Kevadine süstamatk

Täna hommikul ärkasin üles kinnise ninaga. Kust see nüüd tuli, mina ei tea. Teisipäeval sain lapsi jalgrattal Nõmme vahel liigutades natuke märjaks, aga mingit erilist käte-jalgade külmetamist viimastel päevadel ma nagu ei mäleta. Igal juhul mida iganes, see, et nina on kinni, on fakt.

Aga homme pidime minema sõprade-tuttavatega pika nädalvahetuse puhul süstamatkale. Olen sama pundiga käinud ka kahel eelmisel aastal.  Lugeda saab:  Tartu-Piirissaare ja Piibelt Põltsamaale . Minu jaoks kevade suursündmus, mõnus seltskond, ilus ilm, kevade lõhn ja meeldiv jõukohane füüsiline tegevus. Saab paariks päevaks juhtme seinast välja tõmmata – lapsed ei kisa, keegi ei helista ….

Kahjuks talv ei taha sel aastal kuidagi järele anda. Vaatasin hommikul isegi murelikult ilmaprognoosi. Homme jälle sajab ja 3 kraadi sooja. Raske arvata, mida sealt taevast jälle sajab.

Vaatasin juba omale uut sulgedest magamiskotti, sest öödeks lubab üldse miinust ja kuigi mul oli kunagisest mägedes käimise ajast olemas vinge magamiskott, ei ole selle soojapidamise omadustest enam midagi alles jäänud. Viimased mittesuvised telkimised olen kõik öösel tegelikult külmetanud ja külma ma vihkan. Sellise suvalisema sulekoti hind on aga üle 200 euro ja nii ülepeakaela ei taha nagu osta ka.

Neopreenkindaid vaatasin ka, sest ei ole eriti vinge olla kolm päeva märgade kätega ja suusapükse, mis mulle sügisel hästi jalga ei läinud, ei jõudnud veel proovidagi (ma olen nüüd sellest ajast kolm kilo ja päris mitu trennikorda õhem), kui helises telefon ja tehti ettepanek alles pühapäeval veele minna. Ei naudi vist teisedki seda lörtsisajust ilma, sest sellised üritused võiks ikka puhas fun olla. Ja elu ongi jälle lill. Uut magamiskotti siis täna veel ei osta ja ehk on see ninagi homseks juba paremaks (või halvemaks) läinud. Seda, et kevad nüüd üleöö tuleks, ei tasu vist loota.

2016-04-30 14.55.36-2

Üks hea põhjus olla 40

Seda, et ma eile trenni minna ei saa, teadsin ma umbes nädal aega. Trenn algab kell 6 ja samaks ajaks oli vaja laps ühte mängutuppa sünnipäevale viia. Oleks võinud ju lasta pool tundi hiljaks jääda ja Issil lasta viia, aga arvasin, et mis seal ikka, lähen hoopis orienteeruma.

Enne, kui ma metsa sain, hakkas lörtsi sadama ja mul ei olnud mitte mingit isu rohkem märjaks saada. Sest teisipäev (ja ka neljapäev) on selline päev, kus on vaja lapsi ringi-trenni viia, lasteaiast ära tuua ja nii edasi. Selleks metsamineku hetkeks olin ma juba 2,5 tundi jalgrattaga Nõmme vahel kulgenud ja igast otsast läbimärjaks jõudnud saada. Nii et spordi asemel tegin hoopis ahju tule ja jäin koju kuivama. Muide, kaks ülejäänud pereliiget käisid ikkagi päevakul ära.

Tegelikult aitas motivatsiooni puudusele kaasa see, et juba õhtu varem olime kodus arutanud, et kas ma N40 klassis ei võiks joosta? Neljakümnest 5 kuud puudu, aga jookse koos gümnaasiuminoortega (jah, leidsin eelmisel nädala nimekirjast koos enda nimega ühe tuttava inimese tütre). Seal neljakümneste grupis tunneks ennast lihtsale oluliselt õigemas kohas, sest pingerida on pingerida ja mulle ausalt öeldes ei meeldi viimaste seas olla. Aga hetkel pole siis midagi muud teha, kui uut hooaega oodata.

Nii palju, kui ma mäletan, olen ma mingit vanemaks saamist kogu aeg oodanud. Kooli ajal hinnati ka tulemusi sünniaasta järgi ja kui sul on sünnipäev oktoobris, tuleb alati vanematega rinda pista. Hiljem ma tegin trenni ja sain nii palju tugevamaks, et see vanus enam ei lugenud. Lastel on aga aasta arengus väga suur aeg.

Hiljem, kui töötasin politsei süsteemis, peeti seal igal alal mingeid võistlusi ja asutuse sportliku inimesena tuli ikka osa võtta. Sel ajal ootasin, millal 30 saaks, sest noorte kadettidega tundus kah ebaaus ühes grupis olla. Enne parematele jahimaadele pääsemist liigutati meie asutus teise ministeeriumi alla ja jäigi teada saamata, kas oleks parem olnud.

Niisiis on esimest korda võimalus teada saada, mis tunne on oma vanusegrupis noor olla, aasta pärast. Ja loota, et midagi jälle vahele ei tule. Seniks teeme niisama jooksutrenni 😀 Ja mõtleme, et tegelikult loetakse need kolmekümneüheksased ikkagi veel sama osavateks inimesteks kui gümnaasiuminoored ja see on ju tore.

Milleks jälle uus blogi?

Ma tunnen juba aastaid puudust kohast, kus jagada omi mõtteid. Olen omanud kümne aasta jooksul väga palju erineva nimega blogisid, tõstnud neid kokku ja lahku, aga seda üht ja päris õiget väljundit ei ole veel leidnud.

Teiselt poolt loen puhtast huvist pisteliselt paljusid erinevaid teiste inimeste blogisid (mõnda tõenäoliselt ainult üks kord) ja mul on tunne, et minu vanusegrupis on nišš täiesti täitmata. Keskmine blogija on minust 10-15 aastat noorem, seega on ka keskmine lugeja sama palju noorem, aga sellises vanuses on vanusevahe veel väga oluline. Neljakümnene (ja isegi kolmekümnene) on juba igand ja ennast sellega samastada või leida, et elu on veel ka siis võimalik, on raske. Vastupidi situatsioon töötab veel, sest nii seigad, juhtumised kui ka mõtlemine on juba tõenäoliselt ka omal läbi elatud ja võtab ikka mõnusalt muigama või nostalgiliselt nohisema küll.

Muide, ma ise arvasin veel hiljuti, et viiekümnesed on ikka liiga vanad, aga omades nüüd paari sõpra sellest vanusegrupist, võin öelda, et nad on täiesti samasugused inimesed. Võimalik, et vanas eas ei muutu enam tegemised ja mõtlemised nii intensiivselt, aga võimalik, et nemad muigavad ja nohisevad samamoodi.

Igal juhul otsustasin, et teen ikkagi lõpuks veel ühe lehe. Esimese hooga domeeni ei registreeri, sest üleliigset raha mul ei ole. WordPressi leht aga on täiesti tasuta kättesaadav. Kuna siiani olen müünud oma isikut (kusjuures edutult, sest isegi sõbrad-sugulased ei viitsi lugemas käia), siis nüüd püüaks jääda anonüümseks. Kes teab, see teab ja lugeja peaks minu lehele tulema ikkagi tekstide (või piltide) pärast.

Mida ma siis veel algatuseks ütlen? Et ma veel nelikümmend ei ole, aga veel sel aastal saan. Ma ei usu, et mu elus siis midagi totaalselt muutub, aga muutunud on juba küll. Peenike enam ilma trennita ei püsi ja seda, mida suhu pista peab ka näiteks hoolega jälgima. Lapsed on kasvamas ja kolmekümnendate lõpu eneseleidmise etapp on ka läbi elatud. Öösiti on endiselt uni hea, aga kolme rummikokteili peale läheb süda pahaks, ju on see norm elus täis saanud.

Igal juhul tere-tulemast neljakümneste maailma ja uute kohtumisteni!