Taas linna

Suvi läbi ja aeg oma kodinad linna kolida. Ongi veel vaid üks päev jäänud. Ühelt poolt kurb, aga teiselt poolt tahaks juba kastmisele ja köögiviljakasvatusele lisaks midagi veel teha. Riiul hoidiseid täis nagu ei iial varem, aga kes sellest hoolib?

Ega mingit rabavat plaani ei ole. Isegi kooli minemise magasin jälle maha. Ei tea ikka veel päris hästi, kas  tahaks mingit veebidisaini, graafilist disaini, operaatoriks või hoopis keeletoimetamist juurde õppida. Mitte et üks teist välistaks. Nüüdseks on siis järele jäänud ainult raha eest kohad ja ma vahin neid. Tõenäoliselt jääb taaskord minemata. Ma lihtsalt ei usu, et makstes 1000 või 3500 eurot mu väärtus maailma jaoks muutub. Ainult uusi tutvusi ehk saab. Aga sotsiaalse suhtlemise jaoks olen ma tõenäoliselt suvega liiga ära mandunud.

Ah, suvel, kui igal ajal arvuti taga ei passi ja andmesidemaht on piiratud, siis ei jõuagi õigel ajal avaldusi esitada. Mitte ainult endal, vaid ka lastel. Praeguseks neilgi juba kohad täis ja registreerin ootenimekirja. Ma ei saa aru, kuidas saab ennast kuhugi kirja panna, kui tunniplaanigi ei tea, aga näe saab. Ei tea teisedki ja kui teada saavad, siis loobivad, aga igaks juhuks ikka igale poole kirja. Näiteks Audentesesse kergejõustikusse pole veel Nooremat püüdnud panna, aga tunniplaan saadeti ja registreerimine avati juba mais, kui eelmine hooaeg polnud veel läbigi. Aga noh, meil siin Nõmme kergejõustikuklubi ka, kuigi Audentes meeldib mulle rohkem.

Niisiis alustame 1. septembril uut hooaega, kus midagi ei olegi nii väga uus. #aastaema

 

 

Uus või kasutatud?

Sattusin jälle  kogumispäevikut lugema ja tule taevas appi. Teemaks lasteaiariided. Näiteks kombe peab olema uus ja kvaliteetne, sest muidu on lapsel külm ja paha. Ja kasutatu võrdub kohe halb ja paha.

Mina arvan, et kõik algab suhtumisest. Ma ei usu, et paljudel kasutatud üleriiete mahategijatel üldse mingit isiklikku kogemust on. Algusest peale on suhtumine, et kasutatud on paha. Aga palju maksavad praegu popid ja igal teisel lapsel seljas olevad Didriksonsid? Kogumispäevik, my ass.

Mis te arvate, kuidas ma olen saanud juba 10 aastat kodus vegeteerida? Ma lihtsalt olen tohutult osav rahadega majandaja. Ja uusi kombesid ei ole vist kunagi ostnud (päris pead ei saa anda, sest äkki mõni Huppa ikkagi oli). Aga lapsed mul ongi Huppade, Reimade ja Jonthanide peal suureks kasvanud. Kallis oli Pop ja Didriksoni siis veel Eestis ei teatudki. Nii et kogemus olemas ja võin julgelt öelda, et neil ei ole häda midagi ja raha jääb kogumiseks alles.

Tervisega pole neil kunagi suuri probleeme olnud. Haiglas pole me kunagi olnud ja Vanem on vist kaks korda elus AB saanud ning Noorem ei kordagi. Perearst ikka noogutas tunnustavalt, kui kooliks tervisetõendit käisin võtmas, et nii terved lapsed. Ja ei ole „valged, nagu kartulidud“, aga see pole hetkel teema. Või nii palju on, et väljas olime lasteaia ajal ka õhtuti ja nädalavahetuseti, seega võrreldes keskmisega ikka palju.

Teine asi on staatusest tulenev nõue. Kord sõbranna kurtis, et algklassi lapsel peavad olema kindla firma riided. Et vaata, kus ma elan. Ei tema taha, et laps tuleb nuttes koju, sest teised narrisid. Kus teab algklasside laps firmasid. Nende jaoks on jope jope. See on ikka vanemate selgeks õpetatud, et sellise nime või märgiga on ilusam või kallim. Kusjuures kõik need ostjad pole kaugeltki rikkad, aga tuleb rihma pingutada ja väline vastavalt soovitud staatusele paika saada.

Masendav. Loen just Tiit Pruuli minu-sarja raamatut ja tema ütleb  „lambad“. Tõesti on kõik kohad viimasel ajal „lambaid“ täis. A, tänapäeva inimene ei tea lammastest ka midagi. Lammas on karjaloom, üks teeb midagi ees ja teised mõtlemata järgi.

Tegelikult ei ole teiste rahakulutamine üldse minu probleem. Lastele aga narrimise õpetamine on küll paha-paha.

Põud

Kui ma vahepeal juba peaaegu rõõmsaks muutusin, siis täna läks jälle tuju kehvaks. Kui inimesed mandril ja isegi poolel Saaremal toovad metsast ämbriga kukeseeni ja ka muid seeni koju, siis meie metsas on isegi kilpjalad (sõnajalad) kollased ja krussis. Mustikas on kuivanud ja seentest pole haisugi. Juba neljas põuasuvi järjest. Sooja pole, aga vihma ka mitte. Isegi sel nädalal on sadanud kaks korda: ühel öösel natuke ja eile hommikul üks padukahoog. Täna on küll pilves, aga eile oli täiesti ilus rannailm.

Juba neljandat aastat ei ole head saaki ega lilleilu. Kõik õitseb nii kiiresti ära ja on nii kidur, nii kidur. Kastmisega jõuab asju elus hoida, aga mitte kuidagi ilusaks kasvatada. Näiteks eks kevadel selgub, palju näiteks maasikataimi välja läks. Hetkel on küll taimede vahel augud sees ja ega pole peale saagi koristamist enam kastnud ka. Lihtsalt polnud prioriteet 😀

Kliima on ikka kõvas muutumises.

Vot sellised lood.

Bari

Mingis täiesti totaalses meeltesegaduses ostsin ära piletid Barisse (Itaalia). Määravaks sai otselend Riiast. Peaaegu sama skeem, nagu paar aastat tagasi, kui perega Itaalias käisime – Tallinnast Stansteadi, kus tuleb seekord 5 tundi aega parajaks teha ja tagasi otse Riiga (jõuab 19.30), kust õhtul enam vist bussi ei tule. Piletihind on ka sama, kui tookord käies ehk siis soodne. Riiast oleks ka Barisse saanud. Rahas väga kokku ei hoiaks (maks 10 eurot, kui üldse, oleneb,  mis hinnaga bussipileti Riiga saaks), küll oleks juba kell 15 kohal, seega ajas hoiaks. Aga mis tehtud, see tehtud.

Ainult, et algne idee oli lihtsalt sünnipäevaks kuhugi suurlinna sõita ja seal pole üle 3-4 päeva midagi teha. Itaalias aga tahaks teha väljasõite ja nüüd juba kahetsen, et kohapeal ole ainult 3 ööd. Tegevust leiaks vähemalt nädalaks 😀

Korra jõudsin juba ka hinda põdeda. Ikkagi päris suure summa kulutan väga lühikese ajaga ära, siis aga tuli päevakorda oma lapse sünnipäeva pidamine, mis on juba septembri algul ja mängutuba + muu meelelahutus + toit, ning kolme tunniga on võimalik 200 eurot ära kulutada nii kui niuhti. Selle kõrval on minu sünnipäeva kink suisa soodne.

Nüüd siis olen põnevil. Kindlasti söön mereande, kui nii hilja veel saab, joon Proseccot, püüan ujuda ja käin Alberobellos trulle vaatamas ära. See on küll ammune unistus olnud. On, mida oodata ja elul jälle mõte sees 😀

42

Ma olen sel aastal otsustanud, et ma oma sünnipäeva ei pea, vaid olen sel päeval kusagil reisil. Hetkel on tunne, et üksi, sest tahaks veel sellist vormi proovida, aga ei välista, et avalikustan plaani ja kes soovib, see ühineb.

Seega olen ka ammu hoidnud pakkumistel silma peal. Midagi kindlat ei otsi, vaid olen otsustanud lasta ennast üllatada. Tulemus on see, et pileteid ei ole. Ega ma iga päev ei ole jälginud ka, aga olen sees paljude lennufirmade uudiskirjades ja mingeid kampaaniaid küll silma pole hakanud.

Siiski-siiski. Ükspäev oli AirBaltic´ul kampaania, millega sai 89 euro eest Pariisi ja tagasi. Panin pileti korvi, ei maksnud summat, mis oleks taganud sama hinna veel 48 tunniks ja läksin Kärdlasse. Tagasi jõudes oli kampaania läbi ja hind 100 eurot kallim. Seega ma Pariisi siiski ei pidanud minema.

  1. Madeira fotomatk – natuke liiga vara ja natuke liiga kallis, aga oleks äge
  2. Masuuria linnad, või üldse paar Poola linna
  3. Itaalia linnad
  4. Krakow ja Zakopane.
  5. London
  6. Kiiev

No ja kõige lõpuks tahaks sportlandi kampaaniaga Boliiviasse saada, aga sinna gruppi pääsemine oleks küll ulme valdkonnast.

Ühesõnaga, kui on ideid, kus olla 10.10, siis olen üks suur kõrv.

August

Hetkel on mind suvi ära tüüdanud ja tahaks juba midagi muud teha. Peab välja mõtlema, mida või kus teha.

Poola tripiga tegime vale valiku. Kusjuures varem näitas, et eelmine nädal on veel külm ja siis läheb soojemaks, aga juhtus kuidagi kiiremini ja ümber ei suutnud ka ennast organiseerida. Nii olime kuuma nädala Eestist ära, kus ei olnud kuum ja nüüd passime Hiiumaal ja õues on stabiilselt 16 kraadi sooja täna öösel oli isegi 7,8). Issil veel puhkus, ei saagi rannas lebada ja meres ujuda ning sellest on kahju. Kontoriinimesele kulub päike igal ajal väga ära. No ja ega isegi üleliia pole lebanud ja ujunud.

Kuumaga kuivasid näiteks osad kurgitaimed ära ja kurgid kasvasid üle ja kui juba üle, siis on taimel signaal, et aitab küll ja pood kinni. Muidugi praegu on nii külm, et kurk niikuinii ei kasva, nii et tundub, et sellest võib sel aastal suu puhtaks pühkida. Ka suvikõrvits kasvas hiigelsuureks, seega hetkel noori ei ole, aga suured marineerin ära nagu tavalised kõrvitsad. Tavalisi pole hetkel veel ühtegi, seega ka neist võib suu puhtaks pühkida.

Sama on tomatiga. Kui 2 nädalat tagasi tundus, et kohe hakkab hullult tomatit saama, siis tegelikkuses on mu joodikust isa, kes joob esimese kolme nädalaga oma pensioni maha ja siis viimase nädala pätsab, kust saab, kasvuhoones laastamistööd teinud, sest tomat on talle kogu aeg maitsenud. Kas ta neid ka vahepeal kastis, võib ise arvata. Aga vahet pole, kasvuhoones on lehemädanik sees ja mingeid uusi tomateid enam peale ei tule. Kuu lõpuks saab kõik ära koristada.

Ühesõnaga aiatööd ja hoidistamist nagu väga polegi. Kui sadama hakkab, algab saagikoristus –  küüslauk ja sibul tuleb üles võtta. Mahla sel aastal väga ei auruta, sest eelmistki veel alles. Olen kõik õpetanud vett jooma ja nii mahla ei kulugi.

Suppe on ka veel eelmisest aastast järel. Kaks portsu borši võiks keeta, aga sellega on aega. Porgand veel peenike. Metsas seeni ei ole, aga vaarikat-põldmarja siiski saaks korjata. Seega polegi nagu enam midagi tarka teha – tööd pole ja suvitada ka ei saa.

Taas mõtetekogumise aeg?