maailmas sama populaarne.

Pildil täiesti suvaline näidis, mille just kokku klopsisin. Eks see otsimine ja sättimine on ka vähemalt ühe päeva töö, nii et sel nädalal vast tooted valmsi ei saa.

Investeerimisest

Mingis meeltesegaduses panin ennast eilseks  kogumispäeviku rahakooli kirja. Investeerinud olen ma varem indeksfondidesse (mis te arvate, millest ma enamjaolt elanud olen?), aga hetkel on need peaaegu maha müüdud.

Nüüd oleks nagu jälle raha tekkinud ja kuna mul pensioni pole loota, siis tuleks tegutseda. Lootsin koguda mõnd uut ja huvitavat ideed.

See oli rahakooli teine loeng, esimese jätsin vahele, sest tõesti algteadmised on olemas. Ja oleks võinud ka teise vahele jätta 😀 Vaatasime, kuidas Swedpangas väärtpaberikontot avada ja aktsiaid osta. Aga mida sa 1,5 tunniga ikka teha jõuad, onju  😀

Ainuke oligi kindlus, et edaspidi proovin aktsiaturul kätt. Järgmine loeng, kus pidi ka praktilisi harjutusi olema, on juba välja müüdud. Isiklik sisetunne ütleb, et hetkel küll igasugu vahendite soetamiseks nats vale aeg, sest turud laes ja majanduskriis, mis pidi juba 2017 tulema tuleb ükskord niikuinii. Seda peab küll veel kontrollima.

Aga koduse tööna oli neile antud ülesandeks mõelda, kust leida investeerimiseks raha ja jällegi leidis enamik, et lisatöö või panna hobi raha teenima. Näidake mulle hobi, millega teenib vähemalt 100 eurot kuus ja ma teen kohe ära!

Võiks öelda, et viimased kuu aega on rahavood ikka väga sitad olnud, aga täna tuli just üks ettepanek pildistamiseks.  Etsys peale uuendusi oktoobri algul kõigis kolmes poes 0 müüki ja Imelooma veebipoes 2, millest suure osa hammustab endale Maksekeskus. Ja need tahad lähevad firma arvele, mitte investeerimiskontole.

Vot nii.

Mootorsõidukijuhi tervisetõend

Kuna mul sai pühapäeval mootorsõidukijuhi tervisetõend läbi, siis oli tarvis ennast bürokraatiasse süüvida ja uus tõend teha. Täitsin Digilug.ee lehel tervisedeklaratsiooni ja tegin avalduse, et vajan uut tõendit, aga siis pidin ikka inimfaktoriga kokku saama.

Algatuseks panin oma perearsti juurde aja, aga kuna see oli kauges tulevikus, hakkasin ka alternatiive otsima. Lisaks teades oma perearsti, siis midagi head sealt loota poleks olnud. Ja korraliku tuulamise tulemusena saingi aja töötervishoiuarsti juurde.

Teisipäeval  oli see tähtis visiit. Jõudsin varem kohale, täitsin veel mingeid küsimustikke ja jäin õe ukse taha ootama. Ja 40 minutit ootasin. Vot sulle tasulist paberit. Aga kui sisse sain, siis läks juba ruttu. Kaaluti ning mõõdeti pikkust, vöö ümbermõõtu ja kaela ümbermõõtu.  Mõõdeti pulssi ja vererõhku ning veresuhkrut. Vaadati värvipimedust ja nägemist. Lasti käsi seljataha väänata ja sirgelt käia ning kindlasti midagi veel, aga kõik oli kõige paremas korras. Eks ma ole selle nimel köögivilja söönud ja iga päev vähemalt kõndimas käinud ka 😀

Ja nii õde kui ka arst olid väga meldivad ja jutukad, nii et igati tore kogemus. Nii et peale päevast pausi võin ma jälle ametlikult liikluses rallida 😀