Ole ettevaatlik, kuhu mõtte suunad

Paar tähelepanekut sellest, kuhu sa oma mõtted suunad, see asi juhtub.

Kõigepealt alles küsisin siin blogis, kust tulevad väljakutsed? Ja nüüdseks ongi üks väljakutse käes. Mille eest makstakse isegi raha. Täiesti ise leidis üles. Aasta lõpuni palju paberitööd, uusi tegemisi ja uusi tuttavaid. Enne ei hõiska, kui leping sõlmitud, aga täna sai juba asju ajamas käidud.

Aga ma ei kujuta ette, kuidas ma seda kõike teha jõuan. Karta on, et vaba aega on edaspidi veel vähem ja tuleb veel natuke tublimaks hakata. Lisaks ma pole kindel, kas arvutitööd täis suvi on päris unistuste suvi. Seda enam, et suvel olen 24/7 lastega ja ei taha neile päris arvuti taga istumist propageerida. Aga elame-näeme.

Teine asi oli see, et mul on Hiiumaal kohustuslik prügiveo leping, aga prügikasti ei ole. Seega saadetakse mulle peale prügiveopäeva iga kuu pilt, kuidas prügikasti ei ole (hea on vaadata, kas lumi on juba sulanud, puud lehes või sajab vihma). Ja selle eest esitatakse mulle kolme kuu eest arve 0,99 eurot. Just viskasime nalja, et minu meelest raha raiskamine. Keegi teeb pildi ja keegi peab selle pärast ka õigele inimesele saatma ehk aja ja ressursi raiskamine ning siiamaani pole kordagi eksitud. Hommikul sain pildi naabrimehe majast. Tal ka konteinerit ei olnud 😀

Kolmas lugu oli see, et esimest korda ei jõudnud kaks Hiinast tellitud pakki õigeks ajaks. Ühega sain hommikul raha tagasi ja samal päeval käis piiks. Kadunud pakk jõudis minuni. Teine raha tuli ka ära, aga seda piiksu veel käinud ei ole, nii et esimene kaduma läinud asi.

Ja karta on, et edaspidi hakkavadki siin olema ainult sellised kiired mõtteavaldused 😀

Kuidas maandada pingeid?

Kuidas laadida akusid? Kuidas pingeid maandada? Täitsa lõpp, ükski vana meetod ei aita.

Sel nädalal oli hullumeelne nädal. On laupäeva õhtu, kell on pea seitse ja praegu on selle nädala esimene hetk, kui midagi ei pea tähtaja peale tegema. Seda, et midagi tegema ei pea, ei saa öelda. Elamine on nagu pommiauk ja maja taga peaks rehaga ka ühe tiiru tegema.

Aga nädala sees olin hädas. Ühel päeval ajasid lapsed kopsu üle maksa. Nad kaklevad hommikust õhtuni ja kui ei kakle, siis tekitavad igat moodi kaost. Ja kui midagi ütled, hauguvad vastu. Nutsin siis peatäie. Ei aidanud.

Edasi läksin nädala sees vanni. Mul on nüüd ju vann, aga vannipäev on tavaliselt pühapäev. Lugesin üle tunni vannis Minu Inglismaad, aga ei midagi. Isu kohe Inglismaale põrutada siiski tekkis.

Eile ostsin purgi siidrit ja keerasin kerre. Ei hakanud isegi pähe, seega ikka ei rahutus hinges ja närvis läbi. Mind tohult väsitab, kui pea on pidevalt täis asju, mis on vaja kohe ära teha.

Ühesõnaga ma pole sel nädalal leidnud midagi, mis oleks aidanud jälle järje peale saada või motivatsiooni tõsta.

Homme lähen loodusesse ja kui see ka ei aita, on küll kuri karjas 😀

Esmaspäev

Ma vist tean, mis on sinine esmaspäev. Ei-ei, mitte pohmakas. See on päev peale rasket nädalavahetust.

Mina tunnen ennast hetkel jälle väsinuna ja võtan hoogu, et alustada uut töönädalat. Ma ei tea, kas ma olen nii  laisaks jäänud või on see vanadus, aga hea on peale tralli lõpuks natuke vaikuses ja vaikselt olla.

Käisime nädalavahetusel perega Hiiumaal. Õigemini juba neljapäeva õhtul läksime, sest reedeks lubas jälle madalat vett. Ka neljapäeval meil kohta ei olnud, sest kõik näitas nulli. Oleks nagu välja müüdud. Tegelikult olidki juba piirangud peal. Vahepeal võeti siiski maha ja pääsesime sadamas passimisest või Virtsu kaudu merereisist.

Aga kui sa satud teist korda aastas maale, siis on seal tööd nii et tapab. Jõuadki teha natuke siit ja natuke sealt, kuigi rabeled nagu segane. Lillepeenardelt talvekatted maha ja puudelt mõned eriti ees olevad oksad ära, maasikalehed kokku, puulehed kokku jne. Lisaks veel lapsi vaja 4 korda päevas toita ehk siis oma töö katkestada.

Seda enam, et järgmine kord siis alles mais. Teagi, kas võtan lapsed kaasa. Elu on näidanud, et alla nelja päeva ei ole mõtet  kaevama minna. Sealt siis kaks poolikut päeva, sest ülejäänu läheb sõiduks.  Ma millegipärast kaldun endiselt arvama, et neile on see neli päeva värskes õhus kasulikum, kui kaks puudutud koolipäeva.

Vot sellised lood.

PS. Fotokaga jõudsin ka teha ühe pisikese tiiru nii aias kui ka mere ääres. Mais juba teised lilled ja teised vaated.

Tervise- ja ilulaen

Mõtlesin hommikul Swedpanga Kogumispäeviku peale ja jõudsin järeldusele, et mina ei ole sihtgrupp. Info ei jõua lihtsalt minuni ja see, mis jõuab, ei kõneta ka.

Esimese hooga olin isegi natuke pettunud, et miks üks neljakümnene ei või nüüd säästa, aga siis jõudis kohale, et turundus on turundus.

Sihtgrupp saab olla mingi kindel vahemik (tõenäoliselt 25-35, aga võib olla ka veel vähem) ja mida noorem klient, seda rohkem jõuab pangale kasu tuua. Peab alati meeles olema, et pank ei ole välja mõeldud sinu aitamiseks, vaid on ikka kasumit teenida tahtev ettevõte.

Ja täna leian Facebooki Naisinvestorite grupist info täpselt mulle mõeldud toote kohta. LHV Tervise- ja ilulaen. Et kui uusi hambaid või uut puusaliigest veel vaja ei lähe, siis saab silmad siledaks ja pekid kobedaks.

Pidigi olema välja mõeldud koostöös ilukliinikutega. No et kui julged mõne uksest sisse astuda, siis tehakse sulle algatuseks selgeks, milline tont sa oled ja kuidas sa üldse siiani oled ringi liikuda julgenud. Ei jäägi muud üle, kui laenu võtma minna.

Päev jälle kirjas. Tasub ikka hommikuti Facebookis käia.

2018 100 esimest päeva

Kui ma poleks omale võtnud projekti 10 000 sammu päevas, siis ma ka ei teaks, et 10. aprillil on aasta 100. päev. Või noh, nendel aastatel, mil ei ole liigaasta. Ammugi ei teadnud ma, et just sel 100. Päeval on muuhulgas ka minu poolsünnipäev. Lastel saab alati tähistatud, miks mitte siis omalegi selle päeva puhul üks hea kook küpsetada?

Ma ei ole eriline plaanide tegija ja ammugi veel kokkuvõtete tegija, nii et võtsin esimest korda sel aastal oma eesmärkide kaustiku lahti.

Niisiis:
Aasta prioriteet nr 1 on Imelooma pood. Nii üllatav, kui see ka ei ole, täna see pood töötab. Saab maksta ükskõik millisest pangast ja pakk tule mugavalt Omniva automaati ka. Renti veel ei ole, aga praeguse kogemuse juurest on sellega juba lihtne edasi minna. Selle kogemuse pealt saab isegi laieneda näiteks naaberriikidesse. See on ainult tõlkimise vaev.

Tõesti oma lollusest läks nii kaua. Aga kuna infot ei olnud, tuli ise katsetada. Kui aega on, peaks ehk mingi juhendi valmis kirjutama.

Teine projekt on 3,5 miljonit sammu. Kusjuures märkmikus on ainult 3 miljonit. Vahepeal olen ma seda sihti oma peas juba suurendanud. Sammudega läheb hästi. Esimene miljon sai tänase asemel juba üleeile täis. 10 päevaga +20 000 sammu selles kuus. Pole paha.

IMG_1904

Kõik ülejäänud aasta eesmärgid on aga alles planeerimise faasis. Aga need on kogu aeg meeles. Hoog on sees ja see on tore, aga mingeid käegakatsutavaid töövõite veel ole. Nii et ma silmnähtavalt ei suuda üle kahe asjaga keskendunult tegelda.

Nii et on põhjust endale õlale patsutada ja kooki teha küll. Just vaatasin kappi ja tõenäoliselt teen ühe pitsa ka. Itaalia ju ka selle 100 päeva eduelamus.

Töövõidud

Neid on viimasel ajal täitsa palju.

Ja saingi nüüd reaalselt kodulehe reklaamiraha kätte. Jupi-dupi. Aasta eest 43+ eurot, aga asi seegi. Samal ajal tuli ka kolme kuu majutuse arve 19.60 😀 Ega ma selle lehega enam hullult vaeva ei näe, aga aasta tagasi tehtud SEO-paranduse projekt elab täiesti ise oma elu ilusti edasi. Hetkel on juba uus 12 eurot teenitud.

Vahepeal lõpetasin ka teise lõpuraamatu pildistamise. Ehk tuleb kolmas ka, seda veel ei tea. Laste fotode kogumine portfoolio jaoks nii hästi ei lähe, sest vähemalt pooled, kellelt küsinud olen, ei luba pilti kasutada. Tahaks ikka umbes 10 pilti kokku saada.

Imelooma e-pood töötab! Ehk siis saab valida Omniva automaati ja maksata ükskõik millise kaardiga. Ainult seda 5-eurost postikulu ei ole õnnestunud ära muuta. Nagu ikka, võtab Omnivast vastuse saamine tõenäoliselt nädala. Aga saab ka valida ise järeletulemise ja see on täiesti tasuta.

Imelooma kostüümidega olen jõudud sinna hetke, kus kõike on kohe homme vaja ehk saan müüa ainult seda, mis kohe olemas on. Kuhugi saata enam ei jõua, kõik tulevad samal päeval ise järele. See periood saab vist selle nädalaga nüüd läbi, aga valmisriiete kast on juba päris õhuke ka.

Laupäeval on jälle Matkamess. Ma sel aastal korraldaja ei ole, aga ametlikust nimekirjast leiab mind ikka. Tulge siis juttu puhuma 😀

Kujundasin Matkaliidule surfilipud ja mingid postkaardid. Vist ideaalne ei saanud, aga ei olnud kahjuks aega ka rohkem nikerdada. Oli kohe vaja failid ära saata, et reedel kätte saaks.

Oo, ja sammud. Kuigi puhkusega ja autos ning lennukis istumisega jäi seitse päeva miinusesse, oli kuu lõpus miinus minimaalne. Ja eduka veebruari arvelt olen isegi plussis. Umbes 10. aprillil peaks miljon sammu täis saama. Siis on ka selle aasta 100. päev. Siis vaatan aasta lõikes oma eesmärgid uuesti üle ka.

Appi, mis toimub????

Kirjutasin juba ka emotsionaalse kirja valmis ja jätsin saatmata, sest mina ei oska ka kuigi taktitundeline olla.Eks ma korrigeerin oa mõtteid ja saadan selle kirja millalgi ikka ära.

Nimelt ei ole ports  Noorema klassi laste vanemaid õpetaja tegevusega rahul ja nad on  otsustanud (ma ei tea, kuidas seda öelda), asuda õpetaja vastu sõtta. Ja see asi on läinud väga-väga inetuks.

Tegelikult algas see inetu juba sügisel, kui vanemad tahtsid teha FB-grupi a meililisti ilma õpetajat lisamata. Juba siis mind hoiatati seda viga tegemast, sest selja taga susserdmine ei lõppe mitte kunagi hästi. Andsin need soovitused ka edasi, aga enamus soovis jätkata ilma õpetajata.

Nüüd on siis tulemus käes.

Kõigepealt olen suhtelisel kindel, et selle jama peale ei tahagi õpetaja järgmisel aastal jätkata. Mis tunne oleks sul oma, kui päris suur punt ei tuleks oma muredest sinuga otse rääkima, vaid teeks seda kusagil selja taga?

Ja tean ka klassi, kellel ongi iga jumala aasta uus klassiõpetaja ja see ei mõju laste turvatundele kuidagi hästi, aga selle peale ei mõtle keegi. Mina oma lapsele sellist asja ei taha.

Probleemid on siis selles, et näiteks esimeses klassis ei anta piisavalt õppida. Ports lapsi on tulnud eliitkooli eelkoolist ja pole sellel õppeaastal veel midagi uut õppinud. Õpetaja hinnangul pidi klassi tase olema nii erinev, et õpetajal läheb enamik jõudu nõrgematega tegelemise peale. Nutikamad vaatavad siis ise, kuidas hakkama saavad ja lisatööd neile ei anta, sest see järaks tunde kui karistamisest.

See on õige, sest ma ise olen ka keskkooli ajal näiteks kehalise õpsiga vaenujalal, sest ta pani mulle tunni hinde 4 selle eest, et ma ei jooksnud näiteks 1 ring rohkem, kui teised. Olin ju koolivälisel ajal keskmaajooksja. Lonkisime mõnusalt koos. Ja ütlesingi, et ega ikka ei jookse küll, sest matemaatikas ma ju ei tee rohkem ülesandeid, kuigi saan enne teisi valmis. Täpselt sama asi ja ma ei olnud 8, vaid 18.

Ja see, et õpetajal läheb enamik energiat nõrgemate peale ja käitumishäiretega laste talitsemisele, on üleriigiline teada-tuntud probleem, mitte ainult selle klassi häda.

Või siis õppekäikudel ei ole piisavalt turvaline või õpetaja ei aita piisavalt (riidesse-pissile-midaiganes). Ma ei saa aru, mis „helbekesed“ sinna klassi kokku on sattunud?

Käisid uisutamas. Õpetajal oli külm olnud, aga näiteks selle sama uisutamise juures oli kaasas olnud poiss, kel hakkas liiga külm, sest ta ei olnud ilmale vastavalt riides. Tema viidi ka sooja teed jooma.Sellest ei räägi keegi. Aga kuidas ilmale vastavalt riietuda, tuleb kogemusega ja teine kord on kõik targemad.

Selle uisutamise juures on ainuke asi, mida ette heita, et seda oleks pidanud tegema kehalise tunni raames ja koos kehalise õpetajaga, sest enamik lapsi ei olnud uisutada osanud ja nii nad seal omal käel kakerdasid, keegi ei suunanud ega juhendanud. Laste klassijuhataja ei oska uisutada ja seepärast jääle ei tulnud. Aga ehk said positiivse kogemuse ja uisutavad teine kord veel.

Ja nüüd tegi õpetaja muidugi vea ja teatas, et ta jätab kevadise väljasõidu ära. Kohe kisa taevani – direktor ja Haridusamet. Aga juba oli ka lapsi, keda niikuinii ei saadetud õpetajaga majast välja, sest see ei olevat piisavalt turvaline. Ma ei saa aru, milles nüüd siis probleem on?

Eile lasin korra peast läbi mõtte, et võiks ise lastele mingi matka teha, aga täna loobusin sellest kiiresti. Täitsa ausalt, kõhe on. Pärast mõni näpibki rohukõrt ja sõrmest tuleb veri välja või jääb püksisäär mõne oksa taha kinni. Ma ei ole samuti kunagi nii (üle)muretsevate vanematega koos töötanud, kuigi eks igasuguseid ole nähtud.

Muide, Vanem ei käinud ka eelmisel kevadel väljasõidul. Mis põhjusel, ma ei mäleta, aga mitte midagi ei juhtunud.

Ja mina igal juhul ei näe sellele olukorrale mingit lahendust. Vanemate grupi toimine ei ole üldse nii, et kus viga näed laita, seal tule ja aita. Fakt on see, et ega need eliitõpetajad ei istu suvel jõude, nii et uus võib alati hullem tulla. Palju õnne meile kõigile!

PS. Ma ei näe praegu suurt vahet Vanema klassiga, aga seal keegi ei kisa. Seal õpetaja muidugi vanem ka. Endast nooremale on ikka lihtsam turja karata.

PPS. Noorema klassis pidavat ka järgmise aastal jääma kujundav hindamine ehk hindeid ei panda. Ühelt poolt pidi see lastele vabastav olema ja teiselt poolt pidavat praegu olema rekordarv lapsevanemaid, kes käivad lapse hinnete pärast koolis pahandamas. No et kui viit ei pane, siis isa platsis. No kust sellised inimesed tulevad?

Veekord, tule teavas appi!