Nelikümmend

Tegelikult saan ma natuke rohkem kui kuu aja pärast päriselt 40. Natuke mõtlen sellest ikka ka. Või tegelikult on peas päris mitu mõtet.

Kõigepealt et äkki ei peaks üldse, vaid põgeneks kuhugi, kus pole isegi telefonilevi. 4 aastat tagasi olin oma sünnipäeval Marokos Atlase mägedes. Levi ei olnud. Keegi helistada ei saanud. Sõnumid sain päev hiljem ühe kurul siiski kätte. FBs kõike õnnitlusi ei lugenudki, sest mida sa 10 päeva hiljem (kui levisse sain) ikka loed. Mulle see meeldis. Meeldiks ka sel aastal.

Teine variant on ajada kokku kõik sõbrad, kes tahavad veel minuga midagi koos teha ja teha a) minna kuhugi matkama ja pärast kusagil süüa hästi või b) minna kuhugi tantsima (kas siis välja ja loota, et tulevad minu lemmiklood või üürida pind ja panna list ise kokku).

Olen nüüd mõna aega kuulanud Star FMi. Ja oi kuidas see on minu mälu värskendanud. Mäletate Kuldse Trio Ruskaja vodka, Ace of Bace Luky Love, Dr Alban No Coke, Shaggy Boombastic, Leila K? Ei pruugi muidugi mäletada. Minul on nende lugudega aga omad lood ja omad mälestused, aga kõik need on üheselt seotud tantsimisega.

Juba teismelisena käisin Hiiumaalt Tallinnas külas ja siis tegime täditütrega omale silmad pähe ja läksime näiteks Piraati. Muide, alati saime millegipärast sisse ka. Keskkooli ajal oli mul autoga peika ja siis sõitsime ka ikka Hiiumaa tantsima (vist oli see popp koht Resande baar). Hiljem, ülikooli ajal, töötasin ise erinevates ööklubides ja vabal päeval sai ikka ise ka pidutsemas käia. No ja kui käid, siis ikka juhtub ja tekib mälestusi.

Ühesõnaga kirjutan neid mälestusi üles või lasen lapsel töölaua koopia teha, kui olen näiteks roolis, et oleks meeles. Mikse olen ennegi kokku pannud.

Kui sain 30, oli just üks selline pidu. Üürisin Lääne-Virumaal ühe sauna ja oli stiilipidu. Kõik jõid ennast jube ruttu väga purju, aga tulid ka teemaga väga hästi kaasa ja seda pidu mäletatakse ikka siiani. Sest üks kaine sõber haaras fotoka ja tegi pilte. Palju pilte. Ju siis on vahel vaja saada igapäevasest elust välja.

Ideaalis võiks olla mõlemad – matk ja disko, aga reaalsuses viskasin just näiteks Saunamaailma saunadele pilgu peale ja sellele minu hammas peale ei hakka, hind jääb sinna mägedesse põgenemise hinnaklassi. Kõigest ühe öö eest.

Tegelikult mulle meeldiks Smilersi kontserdile ka minna. Äkki mõni just oktoobris ongi tulemas.

Kõik eelnev on rubriigist mina ja minu unistused. Tegelikult ma ei usu, et keegi minu raskel hetkel minuga nii väga koos olla tahab 😀

Kuidas ma oma uuest soengust pilte tegin

Ma olen üsna usin AliExpressist tellija, aga juba ammu ei telli ma sealt riideid. Lihtsalt nende kvaliteet ei ole mind laias laastus üldse rahuldanud.

Aga mida ma siis tellin? Täna tahaks kiita kaht kevadist ostu, mida ma tegelikult ei ole millegipärast väga kasutanud.

Kõigepealt kuulsin esimest korda GorillaPodist Väino Laisaare matkafilmi koolitusel, mille korraldamises olin kevadel osaline ja kuhu ennast ise muidugi ka kuulama sokutasin. Eestis on see vidin üsna kallis, Hiinas aga oma 5 ja rohkem korda soodsam.

Otsustasin siis ühe 9-eurose prooviks tellida. Seda enam, et lubati, nagu see peaks suisa 3 kilo üleval pidama. Saab fotokale kergeks statiiviks ka kasutada. Olgu öeldud, et suure hädaga peabki. Siiski kuhugi puu külge pole nii fotokat julgenud kruvida.

Täna aga käisin juuksuris punast värvi uuendamas  ja ostsin Humanast uue kleidi ka. Minu meelest sai vinge kombo, mida tahtsin jäädvustada. Vanem siis tuli vabatahtlikult appi pildistama. Ja tundub, et kõigist siiski fotograafi ei saa. Parim, mis temast välja õnnestus pigistada.

Pillle1.jpg

Aga ma GorillaPodiga sama soojaga tellisin ka dollari eest puldi telefonile. Kruvisin siis oma telefoni aluse külge, otsin sinise puldi välja ja tegin ise pilte. Väga mugav ja minu soovitused mõlemale jullale. Miks ma neid küll nii vähe kasutanud olen?

Pillle

Minu GorillaPod on AliExpressist otsas aga puldi leiab SIIT.

Ekraanisõltlaste paradiis

Eile õhtul olin ma väga väsinud. Kui teised läksid ära magama, jäin mina veel 2,5 tunniks üksi üles. Istusin saunas ja vannis, lamasin põrandal, nutsin, kuulasin kurba mussi ja lõbusat, sest ma tundsin, et mul on seda vaja. Teha midagi täiesti üksi. Kahjuks tuleb seda teha oma une arvelt.

Täna hommikul olin unine ja väga vara ei ärganud ehk siis tegin lastele pudru valmis ja läksin kella kümneks juuksurisse.

Pärast käisin veel poes ja mis mind siis kell 13.07 ees ootas? Puhtad pudrukausid ja küsimuse peale, et mida te siis sõite, tuli vastuseks, et neil hambadki veel pesemata.

Mida nad siis tegid? Passisid telekas, tahvlis ja telefonis loomulikult. Ai, kuidas jälle viis tuju alla. No kuidas ma saan olla rõõmus ja rõõsa kõikide jaoks? Ehk siis täna öösel nutan tõenäoliselt jälle.

Sest ei ole kerge olla persekukkunud lapsevanem. Ometi tüdrukute vanem. Aga sõltuvused on väga kerged tulema. Nooremat on saanud igasugu asjadest võõrutada, küll lutist, küll öisest veejoomisest.

Eriti närvi ajas veel see, et juuksuris märkasin, et Noorema eakaaslaste FB-grupis oli tõstatatud küsimus, et kas ja kuidas piirate lapse nutiaega ning päris suur hulk oli juba väitnud, et nad ei piiragi, sest laps on kogu aeg õues.

Küsisin, kuidas see on saavutatud ja jään nüüd vastuseid ootama. Sest minu omad vabatahtlikult oma jalga õue ei pista. Mis siis, et Tallinnas elame Nõmmel ja meil on oma aed. Välja lähevad nad siis, kui keegi kutsub. Ise ei lähe kedagi kutsuma.

Hiiumaal on veel hullem. Seal on kõik võimalused heaks äraolemiseks olemas. Rattad seisavad maja kõrval, on uhke kahekorruseline mängumaja, kiiged, nöörid, puud. Paar päeva tagasi, kui linna tulekuks asju kokku korjasin, siis märkasin, et hüppenööri pole keegi puudutanud, sama palliga ning sulgpalli reketid seisid ka kotis mängumajas. 

Rattaga sõideti täpselt nii palju, kui jooksma minnes käskisin kaasa tulla ja kord saatsin ka kilomeeter eemale vaatama, kas veiseaeda juba ehitatakse. Kõik.

Jah, rannas nad oleks, aga seal peab ise kaasas olema ja üle kahe tunni päevas ei ole mul selleks aega. Maal olen ise kogu aeg väljas, sest niitmist, rohimist, istutamist, korjamist on rohkem, kui ära teha jõuaks. Ehk ei saa nagu öelda, et ma ise passiks kogu aeg toas ja arvutis. See arvuti aeg on ainult öösel.

Hetkel nad helistasid naabrilapsele ja tema ei saanud minu omadega välja tulla, sest ta peab koristama. Selle peale ütlesin mina, et ka teie peate täna koristama, mille peale ütles Vanem: “Ma ei kuulnud ja ei tahtagi kuulda”, tegi õõõõõhhhhh (nagu ta kogu aeg teeb, kui talle midagi ei meeldi) ja nad läksid õue, sest muidu peab äkki tõesti koristama.

Olgu täpsustatud, et meil ei lähe ka mitte üks asi mitte kunagi oma kohale tagasi. Nagu mingi põhimõte juba. Aga need nutid mõjuvad käitumisele ja meeleolule laastavalt, nii et tõenäoliselt peale perekoosolekut on meie majas nulltolerants ehk kõik ekraanid kinni ja mina pean omale kontori üürima, sest tööd on millalgi ikkagi vaja teha 😀

 

Kas tulevane alkohoolik?

Hetkel tunnen, et tahaks üdini aus olla. Nüüd, linnas olles, tegin omale juba kolmanda rummikokteili. Juba teine hakkas pähe, seega see kolmas on liiast, aga ma tunnen, et mul on seda vaja. Aga nii võib ju ka alkohoolikus jääda. Terve suvi üksikemana on lihtsalt natuke liiga raske.

Nimelt mul on kah natuke eriline laps. Paberit pole võtnud ja ei võta ka, sest mida see silt tegelikult muudab? Aga see kõik väsitab väga. Kel ei ole kogemust, see ei mõista ka. Märksõnaks moodsad autistlikud jooned.

Täna läks valesti see, et me tulime alles seitsmese praamiga ja jõudsime alles pool 10 koju. Tegelikult on see tavaolukorras juba hambapesu- ja voodisse mineku aeg. Ja praam ning autosõit on veel omakorda väsitavad, seega oleks pidanud kodus olema juba varem. Minu süü, et ei saanud 1,5 tundi vare oma elu kokku korjatud. Lapsed selles osas koostööd ei tee.

No ja kodus ootas ees MyToysist tellitud pakk, kus sees oli Noorema koolikott ja mõlemale veel hunnik kooliriideid: pükse, pikkade varrukatega särke, pesu. Sellest tõusis muidugi tüli. Ikka oli teisel rohkem, teisel paremad ja teisel ilusamad. Ühe sõnaga väsinud peast ei tohi asju vaadata.

Teine variant oli muidugi homme 12.30 praami peale tulla, aga kuna vihma sadas, polnud seal ka mõtet passida. Elukogemus peaks ometi seda kõike suutma välistada, aga no ikka loodad, et täna on parem päev. Või et lõpuks ometi võib elada nagu kõik teised, aga tegelikkuses sellised olukorras mingit imet ei juhtu. Jäädki asju tegema nii, nagu lapsele parem on ja ennetama ning lahendama.

Ja kui vaktsiinid ei ole põhjus (vähemalt osaliselt), siis ma vist ise olen ka geneetiliselt autist. Kui aega saan, siis uurin, kas millalgi muutus vaktsiinid koostis, sest 2008/2009 väljalasete hulgas on neid erilisi natuke liiga palju. OK, nooremaid ei tea, suhtled ikka ju laste eakaaslaste vanematega.

Võib-olla oma tegelikust igapäevasest elust kirjutan ma kunagi hiljem. Iga juhul algavat kooliaastat kardan ma nagu tuld.

Ps. Tegin just omale psühhoanalüüsi (peale neid kokteile, onju) ja asi on siiski geneetiline. mingeid andeid mul ei ole, suhelnud olen kogu aeg ka täitsa vabalt, aga tihti tunnen ikka, et mind ei mõisteta üldse 😀

Nii lühike see suvi oligi

Selline vihmane ilm, nagu täna, on parim Hiiumaalt linna kolimiseks. Niigi lähevad alati silmad märjaks.

Kevadel tahan alati juba maale kolida ja sügisel ei taha kunagi tagasi tulla. Ühe sõnaga mulle ei meeldi linnas, aga hetkel on seal mu elu. Kui ise saaks veel ükskõik kust oma töö tehtud, siis laste kool on Tallinnas.

Sel aastal on kuidagi eriti kurb tulla, sest enne tänast ei olnud ilmadki veel sügisesed. Kuigi päike pole enam nii soe ja nii ere, kui suvel, on loodus ikkagi 2-3 nädalat maas.

Alles 10. augustil korjasin viimased pärnaõied ja eile käisin metsas vaarikal. Ja alles täna vaatasin, et suureõielised karikakrad on kah aias veel täiesti õies. Nagu oleks veel suur suvi. Linna sõites nägin, et ka kanarbik on tee ääres alles täies õies.

Nagu lilled, on ka põllukraam sel aastal palju hilisem. Alles hakkasime värsket kartulit-porgandit sööma. Lisaks jõudsin ära süüa ainult mõne kapsa-kaalika-punapeedi, kui juba tuleb neid seisnud peast sööma hakata. Midagi ei ole teha otse mullast tulnuna on neil hoopis teine mekk.

Ja herned ja suvikõrvitsad ja kurgid jäid ka maha ning ploome enne maitsta ei jõudnudki. Läheme kuu aja pärast uuesti ehk siis.

Aga suvi ise? Soojalainet nagu ei olnudki, aga vihma Kõpu kandis ka ei sadanud. Pool suve tuli kasta-kasta-kasta, aga see-eest sai pea iga päev ujumas käidud. Ja kõik on nagu piisavalt pruunid ka. Tänu jubedale kuivale sääski enne praegust peaaegu ei olnudki. Kaevgi on õues täiesti tühi. Hea, et praegu tuleb vesi juba pumbakaevust.

2017.aasta suvi möödus kui viiv. Alles sai kaevatud ja istutatud kui juba peab saakki olema koristatud. Ei tea, mis vanuse kasvades küll see aeg järjest kiiremini minema hakkab?

Ega me väga palju sel suvel kohapeal ei olnudki, sõitmist oli lihtsalt nii palju. Sel viimasel korral, 17 päeva jutti, oligi suve rekord, teised sutsud olid lühemad ja ega siis üheks päevaks just ka ära ei minda.

Laste juunikuised tuulerõuged, Laulupidu, Kõpu poolsaare külade päeva tegemised ja Turu saarte reis on ehk täiesti piisavad, mida pikalt mäletada. Õhtul võtan veel aega natuke norutada, aga homsest juba tõsised toimetamised. Ehk on arvuti tagagi rohkem aega. Aga päikest, merevett, daaliate värvi ja flokside lõhna jään küll taga igatsema.

Emotsioon on täiesti vahetu. Kirjutasin jällegi praami peal.

 

Huvitav, miks ma ennast korraks hästi tundsin?

Huvitav on see, et ma tundsin ennast peale puhkust Turu saarestikus hästi. Esimest korda suvel üle mitme aasta. Ja see pani mind mõtlema, miks see nii oli.

1. Algatuseks ma ei ole omale ikka veel uut madratsit tellinud, sest nende soodsate tarneaeg oli nii pikk, et ma oleks selleks ajaks siit juba niikuinii läinud, aga hea teada ja eks sellega tuleb siis järgmisel kevadel lihtsalt varem tegelema hakata.

2. Halbade energiatega ei ole ka tegelenud, sest selleks tuleb ennast kõigepealt päris paljude asjadega kurssi viia. Ja voodit ei ole ka liigutanud ega veesooni otsinud, seega selle kõigega ei saanud halb uni seotud olla.

3. Ma olen siin sunnitud magama lastega ühes toas. Võib-olla on nad nüüd hakanud paremini magama? Igal juhul panen kevadest igal õhtul aknale veel lisateki ette ja me ärkame iga päev 9-9.30. Mulle, kes ma pean öösel saama umbes 8 tundi magada, on see täiesti piisav. Magama lähengi kusagil ühe paiku.

4. Võib-olla ma sain lihtsalt lõpuks täiesti terveks. Puhkuse ajal sai kõrv täiesti terveks. Aga ega see kõrv nüüd lambist ka valutama ei hakanud, mingi jama pidi ikka enne sees olema ja see vesi kõrvas oli lihtsalt viimane piisk. Eks vett läheb ikka elu jooksul kõrva, aga iga kord ei tule kõrvapõletik.

5. Ma olen juba ammu tundud, et mul on magneesiumi puudus, aga seda õiget preparaati, mis mõjub, ei ole leidnud. Talvel tellisin iHerbist tabletid, mille sisu pidi nagu olema õiges vormis (magneesium igal kujul ei omastugi), ostsin looduspoest jalavanni helbed, aga ei midagi. Õli ei ostnud.

Nüüd, kuu aega tagasi, sattus Saaremaal apteegis ette mingi suhu valatav pulber. Äkki see oli nüüd see, mida ma pikalt otsisin ja magneesiumi varu organismis tõusis üle mingi kriitilise piiri. Sügisel peaks laskma teha analüüsid, et muidugi täpsemalt aimu saada. Magneesiumi puudus on aga tegelikult paljudel, ilma, et nad sellest ise teadlikud oleks.

6. Puhkus viis rutiinist välja ja see oli just see, mida ma vajasin. Peale reisi oli mul arusaamine, et mulle tegelikult ikka väga meeldib vaheldus ja spontaansus. Kunagi sai palju reisimas käidud või kasvõi enne oma kodu ostmist iga kahe aasta tagant kolitud. Kogu aeg nagu toimus midagi.

Ma olin enne minekut sama elevil, kui lapsed ja oleks ka tahtnud juba kohe minna ning tagasi jõudse oleks ka juba tahtnud uut reisi planeerima hakata. Tegelikkus on jälle see, et kord linna jõudes tuleb kõik siiani tegemata töö ära teha ja ei mingit puhkust niipea.

7. Või oli abiks see, et ma pole jälle tükk aega jooksma jõudnud ja keha on saanud lihtsalt puhata. Viimati käisin jooksmas 27. juulil ja see on juba täpselt kolm nädalat tagasi.

8. Või on kirjutamine minu energia allikas, sest viimasel ajal on õnnestunud kuidagi palju omi mõtteid endast välja kirjutada. Rääkimine aitaks kindlasti ka, aga seda pole siin mitte kellegagi teha. Meil külas pole sel suvel keegi käinud, et veiniklaasi taga maailma asju arutada ja naaberkülas kah ühtegi sõbrannat ei ole, et saaks ilma autota õhtul korra käia (lapsed muidugi ka keelduvad üksi koju jäämast, nii et ei saa päeval mustikalegi).

Täna ma ennast enam hästi ei tunne ja ma julgen arvata, et asi on vaimne Nimelt lennati mulle eile jälle suvalisel hetkel peale asjaga, millega ma isegi pole mõelnud siin olles tegelda. Telefon oli käepärast ainult seepärast, et ma ootasin üht kõnet. Ja kuigi lõppkokkuvõttes on kõik hästi, pani kellegi ootustele mittevastamine ennast halvasti tundma. Et ma ei ole piisavalt tubli, et ma ei jõua nii palju, kui kõik teised jõuavad, et ma olen saamatu. Nii et vaimne pool ja enesega rahulolu on ka ikka väga tähtsad.

Ja see kõik tuletab mulle meelde, et mul on ikka uued prioriteedid paika panemata ja paljud (vabatahtlikud) kohustused ära ütlemata, sest fakt on see, et ei tule mul ka seal linnas mingit üleliigset vaba aega juurde. I ja II klassi lapse kõrvalt, kellel ei hakka kool mõlemal täpselt ühel ajal, ei ole see lihtsalt võimalik. Nende toomiste-viimiste-valmis sättimiste ja toitmiste peale lihtsalt kulub väga palju aega. Ja esimene valik on siiski Imeloom, sest raha on isegi minul vaja 😀

“Muhv nõudmiseni”

Tabasin ennast huvitavalt mõttelt. Või siis mitte. Viskasin ühes FB grupis õhku mõtte, et mul oleks vaja maja Tallinnas ja mitte millalgi tulevikus, vaid kohe. Lastele oleks väga vaja kummalegi oma tuba ja oma töötoast ei ütleks ka ära.

Meie praegune majaosa on väga hea asukohaga ja suur, aga talviti väga külm ja planeering ei kannata ka mitte kuidagi tube juurde ehitada. Ühesõnaga pisikestele lastele on 32-ruutmeetrine elutuba hea küll, aga pikas perspektiivis pole sellega midagi teha ja see perspektiiv on kahjuks juba kätte jõudnud. Koolilaste kirjutuslaudagi pole kuhugi panna.

Ja Nõmme meeldib mulle nii väga, et kuhugi linnast välja, Harjumaale, ma kolida ei taha. Kui juba, siis kuhugi Hiiumaale, Pranglile või Ruhnu.

Ja sain päris mitu vastust teemal, et minu mõtlemine on vale. Kujuta aga ette, et maja on olemas ja veel parem, pane see kirja ka. Huvitav, kas mõnel toimib?

Aga selline viie toaga maja maksab kõige vähem 200 000. Seega on oma maja umbes 100 000 euro kaugusel, kui oma praegune korter õnnestuks mingi valemi abil maha müüa 😀 Ja ei usu mina, et kui ma kirjutan, et elan aasta pärast omas majas, siis see nii on ka.

Ja teate, miks ma ei usu? Ma olen neid „Muhv nõudmiseni“ kirju omale aegade jooksul kirjutanud küll. Mul on selleks meiliaadress, kuhu ma pole aastaid vaadanud (huvi pärast muidugi võiks). Just selle mõttega, et lase mõte lendu ja unusta see. Ja ma olen sinna kirjadesse isegi maja välja valinud, aga mida ei ole, on see maja. Kui asjad nii lihtsalt käiks, poleks kellelegi mingeid probleeme. Ma küll ei mäleta, mida ma sinna kõik kirjutanud olen, aga kuna minu elus midagi elumuutvat toimunud ei ole, siis mul on tunne, et midagi pole veel täide läinud.

Jagage oma kogemusi ka. Äkki ma ikkagi teen midagi valesti. Või ei tahagi seda maja nii väga saada 😀

Edit. Just avastasin, et mu lemmikmaja on üürile anda. Ehk on isegi müüa :p Vähemalt ei ole kellegi kodu. Aga see raha …..