Endale pähe andmisest

Mul on nüüd teadmine, et endale pähe anda ei tohi.

Enamik meist annab. Kogu aeg. Tuleb see kust? Ühelt poolt lapsepõlvest – koolis sa ei tohi midagi teha liiga aeglaselt, valesti või isegi mitte oma moodi või hoia selle eest, et üldse jääb tegemata, kohe said pähe. Eks tegemata asjade eest sai ka kodus omajagu. Nüüd ei pahanda enam keegi väljaspoolt, vaid mõte pahandab endaga ise.

Näiteks sotsiaalmeedia,  mille kohaselt need, kes ennast näitava, on tublid, targad ja osavad. Kuidas mina ei ole, ah? Ja siis veel see, et mulle isiklikult jooksevad pidevalt ette mingid koolitused, mis aitavad sul olla produktiivsem, teha parem päevakava, planeerida aeda veel paremini. Kogu aeg tiksub peas mõte, et sa pead olema parem, tegema rohkem, tegema ilma vigadeta, sest teised ju teevad. Sest mul pole ju selliseid tulemusi, seega ei teinud piisavalt või õigesti.

Õnneks suudan vahel mõtte sabast kinni saada ja endaga pahandamine jääb ära. Näiteks täna hommikul. Et kuidas ma nüüd istun siin, joon kohvi ja vahin arvutis, kui oleks vaja teha seda teist ja kolmandat. Alles eile ma ei teinud midagi, vaid kolasin terve päeva Kõrvemaa metsades ja rabades. Jah, vaimule ja kehale on see suur pai ja see ongi tegelikult oluline. Kõvasti olulisem, kui kodus õmblusmasina taga või koduses majapidamises midagi korda saata. (Muide, täna öösel nägin unes, et ma lõikasin kogemata päris mitu kostüümi katki ja seda tunnet, et nende uuesti õmblemine võtab üsna palju aega, mäletan siiani, seega õhtul ikkagi andsin juba endale pähe).

Lihtsalt otsusta, tee ja kiida ennast selle tegemise eest, mis tehtud sai. Väikeste sammude haaval oled sa iga päev kaugemal kui sa oled eile.

Selle peale lähen teen omale teise kohvi veel. Ja küll ma päeva jooksul mõne väikse asja ka ikka ära teen. Mis siis, et pühapäev 😀

Liikumisest

Käisin mina sel nädalal ühel treeneritele suunatud, eriti noortega tegelevate, seminaril. Oli tehtud kõvasti igasugu statistikat, mille kohaselt pooled lapsed on liitunud mõne liikumisega tegeleva trenniga, aga trenn kolm korda nädalas ei kata kuidagi nädalast liikumivajadust ja sellega püüab mingi huvigrupp tegelda.

Kuigi pidevalt rõhutatakse vanemate eeskuju vajadust, on meie pere täpselt sama probleemi ees. Lapsed ei ole nõus ekraani eest ära tulema ja välja minema. Nad on aru saanud, et vanemad ei talu hästi läbikostvas kortermajas seakisa ja seda nad teevad. Kriiskavad tramaatiliselt ja kõvasti. Ime, et lastelaitse pole veel ukse taga. Vahel võidame meie, vahel ei viitsi jaurata.

Näiteks täna. Imeilus sügisilm, soe ja tuulevaikne, aga ei, välja ei saa. Ei jaksanud jahuda ja nüüd olen üksi Aegviidu rongi peal plaaniga rabas üks tiir teha. Jõhvikanõu jäi küll maha, aga fotokas on kotis. Ehk saab Aegviidu poest mingi karbi ka soetada. Homseks lubab vihma, saab toas istuda küll.

Ühe sõnaga Meie peres küll vanemlik eeskuju ei toimi.

Pühapäev Muuga kabelikivi juures. Siis saime ikkagi kogu pere välja.

Siblimisvaba hetk

Nädal tagasi, peale seda, kui käisin Kalamaja pargis üht sünnipäeva vedamas, jäin ma nohusse. Reedel oli ka kurk haige, seega võtsin aja maha ning kuulasin enesearengu saateid taskuringhäälingus. Muide, avastasin, et tegelikult olen juba täitsa kaugele arenenud. Pole lihtsalt olnud võimalust kellegagi võrrelda.

Nüüd siis taas oma harilikus voolus, mis tähendab, et mind pole juba kolmas õhtu järjest kodus. Teisipäeval oli väike emmedeõhtu, eile ärkasin juba 5.30 ja käisin Tartus ning Põlvas EML liikmetega ja kahe mitteliikmega kohtumas. Koju alles peale 21.

Ja täna olen just teel Rahvaülikooli Mari pirukaid küpsetama. Muide, tasuta üritus ja puha. Homme jälle sünnipäev. Seekord Sauel. Ja nädalavahetus …. ah, tahaks jälle haige olla või siis puhkusele sõita. Õnneks kahe nädala pärast olengi Lõuna-Itaalias ja ei kavatse vähemalt kolm päeva meetritki tööd teha 😁

Seepärast mind kunagi Siblikuks kutsutigi.

PS. Kirjutan bussis 😁

Õhtune Tartu

Ühistranspordiga orienteerumine

Kuna nädal tagasi kujunesid asjad nii, et sel nädalavahetusel olen täiesti plaanitu ja linnas, otsustasin esimest korda proovida ühistranspordiga orienteerumist. Kuna emotsioon on pigem negatiivne, siis tõenäoliselt sellist asja rohkem plaani ei võta.

Selgus, et ma ei tea ühistranspordist ikka mitte midagi. Ei tea, kuidas kuhugi saab, kui pikad on vahed ja et pühapäeval on liiklus hõre, mis hõre. Juhuslikult saime kokku ülikooliaegse grupiõe ja tema tütrega ning liikusime koos. Ehk siis vedasin ka nemad sohu.

Algatuseks hilines start 10 minutit. Minu plaan nägi ette ainult kolmepunktiste punktide jahtimist ja tagantjärele tarkusena osutus see valeks valikuks. Punktid iseenesest asusid Balti jaamast algavate trolliliinide ääres. Enne trolli peale minekut oli aega ja võtsime ära ka liikuva rongipunti, sest rong oli juba ees. Hiljem selgus, et see ei läinud meil arvesse, sest valideerida sai ainult C-alas, meie aga olime viimases vagunis. Samas piiksutas ka üks perekond ja kusagil polnud kedagi, kes oleks öelnud, et te olete vales kohas.

Edasi liikusimegi trolliga punktist punkti. Absoluutselt kõik valitud transpordivahendid hilinesid. Löwenruh parki jõudes olime kulutanud tunni ja otsustasime linna tagasi liikuda. Komeedi tänava punktis tuli mul mõte joosta selle sama liikuva rongi peale, võtta see 3 punkti uuesi ära, ja järelejäänud poole tunniga kasvõi Linnahalli katusel ära käia. Reaalsus oli see, et kui perroonile jõudsin, hakkas rong just liikuma. Mitu sekundit ma hiljaks jäin? 20? 30? Ebaõnn. Sealt ei saa kuidagi linna ka, pidin läbi Kristiine keskuse Endla tänava äärde tulema.

Kuigi tahtsin Baltasse minna, oli ees buss ja sõitsin hoopis Vabaduse väljakule. Võtsin veel ära Harju mäe punkti ja lõpetasin varem. Ehk oleks veel kuhugi jõudnud, aga see rongist mahajäämine halvas võistlusvaimu. Kuna ilm oli ilus, siis tegin hoopis koosbturistidega meie oma ilusas vanalinnas pilte.

Auhindu loositi tund hiljem ja vaba aja veetsime kursaõega Loodusmuuseumis seenenäitusel. Ja see päästis päeva. Kohapeal selgus, et välja loositi ainult 3 jalgrattast ja ei ühtegi pisemat kingitust, näiteks Elroni kaarti, mida mina tegelikult sinna jahtima läksin.

Jah, sammud sai täis (hetkel 13000), aga tegelikult oleks suurema emotsiooni saanud kindlasti koos perega jõhvikale minnes.

Koht 301.

 

 

Ahvipoeg, kes ei taha areneda

Olen viimasel ajal sattunud kuulma (ja ka lugema) palju vaimse arenguga seotud asju. See on kindlasti mingi märk. Aga miks? Ma tunnen, et oma moodi olen ma oma elu jooksul ikka arenenud ka.Seega ma ei tea, kust sellest praegusest märgist kinni võtta või kuidas alustada.

Just lugesin inspiratsiooniks, kuidas hulk naisi kirjutas kooris: „Oo, ma olen nii tänulik …. !“ Et mul on näiteks kodu ja lapsed ja mees. Ja siis hunnik südameid sinna ümber.  Ning heal juhul lause „Kuidas saaks veel paremaks minna?“ Ma ei saa seda teha, sest see lause ei ole minulik. Pigem siis „ Olen tänulik, et just see mees on otsustanud just seda hetke minuga jagada.“ Või “Et ma saan oma hommikut temaga jagada”.  Ühesõnaga see grupp ei kõneta, aga miks ma sinna sattusin?

Satun kuulama taskuringhäälingut teraapiatest, mille nimetusi ma pole kunagi kuulnud ja mis ei jää meeldegi, aga kõik arenenud inimesed tarbivad neid, kui tunnevad, et on vaja. Ja väidavad, et kui sa juba arenema hakkad, siis on vaja, sest on nii palju asju, mis kõik katki on. Ma ei tea, hetkel tundub see ikkagi kellegi rahateenimise võimalus, sest heategevusega ei tegele keegi. Ole sa nii vaimne kui tahes.

Või ma tellisin omale ajakirja Hingele Pai sügisnumbri. Lugesin natuke ja jäi seisma. Teist korda kätte pole võtnud. Täiesti poliitkorrektselt kirjutatud jutud küll, aga rohkem pole kätte võtnud ja edaspidi ei osta ka.

Seega, millist teraapiast ma peaks alustama, et suudaks selle vooluga kaasa minna? Või oskaks pähkli katki hammustada?

 

Hetk vaba aega

Elu on peaaegu nagu lill. Täna on  nädala ainuke päev, kus juba kell 9 on tuba tühi ehk ainuke päev, mil mõlemad lapsed lähevad ühel ajal kooli. Issi oli viimane, kes kell 9 välja läks.

Lisaks on kahe nädalaga mingi kord tekkinud ehk siis teadmine, kes, millal ja kus peab olema. Vihikud ja muud asjad ostetud (jah, ikka ilmned, et puudu on just värviline vilt ja selle leidsin alles neljandast poest, kuhu vaatasin. See oli Telliskivis olev kunstipood Arte). Pealtnäha on ka olemas dressid, tossud, sokid, talvejoped jms.

Ja ikka läks talvele üleminek vaevaliselt ehk praeguseks on kõigil nohu. Mina andsin alla täna hommikul. Viisin eile Kalamaja pargis läbi üht sünnipäeva ja kuigi mul oli seljas sulejope, puhus mere pealt väga vinge ja otse läbi  jope. Ja kuigi korra tundus, et ei ole hullu midagi, tõmbas õhtul ikkagi külma kehasse ja seda see nohupoiss ootab. Ei ole meeldiv. Eks ta natuke liiga ruttu külmaks läks. Isegi ei taha veel sokke jalga panna ja kindaid kätte ammugi mitte. Need pole tõesti veel talvekorterist väljagi otsitud.

Eelmise nädala esmaspäeval õnnestus natuke kodusoleva segadusega võidelda. Algatuseks kiskusin kappidest välja kõik oma kleidid. Mõni läks ümbertegemisele, mõni uuskasutusse, mõnda tahaks müüki panna. Õmmelda poel jõudnud, Uuskasutuskeskuses olen selle aja jooksul kaks korda käinud, müüki pole midagi pannud. Nii on mul kapp tühi, aga toanurgas kaks kasti riideid, mida võiks müüki panna. Kõik ei ole siiski minu kleidid. Sealt edasi vaatasin juba laste riided ja jalatsid ka üle.

Nädala jooksul on ka sõitmist palju olnud. Matkaliidus teeme arengukava ja selleks tuleb välja selgitada punkt, kust arenema hakata. Kirjadele tavaliselt keegi ei vasta, seega tuleb isiklikult kohale minna. Reedel siis Pärnu ja teisipäeval Saaremaa. Hiiumaa tuli õnneks ise Tallinna kätte.

Pärnu ühendasime Lepanina konverentsiga. Valmis on saanud E9 matkaraja (rannikumatkarada) Läti ja Eesti lõik. Algab see rada Portugalist ja hetkel lõpeb Tallinnas.  Baltikumi leht  (Ma läheks kohe, kui mul oleks kaks kuud vaba aega 😀 )

Tõesti äge asi ja suur töö on ära tehtud ja sellest stel Lepaninal räägiti. Tekkis omalgi huvi mingis rahvusvahelises projekti sisalda. Poleks sinna kohale läinud, poleks sellist tunnet tekkinud. Ikka on kasulik lihast ja luust inimesi näha, muidu kõik üks abstraktne suurus.

Aga päris avamismatkale ei saanudki jääda, sest väga oli vaja veel samal õhtul Hiiumaale jõuda. Õigemini viimase praami peale jõudsime, aga koju ikkagi peale südaööd. Kartul oli vaja üles võtta ja see sai ilusti tehtud. Õnnestus leida ka natuke pähkleid ja mõned kukeseened. Viinamarjad ja paprikad korjasin kasvuhoonest kokku – täitsa edukas nädalavahetus oli.

Hetkel tundub, et kui just alpinistide hooaja lõpetamisele minna ei taha, siis selles kuus enam nii väga kuhugi sõitma ei peagi. Arengukava vestlused toimuvad Tallinna inimestega ja ….

Ehk on lõpuks aega ka Imelooma tegemistesse uuesti sisse elada. Või sekundi mõelda nende õuesünnipäevade peale, sest see on tuleviku teema.

Või siis lihtsal hetke puhata, sest kuu algus on tõesti tormiline olnud.

 

 

Unistus ja kaos

Laupäeval, peale lapse viimast sünnipäevarallit, kui olin juba nagu tühjaks pigistatud sidrun, otsustasin tunniks välja minna. Hea kodune tunne tuli peale, praegu on juba peale üheksat pime, tänavalaternad põlevad, koerajalutajad liiguvad – just nii nagu juba aastaid õhtuti olnud on.

Teisiti oli see, et otsustasin eelmisel nädalal ikkagi lõpuks jooksma hakata ja see oli kolmas päev jooksuappi järgi ning kõrva kostis Retro FM Saturday Night Feaver ehk siis üheksakümnendate tantsumuusika.

Oo, kuidas see mulle meeldib. Oo, kuidas mulle meeldis tantsida siis ja meeldib ka nüüd, aga ei ole kuhugi minna ja kui oleks, ei tule keegi kaasa ikka. Ning taas läks mõte päris oma peole. Miksiks ise kokku ja naudiks.

Kui kusagil tuleb juttu oma unistuste, hobide, tugevate külgede leidmisest, siis ikka kästakse minna tagasi lapsepõlve. Ja muusika mulle meeldis. Algul kuulasin, siis lindistasin raadiost, siis tegin kassettidest kahe maki abil koopiaid jne. Koolis sai tehtud edetabelit ja pidusid. Ühe peo tegime isegi kohalikus rahvamajas. Loomulikult kassettmakkidega. Isegi juhtmed kõlarite külge ühendasin ise. Võimalik, et seal oli ikka mingi võimendi ka 😀

Ülikooli ajal käisin erinevates ööklubides tööl ja siis mu tantsumuusika huvi läks kuhugi kaduma. Või on ikkagi kogu aeg tiksunus kusagil kuklas. Aga mida siis teha? Algatuseks tuleks leida mingi pind, kuhu sõbrad tantsima kutsuda. Tulijaid palju tõenäoliselt ei oleks. Kõik pinnad siiski maksavad, seega käis ka peast läbi mõte, teha kusagil lõkkeplatsil vabaõhupidu. Suvi küll läbi ja kes see vihmas ikka tantsib.

Ühesõnaga fantaseerisin seal terve tunni ja kõik tundus nii tehtavad. Siis aga jõudsin koju, kus on ühelt poolt pooleli remont ja teiselt poolt annavad kõik pereliikmed oma panuse sellele, et jumala eest mitte midagi omale kohale tagasi panna või nõud laualt ära koristada või prügi välja viia jne.   Ehk siis unistuste täitmise asemel tuleb taas kord koristama hakata. Ja veel samal laupäevaõhtul.

Võtsin küll pühapäeva hommikul kõik kokku ja tuletasin kodukorra meelde, aga vähemalt eile ei muutunud küll mitte midagi. Mind nagu poleks olemaski.

Eile lugesin lauset: „Meie väline maailm on sisemise ja sisemine välise peegeldus“.  Ma päris kõike ei saa oma sisemaailma kaoseks pidada, sest meil elab siin siiski neli inimest, aga täna otsustasin vähemalt paar tundi taaskord asjade äraviskamisele kulutada.

Ehk on abiks.