Jaanuari eesmärgid

Nii, 1/12 aastast läbi ja aeg heita pilt tehtule. Püüan sel aastal seda sihte ka kuu aja kaupa ja siis pärast vaadata, kuidas läks.

Sammud

Sel aastal siis 11 000 päevas, seega jaanuaris peaks olema 341 000 sammu. Hetkel on 335,633. Sel nädalal olen totaalses miinuses. Esmaspäeval istusin lennuväljal ja lennukis ning eile-üleeile ei ole leidnud üleliigset entusiasmi lumepudru sisse trampima minna. Niigi jalad siiani trambitust valusad, lisaks käelihased lume üle aia kühveldamisest. Aga see puuduolev 5000 käin täna lõtva ära, nii et eesmärk täidetud!

Kaalu langetamine

Jõuluajast ja igasugu sünnipäevadest õnnestus edukalt ilma kaalutõusuta läbi tulla. Nädalasest kõik hinnas puhkusest tõenäoliselt ei õnnestunud (ei ole kaalul käinud), küll aga ostsin tagasi tulles omale taas kolm kuud fitlapi. Pakuti suisa poole hinnaga ehk siis 15 raha eest. Täna saab veel. LINK

Võimlemine

Äpp on telefoni tõmmatud, aga ühtegi lihast liigutatud ei ole. Ainult see lume kühveldamine.

Kohtun iga nädal kellegagi päriselt

Hea mõte, aga pole üldse realiseerinud. Mõtlen siis inimesi, kellega minna kohvitama, sportida, matkata või midagi sellist. Tööalaselt ikka on õnnestunud inimesi näha. Ajaks jälle ajapuuduse taha, aga loll vabandus, ma tean. Nii et kes tahaks veebruaris kohvitada?

Lugemine

Paar asjalikku podcasti kuulasin ära ja olen selle üle õnnelik. Lisaks pehmele ilukirjandusele võtsin puhkusele kaasa Jaak Roosaare Rikkaks saamise õpiku. Lihtsalt olen palju kuulnud, aga siiani lugenud ei olnud. Mida oskan öelda? Minu jaoks midagi uut ei olnud, aga motivatsiooni tõstmiseks ja meeldetuletamiseks muidugi hea. Sihtgrupp inimesed, kes kunagi Kiyosakit jms lugenud ei ole ja midagi investeerimisest kuulnud ei ole. Siiski plaan uuesti investeerima hakata ja nii ma koju jõudes kogumishoiusele 65 eurot kandsin. Jah, minu sissetulekud on nii väikesed ning pere raha oma projektidesse kaasata ei ole ilus. Nii vist küll aastaga tuhandetki (investeerimiseks) ei kogu, aga asi seegi.

Vot selline kuu oligi. Uude kuusse viin uute eesmärkidena lisaraha teenimise võimaluste leidmise ja Etsyga igapäevaselt toimetamise.

Miks ja mida ma pildistan?

Fotogrupis küsiti, miks ja mida sa pildistad? Mis on kogemus ja mis sihid. Vastan meeleldi grupi asemel blogis.

Miks ma kulutan oma aega piltide tegemiseks, mida ma kusagil ei kasuta? Või mida ma kasutan?

Kasutan matkapilte, et teha matkajutud isuäratavamaks. Et näidata mõne kindla kohaga seotud ilu, et meelitada ka teisi toast välja. Neid looduspilte saan kasutada ka Matkaliiduga seotud lehtedel ja kasvõi mõne ürituse kuulutuse tegemiseks. Netist ma teiste pilte ei varasta ja kui ise teha saan, siis raha eest ei osta ka.

Pereüritustest püüan ikka paar pilti ka albumisse panna. Hetkel olen terve aasta maas. Samal hetkel pean otsima, kuhu on jäänud minu 20.01 tellitud pildid. 10 päeva juba möödas. Aga Photopointiga on ennegi jama olnud.

Vahel teen tasu eest tööd ka. Vahel mõni perepilt tuttavatele ja tuttava-tuttavatele näiteks nende endi kodus. Vahel mõne lõpuraamatu pildid ja lasteaia lõpetamine, vahel mõni tootefoto või üritus, aga seda on ikka nii vähe.
Seega ei saa öelda, et arvutis nii väga üleliigseid pilte oleks.

Aga näiteks endast on endiselt vähe pilte. Oli just FBs mingi teema piltidega mina 10 aastat tagasi. Lähemal uurimisel selgus, et 2009 olen ma pildistanud küll, aga põhiliselt beebit (Vanem oli 10 aastat tagasi 1-kuune). Beebiema ei ole üksi kuhugi pildile mahtunud.

Ja nüüd võiks võtta eesmärgiks mõni fotonäitus. Kasvõi virtuaalne. Teeme ära!

Kuhu kaob energia?

Tulen  mina puhkuselt täis energiat, motivatsiooni ja teotahet, et midagi suurt korda saata. Tegelikkus on see, et roogi lund, kaeva autot hangest välja, liiguta lapsi ja mis kõige hullem, kuluta tunde nendega vaidlemisele.

Näiteks ei ole ma suutnud kumbagi natukenegi õppima õpetada. Kõige hullem on Vanema inglise keel. Ei taha, ei õpi, ei võta õpikut lahti, mulle ei meeldi ja punkt. Hetkeks on see mahajäämine juba päris korralik ja trots vist sellest ka. Aga sõnad ilma pingutamata pähe ei lähe ja pingutada ei taha.

Teine häda Nooremaga. Läks ta sügisel kergejõustiku trenni ettekujutusega, et hakkab kohe võitma. Paar võistlust neil olnud ja reaalsus on see, et võidavad teised. Ja nüüd enam trenni minna ei taha. Aga sellest aru ei saa, et äkki need teised on rohkem trenni teinud. Minu silma järgi annet tal on, sest nende loetud kordade peale, mis ta üldse käinud on ta võistlustel ikkagi väga esimeses pooles olnud. Aga jah, pingutada ei viitsi ja sellest aru ei saa, et niisama ei tule edu kusagil. Lubame ära tulla, kui midagi uut asemele leiab. Niisama koju telefonis vahtima ei luba jääda.

Kolmas probleem on taaskord suhkur. Seda sai reisil piiramatult manustada ja nüüd on võõrutusnähud. Oi-oi, mis röökimisega vürtsitatud skandaal korraldatakse, kui hommikul uut doosi peale ei tule. No see on nii vana nali ja mind ajab endiselt närvi, et Eestis suhkrusõltuvus probleemiks ei ole. Eks seda röökimist (inglise keeles on hea väljend „monster“) on veel nädala lõpuni, siis hakkab ehk paremaks minema.

Kui hakkab. Vahepeal oli ka koolis tõstatatud teema, et lapsed (teine klass) ostavad puhvetist liiga palju kommi (mõni 2-3 pakki päevas) ja siis ei suuda keskenduda, lähevad omavahel tülli ja muu jama. Ma olen enam kui kindel, et minu Noorem norib neilt ka vägagi agressiivselt magusat, sest hommikuti ta kodus midagi ei söö. Lihtsalt pannkooki ei ole ja muu süüa ei kõlba. Punkt. Hüsteeria. Ma tõesti loodan, et nad sellele puhvetimajandusele kuidagi piiri panevad. Tundub, et probleem ei ole siiski mitte ainult meil ja see on isegi rõõmustav. Vähemalt aasta olen põrganud vastu arvamust, et tänapäeva lapsed ongi sellised ja mingit suhkrusõltuvust ega suhkrujoovet ei ole olemas.

Aga kõige selle juures tunneb kohe füüsiliselt, kuidas sinust energia välja voolab ja nii jääbki ka praegu midagi suurt ja asjalikku tegemata.

Edaspidi aga reisin ilma lasteta.

Emahäbi

Püüan sel aastal olla tublim ehk kui õhtul õue kõndima lähen, kuulan muusika asemel midagi asjalikku. Kahjuks pole mul üldse ideid, kuidas leida häid veebiraadioid (podcaste ). Olen kuulanud paari investeerimisraadio saadet, midagi pereraadiost ja midagi isegi pere ja kodu kanalilt.

Viimane oli eriline jama, aga isegi sealt õnnestus vähemalt üks mõte taas meelde tuletada. Räägiti nimelt beebindusest ja emahäbist (mom-shaming). Ja läbivaks teemaks oli, et väsinud ema võtab kõike liiga südamesse või ta reageerib üle. Toonitati läbivalt, et kõik lapsed on juba sünnist saadik erinevad ja sinu laps ei ole samasugune, nagu olid sina beebina või sõbrannade beebid või suisa beebigruppide beebid. Samamoodi ei tasu tõsiselt võtta sotsiaalmeedias nähtut. Keegi ei pane koledaid pilte üles, keegi ei räägi millegipärast halbadest asjadest ja isegi kui ta on pildistanud beebitoidupurki laual, siis see võib olla sätitud nii, et segadus taustaks ei jääks. Jääb aga mulje, et kõigil on kogu aeg kõik korras, kõik lihtne, kõik ilus.

Ja mida õppisin? Seda, et aastatega ei ole mitte midagi muutunud. Emahäbi tabab ka kümneaastase kõrvalt.

Endiselt on nohust pea paks. Eile üritasime 14-20 ehk siis 6 tundi Vanemale 10 inglisekeelset sõna pähe ajada, aga pähe need ei läinudki. Ta ei suuda ühele asjale keskenduda. Siis ilmnes, et ta ei ole kontrolltöös osanud ka märkida nimi-, omadus- ja tegusõnu ehk siis lisaks sõnadele peaks ka seda õppima. Ja kõige selle kõrvalt üritan mina võimalikult palju asju ära ajada, et saaks järgmisel nädalal levist väljas olla. Praegu paistab, et arvuti tuleb siiski kaasa võtta ja netikaart ka osta ning õhtuti rõdul veini (või tont seda teab, mida seal kätte käib) libistamise asemel tööd teha. Puhkus, ma ütlen.

Ja siis, nagu kiuste, jooksid mulle sotsiaalmeedias ette artiklid sellest, kuidas kellegi üheksasel on eesti koolis lihtne ja ta õpib vabatahtlikult mingi äppi abil oma vabal ajal itaalia keelt (osates enne juba kolme keelt). Nagu öeldud, minu oma ei suutnud kuue tunniga 10 sõnagi meelde jätta ja täna saab jälle halva hinde.

Või teine, 27-aastane kahe lapse ema, keksis blogis, kuidas ta kirjutas just alla jälle ühe ägeda lepingu ja kui palju ägedaid koostöid tal juba eelmisel aastal oli.

Ja tunnengi taaskord seda sama häbi. Mõistusega saab aru, et ei ole see elu kellelgi nii roosiline ja eks igaühel ole omad hädad. Ja et äkki keegi mõtleb ka, et näiteks matkamessi korraldamine on jube äge saavutus, aga mina mõõdan edu rahas  ja ainult rahas ning raha see meelelahutus küll sisse ei too. Au ja kuulsust või tulevasi projekte ka mitte.

PS. Et ikka asjalik olla, tõin öökapilugemiseks Jaak Roosaare Rikkaks saamise õpiku ja inimene on minust noorem, aga juba ammu rahaliselt vaba. Aga tema on ka elus näide sellest, et elus ei ole vaja tegelda mõttetute asjadega. Proovib, otsustab ja liigub edasi.

Networking 2

Kunagi kirjutasin (Networking), et ma ei salli üldse üritusi, mille eesmärk on omavahel tutvuda ja leida, kuidas keegi kellelegi kasulik saab olla. Tuleb välja, et tasahilju on tutvuste sobitamine mulle ikkagi külge hakanud.

Nädalavahetusel oli Issil firmapidu, seekord parim kui ei kunagi varem. Juba aastai on olnud see pidu nii, et oma osakond istub oma lauas, bänd sitt ja nii see asi lõppeb. Sel aastal oli püstijalapidu, mis juba sundis omavahel liikuma, veinile sai samuti ise ligi, mitte ei pidanud teenindajat ootama. Kusjuures vähemalt ühe korra sain ma ka talle pihta ja külm vein pudelist oli hoopis meeldivam, kui laual seisnud soe, aga see selleks. Põhiline, et rahvas liikus ja suhtles.

Igal juhul mingil hetkel hakkasin ruumis ringi vaatama, et kellega siis tutvuda.  Firma tegutseb valdkonnas, mis mulle mitte midagi ei anna. Silma jäid Leedu kolleegid, aga nemad seepärast, et tõenäoliselt on nad Vilniusest. Vilnius nüüd ju üks mu lemmikkohti.

Lõpuks skoorisin kõigest DJ visiitkaardiga. Heast DJst on alati puudus, aga tegelikkus on see, et minu ürituste eelarve temani tõenäoliselt ei küündi. Ja tagantjärele tarkus ütleb, et ehk oleks võinud ka cateringi bossi visiitkaardi sebida. Täitsa tore oleks õhtuti ise nii lisaraha teenida 😀

Hommik

Grippi mul siiski ei tulnud. Tuli selline vastik nohu, kus õues külmaga hakkavad põskkoopad valutama ja kummardades on kõrvad imelikud – ühesõnaga peas on kõik võimalik turses. Hommikul tundus turse olevat vähenenud ehk siis enesetunne parem. Nina siiski jookseb ja nõrk on olla. Ehk seepärast on parem, et mul on ju kodus Hiinast tellitud õhuniisuti ja deTorra õlid. Lasin siis eile natuke kasulikku õli toaõhku.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Nimelt otsustasin natuke oma nõrkust ravida ja hommikul voodisse jääda. Aga kui laps oli juba esikus, pidin ikka voodist välja ronima ja talle kehalise koti alla viima, et mitte kohe minna kooli seda kotti järele viima.

10.20 ikka kõne lapselt. Jah? „Emme, kas sa saad mulle tuua natuke Lily liiva ja paar väiksemat teokarpi? Hakkame tööõpetuses merd tegema.“ „Millal sul seda vaja on?“ „Tund algab 10.30.“

Nii et ikka tuli püksid jalga ajada ja koolis ära käia. Kooli lähedal elava kodus töötava vanema rõõmud 😀 Aga kõik, millele mõtled, seda ka saad 😀

PS. Kõndides mõtlesin jalas olevate kilepükste peale. Ostsin need aastal 2003 kui esimest korda mägedesse (Elbrus) läksin. Ikka mahuvad jalga ja kuigi natuke kulunud, on täiesti kasutuskõlblikud. Kõik ei ole veel kadunud.

Puhkus

Pole üldse avalikustanud, aga me läheme mõne päeva pärast puhkusele. Kohe päris päris puhkama.

Suvel ei teadnud, et ka Eesti suvi tuleb soe ja igatsusest sooja järele sai ostetud kõik hinnas pakett Egiptusesse. Kõlab nagu 7 päeva söömist-joomist ja (päikese käes) lamamist.

Dahab, päris viisakas koht.

Aga hoiame siin hambaid risti, et keegi omale näiteks grippi ei hangiks. Eelmisel nädalal pidasime lapse 10. Sünnipäeva T1 Super Skyparkis, mustmiljon inimest, aga sealt õnneks ei hankinud midagi.

Pühapäeval teatas Noorem, et tema on haige. Kui ta juba ise sellest räägib, on asi kahtlane. Enne hommikut ei hakanud paanikat tegema. Eks siis ole näha, mis välja tuli. Tuli kõigest nohu. Ta trennis ei käi, aga koolis käib. Ei jäägi kool kaks nädalat vahele.

Eile kurtis Vanem kurguvalu, aga hommikuks oli kõik korras ja ta läks kooli. Nüüd valutab kurk hoopis minul ja pole teada, mis sellest loost välja koorub. Mina saan kah terveks, aga nohuga lendab keegi teine.

Nojah, laupäeval käisime peol, firmapeol, Kultuurikatlas. Kus palju rahvast koos, seal ikka igasugu pisikuid ka.

Egiptuse reisi ja riigi pärast ma väga ei põe. Olen mingi x aastat tagasi (2006) isegi Dahabis käinud. Puhta omal käel. Isegi samas lennujaamas olen seega käinud. Oli küll õudne, kui taksojuht kuhugi majade vahele kadus, väidetavalt tankima. Aga tankiski, aga tont neid teab, onju.  Ju tal siis ei olnud nii palju kütust. Dahab on kirjanduse andmetel umbes 75 km Sharmist eemal.

Taksoga Sharmist Dahabi.

Jah, nad kippusid tänaval natuke palju tirima ja tingima, aga sai kurja häält tehtud ja hakkama. Üldiselt me esialgu kuhugi minna ei kavatse. Ei mingeid püramiide ega kõrbe. Hing natuke Siinai mäele tõmbab, aga turismigrupid pidid sinna öösel minema (et päikesetõusuks jõuda), aga seda juba nähtud küll ja öösel on mägedes külm ka, seega peaks kuidagi päevasel ajal ja omal käel minema. Eks selgub kohapeal. Kuigi ma ei tea, kuidas seal internetti on. Hotellis lubatakse wifit ainult avalikel aladel, toas on tasuline, aga see tasuline on saanud väga halva hinde. Seega kohalik telefonikaart või siis tuleb kõik eeltöö kodus ära teha.

Aga muidu ma loodan, et ma ikkagi väga palju haigemaks ei jää, sest natuke liiga palju asju on vaja enne korda ajada, kui terveks nädalaks levist kaduda võib  😀

Kõhulahtisus nõuab julget pealehakkamist.