About

IMG_7920Ma tunnen juba aastaid puudust kohast, kus jagada omi mõtteid. Olen omanud kümne aasta jooksul väga palju erineva nimega blogisid, tõstnud neid kokku ja lahku, aga seda üht ja päris õiget väljundit ei ole veel leidnud.

Teiselt poolt loen puhtast huvist pisteliselt paljusid erinevaid teiste inimeste blogisid (mõnda tõenäoliselt ainult üks kord) ja mul on tunne, et minu vanusegrupis on nišš täiesti täitmata. Keskmine blogija on minust 10-15 aastat noorem, seega on ka keskmine lugeja sama palju noorem, aga sellises vanuses on vanusevahe veel väga oluline. Neljakümnene (ja isegi kolmekümnene) on juba igand ja ennast sellega samastada või leida, et elu on veel ka siis võimalik, on raske. Vastupidi situatsioon töötab veel, sest nii seigad, juhtumised kui ka mõtlemine on juba tõenäoliselt ka omal läbi elatud ja võtab ikka mõnusalt muigama või nostalgiliselt nohisema küll.

Muide, ma ise arvasin veel hiljuti, et viiekümnesed on ikka liiga vanad, aga omades nüüd paari sõpra sellest vanusegrupist, võin öelda, et nad on täiesti samasugused inimesed. Võimalik, et vanas eas ei muutu enam tegemised ja mõtlemised nii intensiivselt, aga võimalik, et nemad muigavad ja nohisevad samamoodi.

Igal juhul otsustasin, et teen ikkagi lõpuks veel ühe lehe. Esimese hooga domeeni ei registreeri, sest üleliigset raha mul ei ole. WordPressi leht aga on täiesti tasuta kättesaadav. Kuna siiani olen müünud oma isikut (kusjuures edutult, sest isegi sõbrad-sugulased ei viitsi lugemas käia), siis nüüd püüaks jääda anonüümseks. Kes teab, see teab ja lugeja peaks minu lehele tulema ikkagi tekstide (või piltide) pärast.

Mida ma siis veel algatuseks ütlen? Et hetkel olen ma juba 42.  Ma ei uskunud, et mu elus siis midagi totaalselt muutub, aga muutunud on juba küll. Peenike enam ilma trennita ei püsi ja seda, mida suhu pista peab ka näiteks hoolega jälgima. Lapsed on kasvamas ja kolmekümnendate lõpu eneseleidmise etapp on ka läbi elatud. Öösiti on endiselt uni hea, aga kolme rummikokteili peale läheb süda pahaks, ju on see norm elus täis saanud.

Igal juhul tere-tulemast neljakümneste maailma ja uute kohtumisteni!

2020