Tühjakspigistatud sidrun

Ma pean vist laskma kusagil oma tervist kontrollida, sest ma ei tea, mis mul viga on. Jälle väsisin liiga ära ja eile murdusin meie koduse olukorra käes ning olin valmis lahutamise avalduse välja printima. Saaks vähemalt kaks nädalat igas kuus natuke kergemalt.  Ja ma ei suuda kontrollida seda hetke, mil ma peaks midagi tegemata jätma ja puhkama. Ja seda juhtub päris mitu korda aastas. Tegelikult ma hakkan enne seda hetke juba mitu päeva varem imelikes kohtades eksima ja see peaks olema ohu märk.

Täna öösel magasin 10,5 tundi. Ma ei ajanud ennast voodist välja, kui lapsed kooli läksid. Praegu on tuba tühi, tähendab said kolmekesi hakkama küll. Üldiselt on kõik kodused asjad minu teha ja ajada, sest no kodune ema ikkagi, kes perele suur midagi sisse ei too.

Meil ju üks kasvatusraskustega laps, kes võtab tõenäoliselt mitme tavalise lapse jagu energiat. Abikaasa väidab, et tema on ka väsinud ja talub seda olukorda veel vähem.  Seega raske arvata, kes peab taluma. Mõlemad korraga me ära minna ei saa. Eile plahvatas pomm täiesti süütus olukorras hommikuse pannkoogilaua taga, aga hüsteeriahoog, kisa ja julmad süüdistused pooleks päevaks olid kindlustatud. Ja see on nii väsitav, et terve pere peab lapse pärast olema kogu aeg valvel, andma kompromissitult järele, käima mööda nööri. Ja mina ei jaksa olla lõputult kõigis maailma hädades süüdi.

Kurta loomulikult ei tohi ning abi pole mitte kunagi olnud mitte kusagilt saada. Keegi lihtsalt ei mõista või ei kuula või ei oska ma/me ennast arusaadavaks teha. Eile tuli just jutuks, et ühed tuttavad sotsiaalmeedia andmetel kahekesi puhkusel. Me pole 11 abieluaasta jooksul kahekesi kuhugi saanud. Nii et tõenäoliselt tuleb lahutus. Katsumused alati ei liida.

Aga lahutuse korral peaks ma kuhugi Paldiskisse elama kolima, sest mujale ma korterit osta ei jõua. Meil on varalised suhted enne abiellumist fikseeritud ja näiteks korteri raha müügi korral pooleks ei lähe. Lihtsalt siis ma ei teadnud, et 10 aastat valesid valikuid ei võimalda endiselt edasi möllata ja mingit puhvrit tekitada.

Näiteks tagantjärele tundub, et otsus tööle tagasi mitte minna ja hakata oma äri ajama, tuli sellest, et ma olin otsustamise hetkel lihtsalt liiga väsinud selleks, et hakata veel lisaks tööl käima. Peale selle, et esimene on kasvuraskustega, tegi teine esimesed neli eluaastat igal ööl vähemalt korra mingit tralli, mis vajas voodist üles tõusmist ja sekkumist (tavaliselt rohkem). Ja tolleks hetkeks ei olnud ma juba 5 aastat saanud korralikult magada. Enamik inimesi pole iial pidanud midagi sellist läbi tegema, aga mina ei mäleta oma laste lapsepõlvest suurt midagi. See on olnud ainult üks suur ellujäämine.

Seda, kuidas mul oma ettevõttest ei ole midagi välja tulnud, sain ma teada neljapäeval, kui esitasin järjekordse majandusaasta aruande. Nii enam jätkata ei ole mõtet.

Ehk peaks õppima selgeks, kuidas inimestele näidata, et peale ilusa elu on ka teistsugust olemas. Õppida ära, kuidas raskes olukorras tulemuslikult abi paluda, sest sul ei ole siis jaksu aina üle ja uuesti seletada. Seda kõike teistele õpetama hakata ja kui sellest hakkab raha sisse tulema, siis maailmas ei olegi asjad nii roosilised, kui pealtnäha paistab.

Aa, seda tervisekontrolli mainisin alguses selleks, et äkki siis selgub, et mu väsimusel on  mingi muu põhjus, kui lihtlabane ületöötamine või laiskus. Sest kodune ema ei saa ju lihtsalt läbi põleda.

Teisipäev

On hommik! Lapsed on küll kooli saadetud, aga mina pole ennast mitte kuidagi käima saanud. Ehk peaks mingi tegevuskava koostama? Tublidel ikka on, peale Google kalendri veel mingites tundmatutes kohtades.

Eriti hull lugu on see, et tegelikult tahaks ma kirjutada, mida me Riias tegime ja nägime. Valida pildid ja panna kokku videod. Leidsin peale aastast kasutamist, et QUICK on selleks kõige ägedam ja ka sellest võiks eraldi kirjutad. Või ammu pole ühtegi meisterdamispostitust teinud.

Tegelikkus on see, et selle tegevuse eest ei saa mitte midagi. Ei au ega kuulsust, rahast või ägedatest pakkumistest rääkimata. Järgmine on pingereas õmblemine ja siis alles EML. Mõlemad võrduvad palju tööd ja samuti vähe tulu. Ehk seepärast ma ei olegi ennast veel käima tõmmanud?

Sügisene koolivaheaeg

Koolivaheaeg on peaaegu läbi ja mina kordan ennast taaskord ehk siis kuus päeva lastega ninapidi koos ei ole kvaliteetaeg. Tahaks juba teha midagi nii, et keegi seljas ei ela. Isaks olen kadedusest roheline, kui keegi jälle kirjutab, et lapsed olid vaheajal vanaema juures. Minu elus pole veel ühtegi sellist vaheaega olnud ja tõenäoliselt ei tule ka.

Aga, niisiis käisime Riias. Ma olen Riias täitsa palju käinud, aga niimoodi jala ei ole ringi trampinudki. Päris palju jõudsime lihtsalt läbi käia. Mingid aastad tagasi ööbisime seal lastega kaks ööd, aga suurt midagi ei mäleta. Tõenäoliselt käisime lihtsalt ööbimas ja päeval olime linnast väljas. Hea mõte, onju.

Selle trampimisega ma Riiat veel armastama ei hakanud, aga kerge huvi juba tekkis. Parke tundus palju olevat ja tahaks näha, kuidas need suvel või kevadel välja näevad. Ehk siis, kui kunagi üksi lähen, hakkan armastama ka.

Huvipunktidest meeldis mulle ja tundub, et ka lastele, kõige rohkem Riia loodusmuuseum – neli korrust ajalugu, kivimeid, topiseid (absoluutselt kõik Läti loomad olid olemas alates hiirtest ja nahkhiirtest kuni põdrani välja) ja loodust. Viies korrus oli tootmise arengule suunatud, aga see oli neist kõige igavam. Ja kõik see maksis meile kolmele 5 eurot.

Illusioonide muuseum oli nagu sellised kohad ikka. Õnneks paar uut trikki ikka oli ning mulle isiklikult jättis kõige nõrgema mulje teaduskeskus Zinoo. Otsisime üles ka Riia kõige suurema ja vist ka uuema mänguväljaku, aga seal olid pooled asjad kinni. Muljetavalav oli ratturitele/tõuksidele mõeldud ala, aga seal pole ilma muidugi midagi teha. Ja terve päev läks muidugi Jurmala veepargis, kui peale meie olid kavalad olnud veel terve hulk teisi eestlasi, nii et esimene pooltund tuli juba algatuseks ukse taga sabas seista, et oleks juba soojendus tehtud igal pool mujal sabades seisma. Kõigest lähemalt blogis pillevaljataga.com , aga mitte veel täna.

No ja nüüd käisime muidugi Hiiumaal ka ära. Mulle sobis hästi, et jalgrattavõistlus ära jäi, siis oleks pidanud hoopis Põlvas olema ja teab millal maale oleks saanudki. Sõidu mõttes suurt vahet ei ole.

Muide, see kaks kuud ringijooksmist on hiilivalt ikka väga ära väsitanud. Magasin need kaks ööd Hiiumaal õues ja mõlemal ööl pea 10 tundi jutti. Mis siis, et oli päris korralik torm ja täna öösel sadas vihma ka ehk taustamüra korralik (aga uinutav).

Aga hea oli see, et vähemalt Riias ei mõelnud ma kordagi tööasjadele. Välja arvatud siis, kui helistati muidugi, aga peale seda oli telefon lennurežiimis, kui ei olnud just vaja kaarti uurida 😀

 

Ei saa me läbi Lätita

Nonii, 13.10 tulin Riiast ja täna sõidan sinna tagasi. Ma ei tea, miks ma oma elu nii keeruliseks kogu aeg elan?

Aga lastel on koolivaheaeg ja et nad nädal aega toas ja telefonis ei passiks, tuleb oma aega ja raha panustada. Bussipiletidnolin ära ostnud juba 19. augustil. Sain 5 eurot ots ja tundus hea tehing.

Lihtsalt vahepeal on elu igale poole vahele tulnud. Näiteks eile õhtul tulin Ida- Virust ( Kohtla-Nõmme ja Valaste), kus oli matkatreenerite koolituse teine osa. Väga äge seltskond ja tegevused, aga no annab selleks sõita.

Mis me seal Riias tegema hakkame, ma veel ei teagi. Pole lihtsalt olnud mahti mõelda. Õnneks on veel 3 tundi aega istuda ka 😁

Lõpetuseks korduv probeelm bussis ehk Pääskülast peale minnes on su kohad juba võetud. Üks teeb näo, et ta räägib ainult läti keeles ja teised ütlevad, et taga kohti küll, minge sinna. Mul ei olnud jaksu kemplema hakata ja nii me käige viimases pingis istumegi. See oli ainuke koht, kus lapsed kõrvuti istuma said. Aga katsu sa üldse kuhugi istuma saada. Enamikul istub kott kõrvaliatmel. Ma ei tea, mis inimestel viga on.

Bari

Eile ei juhtunudki midagi teravat. Vaatasin neid linnu ja plaane ning otsustasin lihtsalt randa minna.

Tekkis küll küsimus, et kus nad riideid vahetavad? Ühtegi kabiini ei ole, aga lähemal vaatlusel selgus, et sealsamas vahetavadki. Ajasin siis omale ka päevitusriided selga. Ja leidsin väga mõnusa ujumise ja peesitamise koha. Rahvast millegipärast väga palju polnud. Ehk needki turistid, pole teada.

Rannast tulin liiga vara ära ja olin juba kaks tundi enne lendu lennujaamas. Turva ei tundnus millegi vastu huvi. Sõin taas kalli rasvapiruka, seat linnas ei taibanus süüa ja peale mõningat passimist ning pea 3 tundi lendu olin taas pimedas ja külmas Riias.

Hakkan siis taas lennupileteid passima, et millalgi koos perega minna. Kui saab hea hinnaga, on ju pool nädalat ka hea. Hetkel on kõik väga kallis.

Aga hea valik oli. Killuke päikest siia vihmasesse oktoobrisse kulub alati ära.

Alberobello

See oli unistus ja seal tuli ära käia. Google ütles, et rong läheb 2 km kauguselt ja kell 10. Kaapisin sinna õnneks varuga. Jaamas oli teisi turiste ka, kellele mingi kollases vestis mees seletas: “No train”. Ja saatis tagasi bussi peale. Nii et jälle kilomeeter tagasi. Õnneks märkasin silmanurgast Alberobello bussi. Lähemal vaatlusel selgus, et palju rahvast ja kõigil piletid käes. Tähendab bussist osta ei saa. Ruttu üle tee jaama, automaat õnneks jälle mehitatud. Võtsin mingis meeltesegaduses kohe tagasisõidupileti ka.

Tagasi bussi juures selgus, et buss täis ja järgmine läheb alles 3 tunni pärast. Pressisin ennast peale. Asi see siis üks tund bussipõrandal istuda.

Kogu bussitäis pandi maha mingis suvalises kohas. Konks oli see, et buss pidi samast kohast tagasi minema kell 15.25. Kell oli umbes 11.08. Märkisin siis punkti igaks juhuks kaardile ära ja trulle vaatama.

Äge oli see, et see linn on taas võimsam, kui ma arvasin. Ei ole ainult paar maja, ikka palju on. Aga olgu see asi nii ilus, kui tahes, turiste oli väga palju ja palav hakkas seal kitsastel tänavatel ka, nii et peale kaht tundi hulkumist oli tunne, et aitab küll. Kuna Google ei öelnud tagasisõiduvõimaluste kohta enam midagi, otsustasin jaama oma silmaga vaatama minna. Siin muudmoodi ei saa.

Ja selguski, et läheb rong. Ning vahel on kasulik blond ka olla. Lubati selle sama bussipiletiga minna. Aga ära hõiska enne õhtut. Mingi värk nende rongisega siin ikka on. Pandi mind Polignanos maha ja kästi Bari bussi peale minna. Üks abivalmis kohalik proua võttis senjora turista käekõrvale ja lubas bussi viia. Ainult et buss jäi muidugi hiljaks. Siin igas peatuses reisisaatja, see andis teada. Ning kui see buss lõpuks tuli, jäi ta teist samapalju veel tagasisõidul graafikust maha. Igal juhul sain sama raha eest kaks korda kauem sõita ja ajaliselt ei võitnud mitte midagi. Kui mitte arvestada seda, et mugav buss oli ja põrandal ei pidanud istuma.

Polgnano a Mare

Tänane hommik tervitas tõesti palava päevaga ja otsustasin plaani muuta ning hoopis randa minna. Mõeldud-tehtud.

Enne aga mõtlesin vaadata, kuhu oma tänav viib. Mere lähedale küll, aga kõik on kinni ehitatud. Korra dattusin Bari vanalinna ka ja siis mööda rahvast täis peatänavaid raudteejaama.

Hea on see, et osad piletiautomaadid on mehitatud. Sain 5 eest edasi-tagasi pileti Polgnano a Maresse ja teada, et pilet kehtib kogu päeva ja tuleb enne rongi minekut automaadis komposteerida. Seda olin Tripadvisorist enne ka lugenud. Issand, mida ma loen, onju.

Kui seal sabas passisin, läks rong ära. Iga poole tunni tagant peaks tulema uus. Aga millegipärast ei tulnud. Tuli mingil suvakal ajal, ühtegi silti ei ole. Inimesed, kellelt küsisin, ütlesid, et saab küll.

Rongis ikka ühtegi infotahvlit ei ole ja keegi midagi ei räägi ka. Google positsioneerimine hangus ka juba Baris ära, aga õige rong oli ja õiges peatuses sain maha ka. Kolasin seal ringi ja isegi selle unistuste ranna leidsin üles. Tōesti uhke oli. Ja vesi oli megasoe, aga soolane. Pärast peesitasin veel tükk aega kaljul ja käisin veel ujumas. Väidetavalt oli 28 kraadi sooja.

Tagasi tulles mõtlesin natuke süüa, aga kõigil viieni siesta. Nii sõin mingit kallist, aga toitvat, rasvapirukat. Tagasitulek läks juba lihtsamalt, kuigi rong jäi jälle hiljaks. Käis ka piletikontroll, aga ma nagu vana kala, ei olnud midagi valesti teinud.

Homme uus kohtnja mingi teise firma rong, mis ei tundunud nii logu. See maakonnasisene on ikka eriline ront. Käisin täna oma ootamise ajal seal perroonil ka, aga kas automaadist jagu saan, ei oska arvata. Sain teada ka, et otserong käib umbes kord tunnis. Google seda ei ütle, suunab mingitele ümberistumisega reisidele. Isegi otse on tund aega sõitu. Kui õhtul aega üle jääb, tahaks kohalikus rannas ka käia. Peaks liivane olema.