Nelikümmend

Siin ma nüüd olen. Ma lõin selle blogi eesmärgiga näidata ette oma kortsud ja oma pekid, no et ka koos nendega on võimalik elada ja ka täiesti vahvaid asju teha. Ehk isegi rohkem, kui kortsuvaba ja saledana. No et aja möödudes ei kao võimalused kuhugi.

No ja selle pinnalt oleks edaspidi hea katsetada kreeme igasugu muud vanainimestele mõeldud tilu-lilu, millega ehk paljud võiks tulevikus kokku puutuda. Millest ma tõenäoliselt isegi veel ei tea, sest elan suhteliselt liikuvat elu, toitun palju omakasvatatud ja omavalmistatud kraamist ning olen enda arvates suhteliselt hea tervise juures.

Aga ma ei ole seda teinud. Sain omale hoopis koha, kus ma kirjutan enda igapäevamuredest ja ajan niisama lobajuttu, kui isu tuleb. Eks ma pärast, kui juba kuulus olen, kustutan need postitused ära 😀 Õnneks keegi hetkel eriti lugemas ei käi ka. Niisama teraapianurgake 😀

Endiselt ei ole mul ka pilte endast. Ma ei kujuta ette, kes need peaks tegema. Peaks omale selfipulga ostma? Sest kui me ka kusagil käime, siis olen mina see, kes on kaamera taga. Et endast ühtki pilti saada, pean spetsiaalselt kedagi paluma, tema tegevuse katkestama ja ise poseerima.

Ei pildista mind ka keegi kodus kohvitassi taga või kuuse kõrval. Kuidas teised blogijad seda küll teevad?

Ise-enesest on praegu ideaalne aeg omale mälukaarditäis pilte endast lasta teha. Küll pärast aega valida ja sättida.

Ühesõnaga teema, millega tuleks uuel aastal rohkem tegeleda. Sest raja on vaja 😀

Eesmärgid, eesmärgid

Ma lubasin oma eesmärkide täitmisest ka rääkida.

Tegelikult on mul märkmikus selleks aastaks kirjas ainult üks eesmärk – Imeloom. Silmnähtavalt oli plaan palju tööd teha.

Imeloomaga olen huvitavas punktis. Kindlasti seal, kus ma uneski olla ei osanud. Need võimalused tulid aasta jooksul kätte. Mõtteid on veel nii palju ja näpud sügelevad, aga jaks ei hakka peale. Kuna jaanuar on juba ette teada hapukurgihooaeg, siis eks ma istun maha ja kogun mõtteid. Mida saaks ise teha ja mida võiks keegi teine ära teha.

Samas Eesti turul oleks ma selle aastaga tahtnud olla natuke kaugemal. Nii et uuel aastal vast nina jälle rohkem lääne poole. Sealt tulev sissetulek on võrreldes eelmise aastaga kõvasti suurenenud, aga mitte veel nii suur, kui tahaks.

2018. aastaks panin juba seitse punkti kirja. Esimest korda elus on eesmärke väga lihtne seada. Suund, kuhu liikuda, on nii lihtne ja loogiline. Tõenäolselt olen juba teel.

Huvitav on see, et ma liigun kõikide oma aastatega tekkinud unistuste poole, aga muidugi teosammul.

Näiteks fotograafias suudan ma tehniliselt teha just selliseid pilte nagu ma tahan. Alles sel nädalal leidsin ühe mälukaardi aastast 2013 ja sellist materjali ma tõesti enam ei tooda. Neli aastat hiljem, onju 😀

Ja kui algmaterjalis midagi puudu jääb, siis PhotoShop aitab alati. Ma arvan, et ma oskan seda juba päris hästi kasutada.

Lightroomi ma ei kasuta. Seitsmepäevase prooviaja jooksul ei leidnud ma midagi, mida ma juba fotoaparaadiga teha ei saa. Sorry, Lightroomi kurud. Ilupilte teen täismanuaalis.

See PhotoShopis nokkimine ongi selline närverahustav hobi, mida teen siis, kui enam midagi muud teha ei taha. Olen hetkes ja ümbritsev ununeb. Aga ma nokin oma ideid. Kas ma ka kellegi teise mõtteid teostades end õnnelikult tunneks, ei oska öelda.

Hetkel köidab ka Adobe Illustraator, mida kindlasti tahaks rohkem õppida. Selle abil saab oma mõtteid realiseerida ilma pildimaterjali olemas olemata.

Siis ma olen 2015 tahtnud astuda operaatorite kooli, sest video köidab mind. Siis ostsin hoopis videovõimalusega peegelkaamera, aga see pole ka kaugeltki see. Olen sel aastal korduvalt olnud GoProd ostmas, aga mingil põhjusel on see ikka tegemata ja praegu juba arvan, et nime eest polegi tarvis üle maksta. Sama töö saab ka soodsamalt tehtud.

Tegelikult seisab see asi hoopis monteerimise taga. Igasugu materjali on niigi. Aga ei ole piisavalt suurt ja võimast arvutit ning programmi. Peale nädalast näppimist tahaks muidugi Adobe Premieri kasutada, aga iga kuu selle arvutis pidamise eest 25 euri maksta tundub natuke kalli hobina. Ehk 2018 tuleb see investeering siiski ära teha.

Vot nii vähe unistusi täna hommikul ongi. Või nih, rohkematest ei kirjuta.

Ikka veel telefonist

Praegu on saabunud hetk, kus mil ma ei saa tõesti (universumi) vihjetest aru.
Teemaks ikka telefon.

Nüüd selgus, et mu Marokos uppunud telefoni siiski parandada ei saa. See tähendab, sain juba tagasi ja maksin ära, aga siis selgus, et levi ikkagi ei ole. Võetu uuesti remonti. Nüüd siis selgus, et sellest ikka asja ei saa.

Saime kokkuleppele, et ma jätan oma sinna varuosadeks ja saan asendustelefoni omale. Kõige kiirem ja kergem lahendus ehk siis minu jaoks oleks kõik edasi samamoodi nagu viimasel kuul. Lisaks ei pea midagi tühjaks tegema ega ümber tõstma.

Ja täna kukkus mul see asendustelefon maha ja klaas puruks. Ma ei osanud mitte midagi muud teha, kui keset tänavat lihtsalt naerma hakata. Mis veel võimalik on?

Mul pole mitte kunagi mitte ühelgi telefonil õnnestunud klaasi katki saada ja telefon on mul olnud juba nii 20 aastat. Eks nad kukkunud ikka on, aga ju siis ei ole sellist klaas-asfalt laupkokkupõrget õnnestunud saavutada. Nüüd kukub see telefon 1 kord maha ja klaasivahetus. Hea, et tuttuus telefon muidugi ei olnud.

Aga miks mul viimasel ajal nende telefonidega ikkagi õnne ei ole? Ma peaks marki vahetama? Aga mille vastu? Ühtegi vihjet pole olnud. Või peaks üldse telefonis loobuma? Millest ma aru ei saa, et mulle seda ikka uuesti ja uuesti (valusalt) meelde tuletatakse?

Abikaasa ütles, et pole siin mingit mõistatust, lihtsalt läks katki, aga tema mingisse universumisse ei usu ka.

Kellele seda detsembrit vaja on?

Tõestasin nüüd ise ka, et inimene on ikka hämmastavalt kergesti manipuleeritav ehk kui sa tahad midagi saada, siis tuleb manipuleerida. Ok, peenemas keeles nimetatakse seda teaduseks, aga mõte jääb samaks.

Näiteks minu nädalavahetuse postitus 2017. aasta ebaõnnestumistest. Pane number, pane oma pilt ja räägi halbadest asjadest ning lugejad on kohe olemas. 8 õnnestumise postitus on praegu kümnekordses miinused oma lugemistega.

Niisiis inimesed tahavad lugeda halbadest ebaõnnestumistest, õnnetustest, muudest halbadest asjadest. Võimalik, et see aitab siis ennast sisimas paremana tunda. Sest alati ikka keegi ütleb ka, et temal läheb küll paremini.

Viskame siis veel natuke hagu tulle. Minu kuvand on mingi koduperenaine, kes elab mehe kulul, kel on palju vaba aega ja kellel ei ole loomulikult mitte midagi teha. Olen päevad läbi kodus, magan, millal tahan, söön, millal tahan.

Ja ikka olen väsinud. Ennekuulmatu! Lüüakse ikka imestunult käsi kokku. Ja mul ei jää muud üle, kui mõelda, et midagi peab siin valesti olema.

Kõigepealt natuke sellest, mis mind väsitab. Lapsed käivad koolis teises vahetuses ja kahel erineval ajal, seega peab kogu hommiku jälgima kella, mis päev on ja kumb peab parajasti minema.

Lisaks ei taha nad üldse ise kooli minna ehk siis ka nende igapäevane kooliliigutamine on paras palumine, lunimine, keelitamine, käskimine, pahandamine.

Koolivälisel ajal käivad nad koolist väljas tsirkuse trennis ja tütarlastekooris. Tsirkus on kolm korda nädalas enne kooli ja koor kaks korda nädalas peale kooli. Kaks korda nädalas tuleb osutata autosõiduteenust kooli ja Nõmme keskuse vahel, et see oleks võimalik.

Ainult kolmapäev on see päev nädalas, kus sa ei pea päev läbi kellas ja graafikus mõttega kinni olema.

Lapsed on kodust ära heal päeval 4 tundi. See on siis aeg, mil teha kirjatööd või mõttetööd või kiiresti midagi välja lõigata-õmmelda.

Mina olen nii saamatu, et ma ei suuda päev läbi töötada lärmis, kuulata üksteise peale kaebamist, lahutada, lahendada ja süveneda. Vähemalt hetkel ma mõtlen, et ehk oleks laste vahe pidanud suurem olema, sest nad ei suuda kümmet minutit ka koos toimetada või omal algatusel eraldi tubadesse minna. Ehk siis 24/7 mingi trall käib. Jah, ma üritan sel ajal ka tööd teha, aga tulemus on väiksem, kui ma tahan, ning energiat kulub rohkem, kui ma tahaks.

Erinevalt kellegi teise alluvuses töötamisest pean ma ise iga päev välja mõtlema, mida ma pean tegema või mida oleks täna kõige kasulikum teha.

Päevad ei ole kaugeltki sarnased, et midagi pikalt ette planeerida. Pigem on need tohutult erinevad. Näiteks iial ei tea ette, milline uus kostüümimudel tuleb täna välja mõelda või kas just selleks on kodus materjali jne. Või ega modell kusagil jooksus ei ole või kas pildistamiseks piisavalt valgust on.

Ühesõnaga ma olen jälle nii väsinud, et eile vajusin magama nii, et päkapikud läksid meelest. Täna hommikul oli lastel peale tsirkusetrenni vaja otse esinema minna ehk selleks pidin rahvariided viima neile Nõmme Kultuurikeskusesse järele.

Ning mõte läks jälle kuhugi uitama. Vaatasin, et aega veel küll, aga kui laps neli minutit hiljem helistas, siis tegelikult oleks ma pidanud selle mõtte juures juba teel olema. Kihutasin Nõmmele, aga see ei ole õige ja eks igal pool selliste uimaste kihutajate tõttu õnnetused juhtuvadki.

Ja siis ma mõtlen, et kas ma peaks järgmiseks psühholoogi aja panema või ei ole asi minus? Et detsember ongi nii üleorganiseeritud ja sahmimise kuu ning teised ei suuda ka sammu pidada. Ning kellele seda kõike vaja on? Ah?

Lihtsalt mõtteainet mulle omale.

PS. Tõestatud fakt on ka see, et jaanuaris ei toimu enam midagi ja võib rahus tegemata asju teha 😀
 

 

8 õnnestumist sel aastal

Need ei ole siin tähtsuse pingereas, vaid kronoloogilises järjekorras.

Matkamess

Juba täpselt aasta tagasi ma teadsin, et ma pean ajama kokku Lauluväljaku siseruumide jagu matkatarvete ja matkadega tegelejaid, nad sinna parimal võimalikul moel ära majutama, sest kõigil olid erisoovid, ja igasugu muud korraldamisega seotud tegevused, et rahvas saaks siis tulla 1. märtsil neid vaatama.

Raske oli, huvitav oli, kolm kuud tööd ja unetuid öid, aga tehtud sai. Hetkel mulle sellest kogemusest küll kasu pole sündinud ja isiklikel põhjustel ma järgmisel aastal korraldamisega ei tegele. Järgmine Matkamess toimub juba 07.03.2018.

Inkubaator

Matkamessi korraldamisega samal ajal jäi silma ka, et Tallinna Loomeinkubaator otsib oma tiiva alla uusi inkubante. Mõeldud-tehtud. Täitsin ankeedi, sain esimesest voorust edasi. edasi tuli koostada äriplaan, enda ideed kaitsta ja endalegi üllatuseks sain ma selle koha. Teised seal ju puha nimega disainerid. See oli ilus hetk.

Ja paar kuud tööd oli ka ilus. Lõin Imelooma brändi, aga tööd oli ikkagi rohkem, kui omale ette kujutasin ja teha jõudsin. Lisaks läks mu juhendaja kevade lõpul Inkubaatorist ära.

Kuna Imeloom on väga hooajaline äri ja suvel mingeid müüginumbreid ette näidata ei olnud, siis arvati mind kuus kuud hiljem sealt jälle välja. Oli huvitav aeg ja sain kohe kindlasti suure sammu edasi, mida ma üksi poleks osanud teha.

Eriti uhke olen ma selle üle, et kõik kujundused, fotod, logod, trükised ja muu sellise olen ma ise teinud. Selle peale tulin ma just praegu, kui Imelooma kleepekat pakendile kleepisin.

Imeloomad OÜ

Märtsis asutasin ka päris oma firma. Jällegi uus ja tundmatu maa, aga ei midagi nii hullu, kui algul tundus ehk siis hetkel asjad juba sujuvad.

EBA 2017 pildistamine

Jällegi selline mõeldud-tehtud projekt. Eesti blogiauhindade jagamise pilte saab vaadata näiteks minu Dropboxist.

Tegelikult olid ka teised 3 pildistamist väga meeleolukad. Õnnestus pildistada 2 lasteaia lõpetamist + üks pere suvel rannas. Osad perepildid panin blogisse, lasteaia lõpetamised ei ole avalikud. Lihtsalt pole õnnestunud kõikidelt osalejatelt nõusolekut saada.

Pildistaks rohkem, kui huvilisi oleks.

EBA2017_057

Turu saarestiku matk

Järgmine kordaminek oli Issi suvine puhkus augusti algul. Kuna ma ei ole eriline pikkade plaanide tegija, siis juhtus nii, et mõeldud Rootsi asemel sõitsime hoopis Soome. Plaan tuli teha jooksvalt ja sai selline, et tihti mõtlen siiani nendele vaadetele ja hetkedele. Väärt kogemus.
Turu saarestiku retkest koos lastega saab lugeda SIIT.

Koolivaheajal Soomes

Lastel on positiivselt meeles ka sügisese koolivaheaja päev Soomes. Viking Line kinkis mulle sünnipäevaks neli tasuta piletit. Lisaks võtsin hommikusöögi Rootsi lauas, kus lapsed said nõrkemiseni croissante mugida ja see on neil meeles.

Samuti on neil meeles Viking Ville, kes laeval lastega tegeleb ja neile kommi jagab. Ilm ise oli kohutav, seega läks varem valmis ostetud vaateratta pilet raisku ehk siis sõitsime küll, aga midagi ei näinud.

Sõitsime ka metrooga ja käisime Flamingo veekeskuses. Jällegi ettevõtmine, millest jäid mälestused.

 

Toubkal

Erinevalt paljudest, kes mulle väidavad, et minu 24/7 kaklevad, jonnivad, vastu rääkivad, ekraani- ja suhkrusõltlastest õuevihkajad lapsed on täiesti normaalsed, väsitab mind lõputu rääkimine, suunamine, lahutamine, vahendamine, kabetamine, asjade otsimine jne nii ära, et kui augustis, peale kaht kuud Hiiumaal üksikema olemist, pakuti mulle võimalust sõita novembris nädalaks Marokosse, ei kahelnud ma hetkegi.

Niisiis 4 päeva mägimatka, mille kõrghetk oli taaskord 4167 meetri kõrguse Toubkali vallutamine. Nädal on küll puhkuseks väga vähe ja tüdimus on praeguseks juba uuesti peal, aga uued inimesed, uued kohad ja uued elamused olid käimist väärt. Pealegi meeldib mulle Maroko nii väga, et lähen sinna kindlasti veel ja veel.

Reisikiri on siiani kirjutamata, sest ma ootan ikka veel võimalust saada kätte oma telefonist oma pildid. Telefon uppus mul enne ära, kui koju tagasi sain. Täna tuli lõpuks meil, et teha pole ikka midagi, pean uue telefoni ostma. Aga reisikirja saan teiste piltidega ikkagi ära kirjutada.

Foto: Madis

Matkajate ja matkajuhtide iga-aastane kokkutulek

Matkaliidu iga-aastasel üritusel tuli sel aastal ise ka käed külge lüüa. Rahaliselt oleks kindlasti saanud natuke säästlikumalt, aga pidu sai aus ja vähemalt mulle väga-väga meeldis. Ettekanded olid suurepärased, õhtune pidu meeleolukas ja kõik sujus. Hetkel on veel joone allatõmbamisest mõned tasumata arved puudu, aga kaugel seegi hetk enam on.

IMGP9720v

Tundub, et oli tegus aasta.
Sellest, kas ma selle kõige juures ka oma isiklikud eesmärgid olen täitnud, kirjutan teine kord.

Mida teie arvate?

Kuidas me märtsis Itaaliasse lendame

Nii kui olin neljapäeval ära kurtnud, et kingitusi ikka ei ole, nägin FBs, et Ryanairil on jõulukampaania ning piletite hinnad alates 4.99. Enne õhtut ma küll peale lennata ei saanud, aga siis hakkas internet juba olemas olema.

Niisiis kevadine koolivaheaeg oli vaja ära planeerida. Meil koolis on see endiselt märtsis. Võiks ju passida ka lastminute pakette, aga siis pole jälle kuuse alla midagi panna.

Ma ise elamustesõltlane ka. Kas ka pere seda hindab, pole ma kindel, aga kui neile erinevaid võimalusi ei tutvusta, siis ei oska nad tahta ka.
Ja mida ma siis tegin? Kõigepealt jõi silma, et 21,99 eest saab nii 19. kui 21. märtsil Tallinnas Londonisse. Kell 12 veel pealekauba. Mine või kasvõi üksi. Ükski idee, kuhu varem olin mõelnud minna, selle lennuga aga ei sobinud.

Otsinguteks kasutan azairi. Ei jäänudki muud üle, kui panna otsingusse London ja teise lahtrisse anywhere ning vaadata, mida pakutakse. Põhiliselt pakuti Prantsusmaad ja Saksamaad. Ainuke enam-vähem soe koht oli Itaalia Pescara. Ma pole sellest kohast mitte kunagi kuulnud ega isegi mitte Itaaliast unistanud, aga saame siis teada ja näha. Tõenäoliselt hakkab isegi meeldima.

Mina selline seiklushimuline ja hea, et abikaasa tuleb ilma kobisemata minu hullustega kaasa. Näiteks suvel sattusime täpselt samamoodi Turu saarestikku ja väga vahva oli. Ega kahe lapse selline liigutamine ei saa meelakkumine olema. Õnneks Londonis on kahe lennu vahel kõigest 2 tundi.

Tagasi lennuga muidugi nii lihtsalt ei läinud. Lõpuks tuleme tagasi läbi Barcelona, paus 4 tundi ja õhtuks maabume Riias. Kuidas sealt koju saab, tont seda teab. Buss iseenesest tuleb, aga seda peab 5 tundi ootama. Muidu aga olen oma eilse töö tulemusega väga rahul – pausid väiksed ja hind soodne ning seikluste maik juba ette juures.

Niisiis olen põnevil. Kuna on madalhooaeg, siis majutust on saada väga mõistliku hinna eest ja väga headesse kohtadesse. Saab nii suurt merevaatega terrassi, hommikusööki kui ka trantsporti lennujaamast, oma basseinist rääkimata. Peab kohe mõtlema, mis on oluline.

Merevesi on tõenäoliselt külm, aga siis saab rentida näiteks Fiati ja sõita mägedesse. Süüa pastat ja niisama tšillida. Aaaa, ma nii tahaks juba minna ehk elu on seiklus!!!!

Seega on reedest jõulukingitus olemas ja mingi sellekohane paber või pilt läheb näiteks koos Italian taste in Estonia puuviljavalikuga kuuse alla. Ja jälle üks mure vähem.

Kes seiklusi ei karda, siis Ryanairi kampaania kestab siiani. Võib ka meiega Pescarasse lennata.

  • Kõik lisatud lingid viivad kuhugi.

3 valet valikut aastal 2017

On kolm asja, mille peale ma kulutasin 2017. aastal raha täiesti põhjendamatult. Või siis ei osanud seda investeeringut enda kasuks pöörata. Aga kui ei riski, ei ole ka võimalust, et midagi juhtub.

Koht nr 3 – Instamate

Sattusin juba eelmisel aastal rahvusvahelisse gruppi, mis keskendub Instagrami kasutamisele. Olen mõnest väljakutsest osa võtnud ja ka kaht abistavat programmi kasutanud. Esimene hakkas etteantud parameetrite põhjal ise inimesi jälgima. Mul on sellest ajast tuhandeid, keda ma jälgin. Tegelikult sellest kasu ei sündinud, nagu arvata oli ja selle kasutamise lõpetasin peale 7 päeva. Raha tuli ilusti tagasi ja kõik oli ok.

Teise programmiga nii hästi ei läinud. See peaks Instagrami postitama etteantud ajal. Kuna minu klient toimetab absoluutselt teisel ajal, siis tundus mõistlik. Kahjuks selgus, et ei postita ta mitte midagi. Ja üldse on jube keeruline. Kui jälle kirjutasin, et tahaks lõpetada ja raha tagasi, sest ei tööta, sain vastuseks, et kuidas ei tööta? Teisel 81 000 inimesel töötab küll. Ja ma millegipärast ei jaksanud jaurata. Maksis vist 49 dollarit.

Programm on arvutis olemas ja võin seda selle raha eest kasutada täpselt nii kaua, kuni see kestab. Muidu on aastamaksu põhine. Ehk saame veel kunagi sõbraks.

Koht nr 2 – Fitlap

Pea aasta tagasi avastasin, et kaalun natuke liiga palju. Et peale 35. eluaastat on igal aastal tulnud hiilivalt selga 1 kilo. Paanika. Hakkasin samme lugema, hakkasin kolm korda nädalas trennis käima ja leidsin Fitlapi.

Ja suvel ostsin ka 6-kuulise liitumise, et see 5 kilo uuesti alla võtta. Tegelikkus oli see, et ma ei võtnud midagi alla. Ma ei ole seal isegi peale paari esimest nädalat rohkem käinud. Kikerherneste konservi purk on siiani kapis ja lahtise kookospiima topsi (väikese hallitusega) viskasin just ära.

Teised meil neid toite ei söö ja mina ei jaksa ka iga päev 7 erinevat toitu teha. Ju ma siis ikka ei tahtnud piisavalt, sest muidu ma saan kõike, mida ma tahan. Kaalu õnneks juurde ka ei ole tulnud, aga selline läbikukkuja tunne on küll.

Koht nr 1 – Rõõmsate Laste Festival

See oli kõige kallim projekt, aga küll Imelooma raha, mis seal osalemise peale kulus. Minu kostüümid on nii hooajaline, et suvel ei huvita need kedagi. Jagasin küll meeletult visiitkaarte lootuses, et õigel ajal ehk siis praegu tuleb meelde ja on leitav, aga nii see ei ole olnud. Võrreldes eelmise aastaga pole müüke Eestisse juurde tulnud.

Seega täiesti mõttetu käik. Lisaks kohamaksule ja trükistele läks minu enda taskust ka transpordikulu marsruudil Hiiumaa-Tallinn-Pärnu-Tallinn-Hiiumaa.

Aga kõik need kolm läbikukkumist andsid hea ülevaate sellest, mida järgmisel aastal enam mitte teha. Nii et võib-olla väga kallis kooliraha ei olnudki.