10 päeva

Nonii, nüüdseks olen 10 päeva paigal olnud. Arvutit pole väga viitsinud sisse panna ja sedagi siin kirjutan õues. Täna üle mõne aja jälle ilus ilm, vahepeal läka ikka käest ära ja läheb taas. Tegelikult loodus ongi oma 2-3 nädalat tavalisest ees ja peab tagasi tõmbama. Ega tali saa varem tulla.

Millal ma siin olen juunis mustikaid saanud? Aga reedel käisime lastega Leemeti matkarajal ja esimese 3 km läbimiseks läks 2 tundi. Tee viis ühest mustikapõõsast teise ja ma ei usu, et nad muud nägidki. Aga puhas tervis, nii et tuleb süüa.

Metsmaasikas kuivas ära. Eile ei käinudki enam otsimas. Samas oleme umbes 10 liitrit metsast koju tassinud ja no tegelikult piisab. Segan seda aedmaasika toormoosiga, saab tummisema maitse. Samas üksi on liiga vänge. Toormoosi on juba oma paarkümmend kilo külmas.

Esimene tomat sai ka juba juunis valmis ja seda pole ammu juhtunud.

Vahepeal olin veel haige ja nii see aeg läheb. Aga teisipäeval Saaremaale, kolmapäeval tahaks Harilaiul matkata ja reedel linna, et lapsed laulupeole saaks. Edasi juba pikemad sõidud, aga nendest ehk kunagi hiljem. Ega mulle see sõrmotsaga tippimine nii väga meeldigi 😁

Nädal linnas

Õues on ilmad nii meeldivalt kuumaks läinud ja mõnus suverammestus on juba peal, et mitte midagi nagu ei viitsi teha. „Mitte midagi“ tähendab küll seda, et midagi sellist, mis konkreetselt raha sisse toob või viib selle saamisele lähemale. Muidu toimetan ikka.

Kiire ülevaade enda jaoks, sest pole kindel, kas midagi pikemat kunagi tulebki. Niisiis tulin täpselt nädal tagasi Tallinna. Reedel õmblesin ja viisin ühe tellimuse ka ise ukse taha ära, sest olin selle juba 5 päeva üle lasknud. Ma saan täiesti aru, miks mul kunagi kästi Imelooma tellimustingimustesse kirjutada tellimuse täitmise ajaks 7 päeva. Just selliste ootamatuste tarvis. Mis siis, et neid tingimusi keegi kunagi ei loe.

Laupäeva hommik läks taas õmblemise peale ja pakki viies tõin ka muuhulgas poest uue peitepulga, mis oli otsas ja silmapliiatsi, millega olid lapsed omale paar aastat vurre joonistanud ja ka otsas, et selle kraamiga omale nägu pähe maalida ja minna selleaaastasele Eesti blogiauhindade jagamisele. Selle blogiga ei osalenud, küll aga omanimelisega, millega jäin kasulike blogide kategoorias auväärsele viimasele kohale. Unes nähtud 52 hääle asemel sain küll 62. Siiani imestan nii oma kategoorias kui mõnes teises esikolmikusse tulnud blogi üle, sest ma tõesti usun, et minu sisu on kvaliteetsem ja teemaga rohkem seotu, aga siin loeb ka palju, kes kui palju hääli kerjas ja ise enda poolt hääletas. Vahed oli väga väikesed, seega oleks ma seda teinud, ei oleks ma ka viimane. Aga pidu ise? Oli mul küsimus, et milleks see mineku võimalus hea on? Ei olnudki. Sõpradega metsas oleks kasulikul olnud. Lihtsalt ajaveetmisvõimalus, kui midagi paremat teha ei ole.

Pildil Liiviga.
Foto: Anton Klink

Pühapäev läks poodlemisele ehk me vahetame ju kodus aknaid ja seoses uute kitsamate akendega on vaja ka uusi aknapalesid ja aknalaudu, mis on vaja veel värvida nii seest kui väljast. Lisaks väljast krohvi iluravi ja seest seinavärvi. Uskumatu, kui kaua võtab ehitusmaterjali hankimine aega. Ja kui kaua selle seina viskamine. Lisaks ostsin omale akutrimmeri ja lastele Hiiumaale batuudi. Loodan siiralt, et selle peale läheb Hiiumaal muruhooldus ja laste pidamine kergemaks.
Ja et sammud ikka täis saaks, käisin tiiru ka Männiku karjääris. Rahvast oli murdu, käpalised õitsesid, milles ma tahtsin ise veenduda, ja sammud said täis.

Esmaspäeval läksime lastega Rootsi kruiisile. Lapse olid esimest korda ja neile väga meeldis. Laevas on lastel tegevust küll ja Stockholmis käisime kuningalossi juures vahtkonnavahetust vaatamas, mille oleks võinud küll vahele jätta, sest aega kulus palju ja vaadata midagi ei olnud ning Skansenis, kus oleks saanud veeta kogu maaloleku aja, seega jäi meil palju vaatamata. Mulle endal ka väga meeldis, sest mulle lihtsalt nii väga meeldib reisimine, et ühe raskesti käideldava lapse käitlemine selle käigus, ei suuda saadud emotsiooni ära nullida. Sellest reisist tahaks pikemalt kirjutada oma mittekasulikus kasulikus blogis ka 😀

Skansenis. See on selline muuseum ja loomaed ühes. Väga ilus ja väga asjalik koht.

No ja eile (kolmapäeval), üritasin Abakhanist puuduolevat toorainet hankida, kui suvel häda käes, aga näiteks tamiili peale, millest teen loomadele vurre, küsis müüja, mis see veel on? Hiljem mõtlesin välja, et tamiili saab ju siitsamast Järve keskuse kalastaja poest.

Ja muidugi igasugu kastmine, kõpitsemine ja koristamine jõudumööda, sest ei taha, et sügisel tagasi tulles oleks kõik samasugune ehitusprahis pommiauk, nagu meie elamine on praegu nii seest kui väljast, aga sellest vist siiski pääsu ei ole. Vot sellised lood siis lühidalt. Täna saab uuesti linnast minema.

Otsustusvõimetus

Kaalud on teada-tuntud otsustamatust tähtkujust ja kuigi mulle tihti öeldakse, et sinu puhul ei saa üldse aru ja on veel kõvasti hullemaid, siis hetkel olen igal juhul oma otsustamatusega hädas.

Kõigepealt ei pidanud ma sel nädalavahetusel üldse linna tulema, aga tuli kolm tellimust, mille jaoks oli vaja õmmelda viis asja ja ma olin maale kaasa krabanud küll õmblusmaina, aga ainult musta fliisi, seega ei vedanud välja. Eelnevatel aastatel pole mul suviti eriti tellimusi olnud, seega ei osanud arvata. Nii et edasiminekut ikkagi on.

Lihtsam oleks olnud kohe teisipäeval lasta uksest ukseni kulleriga fliisikast järele saata, aga mina oma otsustamatuses otsustasin ise linna õmblema tulla. Ju mul siis ikka mingi sisemine kutse. Nii sai pähe võetud mõte, et kui ma juba kõige rohkem poole tunni tee kaugusel Vabast lavast olen, siis peaks ikka Eesti blogiauhindade jagamisele ka minema. Tegelikult seal vist suhtlemiseks eriti aega ette pole nähtud, rohkem nagu niisama vahtimine. Nüüd on aga sõbranna, kes kaasa pidi tulema, haige ja see minekumõte ei tundu enam üldse nii tore. Ei tunne ju kedagi ka.

Tuttavad on hoopis Karula rahvuspargis matkal, aga see on ikka väga kaugel. Hetkel viidi lapsed ka vanaema juurde asumisele, nii et ideaalne oleks olnud minna. Aga sellist asjade kulgu muidugi ette ei teadnud, aga iga asi on millekski hea. Eks saab näha.

Teine asi on Issi suvine puhkus. Oleme ikka püüdnud lastega kusagil käia, aga alati organiseerimisega väga hiljapeale jäänud. Nii juhtus ka seekord. Nägin eelmisel nädalal Tallinkil mingit autoga Rootsi kampaaniat ja isegi piletihinda 270. Siis aga läksime Hiiumaale, kus olen pigem väljas ja arvuti teen alles 11 õhtul lahti ja selle lühikese ajaga saab ainult hädavajalik aetud. Täpsemalt ei olnud need pileteid enam meeleski. Eile õhtul praami peal vaatasin uuesti ja alla 421 euro ei hakanud enam midagi silma. Kui sul on ainuüksi kuhugi riiki saamise eelarve 400+ eurot, siis võib juba kuhugi lennata ka, onju. Igal juhul oleks pidanud kohe otsustama, et läheme Rootsi ja ostma. Nüüd on endiselt valikus kas autoga kuhugi Poola, Soome või Lõuna-Eestisse 😀

Teine asi, mis eelmisel nädalal silma jäi, oli SAS kampani aislandile. Isegi aprilli koolivaheajaks oli 150 euro eest võimalik Tallinnast saada. See on väga hea hind. Kohe ei võtnud, sest no kuidas me nii tihedalt reisime ja nüüd pole enam mõtet vaadata. Sellised asjad lähevad nagu soe sai. Ühe sõnaga juba kolmas olukord viimase kuu jooksul, kui oleks pidanud kohe piletite ostuga reageerima.

Nii et otsustusvõimetutele ei ole plaane ei nädalavahetuseks ega suveks, järgmiseks aastaks rääkimata 😀
Aga väike plaan siiski on. Kui olen pühapäeva hommikul elus (sest iial ei tea, kuidas see homne EBA võiks lõppeda), siis võiks sõita Väike-Pakri saarele. Kell 10 hommikul Paldiskist Pakri Reisid viivad. Kes teab, millal jälle selline võimalus tekib.

Mai kokkuvõte

Kuidas siis mai eesmärgid täidetud said?

Sammud

Kuu eesmärk: 341000
Kuu sammud: 349384

Seega eesmärk taas täidetud. Mitte küll suurelt, aga siiski. Kuu algas vaevaliselt. Juba 1. mail sai päev läbi Aidu karjääris süsta kraabitud, aga samme see ei andnud. Peale seda jäin nohusse ja hoidsin ennast ka mõnda aega tagasi.

Blogipostitused

Misiganes see eesmärk oli (mul need paberid on linnas), siis täidetud see ei saanud. Imelooma blogis 1 postitus ja pillevaljataga.com 7. Ometi ideid ja mustandeid oli, sest osalesin ju EBAl ja jube äge oleks, kui oleks mõne kliki saanud, aga ei kirjutanud midagi ja ei jaganud kellelegi ka, seega kindel viimane koht. Unes nägin, et sain 52 häält. Liiga palju, et usutav olla.

Auhindade jagamine  toimub juba 15. juunil. Olen tõenäoliselt Tallinnas küll, aga kas ka kohale lähen, pole veel teada. Kust ma nii kähku need soengud ja meigid võtan? Pärast loe logidest, et mingi tont käis ringi. Kui keegi endaga kaasa kutsuks, siis ehk läheks  ka. Iseenesest mingi 25 minuti tee minna, mõni veab ennast suisa Lõuna-Eestist või Saaremaalt kohale. Nii et kes mind näha tahab, kutsub kaasa 😀

Heategevus

Kuut

Andsin Hooandjas Anna Lutteri projektile natuke raha ja sain plakati näol ka igaveseks Kuudi seinale. Kogu aeg mõtlen, miks ma seda teen. Mul ei ole ju nii palju vaba raha. Näiteks ka üks fotoleht küsib meili teel raha ja neile ma seda ei anna. Ahjaa, need fotokännud ei ole näiteks Facebookis minu vastu väga kenad olnud. Annaga mul kokkupuude puudub, aga ta tundub alati kena olevat 😀

Nurmenukkude lugemine

See oli lihtne asi. Korjasin omale kimbu teeks ja enne seda vaatlesin õied üle. Üleliia palju neid lugejaid vist ei olnud.

Tavapärasest erineva liikumiskäitumisega inimeste uuring

Nägin abipalvet ja kuna ma elan talvel Tallinnas ja suvel Hiiumaal, andsin ennast üles. Pärast kahetsesin, sest pidin kibekiirel ajal kibekiiresti mingeid ankeete täitma ja vastuseid krüpteerima. Poleks meeleldi süvenenud, aga hea küll.

E-raamatu toimetamine

Otsis ettevõtlike naiste grupis keegi oma e-raamatule toimetajat. Kuna tegu oli fotograafiaalase raamatuga, siis olin nõus  seda tegema ja kogemuse saamiseks isegi täiesti tasuta. Ma ei saanudki teada, mis olid autoori ootused mulle. Raamati igal juhul oli erakordselt halb, ei mingi sissejuhatust ega seost teemade vahel. Lauseehitus selline, et halligi ei saa aru. Parandasin vead ja soovitasin üht-teist juurde kirjutada, enne kui võiks hakata neid lauseid loetavamaks sättima. Kahjuks mingit tagasisidet ma ei saanud, seega järeldan, et meie nägemus e-raamatust ei langenud kokku.

Aga sain teada, et sellise teose võiks ma ise ka kinnisilmi ja ühe jutiga kirja panna. Ainult kriitikameel ei luba seda vähemalt e-raamatuks nimetada ja selle eest ka raha küsida. Blogipostitusena, miks mitte.

Instagram

Siin ka edasiminekuid ei ole ehk siis 200 fänni on täis, aga selleni, et ka influencer olla ja postitustega natuke pappi teenida, on ikka pikk maa veel minna.

Lisaraha

Tegin ühe lasteaia lõpuraamatu (pildid ja kujundus) ning pildistasin üht lasteaia lõpupidu. Väga mõnusad ja nauditavad tegemised mõlemad. Ainut rohkem praktikat oleks rohkem vaja. Mõlema tööga jäädi rahule ja tõesti olen ka sel hooajal hullemaid asju näinu, aga ise ma päris 100%  rahul ei olnud. Ehk liiga enesekriitiline?

Eneseareng

Pooleli on Peep Vainu  Kõige tähtsam küsimus. Tahan lihtsalt kaasa mõelda ja läbi teha, aga vajalikul hetkel ei tule vaim peale. Nii olen hetkel siis ikka kusagil poole peal.

Hakkame tegutsema Podcastid (Alar Ojastu)

Seda kuulasin kohe kaks korda ja mul oleks hea meel, kui ma saaks kunagi temaga tuttavaks ning päriselt ühe mõnusa vestluse maha pidada. Milline tark mees!

Ja nüüd peaks tuginedes Peep Vainult õpitule koostama juuniks plaani, et kuu saaks tõesti edukas.

Tere, suvi!

Uskumatu, et suvi ongi lõpuks käes. Lastel sai eile kool läbi ja täna hommikul tulime Hiiumaale. Hetkel veel sellist tunnet ei ole, et on uus elu. Veel on külalise tunne. See läheb varsti üle, ma tean.

Aga ka siin oli palav ja nii läksime juba lõunast Kaleste randa. Ka vesi oli suviselt soe ja lapsed hullasid seal kaks tundi. Juba esimene koolivaheaja päev on läinud asja ette. Ennast õnnestus samal ajal punaseks päevitada, sest mis mina ja mis kreem, krunti juba all küll, aga UV indeks on 5.

Ah, hetkel olen ma õnnelik. Veel mõnda aega olen, kui on aega olla ja nautida. Praegu kõik õitseb ja lõhnab ning on nii ilus. Juulis aga mingil hetkel väsitab see niitmine, kastmine, korjamine ja keetmine taas ära. Ehk peaks sel aastal piiri pidama?

Selle postituse kirjutasin telefoni äppi kaudu. Täitsa mugav asi on.

Ja ongi jälle minek

Ah, need hooaegade vahetamised ja kolimised on ikka vaevalised, aga nüüd on see aeg siis jälle käes. Korra pidin juba täna Hiiumaale sõitma, aga nüüd jääb see siiski homsesse hommikusse. Aga nii või teisiti, Hiiumaa, siit me juba tuleme!

Puhkus, millest ma kirjutasin, mööduski nagu puhkus. Olin palju aias, kuigi kaks päeva oli temperatuur kõigest 12 kraadi. Samas saigi rahus tööd teha ja ei tekkinud mingeid lulli löömise mõtteid.  Jäin kohe kolmeks päevaks ja korra tekkis kerge lootus, et saan isegi lennukiga tagasi tulla.

Samas Kärdlas busside (Kõpust tulev ja lennujaama minev)  vahe 2-3 minutit Kõpu bussi kahjuks. Lennupiletit ette ei ostnud. Tehnika ajastu, vaatan jooksvalt. Kohti oli. Bussijuht laiutas küsimuse peale, kas ma lennujaama bussile jõuan, käsi. Tema ei sõida seda liini ja ei tea midagi. Tundis kahtlane. Ja nii juhtuski, et lennujaama buss tuli Rookopli tänaval vastu. See tähendab, et just see 2 minutit me hiljaks jäimegi. Nii et tuli taas meeldiv 4-tunnine bussi- ja praamisõit ette võtta.

Seda asja ma nii ei jätnud ja vingusin siin ning seal, sest no mis mõttes maapiirkondades elavad inimesed ei pea mitte saama lennukiga lennata. Ja vahe on mingi ebaloomulik paar minutit. No hakka siis Kõpust 5 minutit  varem tulema, kui kuidagi muudmoodi ei saa. Sain teada, et samasugune error on teiste liinidega ka. Seega töö veel käib, aga oma liini töövõit oli see, et bussijuhtidega räägiti ja mulle lubati, et edaspidi, kui bussijuhile öelda, et on tarvis lennujaama bussile jõuda, siis nad teevad koostööd ja üks sõidab kiiremini ning teine ootab ära. Ainult kuidas seda infot nüüd vajajateni kommunikeerida? Kirjutada mingi lugu kohalikku lehte? Mina tõenäoliselt liigun järgmised 10 aastat taas ainult autoga, seega see, et mina tean, ei aita suurt kedagi.

Aga see nädal linnas on siis möödunud nii, et kasta, sest jube kuiv on, korista, sest muidu on sügisel tagasi tulles ikka kõik samamoodi, pese talveriideid ja kooliriideid, osta asju, mis teeks maal elu mõnusamaks, aga mida kohapealt saada ei ole jne. Loomulikult ei oska neid asju nii kiiresti kusagilt otsida ehk näiteks kroksilaadseid asju pole õnnestunud leida. Vanemal läks just eile rihm katki ja ilma kohe kuidagi ei saa. Grillvarraste leidmine oli paras peavalu. Siiani on lapsed alati oma viinereid mingi kepi otsas sussitanud ja suured liha resti vahel, aga no vahel tahaks ikka varrast ka. Eile Maximast lõpuks leidsin. Ja saumikser läks just katki, aga üks meil tükilist toitu ei söö, seega kõik kissellid ja moosid tuleb püreeks teha. Kindlasti jäävad pooled asjad maha, aga selge on ka see, et hiljemalt 17. juunil tuleme jälle linna. Facebookis vahtis vastu Tallinki sooduskampaania ja nii ma 3 piletit Stockholmi kruiisile ostsin. Ma ei tea, kas see on enesetapp, aga proovime järele. Ja sellega seoses tekib täiesti kaks (küll poolikut) vaba päeva linnas, sest Issi saab linnast ära 20. ja ta võtaks siis tema ka juba auto peale.

PS. Äkki tuleb isu juba varem tulla. 15.06 EBAle küll minna ei plaani, sest mis sa selle viimase kohaga seal ikka õitsed, aga samal nädalavahetusel lähevad sõbrad Karula rahvusparki matkama ja see on juba teine tera 😀

Millal ma neid juukseid nüüd kasvatama hakkasin? Ehk käisin enne suve veel juuksuris ka ära.