Palavaga Tallinna

Tulin täna jälle Tallinna. Jube palav on. Toas on 29 kraadi sooja. Ma ei tea, kuidas ma siin magan. Ja autos ei ole konditsioneeri, aga ega ma sellest eriti puudust ei tunne. Eelmise nädala käigust sain juba nohu ja midagi silmapõletiku laadset.

Tulin, sest homme on RMK Suure ühismatkamise matkajuhtide meditsiinikoolitus, mille oleks võinud küll kasvõi haiguse põhjendusega vahele jätta, aga kunagi sai ka lubatud liigutada sponsori ehk siis Balsnacki tooteid ja teine auto pidi mind just kell 1 väravas ootama, et koos minna.

Kellaaja ütlesin lambist, sest tahti kiiresti teada. Hiljem selgus, et Hiiumaalt tulles hilisema praamiga ei jõua ja varasemaga jääb aega üle. 15 minutit sellest kulutasin Haasalus tankides, sest tanklas oli saba. Hämmastav, et kõik tahavad esmaspäeva hommikul paagid täis võtta.

Siis käisin Riisipere mõisa vaatamas. Sõitsin mälu järgi mööda mingid kruusateid, aga selgus, et oleks ka mööda asfalti saanud. muidu aga tõesti seal aed ümber ja ehitus käib. Kõik katused, aknad ja fassaad juba uus. Ja park on kõik võsast puhastatud ja niidetud. Sinna maja taha sai siiski salaja hiilida, seal aeda ees ei ole.

Ja siis kihutasin Ääsmäele, kus pidin siis selle teise autoga kokku saama. Peale 15 minutit ootamist selgus, et oli meelest läinud. No mida hekki ma siin palavaga ringi kolasin, oleks võinud rahus omas tempos liikuda ja ammu oma palavas kodus kohal olla. Või mida iganes.

Kodus plaanisin õhtupoolikul mitte midagi teha, sest ausalt öeldes palavaga aju üldse ei tööta. Ööuni pole ka viimasel ajal kuigi kosutav olnud. Aga töö on saatanast, nii et puhata ma tegelikult pole saanudki.

riisipere7
Riisipere mõis aastal 2014.
IMG_4117
Riisipere mõis aastal 2018. 

Kas mulle meeldib kuumalaine?

Kuigi mulle meeldib soe, on mul hetkel sellest suvest kopp ees. Lühidalt higi jookseb, parmud söövad, herilased nõelavad ja kuna põhitöö on kastmine, siis kodust ära ei saa ka.

Oleme juba kaks suve Issi puhkuse ajal koos perega korra Eestist ära käinud. Eelmisel aastal kokku 6 päev. Õnneks ma olen nii laisk otsustaja, et piletid olid siiani ostmata, kui kuumalaine juba hakkas paistma. Lihtsalt jõudsin vahepeal juba teha loomkatse, mismoodi 5 päeva ära olles oli kõik pikali. Nii et kui talvel vähegi midagi oma aia oma tahad suhu pista, ei saa sellist asja rohkem praktiseerida. Lisaks ei taha mina ise sellise kuumaga ei matkata ega rattaga sõita ja ammugi ei soovi seda ette võtta koos lastega. Kuum on muide ka Lapimaal ja pühapäeval lubab Islandile +21. Ehk põhjas on igal pool üleliia kuum.

Tegelikult on sellest meeletult kahju, et lapsed nüüd kuhugi maailma vaatama ei saa. Oleme küll valmis iga hetk startima, aga mingit sadu või ilma jahenemist ei ole ka järgmiseks nädalaks ette näha ja siis läheb Issi juba tööle.

Ja nina õue pistes hakkavad sind sööma igasugu parmlased. Google ütles, et neid on Eestis umbes 30 liiki ja hetkel on kõige kurjemad need sõgelased. Muide eestikeelset materjali leidsin nende kohta väga vähe, ammugi mitte seda, kuidas neid endast eemale tõrjuda.

Tõstatasin vastava teema ka Facebooki aiagrupis, kus peaks olema üle 36 tuhande liikme, aga mingit asjalikku nõu ei saanud. Tõenäoliselt ei ole need putukad enamiku jaoks probleem. Sain soovitusi stiilis, et kui ma metsa lähen, määrin ennast küüslauguga kokku või kannan valgeid riideid. Et võõpan aga mitu nädalat jutti ennast igal hommikul küüslauguga kokku? No ei.

Lisaks herilased. Seda on ennegi olnud, et ka nemad lähevad kuumaga lolliks. Tahavad sind limpsida pluss söövad kõiki ettejuhtuvaid marju. Hetkel olen saanud kõigest 3 korda nõelata. Eilne tipphetk oli see, kus üks lendas mulle kleidisaba alla ja kui kinni jõi, pani kintsu paugu ära. Ma väga paiste üldiselt ei lähe, aga täna on kümnesentimeetrise läbimõõduga punane  ja kuum laik kintsul ikka. Millal mõnele marju korjates minu nägu ei meeldi, on vaid aja küsimus.

Nii korjadki siin päeval marju nii, et higi voolab, sõgelased hammustavad ja herilased limpsivad, nii et enne löömist pead hoolega järele vaatama, kes seal parajasti on.

Aga kastmine? See on pigem taimede elushoidmine. Need on nii madalad ja krussis, et kurb vaadata. Eks kevadel ole näha paljud lilled, puud, põõsad selle jama üle elasid. Vaatasin, et ilusad on ainult lillepotid. Süvenenult ei jõua rohkem midagi kasta. Poolsaare geoloogilise eripära tõttu äikesepilved siia tavaliselt ei jõua, seega pole sadu esialgu ka ette näha jah.

Ühesõnaga tahaks ära, tahaks metsa vaarikale, aga mõte paksudest riietest ei tundu ahvatlev, tahaks kasvõi õues rahulikult ringi jalutada ilma, et keegi nõelaks või hammustaks. Niisiis kadestan hetkel kõiki, kes ei ole mingi aianduse või postindusega seotud ja võivad rahulikult kusagil jaheda veekogu ääres aega veeta.

PS. Pildil olev pilt on juba minevik. Kõik õitseb meeletu kiirusega ära, isegi tavaliselt augustis õitsevad lilled.

PPS. Hetkel istun mahlaaurutiga köögis, et ei peaks seda öösel tegema. Öösel muidugi kiireid asju ajada.

Kuidas ma Tallinnas bussiga käisin

Eile tegin üle pika aja midagi, mida ma ammu teinud ei olnud – nimelt sõitsin bussiga Hiiumaalt Tallinna. Auto jäi koos teistega Hiiumaale.

Ühelt poolt on see tohutu raha kokkuhoid, kui ei vea autot edasi-tagasi üle mere. Bussipilet maksis kõigest 12.50. Muide, Hiiumaal on nagu paljudes teistes maakondadeski 1. juulist kohalikel liinidel tasuta sõit. Ka ilma sissekirjutuseta inimestele nagu mina.

Issi, kes meil on sel suvel pea iga nädalavahetus sõitnud, ütles küll, et pikk ja igav sõit, aga no mulle tundus ikkagi 6 tundi puhast tsilli kuidagi ahvatlev.

Tegelikkus oli muidugi karm. Äratus 5.30. Öösel tegin muidugi kurke ja moose, et saak vahepeal hukka ei läheks. Nii et pikk uni ei olnud. Muide, ma käisin 3 aastat keskkoolis sama bussiga ja siis see sõitis vist varem välja, sest siis ma ärkasin 5.20. Ei taha meenutada.

Ja sõit oligi pikk ja igav, kuigi bussis lugesin ja püüdsin heegeldada, mida väga ei saanud teha, sest meie teed on ikka väga ebaühtlased ja buss kipus just siis hüppama, kui olin konksu läbi augi toppimas ning see läks siis valesse kohta. Magada ei püüdnud, kuigi oleks ehk abiks olnud.

Positiivne on see, et bussid ja ka praam olid mõnusalt konditsioneeritud. Palavaga sain näkku alles Tallinnas, kui kaugliinibussi pealt linnaliinibussi ümber istusin. Ja kodus ootas ees 27 kraadi toas. Täna peaks vist uuesti tagasi minema, kui asjadega siinpool ühele poole saaks.

Aga mida ma linnas tegin? Ei teinudki midagi. Sõitsin kohe edasi Aegviitu, kus said kokku suure ühismatkamisega seotud inimesed. Ühelt poolt uhke tunne olla osa tiimist, teiselt poolt pole ammu nii väsinud olnud, kui ma lõpuks õhtul peale üheksat lõpuks koju jõudsin.

Ühesõnaga ei sobi mulle need varahommikused sõidud, pigem siis juba hilisõhtul ära tulla. Ja seda pean meeles pidama  uuel nädalal, kui tuleb taas kord tulla linna Matkaliidu asju ajama ning matkajuhtidele mõeldud meditsiinikoolitusele. Aga seekord siiski autoga 😀

PS. Pildil on tee bussipeatusesse hommikul kell kuus.

Liiv

Kui Hiiumaal oleme, käime pea iga päev kusagil rannas. Ja rannad on meil siin enamasti liivased.

No ja lapsed tassivad seda liiva siis endaga iga päev autosse ja tegelikult sealt veel edasigi. Iga päev tuletan meelde küll, et jalad puhtaks, aga ikka jääb. Lisaks tulevad kaasa kivid, suled, oksad ja tont teab veel mis. Ma tavaliselt koristan auto ära alles augusti lõpus, kui linna hakkame tulema. Varem pole lihtsalt pointi.

Ühel maikuu päeval istusime hõimlastega sünnipäeval, kui tuli jutuks, et meie auto on tore küll, aga jube räpane. Nimelt neil omaahel jube hea side ja kõik abistavad kõiki, seega olid meie autod eelmisel suvel Soomes käies vahetuses. Lihtsalt parem ja ökonoomsem käis reisimas ja vanem ning liivane sõitis Tallinnas.

Kui julgesin piiksatada, et kui lapsed tulevad, küll siis arvamus muutub, sain vastuseks, et ei, ka töökaaslased musti lapsi autosse ei lase, autos süüa ei lubata jne. Ei osanud nagu midagi kosta, sest ise üleliia pedante ei tunne. OK, ju me siis oleme natuke liiga räpased.

Aga lugu tuli uuesti meelde eile rannas, kus üks pere sättis end minekule ja mingi pool tundi käis jube trall selle üle, kuidas lapsed liivast puhtaks saada. Pesed meres puhtaks küll, aga veest välja tulles kleepub liiv kohe uuesti märgade jalgade külge. Lõpuks pesti kõige pisem pudeliveega puhtaks ja võeti minnes kaenlasse, et ta vahepeal varbavahesid uuesti liivaseks ei saaks. Ja tüdruk tuli veel pärast tagasi ning käis uuesti vees. Tõenäoliselt ei läbinud turvakontrolli.

Mina muigasin omaette. See on ju kõigest liiv. Kuivab ära ja saab maha lükata. Ka varba vahelt. Ja autost ka. Aga need olidki tõenäoliselt need, kellest mulle tollel sünnipäeval räägiti.

Vähemalt selles osas on minu lastel õnnelik lapsepõlv, et mingist liivast ma probleemi ei tee.

Ja vabandan pere ees, kes end nüüd ehk ära tunneb.

Kuidas siis pakid Eestis liiguvad?

Aga Omniva ei suutnudki üllatada. Tegelikult ei ole ta mind kunagi üllatanud, pigem vihastab, aga kuna valikut ei ole, siis kannatan lepingulise kliendina edasi.

Ühesõnaga sain teisipäeval Etsyst tellimuse. Kolmapäeval pandi fliis Tallinnas pakiga postkontorisse.  Kui selgus, et see võeti sealt ära alles 24 tundi hiljem, oli ka selge, et sel nädalal ma seda pakki ei näe. Ja nii ongi.

Täna tuleb kuller uue fliisi ja muu vajalikuga. Ja homme siis panen paki siin posti. Kui muidugi saab. Kaasa tuleb lepingulise kliendi paberimajandus, aga siinse postipunkti jaoks võib see ülejõu käia või nad üldse ei võtta pühapäeval pakke enda kätte.

Ühesõnaga ei ole ikka nii, et tee Eestis tööd, kus sa tahad. Eks näis, millal see pakk välja ilmub ja selle liikumise kiiruse juures loota, et sinu pakk 10 päevaga maailma teise otsa liigub, on natuke palju naiivne. Ma luban kõigile, et keskmiselt kümnega saab.

Oleks pidanud paki hoopi automaati panema. Oleks küll umbes 120 sõidukilomeetrit läinud, aga tõenäoliselt oleks praeguseks pakk postis ja asi unustatud. Nüüd siis hakkan haigele lapsele kompensatsiooniks pisikest madu heegeldama, sest muud mul siit ju võtta ei ole 😀 Ahjaa, selle käsitöö kohta saab täpsemalt vaadata minu tuliuuest Instagramist @nelikymmend

PS. Hiiumaal on 2 Omniva automaati (Kärdla ja Käina) ja 1 Itella SmartPosti automaat Kärlas. Paar DPD pakipunkti on ka Kärdlas.

Hetk iseendale

Lapsed läksid kinno. Jah, meil näidatakse siin külaküünis (või hobusetallis) kino. Juba teist aastat.

Algatuseks märkasime külavahel Ojaküla kinoklubi plakatit. Lapsed kohe äksi täis, et millal kino. Uurisin siis võimalike seotud isikute FB-seinasid ja ei midagi.

Päev hiljem kohtasime rannas  teistpoolt naabrit. Lapsed jälle  kohe küsima, et millal kino. Tema ei teadnud ka midagi.

Õhtul korjasin aias vaarikaid, telefon ei olnud kaasas. Kui tuppa tulin, nägin, et naabrinaine oli pool tundi tagasi kirjutanud, et ma saadaks tüdrukud kinno. Läksin siis lastele ka sellest rääkima. Nemad ronisid basseinist välja, tõmbasid suvalised riided selga (ma arvan, et kõigil polnud alukaidki jalas) ja kihutasid kinno. Külaelu.

Hetk hiljem sain ka asjaga seotud inimeselt kõne, et saadetagu kinno. Sealtsamast sain ka kinokava. Nii et meil nüüd näidatakse lastele nädal aega multikaid. Ja homme õhtul on suurte film ka, aga ma pole kindel, kas ma sinna jõuan. Meil Issil algab puhkus ja ta tuleb ka õhtul hiiumaale.

Igal juhul väga vahva ettevõtmine jälle. Ei ole meil ja pole tõenäoliselt ka paljudel teistel suvitajatel telekat, nii et meelelahutus missugune. Ja mul on nüüd tund rahulikku aega. Küsiti minultki, kas ma filmi vaatama jään, kui tulime otse rannast ja lapsed kino ees auto pealt maha viskasin. Ei-ei-ei.

Ja mida teen mina? Kohvi tegin ja otsisin peidikust välja Islandil käinud šokolaadi (nii kaua pidi see oma aega ootama) ning pistan need mõlemad nüüd kirjutamise kõrvale nahka 😀

Ja kirjutan ehk paarist mõttest veel. Olge lainel!

PS. Päisepildil paistab ka meie kino.

Eksperiment, kuidas Eestis pakid liiguvad

Ise ka imestan tihti, kui lohakas ma olla saan ja kui palju asju ära unustada. Kohe lähemalt. Käisin korra linnas. Selle puhul tegin oma Imelooma Etsy poe uuesti lahti. Tulin Hiiumaale tagasi. Otsustasin, et kuna olen siin vaid nädala, siis fliisikasti kaasa vedama ei hakka.

Aga poe unustasin uuesti puhkuserežiimile panna. Ja eile tuli müük. Vahepeal on selgunud, et kuumalaine püsib vähemalt 10 päeva veel ja seega siit kuhugi ära ei saa.

Ainult et müts läheb ühele pisikesele kemoteraapia patsiendile kingituseks. No kuidas sa saad talle ära öelda.

Mõtlesin siis välja, et odavam on lasta fliis ja silmad Tallinnast Hiiumaale saata, kui ise sinna õmblema sõita. Ehk siis eksperiment, kui kiiresti liiguvad pakid Tallinnast Hiiumaale. Ma millegipärast ei usu, et see mulle siia ära toodaks, aga saame näha. Võib juhtuda, et ma ikkagi jõuan ise enne Tallinna või tuleb Issi bussiga meile siia järele ja saab fliisitüki kotti panna 😀

Aga kui paki posti saan, panen poe uuesti puhkusele 😀