Berliin

Ma olen lootusetu. Just reisimise koha pealt.

Nagu kõik teavad, on käes „must nädal“. No ja koos muu maailmaga pakuvad ka lennufirmad sel ajal soodsaid lennupileteid. Ja juba kolmas aasta jutti lähen ma lolliks.

Ühesõnaga praegu on veebruari koolivaheajaks korvis piletid Berliini. Lihtsalt Berliinist Tallinna sai 9.99 eest ja nii see läks. Millegipärast tahtis kogu pere kaasa tulla. Aga hilisemal tutvumisel selgub, et piletid on selle juures pool häda. Vaeseks me seal sakslaste pealinnas jääme. Alla 100 euro öö väga öömaja ei leia ja alla 50 kusagilt meelelahutuse uksest sisse ei lasta. Aga kõik on taas olemas – illusioonid, teadus, topised, loomaaed, teletorn, akvaarium jne, nii e kindlasti saab tore olema.

Halb on see, et lennud on seekord väga öösel ja veel halvem see, et jaanuaris on meil taas paketireis Egiptusesse plaanis. Lendude vahe kolm nädalat.

Me vist tõesti reisime liiga palju, nagu lapsed juba ütlevad.

Nüüd tahaks veel sügiseseks koolivaheajaks lennupileteid saada, aga nii pikalt midagi head ette veel ei müüda 😀

Ja oma sünnipäeval võiks taas kusagil ägedas kohas olla.

Lende vaata näiteks http://www.azair.eu

Kolm nädalat

Vahepeal on juba üle kolme nädal aaega edasi voolanud. Ma ausalt öeldes mõtlesin, et vähem.

Mis siis vahepeal? Kõigepealt oli tervis kehva ja kõndima ei jaksanud väga tihti minna. Nüüd, kui olukord juba parem, peaks tegema vahekokkuvõtte ja välja selgitama, mitu sammu tuleb päevas käia, et aasta eesmärk saavutada.

Umbes samal ajal hakkas ka Matkaliidus Aasta tegijate ralli. Algatuseks leia kandidaadid. Kedagi esitati, kedagi lunisid tuttavatelt välja, kedagi mõtlesime ise välja. Siis nende tutvustused. Nende erinevas stiilis tekstide ühtseks vormimine oli ikka tükk tööd. Lisaks ei sobi sinu tekst ei ühele, ei teisele. Siis silu, vaidel ja kooskõlasta. Minu meelest oli tulemus äge, aga kes see ikka koera saba liputab, kui mitte koer ise.

Järgmine jamaring tuli siis, kui tulemused käes, aga sellest ma pigem ei räägi. Igal juhul andsime sel aastal kahekarika asemel välja neli ja kuidas edasi tuleb taas selgeks vaielda.

Eesti matkajate kokkutulek on selleks aastaks tehtud. Sai sujuv, sai uhke, kaas eelarves ka püsisime, seda mina veel ei tea, aga saame teada. Inimesi käis läbi mingi 120. Kaks päeva, kaks ööd, 5 toidukorda, 1 õhtune snäkilaud, mõned kohvipausid, diplomid, karikad, lilled …. paljudele vist õnneks meeldis. Ma päriselt teen meie reklaamid, pildid ja trükised ise. Jällegi, kes see ikka koera kiidab, kui koer ise.

Liidust välja astuda ei õnnestunud. Koosolekul läks kismaks ja tulemus oli see, et jätkame samas koosseisus veel pool aastat. Meie poolt vaadatuna on tegemist kogu aeg looga palju, liikmete poolt vaadatuna ei tee me aga mitte midagi, et neil kuidagi hea hakkaks. Jäi mulje, nagu oleks mingi viimane looder ja idikas. Seda enam võiks siis keegi tublim edasi teha. Selle poole aastaga ei muutu niikuinii mitte midagi.

Tõmbaks meeleldi juhtme välja ja lendaks esimese viimase hetke pakkumisega kuhugi magama, aga pere on selle kolme nädalaga mängimata ja silitamata ning nad reageerivad sellele valulikult (loe valjuhäälselt). Samuti tuleb ju liidus otsekohe Matkamessi tegema hakata ning oma töö …. Nagu ikka, eritellimused ja kohe vaja. Rendiga olen täpselt nii kaugel, et mul on nüüd statiiv, mille külge taust kinnitada ja pildid saan kodus ise ära teha.

Lühidalt, kolme nädalaga pole midagi muutnud ja endiselt ootan uusi väljakutseid, ideid ja ettepanekuid. Tahaks ka, et hobi oleks töö ja elustiil tooks sisse, aga EML peksukott olla ei ole kindlasti mitte minu hobi.

 

Tühjakspigistatud sidrun

Ma pean vist laskma kusagil oma tervist kontrollida, sest ma ei tea, mis mul viga on. Jälle väsisin liiga ära ja eile murdusin meie koduse olukorra käes ning olin valmis lahutamise avalduse välja printima. Saaks vähemalt kaks nädalat igas kuus natuke kergemalt.  Ja ma ei suuda kontrollida seda hetke, mil ma peaks midagi tegemata jätma ja puhkama. Ja seda juhtub päris mitu korda aastas. Tegelikult ma hakkan enne seda hetke juba mitu päeva varem imelikes kohtades eksima ja see peaks olema ohu märk.

Täna öösel magasin 10,5 tundi. Ma ei ajanud ennast voodist välja, kui lapsed kooli läksid. Praegu on tuba tühi, tähendab said kolmekesi hakkama küll. Üldiselt on kõik kodused asjad minu teha ja ajada, sest no kodune ema ikkagi, kes perele suur midagi sisse ei too.

Meil ju üks kasvatusraskustega laps, kes võtab tõenäoliselt mitme tavalise lapse jagu energiat. Abikaasa väidab, et tema on ka väsinud ja talub seda olukorda veel vähem.  Seega raske arvata, kes peab taluma. Mõlemad korraga me ära minna ei saa. Eile plahvatas pomm täiesti süütus olukorras hommikuse pannkoogilaua taga, aga hüsteeriahoog, kisa ja julmad süüdistused pooleks päevaks olid kindlustatud. Ja see on nii väsitav, et terve pere peab lapse pärast olema kogu aeg valvel, andma kompromissitult järele, käima mööda nööri. Ja mina ei jaksa olla lõputult kõigis maailma hädades süüdi.

Kurta loomulikult ei tohi ning abi pole mitte kunagi olnud mitte kusagilt saada. Keegi lihtsalt ei mõista või ei kuula või ei oska ma/me ennast arusaadavaks teha. Eile tuli just jutuks, et ühed tuttavad sotsiaalmeedia andmetel kahekesi puhkusel. Me pole 11 abieluaasta jooksul kahekesi kuhugi saanud. Nii et tõenäoliselt tuleb lahutus. Katsumused alati ei liida.

Aga lahutuse korral peaks ma kuhugi Paldiskisse elama kolima, sest mujale ma korterit osta ei jõua. Meil on varalised suhted enne abiellumist fikseeritud ja näiteks korteri raha müügi korral pooleks ei lähe. Lihtsalt siis ma ei teadnud, et 10 aastat valesid valikuid ei võimalda endiselt edasi möllata ja mingit puhvrit tekitada.

Näiteks tagantjärele tundub, et otsus tööle tagasi mitte minna ja hakata oma äri ajama, tuli sellest, et ma olin otsustamise hetkel lihtsalt liiga väsinud selleks, et hakata veel lisaks tööl käima. Peale selle, et esimene on kasvuraskustega, tegi teine esimesed neli eluaastat igal ööl vähemalt korra mingit tralli, mis vajas voodist üles tõusmist ja sekkumist (tavaliselt rohkem). Ja tolleks hetkeks ei olnud ma juba 5 aastat saanud korralikult magada. Enamik inimesi pole iial pidanud midagi sellist läbi tegema, aga mina ei mäleta oma laste lapsepõlvest suurt midagi. See on olnud ainult üks suur ellujäämine.

Seda, kuidas mul oma ettevõttest ei ole midagi välja tulnud, sain ma teada neljapäeval, kui esitasin järjekordse majandusaasta aruande. Nii enam jätkata ei ole mõtet.

Ehk peaks õppima selgeks, kuidas inimestele näidata, et peale ilusa elu on ka teistsugust olemas. Õppida ära, kuidas raskes olukorras tulemuslikult abi paluda, sest sul ei ole siis jaksu aina üle ja uuesti seletada. Seda kõike teistele õpetama hakata ja kui sellest hakkab raha sisse tulema, siis maailmas ei olegi asjad nii roosilised, kui pealtnäha paistab.

Aa, seda tervisekontrolli mainisin alguses selleks, et äkki siis selgub, et mu väsimusel on  mingi muu põhjus, kui lihtlabane ületöötamine või laiskus. Sest kodune ema ei saa ju lihtsalt läbi põleda.