Rahutus ehk tahaks reisima

Täitsa hull lugu, kuidas ajaga läheb rahutus hinges järjest suuremaks ja tahaks kuhugi reisima minna. Maailmas on lahedaid kohti nii palju. Nii vaatangi jälle lennupileteid ja uurin matkaradu. Viimasel ajal (täpsemalt täna) on jäänud hingele Tromso, kus ma küll kunagi olen käinud, aga virmaliste ajal oleks hoopis teine tera. See on küll kõigest alla 1500 eemal, aga kahjuks ei lähe sinna Tallinnast ühtegi otselendu. Vaatasin ka Oslot, kustkaudu lennud käiks, aga seal on ööbimine sigakallis. Ja ma ei tea, kas seal virmalisi on. Pole lihtsalt nii väga põhjas.

Veel jäi silma üks matkarada Itaalia Dolomiitides, aga seal sai hooaeg umbes-täpselt just läbi. Lumi tuleb maha ja valgeks läheb maa 😀 Aga tulevikuks panin tallele. Nädalase puhkus saaks ilusti sisustatud. Oleks vaid suvel aega.

Seega leidsin omale kaalulangetamisele motivatsiooni ehk kui kaal on 65 luban endale 500-eurose eelarvega ühe reisi. Sinna on veel 7 kilo minna. On see reaalne? 😀

Eesti käsitöö

Ma pole tohutult ammu Eestis ühtegi käsitöötoodet müünud, lihtsalt sai sellest tasuta pakkumisest kõrini. Eile aga sattusin, tõenäoliselt saatuse tahtel, käsitöömüügi gruppi ja mitte midagi pole muutnud. Pigem vastupidi, asi on veelgi hullemaks läinud.

Jäi silma, et keegi otsis beebitekki ning keegi teine tutiga mütsi. Lisasin siis oma asjad ka valikusse. Ainult suu kukkus lahti hindade peale. Kes juba küsis soodsat toodet, kes pakkus vabatahtlikult. Näiteks üks kahe värviga kootud reljeefsetest motiividest kokkupandud beebiteki eest mõõtudega meeter korda meeter küsiti 24 eurot.

Või klapiga pitsilised sõrmkindad, hull nikerdamine, 35 eurot. Eks muidugi igaüks ise teab, kuidas ta enda tööd hindab, aga tekib tahtmine need kokku osta ja kindad vähemalt kahekordse hinnaga edasi müüa ja beebiteki suisa kolmekordsega. Huvitav, kas see on eetiline?

Samas ma seda Etsy-asja väga ei oska, sest mu oma tekid ja kindad seisavad. Aga Etsy pidi armastama, et ühesuguseid tooteid oleks ka rohkem kui 4, mis on loogiline, nii et ei saagi tormi oodata 😀

Täna aga lähen kuduma. Jällegi üks uus idee on sündimas. Võib-olla juba õhtul saan näidata. Loomulikult suunaga läände.

Täna tahaks natuke kiita

Karnaluks.

Tellin sealt juba mõnda aega kangast hulgi. Meetri hind on soodsam ja 1.63 eest tuuakse koju ära ka. No mida sa hing veel tahta oska.

Seekord panin kogemata mingi vale meiliaastessi. Tahtsin panna firma oma, aga kuna seda ei kasuta, siis polnud meeles. Sain sellest aru, kui arvet ei olnud veel õhtuks tulnud. Kirjutasin siis ja palusin uut arvet. Juba hommikul oli sealne proua saatnud mulle kõikvõimalikud Imelooma dOÜ arved. Kolmas sobis ja tasusin arve ära. Prouat ei teavitanud, et kõik on ok ja ta saatis päeva jooksul mõne veel, aga las see olla.

Ja siis tahaks kiita Smarposti.

Sõitsime juba neljapäeva õhtul linnast ära. Ja reede hommikul sain sõnumi, et kuller tahab pakki tuua. Automaatsõnum ja kuhugi vastata ka ei saa. No las ta siis olla. Ma muidugi sahmisin ringi ka ja kuller sai alles kolmandal katsel mulle pihta. Ja saime kaubale, et ta paneb mulle paki trepile kile alla. Kuna meil siin töötab uksepost, siis olin just eelmised asjad jätnud neljapäeva õhtul kile alla. Silmnähtavalt olid need asjad ära viidud. Kuller tahtis veel pakki maja taha vedada, et keegi vahepeal ära ei viiks, aga ma arvasin, et ei ole vaja. Saime mõlemad probleemi lahendatud. Julge kuller muidugi, ma võiks täna teha avalduse, et fliisi pole 😀 Fliis aga oli küll. Kilel oli küll kivi veel peal, aga tuul oli seda siiski omajagu räsinud ja papp natuke läbiligunenud, aga Karnaluks pakib fliisi ka omakorda kilesse, nii et mingit jama ei tekkinud.

Aga tellimusest pakk koju ülejärgmiseks päevaks, vot see on tase.  Ja seda kõike selle juure, et ma arvet ei saanud kohe tasuda. Ja seda kõike 1.63 eest. Ok, tegelikult oli selle hinnaga pakiautomaadi teenus, aga silmnähtavalt minu 10 meetrit fliis automaati ei mahtunud 😀 Seda on tegelikult ennegi juhtunud.

Kes aga kõik selle fliisi ära õmbleb? Endiselt ühtegi tellimust ei ole 😀

Jälle see õmblemine

See on nüüd see, mida ei saa avalikus blogis kirjutada, aga nüüd, aasta peale Inkubaatorist väljaviskamist, on tunne, et see Imeloom ei ole ikka õige asi jah.

Enam ei ole motivatsiooni – just uusi disaine välja mõelda. Vanade peal võiks veel liugu lasta küll. Aga täiskostüümidega müüks välismaal rohkem, aga selleks on vaja teha neid igas erinevas suuruses. Ma ei taha tekitada koju mustmiljonit lõiget, neid on mul juba niigi terve hunnik.

Pealegi peaks aasta kõige aktiivsem müügiaeg käes olema, aga mida ei ole, on müügid. Mingi tellimus nädalas ei ole päris see, mida ma tahaks. Peaks tootevalikut muutma? Peavõrude peale mõtlema? Rohkem reklaami tegema? Eelmise 24 tunni jooksul ei olnud isegi mitte meeldimisi. Selles kuus olen projekti omajagu aega juba panustanud ja siis häirib, kui tulemust ei ole. Kui tegeled muuga ja keegi midagi ostab, siis on see nagu boonus või lotovõit ja see meeldib palju rohkem 😀

No ja Eestist ma ei räägigi. Alles panin poe lingi välja ühe FB-grupi postitusse, kuhu koguti linke, millegi liikmed tegelevad. Ei midagi enamat. Ikka pidi sinna alla keegi kommenteerima, et Kaubamajast saab maske 2 euro eest. Ma ei tee maske!!!  Ja minu meelest oli kohatu sellises kohas kommenteerida, aga noh. Olengi otsustanud, et Eestis viimane aasta. Suvel domeene enam ei pikenda. Kui viitsin Etsyst eraldi lehte pidada, siis ainult inglisekeelset ja müük toimub teise hinnaga.

Praegu lähen siiski vaatama, kas ehk saaks oma olemasolevaid tiibu kuidagi müüki panna.

PS. Loodan siiski oktoobris tähistada 100. Etsymüüki.

Hüperaktiivsus või suhkrusõltuvus

Noore on mul ju ilma paberiteta hüperaktiivne ehk tal on tõsiseid keskendumisraskusi ja paigal ta istuda ei suuda minutitki, vahepeal peab nihelema või suisa püsti tõusma. Nii paistab kodus ja ma ei usu, et koolis kuidagi parem on.

Endiselt asjad kaovad või on kodus. Praegu näiteks selgus, et kadunud on muusika töövihik. Ma ei tea, kust ma uue võiks saada. Koolist küsima? Alles esimene kuu ja nii ikka ei saa, et töövihikut kevadeni ei ole.

Lisaks oli ükspäev ekoolis märge, et ei püsi paigal ja ei kuula teisi, kui keegi klassile oma iseseisvat kodutööd esitleb (see kõigil erinev). Samuti on juba olnud kuulda, et ei püsi ka kooritunnis paigal, aga hobidega tegelemine ei ole kohustuslik. Kui kohe üldse ei saa, siis visatagu välja.

Hüperktiivsed peavad jälgima väga ranget režiimi ja toitumist, ainult mina ei tea, kuidas ma seda siin Tallinnas saavutan.  Noorem on juba aastaid kohutavalt kehv sööja ehk süüa kõlbab ainult magus, leib ja puhas kartul, aga just suhkrust ja saiast tuleb teda rangelt eemale hoida.  Hommikuti teatatakse, et kõht ei ole tühi. Õde, kes käib nüüd esimeses vahetuses ja seega on neil söögivahetunnid  erinevad, kaebas, et Noorem pidi käima vahetunnis leiba võtmas. No ja alati on kellelegi raha või midagi magusat kaasas ja seda saab siis omale ka norida. Rääkimine, et nii ei ole ilus või nii ei tehta, ei ole praeguseks tulemust andnud. Ta lihtsalt ei saa aru, mida sobib ja mida ei sobi, mis on hea ja mis on halb, mis on ilus ja mis on inetu.

Taskuraha ta ei saa, sest koolis on puhvet ja kõrval pood. Ükspäev ta sai sünnipäevaks 10 eurot raha, mille ta sai kaasa, sest lubas selle eest peale tunde poest tahvli šokolaadi osta. Reaalsus oli see, et hommikul läks esimese asjana poodi ja ostis saiakesi. Õhtuks oli kümnest neli eurot sirgeks löödud. Raha pidime taaskord hoiule võtma.

Kusjuures päev hiljem oli ta selle ise ikka salaja kaasa võtnud ja hommikul enne kooli ostnud paki kommi. Harilik sõltlase käitumine, aga selline rabelemine, tunni ajal ringi kõndimine ja jutustamine hakkab varem või hiljem teisi segama  ja sellest tuleb jama. Muidugi jama on ka see, et ta on õppimiselt üks klassi parimaid, saab kõik kähku tehtud (ja on selle juures muidugi tohutult lohakas) ja siis on igav, sest igav on tal absoluutselt kogu aeg ehk absoluutselt kogu aeg peab mingi action toimuma.

Niisiis saan ma lapse lasta kodust välja täpselt nii vara, et enne tundide algust ei jõuaks koolis lollusi teha. Mis siis, et pinginaaber on mõnel päeval juba kell 9 ukse taga.

Ma ei tea, kuidas saavad hakkama tööl käivad vanemad, aga mina pean oma lastel pidevalt väga rangelt kõrval seisma. Muidu ei saaks midagi õpitud ega koolikott pakitud. Ja selga läheks esimesed ettejuhtuvad riided, süvenemata, kas need on puhtad, kas need omavahel sobivad või kas need üldse antud hetkel sobivad.  Noorem käiks oma algatusel siiani paljaste säärte, lühikeste varrukate ja ilma sokkideta ja jalga paneks kroksilaadsed kummikossid.

Hommikul tehtaks koolis lollusi ja õhtul seda sama mõne klassikaaslase juures. Ja et vähegi toiduaegadest kinni peetaks, tuleb ka füüsiliselt istuda külmkapi kõrval. Köögiuks meil lukku ei käi. Telekal tuleb tagant ära võtta antenn (nad ei ole seda veel ära lahendanud) ja telefonis kasutada mõnd piiravat app.

Me mõtleme tihti kuhugi täiesti karuurgu kolimise peale ja ühel päeval tuleb see ka teoks teha. Väiksemad klassid,  personaalsem lähenemine, rahulikum õhkkond ja ei mingit puhvetit ega poodi.

Aga võimalik, et kõik eelnev ei ole siiski neurobioloogiline arenguhäire, vaid lihtlabane suhkrusõltuvus, millega ma olen ka juba aastaid püüdnud võidela, aga silmnähtavalt edutult.

5 päeva fitlapiga

5 päeva fitlapi on nüüd selja taga. Täpsemalt 4 päeva kaalutud toidukordi. Eile küll libastusin, sest pidasime lapse sünnipäeva ja ma polnud vaimselt valmis kõigile seletama, miks ma ise omatehtud toitu nüüd ei söö. Vaevalt, et kalorid küll lõhki läksid, sest sõin 1 tüki isetehtud pitsat, 1 tüki isetehtud maasikašarlotti, aga nõrkemiseni isetehtud kartulisalatit ja juurde mõned viinerid, aga päris kavajärgne see siiski ei olnud. Eriti need viinerid, onju.

Ühelt poolt on põnev, kas ma kunagi veel mahun oma lõpmatusse hulka väikseks jäänud matkapükstesse, sest need on siiski kvaliteetsed ja head või annan alla. Sest kurjam, ikkagi on pidevalt nälg ja see ei ole hea tunne.

Nagu ma varem ütlesin, sain täna hommikusööki süüa alles peale 11. Kuigi ma sõin omleti kõrvale 3 (keskmist) tomatit, on hetkel kõht ikka tühi. Lõunasöök on olemas, aga kui juba kell 1 selle nahka pistan, siis õhtusöögini ei ela. Hetkel veel pole alla andnud ja järan värsket kurki, aga no mis elu see on.  Muide, kapis on kartulisalatit ja pitsat ning esikus õunu, ploome, pirne.

Jah, selle viie päevaga olen kilo kergem, aga see on soolikasisu arvelt. Lihtsalt ennegi kogetud. Selle kurgijäramisega on vähemalt nii palju teistmoodi, et käin ka number kahel väga mitu korda päevas ja  punnis rasedakõht on kadunud. Hämmastav, et need toidujäägid niimoodi sooltesse pidama jäävad.

Fitlap lubab, et 9 kilo kergem olen 10. detsembril ja sinna on 84 päeva veel minna 😀

Uus hobi

Mul on  nüüd mõnda aega uus hobi ehk ma käin Adentese spordihallis. Ei-ei, mitte trenni tegemas, ikka istumas 😀

Nende esimese vahetuse laste hobitegevusega on üks rist ja viletsus. Noorem sel aastal teatas, et tema tsirkuses enam ei käi. Ja hommikuks midagi muud ei leidnudki, kui laste kergejõustiku.

Aga võrreldes Nõmme keskusega on see ikka kaugel. Ja ma ei kujuta ette, kui kaua ma pean kaasas käima, kuni noorem ise omadega hakkama hakkab saama. Sõitmine sõitmiseks, aga näiteks kapiuks ei tulnud täna lahti ja kui küsima läksin, siis soovitati kasutada jõumeetodit. Ja saingi nii lahti, aga lapsel ju sellist jõudu ei ole (kui jõudu on, pole mõelda vaja 😀 )

Hall ise tekitas mulle omale kaheseid tundeid. Oi kui tuttav on see kummilõhn. Aga ise sattusin kunagi halli ainult võistlema. Audentest siis ei olnud. Isegi Lasnamäe halli ei olnud. Ainult Tartus oli üks pisike sinisest plekist hall. Sisevõistlustel mul eriti hästi ei läinud. Hiiumaalt tuldi välja ikka suurematele võistlustele 😀 Nii et nostalgia, aga mitte positiivsed tunded.  Ja lastel head geenid, aga kas ma neile võistlussporti soovitan? Eks ole näha. Hetkel arutu lidumine Nooremale sobib ja eks see tast varsti välja juuritakse.

Ma muidugi ei arvestanud  sellega, et pean ise hommikul nii palju varem üles tõusma, et jõuan oma dieettoidu ka valmis teha ja ära süüa. Nüüd söön siis alles peale 11 ja olen siganäljane.

PS. Ka tsirkus kolis teise kohta, nii et täna saan veel ka Vanemaga ühe ringi teha. Ja muidu käib nüüd üks laps esimeses ning teine teises vahetuses ja logistikale esitab see nüüd täiesti uue väljakutse 😀