FB on rikkis

ei noh, mina ei pea mitte raha teenima.

Nägin täna hommikul Facebookis sobivat kuulutust, kus inimene otssi jõulukinke ja pakkumised olid seinast seina. Tirisin siis oma mütside pildi telefoni, panin välja ja märkasin, et pekki, mingisse valesse kohta oli läinud.

Kustutasin telefonist. Kui sain aru, et ei kustu, otsisin arvutist üles. Ja nagu kustus sealt valest kohast ära.

Nüüd, kaks tundi hiljem, sain kommentaari:

“Ma ikka alati imestan selle üle, kui inimene otsib siidisalli, siis pakutakse kõiki muid salle ja lisaks ka mütse veel. Mnjaa.”

Aga pilti ikka kustutada ei ole võimalik.

No pidi see FB siis just täna rikki minema 😀

PS. Mütse võite ikkagi osta. 15 raha tükk.

Koolitarbed

Karjuv lollus ajab mind endiselt täiesti tigedaks. Silmnähtavalt on mind energiast liiga tühjaks pigistatud.

Nimelt mäletan ma selgelt hetke, kui sõbranna  kurtis, mismoodi lapse kunstiõpetaja tekitab õhtul e-kooli teate, et homme olgu kaasas 1 leht sinist siidipaberit. Nüüd olen ise samasuguses seisus. Et olgu olla x suuruses matt kartong esmaspäevaks olemas. Ja kõik 30 lapsevanemat  käivad 30 korda poes seda lehte toomas, kui õpetaja võiks käia üks kord ja tuua 30 paberit, kui ta soov nii spetsiifiline on.

Alles olin samas seisus A3-formaadis kartongiga. Lähen mina pühapäeva õhtul Järve Selveris, ei olnud sellist paberit. Vahtisin siis kontoritarvete poes nõutu näoga. Tuleb ligi müüa:

„Kaste otsite kartongi?“

„Jah.“

„Värvilist?“

„Jah.“

„A4 suuruses?“

„Jah.“

„Kõik otsivad täna seda.“

„Nojah, homseks on koolis vaja.“

Masendav.

Kokkutulek

Nonii, matkajuhtide ja matkajate kokkutulek on selleks aastaks läbi. Peale 12 tundi magamist on isegi juba inimese tunne. Väga tahaks aja maja võtta ja kasvõi tunniks kuhugi õue jalutama minna.

Ma eelmisel nädalal kirjutasin, kuidas mul on kopp ees ja jaks otsas, aga kustutasin selle postituse siiski ära. Ega midagi pole iseenesest muutunud, see oli taaskord hull töö. Üksi mingile 100+ inimesel kokkutuleku korraldamine ei ole mingi meelakkumine. Inimesed on siiani lõplikult kokku löömata, sest ühelt poolt registreeruti viimase hetkeni, teiselt poolt on registreerumissüsteem vanade inimeste jaoks vist liiga keeruline, sest neid oli  päris mitu, kes väitsid, et on kirjas ja rahagi kantud, aga mina nime ei näinud kusagil, seega oli vist mingi viimane ok ikkagi vajutamata jäänud. Ühesõnaga inimesi oli rohkem, kui plaanitud ja kui noored leidsid veel omale ise lahenduse, siis vanemad ikkagi nukrutsesid, et raha makstud ja nüüd voodit ei olegi, matil juba magatud küll. No tõesti, kui ei ole nime, ei ole ka voodit. Aga need vanad jäävad iga aastaga veel vanemaks, nii et probleem jääb üles ka edaspidi.

Igal juhul rahvast oli palju, kohapeal tegelesin mina põhiliselt kellegi probleemide lahendamisega ehk siis vaatasin, et teistel oleks hea. Ise väga kellegagi suhelda ei saanud. Kui ka oli mingi teema, siis ikka kisti poole lause pealt kuhugi mujale. Kahju, sest aja jooksul tuttavaid ikka palju kogunenud. Ja siis see ainuke vestlus oli ka stiilis, et kuidas läheb ja kas voodikoha ikka leidsid 😀 Ja kõige lõpuks ma väsisin nii ära, et ega must midagi asjalikku välja ei tulnudki.  Mõned uued tuttavad vast ikka sain, kellega on aasta pärast, kui mitte varem,  jälle tore kohtuda 😀 Ja ehk ka natuke ikka naerda sai, sest seltskond on muidu väga väga vinge.

Nüüd peab veel tagantjärele inimeste probleeme lahendama, et siis ühel hetkel sellele üritusel selleks aastaks joon alla tõmmata. Ma ei tunne õnnetunnet, isegi vabastavat pingelangust ei tunne. Täielik tühjus on hetkel.

Positiivne on  see, et november on juba läbi ja polnud väga aegagi aknast välja vaadata 😀 Nüüd saab ainult paremaks minna. Nädala lõpus tulevad juba päkapikud ja nädala pärast on lapsel esimene jõulupidu.

Ettekandeid saab kunagi kusagil nähe. Vaatan need ka ise kindlasti järele.

Täpselt selline nägin laupäeva õhtul välja.

Tänapäev

Artikkel, mis mind täna kõnetas. Kirjutab ema, kel ei ole enam sõpru, sest tal ei ole nende jaoks aega.

Mul jäi sel aastal sünnipäev pidamata. Esimest korda minu 41 eluaasta jooksul. Keda kutsusin, neil oli võimalus tulla kas õigel päeval (kolmapäev) või siis nädalavahetusel.

Õigel päeval tuli kaks ema. Ma olen neile tõesti üliväga tänulik. Ja meil oli üliväga tore õhtu. Ja rohkem polegi siiani kedagi näinud, kuigi pakkusin kõigile, et teeme siis hiljem mõned koogid.

Ma ei taha uskuda, et ma olen nii igav inimene, et mitte keegi ei tahaks oma päevast tundi mulle ja koogile pühendada. Pigem on kõigil samuti töö-kodu-laste-peikade kõrvalt liiga kiire ja neile ma tõesti konkurentsi ei suuda pakkuda. Vahel ikka mõni julgeb rääkida ja kui juba julgeb, siis peab asi tõsine olema. Eestlane kannatab palju.

Tänapäev. Kurb, aga tõsi.

Pirn!

Tuleb tunnistada, et mõtlemisest on kasu. Kuna Eestis on järsku Montessori pedagoogika ülipopulaarseks saanud, aga esindatud vanusegrupp on 1-2-aastased, kes tahavad hirmsasti õppida, siis ma saan neiel pakkuda postreid marjapiltidega, köögiviljadega, lilledega ja tegelikutl on arvutis mõni loom ka. Kõik oma pildid, nii et autoriõigustega probleeme ei tule.

Loodetavasti on asi maailmas sama populaarne.

Pildil täiesti suvaline näidis, mille just kokku klopsisin. Eks see otsimine ja sättimine on ka vähemalt ühe päeva töö, nii et sel nädalal vast tooted valmsi ei saa.

Investeerimisest

Mingis meeltesegaduses panin ennast eilseks  kogumispäeviku rahakooli kirja. Investeerinud olen ma varem indeksfondidesse (mis te arvate, millest ma enamjaolt elanud olen?), aga hetkel on need peaaegu maha müüdud.

Nüüd oleks nagu jälle raha tekkinud ja kuna mul pensioni pole loota, siis tuleks tegutseda. Lootsin koguda mõnd uut ja huvitavat ideed.

See oli rahakooli teine loeng, esimese jätsin vahele, sest tõesti algteadmised on olemas. Ja oleks võinud ka teise vahele jätta 😀 Vaatasime, kuidas Swedpangas väärtpaberikontot avada ja aktsiaid osta. Aga mida sa 1,5 tunniga ikka teha jõuad, onju  😀

Ainuke oligi kindlus, et edaspidi proovin aktsiaturul kätt. Järgmine loeng, kus pidi ka praktilisi harjutusi olema, on juba välja müüdud. Isiklik sisetunne ütleb, et hetkel küll igasugu vahendite soetamiseks nats vale aeg, sest turud laes ja majanduskriis, mis pidi juba 2017 tulema tuleb ükskord niikuinii. Seda peab küll veel kontrollima.

Aga koduse tööna oli neile antud ülesandeks mõelda, kust leida investeerimiseks raha ja jällegi leidis enamik, et lisatöö või panna hobi raha teenima. Näidake mulle hobi, millega teenib vähemalt 100 eurot kuus ja ma teen kohe ära!

Võiks öelda, et viimased kuu aega on rahavood ikka väga sitad olnud, aga täna tuli just üks ettepanek pildistamiseks.  Etsys peale uuendusi oktoobri algul kõigis kolmes poes 0 müüki ja Imelooma veebipoes 2, millest suure osa hammustab endale Maksekeskus. Ja need tahad lähevad firma arvele, mitte investeerimiskontole.

Vot nii.

Mootorsõidukijuhi tervisetõend

Kuna mul sai pühapäeval mootorsõidukijuhi tervisetõend läbi, siis oli tarvis ennast bürokraatiasse süüvida ja uus tõend teha. Täitsin Digilug.ee lehel tervisedeklaratsiooni ja tegin avalduse, et vajan uut tõendit, aga siis pidin ikka inimfaktoriga kokku saama.

Algatuseks panin oma perearsti juurde aja, aga kuna see oli kauges tulevikus, hakkasin ka alternatiive otsima. Lisaks teades oma perearsti, siis midagi head sealt loota poleks olnud. Ja korraliku tuulamise tulemusena saingi aja töötervishoiuarsti juurde.

Teisipäeval  oli see tähtis visiit. Jõudsin varem kohale, täitsin veel mingeid küsimustikke ja jäin õe ukse taha ootama. Ja 40 minutit ootasin. Vot sulle tasulist paberit. Aga kui sisse sain, siis läks juba ruttu. Kaaluti ning mõõdeti pikkust, vöö ümbermõõtu ja kaela ümbermõõtu.  Mõõdeti pulssi ja vererõhku ning veresuhkrut. Vaadati värvipimedust ja nägemist. Lasti käsi seljataha väänata ja sirgelt käia ning kindlasti midagi veel, aga kõik oli kõige paremas korras. Eks ma ole selle nimel köögivilja söönud ja iga päev vähemalt kõndimas käinud ka 😀

Ja nii õde kui ka arst olid väga meldivad ja jutukad, nii et igati tore kogemus. Nii et peale päevast pausi võin ma jälle ametlikult liikluses rallida 😀

Elu

Mina suudan oma elu ikka keeruliseks elada.

Variant 1
Lasen kohe oma mootorisõidukijuhi tervisetõendi aeguda. Loomulikult puhtalt oma lollusest. Uurisin elu täpselt kuu aega tagasi. Siis selgus, et aega on terve kuu ja nii ma unustasin. Hetkel sain perearsti juurde aja järgmiseks reedeks. Järgmiseks reedeks!!!! Kui ma sureks, siis selle aja peale oleks vist juba surnud.

Ja tont seda teab, kuidas seal veel läheb, sest minu perearst ei suutnud näiteks kaks aastat jutti kooliks lapsele õiges vormis tõendit anda, vaid printis paar suvalist lauset A4 paberile. Koolis pööritati kaks aastat silmi, aga tagasi ei saadetud. Ma millegipärast ei usu, et ARKiga nii hästi läheb.

Õnneks kulutasin piisavalt oma aega ja sain raha eest aja ka teisipäevaks. Töötervishoiuarsti juurde. Tundub kuidagi kindlam. Loodan, et see lubadeta lõtk liiga pikaks ei veni. Omal omateada midagi, mis juhtimist segab, viga ei ole, aga tont seda teab.

Variant 2
Potsatas mulle kord postkasti LUX—Expressi pakkumine sõita 9 euro eest Vilniusesse. Endiselt elamussõltlasena võtsin pakkumisest kinni. Ma ei ole seal kunagi käinud. No on kuidagi silmast mööda läinud, aga hetkel tundub põnev. Mida teha 12 tunni jooksul ühes linnas? Mida ma Tallinnas selle ajaga teeks? Ilmselt Teletorni ja Botaanikaaea ei hakkaks sõitma.

Tegelikult ma ikkagi ühe öö ööbin seal (vanalinnas), aga kohale jõuan hämaras, nii et kaugeid tiire vist plaani ei võta. Plaanis on muidu palju käia ja vähe magada. Ma juba kujutan ette, kui läbi ma jälle esmaspäeva hommikuks, kui koju jõuan, olen. Teine öö möödub ööbussis.

Ja peas vasardavad küsimused, et mida näiteks teha bussis? Niisama lugeda, kududa, vahtida aknast välja või olla asjalik, sest näiteks matkajate kokkutulekuks on menüü vaja  välja valida või mõnele osalejale arved organiseerida. Kas võtta kaasa arvuti või vahtida telefoni? Kas tassida seljas fotokat või ajada samuti telefoniga läbi?

Tegelikult kuluks ikkagi ainult puhkus ära, nii et ehk õnnestub oma kaasavõetavad asjad nii pakkida, et töövõimalust kaasa ei tule.

Kui kellelgi on ideid, mida Vilniuses teha, siis olen üks suur silm.

Viimsis

Inimene õpib kogu elu ehk odavad asjad on saatanast ja need saatanast asjad viivad motivatsiooni alla.

Näiteks Imelooma pood ei sada mulle teateid, kui ost on toimunud. Olen seal igasugu linnukesi pannud ette ja taha, aga ei midagi. Kusagil rämpsposti kaustas ka ei ole. Kui aga laoseis langeb alla kriitilise piiri, siis tuleb küll meil. Seega midagi seal ikkagi töötab.

Antud olukord tähendab, et peab iga päev igaks juhuks lehel vaatamas käima. Ma nädalavahetusel ei käinud ja isegi esmaspäeval ei millegipärast ei käinud. Eile käisin ja leidsin jama. Aga enne, kui seda lahendama jõudsin hakata, kirjutas inimene, et ostis ja millal saab ning tal oleks kolmapäeval vaja.

Ei jäänud muud üle, kui võtsin paki ja sõitsin Nõmmelt Viimsisse. Loo juures on ainuke positiivne asi see, et inimene oleks võinud ka näiteks Võrus, Narvas või Saaremaal elada ja siis poleks ta oma pakki täna kätte saanud. Uh.

Sellele vaatamata tahaks ikkagi kostüümirendi ära proovida ja kohe valmib ka esimese talvemütsi prototüüp.

Kadrinas Aegviitu

Täpselt 3 nädalavahtust tagasi matkasin Porkunist Kadrinasse. Ühe päeva. Kerge kotiga. Teistel oli juba jalg tönts ja tuju vist ka mitte kõige parem. Seekord siis otsustasin ise järele proovida.

Ja mis ma ütlen? 25 kilomeetrit kuue tunniga sirgeks trampida on ikka paras tempo, siis kui tempot teha saab. Ning kott veel seljas. Esimene päev veel, aga pühapäeva õhtuks olin mina küll läbi nagu „läti raha“.

Eks ma lähenesin asjale natuke valeti ka. Võtsingi kaasa esimeseks lõunaks salatit ja saiakesi, õhtuks pajarooga ja hommikuks enam ei midagi. Ok, lisaks 4 müslibatooni. No et võimalikult palju energiat ikka hoopis pekist läheks. Kahjuks sellise jõuga rassimise peale ei ole see jätkusuutlik ehk vaat, kuhu see kaalulangetamise kinnisidee nüüd viinud on. Kainest mõistusest pole suurt järel.

Viga nr kaks oli see, et laupäev oli ikkagi suhtelisel tuuline päev, nina jooksis vett ja õhtuks oli valus. Pisikese kreemituubi asemel olin aga kotti dušigeeli toppinud. Kusjuures leevendas ka. Ja kolmas oli muidugi see, et ööseks sokke magamiskotti ei võtnud ja hommikul ei tahtnud külmi ja niiskeid jalga tuppida, seega jätsin peente matkasaabaste asemel jalga tavalised puuvillased tudusokid. Ja sain (õnneks küll ainult ühe) villi varba peale.

Ühesõnaga tänaseks olen kosunud, aga endiselt igalt poolt kange. Silmnähtavalt pole harjunud seljakotiga käima. Kott pole muidugi enda oma ehk oma selja järgi ka. Muu varustus pidas hästi vastu ehk kuidagi külm või märg ei hakanud. Mul ju 15-eurosed saapad, alla 10-eurosed püksid, 4-eurone sulejope õhtuseks istumiseks jne. Pikk oli just see pime õhtu istuda, aga ära istusime.

Igal juhul hetkel võttis nüüd mõneks ajaks sellise rassimise isu ära ja teeks midagi, kus saab protsessi ennast ka nautida, mitte oodata, millal juba rongi peale saab 😀

Sellest, mida nägime, kirjutan ehk teises blogis.