Teisipäev

On hommik! Lapsed on küll kooli saadetud, aga mina pole ennast mitte kuidagi käima saanud. Ehk peaks mingi tegevuskava koostama? Tublidel ikka on, peale Google kalendri veel mingites tundmatutes kohtades.

Eriti hull lugu on see, et tegelikult tahaks ma kirjutada, mida me Riias tegime ja nägime. Valida pildid ja panna kokku videod. Leidsin peale aastast kasutamist, et QUICK on selleks kõige ägedam ja ka sellest võiks eraldi kirjutad. Või ammu pole ühtegi meisterdamispostitust teinud.

Tegelikkus on see, et selle tegevuse eest ei saa mitte midagi. Ei au ega kuulsust, rahast või ägedatest pakkumistest rääkimata. Järgmine on pingereas õmblemine ja siis alles EML. Mõlemad võrduvad palju tööd ja samuti vähe tulu. Ehk seepärast ma ei olegi ennast veel käima tõmmanud?

Sügisene koolivaheaeg

Koolivaheaeg on peaaegu läbi ja mina kordan ennast taaskord ehk siis kuus päeva lastega ninapidi koos ei ole kvaliteetaeg. Tahaks juba teha midagi nii, et keegi seljas ei ela. Isaks olen kadedusest roheline, kui keegi jälle kirjutab, et lapsed olid vaheajal vanaema juures. Minu elus pole veel ühtegi sellist vaheaega olnud ja tõenäoliselt ei tule ka.

Aga, niisiis käisime Riias. Ma olen Riias täitsa palju käinud, aga niimoodi jala ei ole ringi trampinudki. Päris palju jõudsime lihtsalt läbi käia. Mingid aastad tagasi ööbisime seal lastega kaks ööd, aga suurt midagi ei mäleta. Tõenäoliselt käisime lihtsalt ööbimas ja päeval olime linnast väljas. Hea mõte, onju.

Selle trampimisega ma Riiat veel armastama ei hakanud, aga kerge huvi juba tekkis. Parke tundus palju olevat ja tahaks näha, kuidas need suvel või kevadel välja näevad. Ehk siis, kui kunagi üksi lähen, hakkan armastama ka.

Huvipunktidest meeldis mulle ja tundub, et ka lastele, kõige rohkem Riia loodusmuuseum – neli korrust ajalugu, kivimeid, topiseid (absoluutselt kõik Läti loomad olid olemas alates hiirtest ja nahkhiirtest kuni põdrani välja) ja loodust. Viies korrus oli tootmise arengule suunatud, aga see oli neist kõige igavam. Ja kõik see maksis meile kolmele 5 eurot.

Illusioonide muuseum oli nagu sellised kohad ikka. Õnneks paar uut trikki ikka oli ning mulle isiklikult jättis kõige nõrgema mulje teaduskeskus Zinoo. Otsisime üles ka Riia kõige suurema ja vist ka uuema mänguväljaku, aga seal olid pooled asjad kinni. Muljetavalav oli ratturitele/tõuksidele mõeldud ala, aga seal pole ilma muidugi midagi teha. Ja terve päev läks muidugi Jurmala veepargis, kui peale meie olid kavalad olnud veel terve hulk teisi eestlasi, nii et esimene pooltund tuli juba algatuseks ukse taga sabas seista, et oleks juba soojendus tehtud igal pool mujal sabades seisma. Kõigest lähemalt blogis pillevaljataga.com , aga mitte veel täna.

No ja nüüd käisime muidugi Hiiumaal ka ära. Mulle sobis hästi, et jalgrattavõistlus ära jäi, siis oleks pidanud hoopis Põlvas olema ja teab millal maale oleks saanudki. Sõidu mõttes suurt vahet ei ole.

Muide, see kaks kuud ringijooksmist on hiilivalt ikka väga ära väsitanud. Magasin need kaks ööd Hiiumaal õues ja mõlemal ööl pea 10 tundi jutti. Mis siis, et oli päris korralik torm ja täna öösel sadas vihma ka ehk taustamüra korralik (aga uinutav).

Aga hea oli see, et vähemalt Riias ei mõelnud ma kordagi tööasjadele. Välja arvatud siis, kui helistati muidugi, aga peale seda oli telefon lennurežiimis, kui ei olnud just vaja kaarti uurida 😀

 

Ei saa me läbi Lätita

Nonii, 13.10 tulin Riiast ja täna sõidan sinna tagasi. Ma ei tea, miks ma oma elu nii keeruliseks kogu aeg elan?

Aga lastel on koolivaheaeg ja et nad nädal aega toas ja telefonis ei passiks, tuleb oma aega ja raha panustada. Bussipiletidnolin ära ostnud juba 19. augustil. Sain 5 eurot ots ja tundus hea tehing.

Lihtsalt vahepeal on elu igale poole vahele tulnud. Näiteks eile õhtul tulin Ida- Virust ( Kohtla-Nõmme ja Valaste), kus oli matkatreenerite koolituse teine osa. Väga äge seltskond ja tegevused, aga no annab selleks sõita.

Mis me seal Riias tegema hakkame, ma veel ei teagi. Pole lihtsalt olnud mahti mõelda. Õnneks on veel 3 tundi aega istuda ka 😁

Lõpetuseks korduv probeelm bussis ehk Pääskülast peale minnes on su kohad juba võetud. Üks teeb näo, et ta räägib ainult läti keeles ja teised ütlevad, et taga kohti küll, minge sinna. Mul ei olnud jaksu kemplema hakata ja nii me käige viimases pingis istumegi. See oli ainuke koht, kus lapsed kõrvuti istuma said. Aga katsu sa üldse kuhugi istuma saada. Enamikul istub kott kõrvaliatmel. Ma ei tea, mis inimestel viga on.

Bari

Eile ei juhtunudki midagi teravat. Vaatasin neid linnu ja plaane ning otsustasin lihtsalt randa minna.

Tekkis küll küsimus, et kus nad riideid vahetavad? Ühtegi kabiini ei ole, aga lähemal vaatlusel selgus, et sealsamas vahetavadki. Ajasin siis omale ka päevitusriided selga. Ja leidsin väga mõnusa ujumise ja peesitamise koha. Rahvast millegipärast väga palju polnud. Ehk needki turistid, pole teada.

Rannast tulin liiga vara ära ja olin juba kaks tundi enne lendu lennujaamas. Turva ei tundnus millegi vastu huvi. Sõin taas kalli rasvapiruka, seat linnas ei taibanus süüa ja peale mõningat passimist ning pea 3 tundi lendu olin taas pimedas ja külmas Riias.

Hakkan siis taas lennupileteid passima, et millalgi koos perega minna. Kui saab hea hinnaga, on ju pool nädalat ka hea. Hetkel on kõik väga kallis.

Aga hea valik oli. Killuke päikest siia vihmasesse oktoobrisse kulub alati ära.

Alberobello

See oli unistus ja seal tuli ära käia. Google ütles, et rong läheb 2 km kauguselt ja kell 10. Kaapisin sinna õnneks varuga. Jaamas oli teisi turiste ka, kellele mingi kollases vestis mees seletas: “No train”. Ja saatis tagasi bussi peale. Nii et jälle kilomeeter tagasi. Õnneks märkasin silmanurgast Alberobello bussi. Lähemal vaatlusel selgus, et palju rahvast ja kõigil piletid käes. Tähendab bussist osta ei saa. Ruttu üle tee jaama, automaat õnneks jälle mehitatud. Võtsin mingis meeltesegaduses kohe tagasisõidupileti ka.

Tagasi bussi juures selgus, et buss täis ja järgmine läheb alles 3 tunni pärast. Pressisin ennast peale. Asi see siis üks tund bussipõrandal istuda.

Kogu bussitäis pandi maha mingis suvalises kohas. Konks oli see, et buss pidi samast kohast tagasi minema kell 15.25. Kell oli umbes 11.08. Märkisin siis punkti igaks juhuks kaardile ära ja trulle vaatama.

Äge oli see, et see linn on taas võimsam, kui ma arvasin. Ei ole ainult paar maja, ikka palju on. Aga olgu see asi nii ilus, kui tahes, turiste oli väga palju ja palav hakkas seal kitsastel tänavatel ka, nii et peale kaht tundi hulkumist oli tunne, et aitab küll. Kuna Google ei öelnud tagasisõiduvõimaluste kohta enam midagi, otsustasin jaama oma silmaga vaatama minna. Siin muudmoodi ei saa.

Ja selguski, et läheb rong. Ning vahel on kasulik blond ka olla. Lubati selle sama bussipiletiga minna. Aga ära hõiska enne õhtut. Mingi värk nende rongisega siin ikka on. Pandi mind Polignanos maha ja kästi Bari bussi peale minna. Üks abivalmis kohalik proua võttis senjora turista käekõrvale ja lubas bussi viia. Ainult et buss jäi muidugi hiljaks. Siin igas peatuses reisisaatja, see andis teada. Ning kui see buss lõpuks tuli, jäi ta teist samapalju veel tagasisõidul graafikust maha. Igal juhul sain sama raha eest kaks korda kauem sõita ja ajaliselt ei võitnud mitte midagi. Kui mitte arvestada seda, et mugav buss oli ja põrandal ei pidanud istuma.

Polgnano a Mare

Tänane hommik tervitas tõesti palava päevaga ja otsustasin plaani muuta ning hoopis randa minna. Mõeldud-tehtud.

Enne aga mõtlesin vaadata, kuhu oma tänav viib. Mere lähedale küll, aga kõik on kinni ehitatud. Korra dattusin Bari vanalinna ka ja siis mööda rahvast täis peatänavaid raudteejaama.

Hea on see, et osad piletiautomaadid on mehitatud. Sain 5 eest edasi-tagasi pileti Polgnano a Maresse ja teada, et pilet kehtib kogu päeva ja tuleb enne rongi minekut automaadis komposteerida. Seda olin Tripadvisorist enne ka lugenud. Issand, mida ma loen, onju.

Kui seal sabas passisin, läks rong ära. Iga poole tunni tagant peaks tulema uus. Aga millegipärast ei tulnud. Tuli mingil suvakal ajal, ühtegi silti ei ole. Inimesed, kellelt küsisin, ütlesid, et saab küll.

Rongis ikka ühtegi infotahvlit ei ole ja keegi midagi ei räägi ka. Google positsioneerimine hangus ka juba Baris ära, aga õige rong oli ja õiges peatuses sain maha ka. Kolasin seal ringi ja isegi selle unistuste ranna leidsin üles. Tōesti uhke oli. Ja vesi oli megasoe, aga soolane. Pärast peesitasin veel tükk aega kaljul ja käisin veel ujumas. Väidetavalt oli 28 kraadi sooja.

Tagasi tulles mõtlesin natuke süüa, aga kõigil viieni siesta. Nii sõin mingit kallist, aga toitvat, rasvapirukat. Tagasitulek läks juba lihtsamalt, kuigi rong jäi jälle hiljaks. Käis ka piletikontroll, aga ma nagu vana kala, ei olnud midagi valesti teinud.

Homme uus kohtnja mingi teise firma rong, mis ei tundunud nii logu. See maakonnasisene on ikka eriline ront. Käisin täna oma ootamise ajal seal perroonil ka, aga kas automaadist jagu saan, ei oska arvata. Sain teada ka, et otserong käib umbes kord tunnis. Google seda ei ütle, suunab mingitele ümberistumisega reisidele. Isegi otse on tund aega sõitu. Kui õhtul aega üle jääb, tahaks kohalikus rannas ka käia. Peaks liivane olema.

Teel Barisse

Kui ma enne põlesin uudishimust, siis täna olin juba teel. Põnevusest pole enamiku ajast jälgegi, pigem on tegu hirmuga ja see on huvitav.

Kõigepealt Tallinnas. Otsustasin, et ei julge ikka kell 10 postkontoris olla, aga tegelikkuses ootasin ikka samal ajal Ülemistes trammi ja see ei tulnudki. Tuli järgmine. Turvakontrollis saba ei olnud, aga dokumendikontroll võttis pahviks. Peale 10 minutit seismist ei olnud saba sammugi edasi liikunud. Siis juba selgus ka, et lisaks Moskva lennule minejate, on teine pool ka Londoni omi ja maha nad meid juba ei jäta. Tegelikult läks nii, et piirivalve lükkas teise käigu sisse ja ma istusin tervelt 9 minutit enne starti lennukis. Lennuk oli kohe seal putka taga ees. Koht 7A ja elu mugavaim lend.

Kuna mul passi polnud, tuli Londonis minna ID-kaardi sappa. Sinna läks terve tund. Turvakontrollis ootas ees skännerisaba ja oli selge, et ka seekord ma sealt ei pääse. Seisin skannerisbnagu vana kala ja kabistamisest siiski pääsesin.

Kuigi lendude vahe oli 5 tundi, läks see nagu lennates. Stansteadis olen ka nagu kodus, nii et puhas puhkus.

Bari lend läks ka väga ruttu ja ma ei maganud. Läks siiski väga ruttu pimedaks ja oma aknaalusest kohast suurt abi polnud. Lennuk maandus kusjuures 20 minutit varem. Edasi oli vaja linna saada. Selleks on mitmeid võimalusi ja oleks jõudnud ka viimase 1-eurose bussi peale, aga metroo või rongi või mingi hübriidi peatus on otse maja ees. Piletimüügiautomaat oli mehitatud ja nii ma ise ei pidanud sellest arusaamist läbi tegema ja sellest on kahju.

Perroonile saamiseks tuli maa all terve igavik käia ja siis selgus, et väravad minu pileti peale ei avane. Tagasi ka vantsida ei viitsi. Aga peale umbes 10. katset läks värav lahti ja ma ei saanudki teada, mis trikk sellega on.

Ühesõnaga sõitsin 5 euro eest mõned peatused linna poole. Nii 15 minutit. Kottpimedas. Peatuses juba mingid vandid magasid pingi peal, ümbrus räpane ja haiseb. Linnas mingid kambad hängimas. Kõhe oli, aga õnneks vaid paar tänavavahet tulla.

Vot sellised emotsioonid esimesest päevast. Täna tahaks rongiga randa sõita. Näis, kas õnnestub ära lahendada. See on mingi teine asi, sõidab teise piletiga ja algab teisest kohast. Vähemalt ilm on soe. Õhtul siis annan teada, kuidas läks.