Ja olingi 3 päeva 38+ palavikus (isegi 38,8 tuli ära), üks päev 37,5 näiduga ja siis läksin juba ära. Viies päev kindlasti veel päris terve ei olnud, aga sõidupäev ehk põhiliselt istumine. Algatuseks juba Riia lennujaamas 4+ tundi. Eks natuke ikka kartsin tüsistusi (kõrvapõletik, põskkoopa põletik, kopsupõletik), aga õnneks ei midagi. Esimesel pikal päeval Sitsiilias oli juba väga mõnus olla.
Ainult silmad ikkagi ei talunud valgust. Prillid muidugi ka 10-eurosed HM omad, ostetud kunagi Stockholmist, kui omad olid koju jäänud ja said kuidagi lemmikuks, aga need ei kitse ju midagi. Silmad jooksid vett ja õhtuks olid punased. Järgmisel päeval aga oli kõik korras ja kannatas juba ka ilma prillideta olla. Ei taha ju, et prillid näkku päevitaks 😀
Aga muidu oli väga mõnus. Pikema reisikirja kirjutan millalgi teise blogisse ja videoks on musta materjali ka 20 minuti jagu. Ma olen üksi maailmas juba nii palju ringi kolanud, et mingit hirmu ei ole. Nautisin sajaga, tundsin ennast ikka väga koduselt ja mõnusalt. Google tõlke võtsin ka ainult korra lahti, et geopeituse vihke ära tõlkida. Muidu lasin lihtsalt tajul juhtida. Peale Slovakkiat ja Tšehhit tundub itaalia keel kuidagi hästi kergesti tajutav. Isegi kui seal vastas räägib keegi ainult itaalia keelt 😀
Mis ma siis oskan öelda? Catania on nagu iga teine itaalia suur linn, pikad, kitsad räpased tänavad, kõrged majad ja vähe valgust seal vahel. Autod sõidavad nagu ise tahavad, kitsal tänaval pressi kõht vastu seina, et auto sust mööda saaks, aga sõidab. Mujal vähe ülekäiguradasid ja valgusfoore, seega pressid ennast üle, kui vaja ja keegi sust üle ei sõida. Väga mõnus. Mõni tuututab, aga kõik elavad edasi.
Kerjuseid, kodutud, prostituute (ma polnud elades enne elusat prostituuti näinud), Aafrikast põgenikke kõik kohad täis. Samas sõbralikud, keegi väga ei tüüdanud ega teinud mingeid kahtlasi liigutusi, seega ohus ei tundnud ennast kordagi.
Linna peabussijaam mingi suvaline plats kusagil koledas kohas. Pileteid müüakse kaks tänavat eemal mingis veel suvalisemas kohas. Vahepeal vendi, kes lahkelt teed näitavad, piisavalt. Vahepeal ei unusta muidugi küsida, ega taksot vaja ei lähe 😀
Taormina ja seal taga on Etna.
Googlest pakutud ja busside liikumise ajad ei kattunud vist kordagi, aga liigutud sai. Linnaliinibussidega puutusin kokku alles viimasel päeval. Päevapilet 2,5€, aga ega sellega kuhugi väga sõita polnud ka. Bussid käisidki kord tunnis ja kui see 10 minuti jooksul lubatud ajast hiljem ei tulnud, läksin juba uut bussi ootama. Või lennujaama tulles läks buss lõpp-peatusest. Õigel ajal buss on, number on, aga bussijuhti pole. Tuleb jälle suvalisel ajal, laseb rahva peale ja minek. Möh.
Turule soovitati minna, aga sinna ma ei plaaninud minna. Samas ei olnud sealt ka mööda võimalik minna. Väga suur ala tänavaid oli täiesti täis ja müüdi mida iganes – riideid, brändikaupa, jalatseid, kohvreid, ehteid, kala, liha, seeni, mune, taimi, mereande, tigusid ….. Läksin minagi viimasel päeval tagasi ja ostsin koju kaasa kilo kartulit.
Unistuse Etna peal käia tegin ära!
Muidu kaup ja poed üldse teistsugused. Ega ma kaubanduskeskuses muidugi ei käinud, polnud selline puhkus, aga terve Sitsiilia peale pidi olema üks IKEA, terves Catanias üks HM, mõni McDonalds hakkas silma, teisi kette ei ühtegi. See-eest igasugu saialiste kohvikuid igal sammul. Pigem keeruline soolast ampsu leida. Restorane igal sammul ja igasugu mereannivärki saada. Lasin omalegi 18€ eest kalmaare, krevette, kahte sorti kaheksajalgu ja mingi lapiku kala ära grillida, teine pool taldrikut lajatati friikartuleid täis. Väga mõnus kõhutäis oli. Mmmm. Ja isegi oliiviõli toidu peale valamist hakkasin hindama. See õli oli hoopis midagi muud, kui meil poest saab, olgu seal peal siis nii esimene press või neitsiõli kui tahes.
Mis siis veel? Randa sain ja punaseks sain, mäkke sain ja Aperoli limpsida või gelatot süüa. Seda Etnat põdesin ikka kaua, kuigi paksud riided tassisin kaasa ning pidin 20-kraadises kuumas 5 päeva matkatossudega käima. Kohalikud hirmutasid, et seal ju lumi ja külm. Plaan oli minna vähemalt 2500-meetri kõrgusele ja äkki tõesti. Ikkagi talv. Aga talv oli ainult neile. Tegelikult oli mäes väga soe ja nii palju riideid poleks vaja olnud kaasa võttagi. Väga tore kogemus oli ja mul on hea meel, et ma ikkagi läksin ja käisin. 2900 meetrit võib ilma giidita käia, aga seal allpool on ka kõvasti kraatriauke, kus võib ümber kõndida ja mõni isegi tossas.
Catania Umbrella Square
Loodus on väga lopsakas. Isegi praegu ehk talvel. Igas kraavis vedelesid banaanipuhmad ja palmipuud seltsiks kilekotid ja muu mudru. Ahjaa, jämedad katused muidugi ka. Väga metsik.
Kas meeldis? Väga meeldis. Kas lähen veel? Ehk tõesti. Laste jaoks ehk liiga võõras ja metsik, aga ehk tasub nemadki kaasa võtta.
Isola Bella. Kui mina seal olin, oli värav kinni. Muidu saab raha eest saarele ka.
Krabasin sügisel Air Balticu krabamise kampaanias piletid Sitsiiliasse. Lihtsalt on kogu aeg ahvatlenud ja tundus, et olen seda väärt. Unistus on Etna nõlval turnida jne.
Nüüd jäin haigeks. Kaks päeva peaaegu 39 palavik. Nägin vaeva ja täna juba parem – 37,5 😀 Lendan ülehomme. Kolm päeva pole toast välja saanud, sammuskoor selline 1000. Kui ka temperatuur õnnestub normaalseks saada, siis taastumiseks aega ei jää.
Miks ma üldse haigeks jäin? Kõnnin ju korralikult, magan korralikult, vitamiine võtan, tunnen ennast suurepäraselt, pealtnäha ei tohiks midagi häda olla. Ületöötanud ka ei ole. Enda arvates. Ma endiselt mõõdan oma elu rahas ja raha ei ole. Kuulasin just Peep Vainu, kes kinnitas minu arusaama ja väitis, et raha saamiseks tuleb roppu moodi tööd teha. Raha pole.
Aga täna tundub, et puhkuseplaanid tuleb ringi teha ja viis päeva sportliku ringikappamise asemel päriselt puhata. Kui algul oli plaan päriselt 6 tundi Etna otsas ronida ja hiljem tuli mõte käimine ära jätta ja sinna autoga minna, siis praegu tundub, et isegi autoga minnes on 2500 m kõrgusel kõndimine ikkagi pingutus ja fakt on see, et külm on seal praegu ka. Tundub mitte eriti tervist taastav tegevus. Pigem tuleb rohkem ühistranspordiga ringi liikuda ja Etnat kusagil ilusates kohtades päikese käes istudes vaadata. Peas tiksub ka võimalus telefoni asemel päris fotokaga pilte teha. Rohkem filmida. Lihtsalt olla ja mõelda. Ehk seepärast see haigus nüüd kallale saadetigi. Teise plaani puhul tuleb kaasa pakkida ka hoopis teised asjad ja ei mingeid matkariideid linnapuhkusel.
Käisin eelmisel nädalal koolis. Haapsalus oma loodusgiidi erialal. Esimest korda olin kõik kolm päeva kohal ja nii, et ööseks jäin ühikasse. Oli päris mitu meeleolukat ja harivat hetke.
Samas jõudsin järeldusele, et loodushariduse jagamine on ikka väga vajalik. Harilik inimene teab palju vähem, kui ma ette suudan kujutada. Hea näide on mu oma grupp. Aga nad huvituvad, on sunnitud välja minema ja vaimustuvad nii lihtsatest asjadest.
Väljaspool kooli tuleb see huvi välja minna alles tekitada ja kuidas seda teha, vot see on pähkel, mida ma tegelikult juba mõnda aega ragistan. Nüüd sain lihtsalt kinnitust, et tuleb edasi ragistada. Tõenäoliselt video kujul, sest pildi ja tekstiga mina siiani meelitada pole suutnud. Näiteks Looduskiikri talvist looduse märkamise väljakutset läbin tõenäoliselt üksinda. Kindlasti saab materjali ka edaspidi mujal kasutada.
Oli meil koolis ka vaja koostada ja tutvustada üht retke. Tegin talvise puude äratundmise retke. Sain kõvasti oma väljendite eest sugeda, aga siin jään eriarvamusele. Mina tahan, et inimene vaataks-katsuks-nuusutaks-maitseks puud ja leiaks päris oma seosed. Kas koor on kollane või oranž, krobe, sooniline või krokodilli moodi. Kas pung on karvane või sametine. Kas oksad harulised, soonilised või lülilised. Just see väljend, mis ennast kõnetab. Kui keegi midagi ette dikteerib, siis see ei jää meelde. Siinkohapeal on tõenäoliselt juba kooliajast viga tehtud. Õpid asjad õpikust pähe ilma päriselt loodusega seostamata. Muide, eestikeelset materjali on üldse väga vähe saada.
Valguse ja mikrofoni tellisin ära. Millest rääkida, saab olema väljakutse.
Aga jah, mõte läks nüüd uitama ja tegelikkus on see, et seda tegemist on väga vaja ja ma teen seda südamega, samas leiba see lauale ei too. Kel raha on, see jookseb hoopis maavälisemate kogemuste järele tormi, sest uued ajad, öeldakse. Kui loodus hävib, ei tule mingeid uusi aegu.
Annan siis teada, kui midagi välja mõtlesin. Koolis olemist aga edaspidi natuke optimeerin.
Mõtteid on palju, kirjutada jõuab vähe, aga aasta esimene kuu läbi ja paneks kasvõi omale meenutuseks töövõidud kirja.
Jaanuaris tegelesin kõige rohkem kaaluga. Ma olen kogu elu peenike olnud ja lähen närvi, kui kaalukalkulaator näitab punast ehk siis muutun ülekaaluliseks. Midagi ei ole teha, peale 40 see kaal kõigub. Viimasel ajal siis niimoodi, et aasta alguseks olen kuni 4 kilo juurde söönud, aasta algul Fitlapin need kilod jälle maha, suvel kõvasti maatööd tehes pole probleemi ja sügisel jälle otsast peale.
Fitlapimine on õnneks nii lihtsaks läinud, et pole väga raske. Mina peaaegu üldse enam etteantud retsepte ei kasuta, vaid kasutan toidukalkulaatorit. Piiksuta aga telefoniga toidupaki triipkoodi ja sisesta grammid. Arvutab ise kalorid ja makrod kokku. Jah, igat pala peab kaaluma ja väga segutoitu on tüütu teha, aga hommikusi võileibu saab nii teha ükskõik millisest leivast ja ükskõik, millise juustuga. Ei pea olema kindlasti Fitlapi juust.
Kuigi kuu lõpuks on tunne, et sel kuul on pidanud muudkui loobuma ja loobuma, siis tegelikult ikkagi neljal päeval patustasin täiega – pidasime lapse 15. sünnipäeva ja tort sai lihtsalt nii hea, et sõin mitu tükki, Issil oli töökoha cateringiga uusaastapidu, kus võtsin ikkagi kolm taldrikut süüa, millest kolmas oli juba liiast, aga see-eest veiniga ei liialdanud. Isegi magustoiduks pakutud portvein ei maitsenud. Siis oli Issil sünnipäev, kus tehtud juustukoogist sõin ainult 1 tüki (kook neljaks annab 3 tükki), aga jõime õhtul kahepeale ka pudeli väga kuiva mullijooki. No ja sõbrannadega sai ka ühel õhtul istutud ja juustuga patustatud. Kuu täis väga vähest veini, kooki, kommi ja ei mingit näksimist.
Kõndisin 238 km, keskmine 11000 sammu päevas. Võimlen iga päev vähemalt 5 minutit ja võtan hoogu, et sellest ka kuhugi video teha. Midagi pole teha, 40+ inimesel kaob ka lihaselaadne asi ära. Nii et võimelda tuleb nüüd elu lõpuni ja aasta aastalt aina rohkem. Ma endiselt ei suuda välimusekaotusega leppida.
Aga töövõit siis kaks kilo ja taas normaalkaaluliste seas. Tegelikult peaks seda nüüd millegagi tähistama 😀
Huvitav, et inimesed kardavad oma tegemiste, kirjatükkide, piltide, kasvõi iseenda mõtetega avalikkuse ette tulla. Äkki keegi arvab midagi või mõistab hukka ja see on päris lai probleem. Mina olen avalikult kirjutanud üle 15 aasta kindlasti ja need pildid-kirjatükid on kõik siiani ka avalikult leitavad, aga täitsa ausalt, mitte midagi ei ole juhtunud. Jah, vahel keegi kirjutab, et talle ei meeldi see või teine, aga seda on ikka nii vähe. Seda, et keegi ütleb, et luges ja talle meeldis, juhtub veel harvem. Inimesed on lihtsalt infoga nii üle küllatud ja elavad oma maailmas, et neid ei huvita. Keegi pole ka kunagi öelnud, et sa teed midagi hästi ja tule tee mulle ka.
Samas on nii armas näha, et keegi teeb ja toimetab. Keegi on teinud oma esimese kodulehe, keegi teine kirjutanud oma esimese avaliku kirjatüki. Ja siis tahaks ise midagi esimest korda teha. Ma mäletan seda elevust küll.
Minu jaoks oleks väljakutse podcast, aga ma ei tea, mis teemal see peaks olema. Soravalt ja pikalt rääkimine vajab harjutamist. Kõik mu viimased rahva ees rääkimised on lõppenud nii, et pikalt poel midagi öelda. Ma tean, et see on õpitav. Ma ka vanasti koolitasin (näiteks Paikusel politseinikke) ja polnud mingi probleem 1,5 tundi täis lobiseda. Siit edasi mõeldes oleks ka õppevideod väljakutse, aga mida õpetada? Võiks neid isegi tehisintellekti abiga võõrkeelseks teha.
Kui mõtlema hakata, olen elus väga palju asju juba proovinud. Mul on Youtubes oma kanal, päris mitu erinevat blogi, mitu epoodi ja avalikku fotogaleriid. Püüan oma tegemisi jagada väga mitmel Instagrami lehel ja muidugi Facebookis.
Kust leida teejuht(kuidas iganes teda nimetatakse), kes oskaks ka minust välja pigistada asja, mis tekitaks elevust ja mida arengu järgmiseks astmeks võiks proovida?
Kuidas aasta algul läks või mida ma siis tegin, praegu enam ei mäletagi. Esimene mälestus tekib aprillist, kui liitusin TÕMi lisasissetuleku leidmise väljakutsega. Väljakutse ajal ei õnnestunud mingit lisasissetulekut tekitada – turul ei müünud midagi, ühelegi teenusele kliente ei leidnud ja ei leidnud ja ühtegi koostööpartnerit. Ometi olid meeled vist kuidagi erksad, sest suveks sattusin Hiiu Lehte suvereporteriks. Palju tööd ei olnud, pildistasin mõned toredad üritused ja kirjutasin paar artiklit. Üks ka päris lehte, mitte ainult suvelehte. Väga väga meeldis ja tahaks kindlasti midagi sellist veel teha.
Hea tunde tekitas ka suvine matkakuu projekt, kus sai kõiki oskusi ja kogemusi rakendada ja seda ka hinnati. Tulemuseks oli 15 matka üle Eesti ja mõned oma nimega kirjatükid kusagil internetiavarustes.
No ja aasta suurim elamus oli giid-reisisaatjana bussitäie laste ja nende vanematega Slovakkias käimine. Kõik olid ainult ja ainult uued asjad ning need lihtsalt tuli ära teha. Meeletu kogemus, meeletu adrenaliin, meeletu areng. Meenutan ikka sooja südamega. Sellega seoses olen nüüd ka elu esimese kutsekooli õpilane ehk siis õpin loodusgiidiks.
Reisid
Aasta kokkuvõttes tasub kindlasti ära mainida ka reisid, mida juhtus olema üsna palju. Kokku olid 26 päeva Eestist ära. Eesti linnadest sai ainult Tartus ja Pärnus korra ööbitud.
2023 käisin 3 korda Helsingis, matkasin 4 päeva Läänemere Rootsi rannikul (Bråviken laht) ja lastega käisin Stockholmis, korra olin Riias, neli päeva kolasin Läti ranniku põnevates paikades, perega käisime Maltal (5 päeva) ja lastega Prahas (natuke sealt väljas ka) no ja see kuuepäevane bussireis Slovakkiasse.
Muud eesmärgid
4266000 sammu sai käidud
loetud 59 raamatut
natu-natuke raha on investeeritud (kuigi Enefit Green aktsia on ainult languses, seega selle aasta investeering miinuses. Samas bitcoin tegi tohutu hüppe).
matkajate kokkutulek, kuigi mul ei olnud ei aega ega tahtmis sel aastal jälle sellega tegelda, kukkus taas suurepäraselt välja
Samuti tuli suurepäraselt välja Aasta matkategijate valimine. Selline 100% minu lapsuke. Ise otsin nominendid kokku (sel aastal juba 5 kategooriat, alustasime kahega), kirjutan nende kohta tutvustavad tekstid, küsin pildid, panen hääletuse käima, reklaamin kogu hääletuse aja seda kõike ja pärast kirjutan aukirjad välja ning annan karikad üle või saadan neile, keda kohal polnud, koju kätte. Suur töö, mida keegi peale mu enda ei oska hinnata, sest olen algusest peale seda üksi teinud.
PÖFF fotograafina suurepärane ja nähtud 12 filmi olid ka enamjaolt väga head (no paar möh?-filmi sattus ikka ka).
Mis ei läinud nii hästi
Tervis oli aasta lõpus kehv ja väsimus suur. Mingi nohu-köha vaevab juba mitu kuud, vahel on palavik ka olnud. Rööprähklemist erinevate projektide vahel on aasta lõpus alati liiga palju. Juba aastaid on neid tunde, kus ma midagi ei tee, väga vähe.
Imelooma müük on kehvem nii Eestisse kui ka rahvusvaheliselt. Rendist ei renditud ühtegi kostüümi. See tekitab isu projekt ära lõpetada. Mulle omale väga meeldib luua, aga kus sa hoiad ja mis sa niisama ikka teed.
Looduskiikri müük oli ka kehvem. Tõenäoliselt ei teinud ise piisavalt reklaami. Loodusharidus ei ole asi, mida inimene lambist Googlest otsima hakkaks. Lisaks on konkurente kõvasti tekkinud ja nemad reklaamivad ennast jõulisemalt.
Teemekooslastega.ee leht ei ole ikka valmis. Ometi maksan domeeni ja majutuse eest ehk see leht on olemas ja googlest ka leitav, aga kole nagu öö.
Remonti ei teinud ei kodus ega Hiiumaal. Kellelgi pole selleks aega ega jaksu.
Vanematega on palju tegemist. Emal hakkab puusaoperatsioon tulema (mis on tegelikult hea), aga sellega seoses on olnud tarvis mitu korda Hiiumaa ja Tallinna vahet sõita, sest arst on ainult Tallinnas. Ta saab omadega igapäevaselt hakkama, aga igasugu puud, niitmised ja istutamised, ronimised, sõidutamised tuleb kõik omal ära teha. Isa on täiesti lootusetu napsivend, aga ikka veel elus. Tema järele koristamine on ka tükk tegemist.
2023 oli tegus aasta, aga halva enesetunde tõttu kahel viimasel kuul jäi aastast ikkagi halb tunne.
Nüüd jätan aga selle tunde seljataha ja asun uue hooga tööle.
Mul pole peale laste sündi nii rahulikku jõuluootust olnudki, kui sel aastal. Päkapikud ei käi, teismelistel on kummalgi oma jõulukalender. Kooli jõululaat lasti nii üle, et isegi ostmas ei käidud. Trennide jõulupidusid on kahepeale ainult 1 ja vanemate töö juurde jõulupeole ka enam ei kutsuta. Kingitused on olemas, kapsas hautatud, praad sügavkülmas, kaarte ei saada, piparkoogitaigen ja jõulukeeks on tehtud, jõulupildid pildistatud jne.
Lisaks pole Imeloomal ammu nii halvasti läinud. Ainult mõned lapsed osalevad näidendis minu kostüümiga. Kellelgi pole midagi kohe vaja läinud, nagu tavaliselt ja erisoove pole ammugi. Kostüümirendis pole olnud ühtegi tehingut.
Sama lugu on Looduskiikriga. Lapsed sel aastal jõulukingiks plakateid ei saa. Samuti ei tahtnud keegi ühtegi jõulupilti. Ma ei oska arvata, milles on asi ja see teeb tegelikult kurvaks. Isegi uued talviste aialindudega kaardid said valmis.
No ja igasugu muude teenuste eest aja oma sente nagu kerjus taga. Tee arveid ja tühista jälle ära (olles seda enne mitu korda saatnud ja uurinud, kas läheb või mitte. Neil ei lähe. Teised tasumised on üle aja, aga nemad annavad lootust. Tont teab, millal see tund kätte jõuab.
Ehk siis uuest aastast vaja taas leida uued projektid, millega tegelda. Päris niisama ei oska ma passida. Väga oleks vaja kellegi pädeva karjäärinõustajaga rääkida. Või kuhu ennast pakkuda? Kuigi internet on aastate jooksul saanud minu tegemisi juba üsna täis, ei ole tänapäeval enam nii, et keegi kirjutab/helistab ja ütleb, et sa teed ägedat asja. Tule tee mulle ka!
November on mul aasta kõige raskem kuu taluda. Pimedaks läheb liiga äkitselt, kogu aeg sajab ja on niiske. Tööd on läbi aegade ka just sellele kuule kogunenud meeletult.
Ega selle aastaga pole paremini läinud. Talumise mõttes on küll kõik hästi, aga just praegu vaatan, kuidas akna taga sajab vihma, ja see on päris tore. Tähendab jälle liiga palju tegemist ja sahmimist.
Eesti matkajate kokkutuleku ralli sai oktoobri lõpuga läbi. Hea, et kuu varem. Napikalt enne kokkutulekut käisime lastega Prahas ja sellest tahaks ka kirjutada. (No ja suvisest Läti rannikureisit muidugi ka). Kuu algul tegin ettevõtte majandusaasta aruannet. Alati luban, et edaspidi hoian jooksvalt asjal silma peal, aga ikka teen viimasel hetkel. Sel aastal läks kaks päeva.
Eelmisel nädalal olin kolm päeva koolis. Ma käin Haapsalu Kutsehariduskeskuses. See võtab kohe kolm päeva elust. Ja praegu käib ka PÖFF. Kõik vahepealsed augud on täidetud sellega. Enamik tööst tundub selleks aastaks juba tehtud olema ja filme on kogunenud kuus (selle numbri kavatsen vähemalt kümneni tõsta).
Lapsed räägivad midagi jõulukalendritest ja jõulukinkidest ja selgubki, et aasta lõpuni ongi tänase seisuga veel 49 päeva.
Mida tahaks veel ära teha?
– Raamatute lugemise selle-aastasest väljakutsest olen kõvasti maas (hetkel 6 raamatut). Raamatuid loen kindlasti veel. Kas just 15 veel jõuan, aga annan hoogu. Kokku plaanisin lugeda 60 raamatut ja praegu on 45.
– käin veel ühe kolmpäeva koolis ja selleks korraks anti ka usinasti kodutöid. Teen need õigeaegselt ära.
– 4 miljonit sammu on kuu lõpuks käidud, seega väljas käin, aga mõõdukalt 😀 Inspireerimisprojekt Instagramis kukkus niikuinii läbi.
– käin vähemalt korra teatris.
– käin vähemalt kaks korda Hiiumaal
– panen nii Läti kui Praha reisikogemused kirja. Teen reisivideod ka valmis.
Oletame, et kõik algas sellest hetkest, kui ma aprillis liitusin Eduakadeemia lisasissetuleku tekitamise väljakutsega. Tegime harjutusi, korraldati laat, pakkusime üksteisele oma oskusi, postitasin ideede leidmiseks hüüde oma seinale, aga ei midagi. Samas meel oli erakordselt ergas uute ideede leidmiseks ja ehk kiirgasin isegi midagi välja, sest järgmise kuue kuu jooksul juhtus nii mõndagi.
Tegelikult helistati mulle juba aprillis küsimusega: “Riias ju oled käinud?” “Ja” “Ja Siguldas? Äkki käid ühe lastegrupiga ära?” Kusjuures ütlesin jah, aga seekord täiesti rohelist siiski Lätti ei saadetud. Suvel keris see mõte edasi, seekord sihtkohaks Slovakkia. Bussiga. Giid-reisisaatjana. Ma pole elades käinud – ei bussireisil ega Slovakkias 😀
Algatuseks käisin siiski selle töö töövarjuks neljapäevasel Läti rannikuekskursioonil. Et näha, kuidas tehakse, et palju küsimusi küsida, et tunnetada, kas üldse meeldib. Väga meeldis. Isegi Läti. Mind on kerge vaimustada. Buss ja bussijuht oli ka sama, mis tulevasel Slovakkia reisil. Teeme ära!
Edasi sain reisikava ja panin punktid Google kaardile. Siis hakkasin infot otsima. Kuus päeva, neli riiki, Poolas 4 punkti, kus vaatamas käia, 2 tervet päeva Slovakkias. Meeletu tühjus ajus, meeletu kogus materjali, tohutu aeg, mis selle info otsimiseks, kokku kirjutamiseks, kontrollimiseks kulus ja lõpuni süstematiseeritud ning ajus korrastatud see ei saanudki. Aju jooksis lihtsalt enne kokku.
Õnneks vaatasime juhendajaga koos Google tänavavaates kõik kohad läbi ja hiljem vaatasin ikka ise ka veel üle. Oli abiks, aga mitte väga palju. Tegelikkus on ikka natuke teistsugune või oli see ähm seal kohapeal liiga suur 😀
Algul nägin täitsa ausalt öösel õudusunenägusid. Üks näiteks selline, et olen bussis, mõnusalt pime on, uni on, hakkan just magama jääma, kui bussijuht ütleb, et kohe jõuame Iklasse. Ikla! Ja ma pole veel kellelegi midagi rääkinud. Ehmatasin üles.
Mingil hetkel tegin endaga rahu. Ma ei saa rääkida midagi, mida ma ei tea. Ma ei saa teha midagi, mida ma ei oska. Olen nii nagu olen. Läheb nii, nagu läheb, aga ma naudin igat sekundit sellest üritusest.
Minek
Reis algas esmaspäeval umbes kell 3 Saaremaalt. Igal juhul nad tuldi viiese praami peale. Samal hommikul sinna millegagi minna ei ole. Leppisime siis kokku, et tuleme koos ühe reisijaga peale 6.30 Pärnust. Ega sinnagi kuidagi hommikul selleks kellaks ei saa. Läksin õhtul. Ööbisin 20 raha eest mingi korteri suvel natuke ära rüüstatud korteris, aga mis seal ikka. Ma ei ole valiv.
Bussis selgus, et grupp polegi lapsed, vaid kolmandik on täiskasvanudi ka. Ma mõtlesin tekste koostades oma laste peale, kuidas sõnavara või mis neid üldse huvitab. Vot siis. Algul ma ikka puterdasin, isegi peatuste ajal bussi tagasituleku kellaajad läksid esimestel kordadel sassi. Ettevalmistatud tekstid olid lühikesed ja kui sealt veel pool ära ka ununeb, siis noh. Seda esimest päeva vast väga ei tahagi meenutada. Ööbisime Poolas kusagil enne Varssavit. Kindlasti pidin hotelli helistama ja söögiaja ettepoole tingima. Mina pole üldse helistaja tüüp ja veel Poola söögitädidele. Süüa saime. Õhtul ikka küsiti, kuidas siis tunne on? Mäletan, et ütlesin bussijuhtidele, et ma nautisin seda päeva vähem, kui ma arvasin.
Teine päev
Kell 8 hotellist välja. Sõit läbi Varssavi. Esimene peatus Krakow. Lootused suured, tegelikkuses oli ka seal kogu kesklinn üles kaevatud ja katsu sa veel suure bussiga liigelda. Lõpuks juhtus nii, et aega jäi seal ainult tund. Lisaks oli temperatuur vahepeal päriselt ka 26 kraadi peale tõusnud. Juba eilsest lubasin, aga veel hommikul keegi ei uskunud. Kui rahvas bussist välja sai ja palavus tõesti näkku lõi, langes motivatsioon veelgi.
Minu plaan nägi ette draakoni kaudu ja vaateplatvormi kaudu Waweli kuningalossi hoovi jõuda. Hea oli see, et tegime draakoni juures grupipildi ja draakon hakkas samal ajal tuld purskama. See tõstis grupi meeleoli. Lossi hoovis olime pool tundi hiljem. Kus tasuta vetsud on, ma ei teadnud (nüüd tean). Otsustati, et ei hakka vanalinna jooksma, kõigil on see pool tundi vaba aega. Noored tahtsid putkades käia, keegi oli käinud oma raha eest draakoni koopas ja keegi oli pettunud, et lossi sisse ei saanud.
Waweli kuningalossi sisehoov
Kiire oli seepärast, et Wieliczka soolakaevanduses olid ette ostetud kellaajalised piletid. Mul polnud kõige õrnemat aimu, kaua mul kulub aega bussist kassadeni jõudmiseks ja kui kiiresti ma saan omale giidi. See giidi hankimine on üldse omaette huvitav ettevõtmine. Algatuseks saadeti kassasse, kus selgus, et grupp on max 35 inimest ja punkt. Mul oli 35 piletit, sest rohkem tõesti korraga kodulehelt ette osta ei saa. Seletasin siis, et väga on tõlkida vaja ja üldse, nii et kaasa mind ikka lubati, aga omale pidin pileti ostma. Kassast anti ka mingi paber, millega murdsin sisse järgmisest uksest (lindi alt ja läbi turvamehe), seal istusid pingi peal reas tülpinud nägudega, aga vormis, giidid. Tuli sealt üks. Täitsime seda paberit veelgi, andsime mõlemad allkirju. Maa alla minek siiski (130 meetrit), ikka vaja teada, kes, millal, kellega ja kus parajasti on. Tegelikult ikka väga jälgiti meid igal pool.
Maa all selgus järgmine viga – ma ei olnud programmi osas mingit kodutööd teinud. Selgus, et meil kõik ei saa poola inglise keelest aru ja peaks tõlkima. Meil sattus võrreldes teiste gruppidega veel väga vaikne giid ja ma ise olin kitsastes tunnelites grupi lõpus ning enamjaolt ei kuulnud midagi, seega ei saanud ka tõlkida. Tegin, palju sain ja nii me seal ruumist ruumi kolasime.
Kabel. Siin on kõik soolast.
Ühel hetkel helises maa all telefon. Võttis vastu keegi teine giid, aga otsiti eestlasi. Meie giid kukkus mingit nime hüüdma, õnneks grupp sai ise aru, keda otsiti. Selgus, et üks tüdruk oli oma koti maha jätnud. Õnneks olid tal seal kotis dokumendid sees, nii meid leiti. Tüdruk ise ei olnud veel oma koti kadumist avastanudki. Aga kott jõudis enne meid maa peale ja kui olin taas murdnud sisse sinna kuuti, kus giide jagati, sain koti ilusti kätte. Ega olime kahe tunni asemel kolm kaotanud ja jälle graafikust maas. Kõige lõpuks läks Slovakkias, natuke enne hotelli, buss katki. Loomulikult jäime hiljaks, aga kas ma hotelli helistasin, ei mäleta 😀
Õhtusöögilauas ütles bussijuht, et tema on bussiparkla kõrval näinud raudteejaama ja sinna tuleb pidevalt ronge. Äkki läheks Strbske Plesośse rongiga. Plaan oli seal vallutada üks mägi. Mina lähen grupiga sinna, poisid püüavad bussi kuhugi teenindusse saada. Lähen siis hotelli tüdrukult küsima, kuidas saaks Strbske Pleso. Tema: “Möh?” Püüan siis seda kohta paremini hääldada. “Aaa, Strbske Pleso!” Siit sai teada, et minu slovakkia keele hääldus on täiesti mööda.
Hotellitüdrukult sain tegelikult täiesti tõest infot, et otserong läheb iga täistund ja et pilet on umbes 3 raha. Õnneks oli grupil veel oma grupp, nii et sai info hommikusest minekust laiali jagada. See ei olnud ulmevara, umbes-täpselt kell 9. Öösel tegin siiski Slovakkia rongiliikluse kiirkursuse. Leidsin kõik äppid ja piletihinnad ilusti üles. Hing kohe rohkem rahul. Seiklemist ma ei karda, aga mul pole elades 35 inimest sabas olnud.
Kolmas päev
Bussijuhid said varahommikul bussi teenindusse jätta ja saime hommikusöögilauas jälle ilusti kokku. Töö käib. Grupp oli ka kõik üleval ja sai sappa võtta, rongijaama leidsime, piletid ostsime, rongi leidsime. Kõik tore ja nagu sujuks, aga tegelikkuses aeti kohe varsti rongist välja. Mulle lubati otserongi, grupile lubasin otserongi, eestlane ei lähe rongist välja. Küsin, mis värk selle Strbske Plesoga on, näidatakse eemale mingite busside peale. Küsivad teised ka, näidatakse ikka neid busse. Uus rahvas hakkab juba peale tulema. Lõpuks saame rahva rongist välja ja sinna busside juurde. Seal närvilised tädid üritavad meid kahte puupüsti täis bussi pressida, kolmandasse ei lase. Eestlane ei taha minna. Mingitel lastel juba nutt silmas, sõbranna kadunud, aga jube kiire on. Mingid eestlased olid siiski kolmandale bussile jaole saanud ja kutsuvad mind ka. Seal ruumi on. Nii sõidamegi välja kolmes erinevas bussis laiali. Laps leitakse õnneks kusagilt üles, olidki sõbrannadega erinevas bussis. Seisid seal nagu kilud karbis. Meie bussis oli isegi istekohti ja õhku. Oli endiselt harjumatult soe.
Tegelikkus oli see, et bussid ei läinud Strbske Plesosse, vaid sinna, kus raudtee jälle terve oli. Kui meie (kolmas) buss sinna jõudis, teatas grupp, et rong läks ära ja järgmine tuleb alles tunni pärast. Need kaks bussi toodi rongi peale ja kolmas buss oli rong. Sinna võeti peale need, kes tahtsid vahepeal maha minna ja võttis peale need, kes vahepealt peale tulid. Ees ootas tund kusagil Slovakkia teivasjaamas, kus mitte halligi pole teha. Mis te arvate, kas grupi motivatsioon langes? 😀
Aga eestlane on õpivõimeline. Nii kui seal seisev rong omal sildi välja pani ja uksed lahti tegi, lendas rahvas rongi ja sai enne uusi bussitäisi rahvast istuma. Strbske Plesos tegin järgmise vea. Vaatasin, et mööda üht rada võiks kenasti järve äärde saada, aga seal on ju mägine, midagi igale poole ei saa. Ikkagi väike tagasiminek tuli teha ja järve äärde me seekord ei saanudki.
Tõstuki leidsime, piletid sai kenasti. Siis selgus, et üks suur täisjõus mees kardab väga kõrgust, aga siiski oli nõus tõstuki peale tulema. Selline lahtine nelja inimese suusatõstuk. Alla ta tuli pärast jala.
Tõstukijaamas selgus, et kõik tippu tulla ei taha. Pidin leidma kähku mingi aja, mis ajaga me võiks üleval ära käia ja mis ajal uuesti kõik kokku saavad. Aitasin veel neil pilte teha, kes kindlasti kuhugi ei lähe ja lasin ka endast pildi teha ja hakkasin viimasena tippu minema. Küsisin kenasti kõigi käest, kes selg ees vastu tulid, kuidas neil läheb. Üks noor kurti, et tal on väga paha ja ta hakkab alla minema. Mõtlesin veel, et 2000 pole ju nii kõrge, et mäehaigeks jääda, aga hiljem kuulsin, et nad olid alles 10 minutit enne väljaminekut voodist välja aetud ja et nii mõnigi oli näost natuke liiga valge. Nojah siis.
Tippu me siiski selle lubatud ajaga peaaegu jõudsime. Ja kõik olid väga tublid, koos minuga käis tipus 17 inimest, enamik küll noored, aga nende reis oligi. Ilm oli väga ilus, vaated väga ilusad. Eufooriat oli siiski tunda, aga veel oli vaja saada tagasi Popradi.
Kui ma sinnani olin arvanud, et ma olen kiire taibuga tüdruk, siis tõstukiga alla jõudes tuli hetk, kus ma tundsin, et ma seda kohe mitte ei ole. Buss hakkas terveks saama ja bussijuhid ootasid kaarti, hotell oli vahepeal kusagilt minu telefoninumbri saanud ja tahtis õhtusöögi aega muuta, sest neil gruppe palju ja ma ei tea, miks just see aeg. Grupp tahtis ka teada, mis kell läheb rong ja mis kell jõuab. No mida kõigile öelda? Hotellile lubasin kell 18.00 söömas olla.
Rongijaama jõudsime. Seal selgus, et saba pikk. Rahvast enne mind ja peale mind. Kassatädi pole eriti kiire. Kui tuli minu kord, siis selgus, et mitte ka kiire taibuga. Me kassatädiga väga üksteist ei mõistnud. Tema pressis mulle ikka seda otserongi, mina tahtsin minna ümberistumisega ja kuhugi mujale. Lisaks ei olnud ta kindel, et mul ikka on nii palju lapsi ja nii palju vanu inimesi. Ausalt öeldes ma kõik oma õpilased valetasin lasteks, seal osa tõesti ei mahtunud enam lubatud piiridesse ja suurematele õpilastele soodustust ei olnud. Vahepeal küsis seljatagant üks mees, kas ma vene keelt räägin? Et ta tõlgib kassatädile. Vuristasin siis talle oma jutu vene keeles ette ja kassatädil lõid silmad särama. Te räägite vene keelt! No ja siis läks sinna kassasse veel aega, sest ta oleks mu peaaegu ära lapsendanud. Ja piletid ostsin ikkagi otserongile. Kui see oma Popradi sildi põlema pani, lendasid juba õppinud eestlased kohe peale. Saime küll istuma, aga enne rongi väljaminekut sai istuda ikka palju. Samas oli ka rahvast palju. Vahepeal hakkas rongi elektroonilisel tablool põlema silt, et rong täis, rohkem peale ei võeta ja minge järgmise rongiga. Vedas. See osa oleks võinud ka halvemini lõppeda. Igal juhul oli rong taas täis, peale eestlaste veel igasugu suurte kottidega higiseid matkajaid. Pärast bussijuht ütles, et ta unustas mulle ütlemata, et ta on alati ka palju rahvast näinud rongidest välja tulemas ja peale minemas. Naljavennad. Aga eks nali mind päästiski.
Õhtul oli veel programmi osas lastevanemate koosolek, sest õpetaja oli näinud kedagi rahulolematusest silmi pööritamas. Õnneks oli buss tõesti terveks saanud ja me saime järgmisesse päeva pressida ka täna ärajäänud asja.
Vahepeal olin bussijuhtidele hilisema õhtusöögi välja sebinud, ühe kaotatud pangakaardi kätte toimetanud ja klaasi veini joonud. Nii emotsiooniderohket päeva tihti ette ei tule. Õnneks ei olnud ka kordagi mõtet, et enam ei taha või homme enam ei tee.
Neljas päev
Ega hommikul jälle magada ei saanud. Olin vahepeal selgeks teinud, et koopasse saab sügisperioodil ainult 4 korda ja esimene trett on 9.30. Parklast koopa ukseni selline pooletunnine jalutuskäik, aga no mäes karastunud eestlane läheb kindlasti kiiremini. Ise kihutasin jällegi esimeste seas üles.
Kassaonu küsib, kas me kõik oleme siin? Ei ole. Teate, et kõik peavad 9.30 olema? Teame. Kas jõuavad? Jõuavad! Alles siis hakkasime piletitest rääkima.
Seekord oli muide giiditekst koopa kodulehel üleval. Padu kaitstud igatpidi, aga pilditõlke abil sain ikka natuke aimu, juhuks kui jälle tõlkida on vaja. Stalaktiitidest, stalagmiitidest ja stalagnaatidest ei tea ma eesti keeleski midagi.
Pildistada midagi ei tohi, näppida midagi ei tohi. Grupp ostis ühe pildistajapileti ja tegi pilti. Keegi sai pahandada, nagu oleks teinud pilti (motivatsiooni langus jälle) ja üldse olid grupis pooled slovakid ise.
Siis käisime kaubanduses, kuhu oli pandud suuri lootusi, aga kust tegelikult peale 2 tundi taheti ära minna ja ma olin ise enam-vähem viimane, kes bussi jõudis, sest tahtsin veel veini kaasa osta ja pidin kiiruga midagi rabama. Rabasin kaks 2-liitrist plastpudelit ja maksin selle eest natuke alla 6 euro. Sloveenia vein, aga no vägagi joodav.
Ujula
Kui te arvate, et sealt sai lihtsalt läbi, siis arvake uuesti. Kõigepealt läks kassas 15 minutit aega. Seal teenindajad üldiselt ongi aeglased. Me mõistsime üks-teist täielikult. Väitsin, et oleme koolilapsed j aõpetajad. Visati mingi kaust, kuhu kooli andmed kirja panna. Vahepeal hakkas tädi käepaelu lugema. Luges algatuseks 35 tükki pesukaussi, siis hakkas neid ühekaupa programmeerima. Lapsed said lihtsad, õpetajad võisid midagi paarist osta ka. Ja see kõik võttiski 15 minutit aega. Lõpuks visati mulle need paelad selle sama pesuakusiga üle leti.
Jagasin laiali, aga lõpuks jäi pihku kaks lapse oma. Keegi võttis midagi valesti. Üks mees, kes ei tahtnud baarist midagi ja siis mina saime lapse käepaelad. Aga lõpuks grupp lapsendas ka minu ja limpsisin ikka ka 2 koksi.
Siis selgus, et üks laps oma paela kaotanud. Õnneks oli ta targu pannud riided koos kellegagi ühte kappi, kes ei kaotanud midagi, seega riided sai kätte. Ise nad orgunnisid nii, et väljapääsu aia vahelt läks kaks korraga läbi ja nii see pael jäigi kuhugi basseini põhja. Muidu maksis kaotus 85 eurot. Vahepeal oli ka üks telefon kadunud, aga ka selle leidsime üles. Lõpp hea, kõik hea. Jälle.
Päevane kohustuslik programm läbi, läksin ise linna peale geopeitust mängima ja leidsin aarde üles ka. Hetk hiljem leidsin postkontori, kust oleks saanud postkaardi saata ja magneti ehk ka, aga see pandi just kinni. Oleks pidanud otse sinna minema. Nii mul polegi ei magnetit ega kaarti. No ja pilte tegin ka umbes 10, nii et on põhjust tagasi tulla.
Linnas tuli mingi tunne, et äkki ma ajasin õhtusöögi kellaaja sassi ja tulin hotelli tagasi. Ei olnud ajanud. Õhtul limpsisin bussijuhtide toas oma veini ja rääkisin vist kõik surnuks.
Viies päev
Hommikul algas kojusõit ja jälle kell 8 välja. Natuke enne selgus, et üks poiss on öösel jala välja väänanud ja et bussis pole peale kohustusliku esmaabikomplekti midagi. Hotellis pole ja mul ka pole. Õnneks polnud asi hull ja hotellis vähemalt jääd oli, nii et sai poisi bussi. Lisaks oli mingi rahvas jälle täiskasvanute poolt 10 minutit enne üles aetud ja need olid ka noorte kotid kokku pakkinud.
Natuke hiljem kirjutas hotell, et toa 201 kaart on andmata ja kui ma seda üles ei leia, siis saame trahvi. Olin hotelli ees küsinud, kas kõik on antud ja kas kõik on kaasas. Vaikus. Küsin bussis, mida 201 oma kaardist teab. Ikka vaikus ja nürid pilgud. Õnneks leiti kaart toa 201 voodi alt üles.
Auschwitz läks suvaliselt, siis sattusime ummikusse. Kohe rämedasse ummikusse. Jasna Cora kirikus oli jumalateenistus, rahvas laulis ja lõi risti ette ja mina ei julgenud sinna ette seda kuju vaatama minna. No ja enne olin unustanud ka rahvale öelda, et tõenäoliselt just nii meil läheb, aga vaatame niisama ilusat kirikut jne. Pettumus nii rahval kui mul, no kuidas saab nii loll olla. Põdesin veits, aga siis tuli pingelangus. Rohkem siin pole enam midagi, mida ma varem teinud ei ole.
Jasna Cora kirik.
Loomulikult jäime hotelli hiljaks. Jälle helistasin söögitädile. Kui me lõpuks kohale jõudsime, oli ta üsna tülpinud näoga. Samas oli neil seal toad juba ilusti ära jagatud ja visati pakk kaarte lihtsalt üle leti. Noored jagasid ise. Kusjuures kaart toa kohta, nii et poole väiksem võimalus kaotada.
Peale sööki tegime ikkagi veel tiiru Lomsa linnas. Tundus ilus. Mingis keldribaaris oli pidu. Rumm koolaga maksis 15 raha. Korra võttis mõtlikuks, aga siin ju teine raha. Tegelikult väga ok hind. Läksin siiski vara magama, sest lõpuks ei pea öösel midagi lugema või ette valmistama, saab magada.
Lomsa öine keskväljak
Kuues päev
Hommikul passisime klassijuhatajaga koos leti kõrval, et kõik kaardid ikka antud saaks. Jäime 5 minutit väljasõiduga hiljaks, aga kõik kaardid said antud. Oleme õpivõimelised. Bussis oli selle peale aplaus.
Hiljem ei juhtunud enam midagi. Sõitsime ja sõitsime ning jõudsime Eestisse täiesti normaalsel ajal. Buss proovis jõuda ja jõudis ka seitsmese Saaremaa praami peale. Mina tulin jälle Pärnus maha ja jõudsin veel läbi Tallinna samal õhtul 23 Hiiumaa praami peale ja öösel sealsesse koju. Adrenaliin on ikka hull asi. Oli ju selle peal 6 päeva töötatud. Arvasin, et küll hommikul magan, aga tegelikult olid 8 jälle silmad lahti. Ei tule sealt nii kergesti maha. Ära väsisin tunduvalt hiljem.
Lõppsõna
Hull nädal oli. Iga päev tegin järjest asju, mida ma elades varem teinud ei olnud, aga sul ei ole muud valikut kui ära teha. Meeletult intensiivne töö, kogu aeg peab mõistus erk ja terav olema. Jälgid gruppi, mõtled, mis järgmiseks, kui bussi uksed lahti lähevad, vaatad kiiresti, kuhu suunas joosta. Kui üksi on sul kaks hetke rohkem aega, siis grupiga sul seda pole. Graafik oli muidugi tihe ja kogu aeg oli tempo peal ka. Aga mulle tohutult tohutult meeldis.
Mis ma teeks teistmoodi? Kõike nämmutaks rohkem ja uuesti ning uuesti. Jutud on teisel korral juba kindlasti soravamad, selle pärast ma ikka veel ei muretse. Juhtus palju ja kõik sai lahendatud. Ma ei arvanud ka kordagi, et ma ei saa hakkama. Keeli ma enda teada ei oska, aga see pole üldse probleem. Oluline on julge pealehakkamine. Kui ka kõik oli megahalb, siis ma ise olen hea inimeste tundja ja sellega suudan palju positiivseks pöörata.
Kas sõidan veel, ma ei tea. Hetkel ei sõltu see tõenäoliselt minust. Hetkel ma läksin hoopis kooli giidiks õppima, aga see on juba hoopis teine lugu.
Kui sul on 50 aastat vana maja, siis on siin ka kõik ehituseks kasutatud materjalid ja oskused 50 aastat vanad ja ikka juhtub. Eriti juhtub, kui mina olen suvel siin ja kasutan kõike rohkem, kui tavaliselt. Kui sul ei ole Hiiumaal armukest või head mees-sõpra, siis tuleb ka kõigi juhtunud asjadega ise hakkama saada. Te ei kujuta ette, mida üks hiiu naine oskama ja tegema peab!
Tagantjärele tarkusena oli seda, et juhtuma hakkab, aru saada juba varem, aga et nii hullusti. Ühesõnaga ühel kaunil päeval käisin metsas ja tassisin koju üle kahe kilo kukeseeni. Kuna õhtuks lubas vihma, siis oli ka plaanis letcho ehk rohkem pliidi ääres passimist. Läbi ussisellesammuse sai pliidi alla tuli tehtud, sest suvel ja veel eriti lääne tuulega on see keeruline. Vaja oleks korsten remontida ja mingi tuulekaitse sinna peale panna, aga mina ei oska. Letcho juba podises, aga kukeseeni pestes vesi enam köögikraanikausist alla ei läinud.
Äkki haisulukk umbes? Kõik lahti, kõik puhtaks, kokku tagasi, ei midagi. Uuesti lahti. Kanalisatsioon siin kõik malmtorud, jämedad ja mõnusalt roostes, nii et neid enam lahti ei saa. Panin sinna auku hapet, aga lasin liiga vähe seista. Jälle süsteem kokku tagasi. Vesi liikus, aga väga vähe.
Issi lemmikvõte on voolik torusse, toru ümber kalts ja nii teha veesurvet. Mõeldud-tehtud. Vedasin pumbamajast otse vooliku, laps telefoniga kraani juurde ja tuld. Vesi voolas kööki, no ei ole minu kalts veekindel. Mitu korda voolas. Siis keelas minu ema eksperimendi ära. Aga, kui enne veel vesi natuke liikus, siis sellest hetkest pole enam sentimeetritki liikunud.
Sai hakatud otsima vahendeid, millega sorkida. Ma olen ometi tehnikateaduste magistrikraadiga ja alati lahendustele orienteeritud, seega ei saa asja lihtsalt nii jätta. Selgus, et toru läheb kõigepealt nii 75 cm otse alla ja siis keerab kuhugi. Toppisin sinna auku vist kõik kodus olevad sobivad asjad – puuoks (eriti blond), alumiinumtraat, mis läks katki ja mille jupp tuli sealt augu põhjast välja õngitseda (muide edukalt), igasugu muud traadid, kaasa arvatud traat, mis käib aiavõrgu peal ja mida mitte mingil juhul ei tohtindu puutuda, valge sentimeetrise läbimõõduga elektrikaabel, roheline kastmisvoolik, tross, millega oli plaan lastele ahviraudtee ehitada – mitte miski ei keeranud augu põhjast sinna torusse. Lõpuks sain naabrimehe käest spets torutrossi, mida saab keerutades torusse ajada, aga seegi ei läinud kuhugi.
Süsteem selline, et toru jookseb vannitoa kogumisaugust õue kaevu ja kusagil liitub sellega siis see köögitoru. Ema oli kindel, et see pikk toru umbes, aga vannitoast voolab vesi ära. Ometi pidin solgiaugu tühjaks pumpama, sinna sisse ronima ja mingi 10-meetrise traadi vannituppa välja suruma. Viis korda jutti. Siis uskus ka ema, et see toru ei ole umbes. Enne ükski veekatse vannitoast teda ei veennud.
Ja siis sai veel kõikide nende traatide ja trossidega otsitud auku vannitoa poolt, aga see on nii lollisti leiutatud, et no ei leidnud.
Vahepeal käisin 40 km sutsti ka poes ja tõin kaks pudelit Torusiili, millest osa sortsutasin auku. Hommikuks ei olnud veetase sentimeetritki langenud. Siis leiutasin kastmisvooliku jupi, mille pistad auku, paned pöidla augu ette ja tõstad nii portsu kaupa toru tühjaks (kes tahab, võib seda kokteilikõrrega proovida). No et äkki eelmine lahus oli liiga lahja. Uus Torusiil auku (seekord läks juba pudel) ja 24 tundi hiljem ikka ei sentimeetritki muutust.
Siis hakkasin abi otsima. Mingi ettevõte, millest ema unistas, ei võtnud terve päeva jooksul oma lauatelefoni ega vastanud ka päringukirjale. Hiiumaa FB-grupis visati ainult nalja või viis antud telefoninumber näiteks Tartu torumehe juurde, kes ei tahtnud Hiiumaale tulla. Ega kodulehti ega FB ei ole ja telefoninumbri saad siin ka nii, et pead teadma kedagi, kes teab kedagi või siis peab keegi sind nii palju usaldama, et annab numbri. Õhtuks olin õnneks kellegi jaoks piisavalt usaldusväärne ja sain õige numbri. Maja mul tüüp-projekt. Mees oli seda enne näinud ja teadis ilusti, mida minult küsida. Minul kõik asjad juba proovitud ja oskan vastata ja teha. Tuli välja, et sinna torusse, kuhu mul vaja, ei olegi võimalik kuidagi ligi pääseda. Ei ole mine loll ja pole vaja kellelgi teisel proovima ka tulla. Soovitas kõige kangemat toruvahendit hankida (jälle 80 km sõitu). Imen enne jälle toru kuivaks, vahend auku, kalts peale, et see sealt välja ei lenda ja kui see ka ei aita, tuleb põrand üles võtta.
Niisiis hommikul Kärdlasse, auk tühjaks, vahend auku. …. Liiga vara valasin vee peale. Ei midagi. Auk tühjaks, uus vahend auku, hommikuni seisma. Ei midagi. Imesin tühjaks, kuum vesi peale. Mullitas. Kui enam ei mullitanud, siis auk tühjaks ja viimane vahend peale. Üle 24 tunni jälle möödas.
Siin jäi suvel jutt pooleli. Aga käisin veel Kärdlas, tõin veel 2 pudelit Flow-d. Hullasin-möllasin ja siis oli aeg Tallinna kolida. Toru jäigi umbe. Mõtlesin nädala, mõtlesin kaks ja mõtlesin välja, et läbi seina tuleb auk teha ja uus toru vannitoa auku ühendada, sealt ju voolab. Nii on meil ajutine lahendus ja eks suvel hakkab siis põrandat üles võtma.
“There are too many confusing things present. Things I know. Thoughts I have. Sarcasm. Things I think I ought to be doing and places I ought to be going. Always other places.”
Nelikümmend 