Puhkus

Puhkus läheb toredasti. Neljapäeval sai torm otsa ja lasti ka riffile kalu vaatama. Ja reedel sai ka. Aasta varem sai ka kahel korral, nii et eesmärk on täidetud. Lapsed on ka natuke julgemad, mis annab lootust, et kunagi edaspidi võiks ka paketiga kuhugi kaugemale snorgeldama/sukelduma minna.

Seekord käisime raha eest ainult kõrbes, aga sellest tuleb kunagi eraldi jutt. Mul piltide jaoks seekord isegi peegelkaamera kaasas.

Puhata veel kaks päeva ja siis tuleb taas kõigil asjalikuks hakata. Ja raha koguma hakata 😁

Egiptusesse

Algatuseks avastasin, et olin broneerinid vale hotelli. Siin on 4 sama grupi hotelli ja nimed erinevad vaid ühe sõna võrra. Miks ma küll nii loll olin ja ei kontrollinud??? Ma tahtsin mere äärde ja sain põllu peale. Hea on ainult see, et ma oma vea kodus avastasin. Muidu oleks keeldunud bussist välja minemast 😀

Nüüd siis tuleb lasta elul end üllatada. Elevus puhkuse ees on asendunud pettumusega. Viientärni asemel neli, kalade asemel kõrb ja sooja lubab ka 17-19 kraadi. Hea on see, et neid kalu saab ikka vaatama minna, aga see on natuke pikem jalutuskäik.

Lisaks, SmartLynxi lennuk on ikka kuradi kitsas. Õnneks 4,5 tundi ei ole just kõige pikem lend.

Puhkus paistab

Olen elevil nagu laps ja tahaks kohe istuda lennuki peale ja puhusele sõita. Siiski juhtub see alles esmaspäeva öösel.

Kui ma eelmisel aastal veel teisel puhkusepäeval arvasin, et ei iil enam, siis pärast oldi mälestused ikka nii head, et suvel ostsin uue paketi. Täpselt samasse kohta ja aeg on ka sama. Plussiks see, et nädalasel puhkusel ju esimesed paar päeva ei tea, mis värk on ja elad sisse, hiljem on aga juba stress, et kohe tuleb koju tagasi minna, siis samas kohas saab puhkama hakata kohe. Natuke muidugi huvitab, kas aastaga midagi arenenud ka on.

Peale puhkamise muud teha ei kavatse, kui minna Sinaistariga kõrbe ja ehk SOHOsse shoppama. Viimane on lähedal, aga jala sinna tõenäoliselt ikkagi minna ei lubata. (Aga isegi taksohinnad on teada, nii et las siis minna).

Halb on see, et kuigi praegu (kell 11 hommikul) on Sharmis 24 kraadi, siis homsest on stabiilselt 21. Nats jahe või nii. Ei tea, kas on tuuline või milles asi.

Teiselt poole olen mina taas pere kõige nõrgem lüli ehk mingi taud piirab. Täna on ainuke päev, mil nädalas,  mil mõlemad lapsed lähevad 8.15 ära ja mina kasutasin vaikust töötegemise asemel magamiseks. Hetkel ei saagi aru, kas pea on uimane ülemagamisest või on mingi taud tulemas. Aasta tagasi ma läksin siit nohuga ja seal läks asi ainult hullemaks. Sellist asja enam korrata ei tahaks.

Nii, vaatasin Yr.no ka. Ongi tuuline ja see lubab üldse kõigest 19, nii et elame-näeme. Lainega ei lubata kalavaatlusele ka. Püüan mitte ette stressata. Ja mitte haigeks jääda.

Tapeet

Meil on ju see igikestev remont. Eile panime terve päeva lastetoas tapeeti. Hämmastav, et mingi pisikese toa peale kulub terve päev, aga vahepeal käisime ka tapeeti juurde toomas, sest keegi nutikas oli vajaduse valesti arvestanud ja terve rull jäi puudu. Õnneks see vahepeal otsa ei olnud saanud, sai kohe edasi minna.

Me võiks täiesti tapeetimise firma teha, sest me ei lähe selle töö käigus omavahel riidu. Üldiselt on see vist asi, mida abikaasad koos teha ei saa. Või? Eelmise elukaslasega tapeetisime päris mitu tuba ära no ja … lahus me oleme. Ja vennaga sai kunagi vanematekodus remonti tehtud. Sama tapeet on siiani seinas, sest keegi pole seda tööd uuesti millegipärast ette tahtnud võtta.

Aga värskelt remonditu tuba on nii ilus. Jah, aeg läheb tohutult ning raha omajagu, aga tuleb vist oma visiooni laiendada. Et töö otsa ei saaks. Paar järgmist on igal juhul juba paigas.

Kuidas sul tapeetimisega suhe on?

Minu nädal

Mul ju sissetulekut sel aastal ei ole, seega tuleb käia taarat korjamas. Nali naljaks, aga eile ringi liikudes jäi tee ääres silma 7 ühikut. Kuna ma kunagi minnes selliseid asju kotti ei toppi, siis oma kohale need jäid. Tagasi tulin ju teisi teid mööda.

Täna poodi minnes 4 ühikut ikka tee ääres alles. Ostsin vähe asju, et kotis ikka ruumi oleks, tulin jala koju tagasi (ma täis kotiga vahel eelistan ka bussi) aga tee ääres taarat enam ei olnudki. Et just sel hetkel pidi neid kellelgi rohkem vaja olema 😀

Xxxx

Meie tšintšiljal oli juba suvel hambaprobleem. Kuidas avastasin? Hakkas imelikult käituma ja läks tigedaks. No siis guugeldasin ja viisin arsti juurde. Lõigati hambad lühemaks ja elu läks edasi, aga mitte vanaviisi. Selge see, ikka hambaprobleem. Närilistel ju hambad kogu aeg kasvavad ja kui nad ei näri, siis ongi jama jälle majas. Vaja operatsioonile viia. Ikka väga tükk aega kaalusin, kas on vaja ja mida  oleks targem teha. Ja sel nädalal muutusin lahkeks ning viisin loomakese operatsioonile. Hoiatati, et sellised pisiloomad taluvad narkoosi halvasti, lisaks loom juba vana ka ning keegi ei tea, mis tal veel häda võib olla. Ühesõnaga äkki ei ärkagi enam üles. Rääkisime juba lastega läbi, et selline lugu ja järgmisena võtame kiisupoja ja. Kõigile mõte meeldis.

Õhtul järele minnes selgus, et visa loom ja silm juba lahti. Küsiti 133 eurot ja kästi 1,5 kuu pärast tagasi tulla. Hakkan siis nüüd taas elu üle järele mõtlema ja kiisupojast tuleb esialgu suu puhtaks pühkida 😀

Xxxx

Esmaspäeval käisin lapsega silmaarsti juures. Ma ei tea, kas me oleme sattunud nüüd eriti hea või eriti halva arsti juurde, aga me oleme vahelduva eduga käinud seal juba aastaid. Mõnikord kuue kuu tagant, vahel 3. Nüüd pandi tilka, mis tähendas, et polikliinikus tuli üle tunni veeta, aga sellistes kohtades pole teada,  mis taude jagatakse. Garderoobitädid olid igal juhul juba maskidega. Lisaks selgus, et mitte midagi pole muutunud. Saime kuu aja pärast uue aja ja lootuse kangemad prillid saada. Ei teagi nüüd, kas nutta või naerda.

Põnev lugemine

Nagu arvata oli, on koolialgus alanud vaevaliselt. Minu omad lihtsalt ei suuda tulla toime režiimimuutusega ja siis peab kogu pere tujusid taluma.

Siit sujuvalt poolelioleva raamatu juurde. Väidetavalt on igal neljandal 40-50-aastasel naisel depressioon, olles sellega kõige rohkem depressioonis olev vanusegrupp. Samas räägib raamat, et emotsioonid tuleb välja elada (nagu seda lapsed teevad), mitte endasse peita. Ja mida õpetavad kõik lastekasvatusraamatud? Jää rahulikuks, kui lähed närvi, siis mõtle, miks sa lähed närvi ja muuda seda. Tee teraapiat ja ära edaspidi enam mine närvi. Ära sa jumala eest nuta, ei vannitoas ega ammugi mitte avalikult jne. No ja nii see depressioon tulebki, sest selleks vanuseks on juba oma emotsioone piisavalt alla surutud. Muidugi lihtsalt minu meelevaldne järeldus.

Lisaks hakkasin eile mõtlema, millal minu emotsioonid ära kadusid. Ma isegi südamest naeran väga harva. See ongi juhtunud hiilivalt peale laste sündi, nüüdseks siis 11 aasta jooksul.  Kusjuures ma ei ole suutnud tuvastada,  mis nipiga me neid emotsioone blokeerin. Võimalik, et vahetan kõik süütunde vastu, sest selle vahetuse ma tuvastasin. nii et minu teoorial võib tõepõhi all olla küll. Nii põnev.

Aga eile tegin tööd ja raamatut lugeda ei jõudnudki.

Aa, see põnev raamat on:

Valgus tunneli lõpus. Üllatavad tõdemused depressiooni kohta ja kuidas end alatiseks selle haardest vabastada.

Mõni sõna depressioonist

28.12 sain raamatukogust meili, et tarvikute tähtaeg üle. Kusjuures üks oli selleks ajaks isegi loetud, aga no ei olnud see tähtaeg meeles. Minna sain alles nädal hiljem, maksin nende eest taas viivist. Aga kõige hullem, et jätsin raamatud sinna, aga asemele ei võtnud midagi. Tuli taas Ellu raamatukokku minna.

Silma jäi mingi depressioonist rääkiv raamat. Algus tundub paljulubav, sest olen juba teada saanud, et enamikul inimestel on kogu elu depressioon, jamaks kisub ainult siis, kui tegi on sügava depressiooniga.

Depressiooni rohtudega ravida ei saa. Jah, nad panevad sind ennast paremini tundma, aga ei ravi. Nende rohke väljakirjutamine on ainult suur äri.

Ühelt poolt põnev, teiselt poolt olen mina ka tõenäoliselt põdenud depressiooni kogu elu. Ei mäletagi väga hetki, mil ma olen olnud tõeliselt õnnelik. Pigem on kogu aeg halb.

Mõned hetked, mis meenuvad:

  • Lõpetasin magistri, sest see oli töö kõrvalt tõeline hädaorg. Seda enam, et uurimustöö tulemus oli negatiivne. Palju lihtsam on kirjutada tööd „tuli mõte, katsetasin, sain tulemuse“ kui tulemuseta tööd. Teadusele kasuks ikka, et keegi rohkem ei prooviks, aga sina pead ära põhjendama, miks nii ei saanud. Ma ei tea, miks ma alla ei andnud. Olin akadeemilisel, olin tõendiga, et tervis ei luba koolis käia ja lõpuks tegin ikka mingid ained + lõputöö oma raha eest. Päris suur raha oli. Kuna ma erialast tööd ei saanud, siis kasu ei midagi ja praegu pööritavad kõik silmi, kui kuulevad, et minusugusel mõttetul tibil on tegelikult tehnikateaduste magistri kraad. Lihtsalt meelelahutuslik efekt, aga tol hetkel olin õnnelik küll.
  • Esimese lapsega rase olles. Sinna aega jäi ka oma kodu ostmine ja abiellumine. Kõik tundus nii ilus ja põnev. Polnud mingit ettekujutust, milline hädaorg see laste kasvatamine tegelikult on.
  • Kui olin juba kahe lapsega mõnda aega magamata olnud, siis sain minna kaheks nädalaks Marokosse matkama. Sul on soe, sul on füüsiline tegevus ja ainuke kohustus kätte antud toiduainetest toit valmistada ja sedagi mitte iga päev, sest olime toimkonnas kordamööda. Energiad liikusid ja ma tundsin ennast tõeliselt elavana. Täielik puhkus, mida pole ei enne ega pärast rohkem olnud.
  • Kui minu esimene Matkamess (2017) läbi sai. Olin väga väsinud, aga õnnelik. Ma ei tea, kas keegi üldse uskus, et ma selle tehtud saan? Õlale pole küll siiani keegi peale mu enda patsutanud.

Ja kõik ülejäänud hetked on meelde jäänud pigem halbadena. Ma ei ole kunagi teinud tööd, mis mulle väga on meeldinud. Ööklubid olid lihtsalt töö, et ülikoolis saaks käia. mingit vanematepoolset ülalpidamist mul ei olnud. Kohtueksperdi töö oli tore, aga naiskollektiivi omavahelised suhted ajasid hauda ja nii ma sinna ussipessa ühel hetkel enam ei läinudki. Vahvaid kolleege oli, aga nad olid ka juba uutele jahimaadele läinud.

EMLis on kogu aeg olnud kõike liiga vähe, liiga aeglaselt, liiga valesti ehk ainult halvasti. Mingit kollektiivset töövõitude üle rõõmustamist ei ole kolme aasta jooksul meelde jäänud.  Kuna ma ei toonud õnne õuele, siis sel aastal taas raha ka ei saa. Kuna vaim oli valmis peale kolme aastat mitte jätkama, aga juhtus nii, et kuna uusi lolle ei leitud, siis peame kõik veel pool aastat edasi olema,  aga mitte mingit motivatsiooni ei ole. Pigem vastupidi. Mõte sellest, mida kõike tegema peab, tekitab ebameeldivat ja mulle võõrast ärevust. Kas inimesed saavadki sellest ärevushäire, et peavad kogu aeg tegema asju, mida nad ei taha?

Lapsed võtavad tohutult energiat ja kallistama, kiitma või nunnutama ei tule. Pigem vastupidi. „Loll oled!“, „Ole vait!“, „Ma ei söö seda rõvedat toitu“ või miks ei ole tehtud seda teist ja kolmandat, on igapäevased. 100% minu kasvatamatus, aga ma ei ole osanud paremini. Ja kõik see jama on kestnud juba 11 aastat 😀

Isa on ammu ammu alkohoolik ja millegipärast saab ikka veel hullemaks minna. Ema on raske puudega ehk kohe-kohe ei saa omadega enam ise hakkama.

Rõõmsaks ei tee ka kohv ega alko. Hakkab paha, kui juua rohkem kui kruus kohvi päevas ja vein teeb rõõmsaks küll, aga seda alles hetkel, kui juba on tegelikult üle piiri joodud (hommikul või suisa kohe paha jne). Kaks klaasi veini üldjuhul veel pead sumisema ei võta. Seega võiks ka mõlemastvabalt loobuda.

Raamatu valisin ka seepärast, et päris-päris viimasel ajal ei satu ma enam vaimustusse asjadest, mis mulle varem on meeldinud ja see teeb murelikuks. Vanadus?

Näiteks laupäeval käisin Spordiaasta tähtede galal ja selle asemel, et pärast koju minna, lasin ma ennast afterprtyle vedada. Kõik noored ju läksid.  Ainult et Singer  Vinger ei tundunud mulle lähedalt vaadatuna üldse nii äge, kui ta 30 aastat tagasi oli ja lisaks oli muusika nii vali, et omavahel rääkida niikuinii ei saanud ja kõrvakuulmine oli veel pool pühapäeva ära. Lisaks tundsin ma esimest korda ennast seal üritusel mitte ilusa, vaid tõeliselt paksuna. Ma saan juba täitsa aru, miks inimesed nädal enne pidulikku üritust midagi ei söö.

Aga raamatut loen edasi, sest tahan teada, mis tarkuseterasid sealt veel välja koorub. Lubati igal juhul, et õnn hakkab kestma 😀