Ahvipoeg, kes ei taha areneda

Olen siiani arvanud, et olen oma kolmekümnendate arengukriisi edukalt läbinud, aga võta näpust. Tuleb välja, et ma ei tea endiselt vaimsel tasandil toimuvast mitte midagi.

Eile lugesin minust oluliselt noorema inimese sulest mõttetera, et „kõik talletatud tundeenergia on talletatud ka meie keha pehmetesse kudedesse ehk ka meie ülekaal ja pehmus tuleneb tegelikult sellest, et me pole oma tunnete ja probleemidega tegelenud. Mida rohkem teemasid, seda rohkem nn. talletust. Keha räägib meile sellest, mis meeletasandil toimub.“

Et siis nii kui 35 sain, läksid energiad sõlme. Võimalik, et läksidki. Viha kasvas, hirm kerkis, mure süvenes …. Tont seda teab. Tuleb vist jälle ennast kuhugi raske raha eest kirja panna, sest ise ma ennast peenikeseks mõelda ei oska.

Ja kui juba kirjutada, siis sobib siia hästi ka see, et suvel tekkis kahe varba vahele mingi pragu, mille ümbrus sügeles ja mis ajas lõpuks ka haava ümbert naha maha. Igal juhul läksin närvi ja jõudsin doktor Google abil omale juba jalaseene diagnoosida. Tegelikkuses, kas ma astusin millelegi otsa, sest käin siin kogu aeg paljajalu, või on tegu jalaseenega, on mul hetkel teadmata. Kui mõne spetsialistiga kohtun, eks küsin.

Aga kui jalaseen, siis jällegi teised teadjamad ütlevad, et keha on silmini seent täis, kui see juba kuhugi välja hakkab lööma ja palju seent kehas on jama. Tuleks taaskord teha mingid kuurid, vaadata oma toitumine ja joomine üle. Huvitav, palju kordi seda peab üle vaatama? Või on mul ette nähtud ka veganiks hakata?

Haav aga paranes ära ja varbavahe näeb hetkel täitsa viisakas välja ka, nii et äkki seekord ikka veel pääseb 😀

Aegviidus

Nonii, olen nüüd metsast tagaasi ja ei teagi, kust otsast nüüd alustada või millest kirjutada. Laias laastus oli vinge nädal. Kõik need koos käidud kilomeetrid ja uued tuttavad ja kokkukuuluvustunne. Ega sellest ilma käimata aru ei saa.

Matkast kirjutan ehk kuhugi eraldi, aga hetkel peatuks paari sõnaga kokkutulekul ja võistlustel. Enne oli lugeda/kuulda virisemist ja seda on ka pärast, nagu oligi arvata. Küll vähe lobitööd, küll muu jama.

Aga jah, võistluste eelõhtul olime seisus, kus registreerunud oli 1 võistkond ja lisaks veel 1,5. Minul siis üks tiimiliige puudu. Ja et ma vähe lobitööd oleks teinud, ei julge öelda. Siiski ei müünud, isegi mitte oma isikuga. Isegi mitte neile, kellel võiks minu vastu kena olemine oluline olla. Aga hommikuks oli mulle siiski kolmas liige leitud. Ma ei tea, kes ja kuidas. Ma läksin küll juba reede õhtul Aegviitu, aga seal ei ööbinud, sõitsin õhtul veel Krani telkimiskohta oma matkagrupi juurde, kus tundus lõbusam olevat ja oli ka.

Kolmas liige ei olnud ühestki klubist, ta oli lihtsalt tulnud Suure ühismatka lõpetamisele ja räägiti ära. Vahepeal oli talle isegi paar sõlme selgeks õpetatud ja nii me metsa läksime. Ja saime teise koha ning imeilusad EOK juubelimedalid. Hommikul kogune starti isegi 4 võistkonda. Aga jah, kirujad on ikka need, kes ise ei ole proovinud. Vahva rada oli. Vähese huvi tõttu küll tehti lühem, sest ega keegi ei taha õhinapõhiselt ennast puruks rabada.

Ja matka lõpupidu võis kõrvalseisjale ka imeliku palaganina tunduda, aga osalejana nii väga ei kritiseeriks. Tekkis mõnus ühtsustunne. Me tegime kõik koos sama asja, jagasime hetki ja kogemusi, olenemata sellest, kes me päris elus oleme või millega tegeleme. Metsas olime me võrdsed. Ega ma muidugi kõike jama ei näinud ka, mina olin pea terve päeva hoopis Aegviidu Külastuskeskuses filme näitamas. Fotograafiast ei tahtnud keegi rääkida, aga arvan, et võtan ennast kokku ja teen olemasoleva materjali põhjal YouTube paar õppevideot. Ma igal juhul olen paarid appist ja oma tuliuuest GoPro kaamerast ja sellest, mida nendega kõike teha saab, hetkel ahvivaimustuses.

Niisiis nüüd on need projektid tehtud, kogemus juures ja pingelangus ikkagi tohutu. Ja vingujate kõrval meeldib tohutult tiimikaaslase hastag Instagramis #minaviitsin

Aitäh kõigile!

Matkajate kokkutulek

Eile tahtsin ma nutta, täna olen lihtsalt ükskõikne. No mida sa ikka oskad tunda, kui sinu (ja paljude teiste) mitme kuu töö haledalt läbi kukub.

Ette ei saa seda muidugi öelda, aga praegune tagasiside on kasin. Näiteks Eesti meistrivõistluste regamine lõppes eile ja nelja medalikomplekti peale pani ennast kirja ainult üks võistkond. Ok, üks naiskond omadest tuleb ehk neile vastu ka, aga kolmandat ei tule. Kolmanda tiimi pidin ise kokku panema, aga hetkel seda ei ole. Ja ei tule ka, sest ausalt öeldes enam ei jaksa moosida. Eks pärast tuleb teha omad järeldused, miks matkajad võistelda ei taha. Vale aeg? Vale formaat? Tagasihoidlikkus?

Aga ka kokkutuleku vastu on huvi minimaalne ja selles tunnen natuke süüd endal ikka ka. No tõenäoliselt ei levitanud piisavalt infot, ei käinud piisavalt otse ajudele ….

Seega tõenäoliselt istun homme üksi Aegviidu Looduskeskuses, sest suure ühismatka lõpp on 2,5 km eemal, aga looduskeskus jääb õnneks Tallinna poole.  Äkki kõik ei taha peale väitavat matka kiiresti koju minna, vaid Aegviidus veel aega sisustada.  Meil on seal paar töötuba ja 3 tundi filmiprogrammi, mis on välja reklaamitud, kui lihtsalt filmiprogramm ehk vaataja ostab põrsast kotis.

Mina räägin seal matkafotograafist. Eile tegin selle nimel pool päeva tööd: tuustisin netis tõmbasin äppe ja näppisin neid, sest ise ma väga fotoappe ei kasuta. Ise sain küll targemaks ja hakkan ehk midagi kasutamagi. Aga jah, nime mul pole ja millegipärast ei tule ka. Matkafoto ei ole ka kunstfoto, mida kõik näha tahaks, see on hetke tabamine. Ja see hetk on üldjuhul oluline ainult sulle ja sinu teekaaslastele.

Ehk siis tegelikkuses tahaks ma võtta oma 7 asja ja sõita Hiiumaale. Kellel seda matkajate kokkutulekut vaja on? Muide, seda küsis minu käest ka Delfi otseblogi suure ühismatkaga tegelev noormees.  Ma vastasin:  „Kõigile“, aga kui midagi on hea kõigile, siis juhtubki nii nagu juhtus meiega.

Nuuks.

Minu suur ühismatk

Algul ma ootasin minekut, ikkagi puhkus ehk neli lastevaba päeva. Suht ainsad sel suvel. Teiselt poolt kohustus tegelda võõraste inimestega. Ehk see ei lasegi matka nautida. Igal juhul oma gruppidega metsas käies ei ole see puhkus.

Enne ma mõtlesin, et mis see neli päeva metsas siis ära ei ole. Viskan täna õhtul paar asja kotti ja minek. Siis vaatan piltidelt ja videotest teiste varustust ja hirm tuleb peale. Mul pole nii udupeent päevakottigi, kui igal pool vastu vaatavad.

Ja jalatsitest plaanisin jalga panna tossud või üldse Keenid (matkasandaalid),  mitte matkasaapad. Ning rattakiivri oleks ka koju unustanud, kui poleks teiste pilte vaadanud. Õhtul peaks veel mingit meelehead kaasa ostma, kuigi metsas toitlustatakse meid 3 korda päevas, mis on pigem nagu üle toitmine ja plaani järgi on  neljast kolmel õhtul saun, mis on ka üle pesemine 😀

Kuigi matk läheb edasi, tulen mina ära, et nädalavahetusel osaleda ja olla tegija jõud matkajate suvisel kokkutulekul Aegviidus. Samal ajal on ka Eesti meistrivõistlused jalgsimatka- ja jalgrattamatkatehnikas. Kuna suurt huvi ei ole, tuleb ka ise metsa minna. Meeskonnast on küll üks liige veel puudu, aga küll selle ka leiab, sest mulle on üldiselt raske ära öelda 😀

Hiljem näitan Aegviidu Looduskeskuses filme ja teen ka pisikese esitluse/infohetke matkafotograafiast. See on küll valdkond, mis on minu meelest Eestis täitmata, nii et ehk kujuneb sellest kogemusest ka midagi enamat välja. Kuna see looduskeskus on kokkutuleku platsis 2,5 kilomeetri kaugusel, siis ma kahjuks suurt osavõttu ei looda.

Ja nii ongi nädal läinud.

Kui tahad võistelda, anna mulle teada. Ning kokkutulekult astu ka kindlasti läbi.

Info: http://www.matkaliit.ee

See suvi oli nii üürike

Täitsa nukker on see kahes kodus elamine. Kevadel ootad päeva, millal saab juba linnast ära kolida ja sügisel on nii kurb linna sõita.

Jube, kui palju on enne ärasõitu teha. Ja selle asemel, et kasvõi mõnd supipõhja teha, rohisin ma lillepeenraid. Tegelikult on ju täiesti savi, sest järgmisel kevadel sea umbrohtu niikuinii enam ei ole.

Aga peenra on praegu nii ilusad ehk lilled täies õies. Ploomid on valmis. Neid võtsin vaid 3-liitrise ämbritäie kaasa. Tegelikult tulen järgmisel nädala lõpus korraks veel, aga siis on need ploomid juba tõenäoliselt alla kukkunud ja kellegi poolt nahka pandud. Nädalaga muutub maal palju, kahega peaaegu kõik.

Aga hommikul ei olnud aega nutta, muidu oleks seda teinud. Väljasõidud toimuvad alati viimasel minutil, ikka vaja nõud  veel pesta, põrand pühkida, vesi kinni keerata, uksed lukku …..

Tegelikult tahame väga linnast maale kolida, aga kuhu, pole muidugi teada. Hiiumaaga on hetkel mõned probleemid, aga kui neid poleks, oleks vist natuke liiga tsivilisatsioonist väljas ka. Nii laste kooli kui ka enda töö mõttes.

Aga muidugi õnn, et on võimalus kasvõi see paar kuud maaelu elada. Jään siis nüüd järgmist suve ja uusi seiklusi ootama.

Kärdlast Kõrgessaareni

Ei noh, sellel suvele tuli nüüd nii äkiline lõpp, et ei oska sellel ilmaga kohe midagi peale hakata. Hetkel näitab kraad 14,2 kraadi.

Juba eile ei osanud, kuigi eile oli nii 19-20 kraadi. Aiast nagu hetkel midagi kiiret purki panna ei ole. Ooo, kas ma tõesti olen suutnud köögist järje ära likvideerida? Tavaliselt ma päeval tassin ja korjan ning õhtul töötlen.

Ühesõnaga mingit kiiret asja nagu ees ei olnud ja rannailma ka ei olnud. Mõtlesin siis, et kuna mul on võimalik, siis võiks ju lastega kuhugi sõita. Pakkusin neile välja Kassari ja Sääre tirbi, sest Käina on keskelt läbi Hiiumaa ka umbes 40 km,  mis pole üldse palju ja tegevust kindlasti leiab. Nemad, ilma, et nad teaksid, mis koht see on, kuulutasid ettevõtmise igavaks. Ok, istume kodus edasi. Ma võin oma taasavatud e-raamatut ka lugeda.

Aga igav oli ka kodus ja ving läks aina kõvemaks.  Ja nii pakkusin välja  Kärdla suuna ehk Eiffeli torni ja enne seda ka muud vaatamisväärsust sel suunal. Erutas juba natuke rohkem. Kuna mul eelmisest päevast midagi soojendatavat järel ei olnud, pidin veel enne lõunasöögi tegema ja lastel kõhud täis söötma enne, kui metsa läheme, sest mina seal Kaibaldi nõmmel, mis pidi esimene punkt olema,  pole peale keskkooliaega käinud ja siis ka keegi teine viis ning mitmelt poolt olin lugenud, et seda ei olegi nii kerge leida. Nii et ei tea, palju käia tuleb või kaua aega läheb.

Tagantjärele võib öelda, et seda oli ikka väga kerge leida. Juba kruusateedel toimus selline andmine, et hoia aga eest. Parkimiskoht oli autosid ja mootorrattaid täis ja teedel liikus rahvast, seega võta ainult sappa.

See liivaväli erutas mind tõenäoliselt rohkem kui lapsi, sest lillad kanarbikututid õitsesid keset kollast liiva ja see on ikka harjumuspärasest nii teistmoodi. Pealegi mulle väga meeldib kanarbikulilla värv, nii et pildistasin mõnuga.

Kaibaldi nõmm

Tagasi tulles olin loominguline ja leidsin tänu sellele mõnusa otseraja, mis päästis meid liivastel teedel trampimisest, lapsed aga hädaldasid, et emme eksitas meid nüüd metsa ära ja me peame auto leidmiseks veel palju palju käima. Nii palju nad siis minu metsas liikumise vaistu usaldavad.

Kui nüüd turismiobjekidest veel kirjutada, siis käisime ka Ristimäel, mis minu hinnangul erutas lapsi kõige rohkem. Ohhetasid-ahhetasid ja asusid kohe ka ise ristide meisterdamiseks materjali hankima. Ja millest kõigest seal oli riste tehtud. Minu lemmikud vaieldamatult vanad kingad, kuigi juhendi järgi toob õnne siiski ainult loodusliikust materjalist tehtud rist.

Sattusime sinna samal ajal ühe äti turismibussiga. Pea kõigil Canoni peeglid kaelas, ainult mõnel oli käes ainult õllepurk. Aga minema panid kiiremini, kui meie. Ju oli ajaga piiratud.

Järgmiseks jäi siis teele lubatud Eiffeli torn. Parkimisplats pisike, pilet odav (lapsed 1 euro ja suured 2), aga koht ise oli õudne pommiauk. Risu-räsu, kila-kola igal pool. Vikatit ega trimmerit polnud krunt kunagi näinud, põldmarjade vahele olid lihtsalt rajad tallatud, mõni varem tehtud objekt oli juba põldmarjadesse mattunud ja sinna ei pääsenud enam üldse ligi. Mina tundsin puudust kohast, kuhu istuda ja lihtsalt kasvõi telefonis passides saata mööda aeg, kui lapsed platsiga tutvuvad. Rahvast sahmis seal kitsal maa-alal palju ja ma pole kindel, et augusti keskpaik ja õhtune aeg üldse tippaeg oli.

Aga imestan siiani, et isegi mina ronisin sinna roikatorni otsa ära. Vaade lahele ja poolsaarele oli muidugi võrratu, siin punane Reigi kiriku torn, seal valge Tahkuna tuletorn. Vaieldamatult selle atraktsiooni parim osa. Lastele tundus kogu see park siiski meeldivat, aga ma pole kindel, kas me sinna kunagi rohkem läheme.

Kõige lõpuks käisime veel Kõrgessaares Ungrukivi juures, sest ka seal ei ole mina kunagi käinud ja tahtsin ära näha. Jama on muidugi see, et siltidega on meil ikka kehvasti. Parkisin, kuhu tundus, et võiks parkida ja panime mööda ainukest võimaliku teed minema, sest teised harud viisid silmaga vaadates kellegi õuedesse. Samasugust välistamismeetodit tuli veel teha ja lõpuks läks metsa ainult rada. Aga kui on rada, siis peab see kuhugi ka viima. Alati on muidugi võimalus, et see on kohalike ujumiskoha rada ja mulle omale oleks ka see kindlasti huvitav, aga lapsed olid juba väsinud ja kippusid pahuraks muutuma.

Ungrukivi

Aga kivini see rada viis. Selline kitsas, aga kõrge kivi. Isegi redel viis otsa. Ja hämmastavalt palju oli tallatud. Ei tea, kes sellistes metsistunud kohtades küll käivad?

Koju tagasi jõudsime hilja. Boonuseks jäi Noorem juba unejutu ajal magama, Vanem uinus ka pärast hetkega ja ma ise sain asuda oma tehtud pildihunnikut sorteerima. Muuhulgas selgus, et ma ei ole juba kuu aega 500px lehele mitte ühtegi pilti pannud. Kaibaldi nõmmest panin juba ühe video ka kokku, aga hetkel seda oma piiratud netiga kuhugi üles laadima ei hakka. Kogemus ütleb, et kui kuust viibida linnas umbes kolm päeva, siis 15 GB netimahust ei piisa.

Siia ma palju pilte ei pane, aga kõik punktid, kus käisime, tahaks teise blogisse ühekaupa üles panna. Niikuinii matkaradade, randade, kivide ja sadamatega ei jõudnud sel suvel kuigi kaugele. Samas kas üldse on kedagi, kes suvel Hiiumaal mõnel matkarajal käis? Nii palju, kui mina tean, kihutatakse saar ikka paari päevaga läbi ja siis edasi.

Harjumatult pikk jutt sai.

 

Lapsed

Tegelikult ma olen õnnelik ainult siis, kui ma kirjutan ehk öösel, kui lapsed magavad. See lõputu kisa, kära ja draama, mis toimub loomulikult minu nina all, on nii väsitav, et ma päeviti ootan tavaliselt ainult õhtut, seda ainsamat vaikset aega suvel.

See on ikka ulme, kui palju minu omad võivad kakelda, jonnida, vinguda, viriseda. Eriti see 9,5. Nad ei ole ka sel suvel (kahe kuuga) õppinud ise omale mingitki meelelahutust välja mõlema ega üksi hakkama saama ja nii nagu minagi, ei suuda ka nemad 24/7 kellegagi koos olla. Seega tõstad eraldi tubadesse, aga viie minuti pärast on nad jälle ninapidi koos ja sõda jätkub. Ühesõnaga kogu aeg on igav ja keegi peab meelt lahtuma.

Täna võtsime näiteks sibulaid üles. Need hetkel peaaegu kuivad,  aga lubab vihma, nii et ehk pääseb nii suurest kuivatamisest. Mõeldud-tehtud. Otsisin kaks suurt kasti, kamandasin lapsed põldu, ühele üks, teisele teine peenar kätte ja kiskuma. Kuna hall pilv aga juba tuli, võtsin ka ise mõnel tutist kinni. Mis te arvate,  mis järgnes? Kisa teemal, et nüüd saab tema rohkem kiskuda, mina nii ei kisu üldse, värav löödi demonstratiivselt pauguga kinni ja joosti minema. Ikka pidin ise oma sibulad üles võtma, puhastama ja kuivama panema.

Järgmisena taheti toiduga mängida, aga sain jaole ja keelasin ära. Just oli masinas rasvaplekkidega voodilina, mida ma pidin kaks korda pesema, sest esimene kord ei tulnud plekid välja. Teine kord panin enne plekkideel Fairyt peale, aga see selleks. Ossanugis, mis skandaal sellest korraldati, et mina ei luba mitte midagi mängida.

Kolmas draama tuli sellest, et mõtlesime välja, kuidas lapsed natukenegi toast välja ja liikuma saada. Nimelt teatud arv jooksuringe pidi saama premeeritud kommiga. See oli suur-suur viga, sest üks meil on ikka suhkrusõltlane ja teine natuke aeglane. No nüüd see üks jookseb ennast või pikali, et rohkem komme saada ja teine ei taha kuidagi leppida, et keegi rohkem saab. Kui täna rohkem joosta ei jaksanud, viskas märjale murule selili ja röökis nagu kaheaastane.  Lõputult kahene.

Ükskõik mille rääkimine käib ainult vinguvas kõneviisis. Mõlemal. Ükskõik mille tegemine ei ole võimalik või meeldiv või midagi muud, mille üle vinguda. Toit on alati kas kuum või halb või lihtsalt ei maitse. Põhjuse leiab alati.

Ja kell on kõigest viis. Vähemalt viis tundi on selle hetkeni, mil ma jälle õnnelikus saan. Mis kõik selle aja jooksul veel valesti minna võib?