Hiiumaal

Eile tulime Hiiumaale. Neljapäevaks ei saanud piletit. Kogu aeg oli ja siis ühel hetkel oli otsas. Kui avastasin, võtsin kohe kümnesele praamile ära. See tähendas enne 8 ärkamist, aga juba peale 12 maal olemist. Ilm oli päikeseline ja soe, nii et algul ei viitsinud kaevama minnagi, sättisin niisama nina ja kõhu päikse poole.

Aga lõpuks tuli ikkagi maasikamaale kobida. Vanad lehed said kõik korda ja uus maasikamaa kaevatud. Sinna mahub küll kõigest 18 uut taime. Püüan igal aastal natuke juurde panna. Samas esimesed selles reas on juba nii vanad, et tuleks välja vahetada. Suurt saaki sealt oodata ei ole. Kui homme jõuan, siis ehk natuke tegelengi sellega.

Täna oli siinkandis pilves ilm, seega ahvatlusi ei olnud. Kaevasin hommikust õhtuni. Vahepeal tuli mudilasi toita, aga siis edasi.  Teises aianurgas sai maasikapeenar uuendatud ja natuke maad kaevatud. Sinna peaks homme hernest ja paar kartulit panema. Tahaks ka varakult midagi värsket hamba alla.

Tegelikult ma käisin ikka natuke lillepeenardes ka. Sai paar püsilille üles kistud ja väiksemad jupid uuesti tagasi istutatud. Püsililli lihtsalt tuleb aeg-ajalt uuendada, aga kuna see ei ole esmatähtis, siis väga tihti neid hooldada ei jõua. Kevadel ju alati tööd palju ja aega vähe.

Nii ma mingit püha ei pea, vaid töötan täiega.  Homme veel ja esmaspäeval peab tagasi linna minema, seega oli sel kevadel 4 aiatööpäeva. Järgmisel korral saan tulla mai teisel nädalal ja siis peaks juba suur suvi väljas olema.

Vot sellised lood siin pool sood.

Kui oleks aega

Enamik inimesi (Tallinnas) elab väidetavalt nii, et neil on kogu aeg kiire. Tunnistan, ei ole ise ka sellest patust puhas. Mul on mingid hullud listid, mida kõike peab iga päev ära tegema, mida ma vahel ka teen ja vahel olen natuke laisk, aga siis tuleb see lihtsalt homme ära teha, seega on homne veel kiirem.

Ma tahaks, et mul oleks aega. Selleks hakkasin isegi ettevõtjaks. Eriti blond mõte, onju. Jah, oma aega saab ise planeerida, aga ka kõik oma töö tuleb sul ise ära teha ja sead ei ole mitte vähe.   Eriti, kui sa seda veel nii mitmel rindel teed, nagu mina (õmblemine, pildistamine, matkad). Maiks on kalendris juba päris igasugu tegemisi kirjas.

Ühesõnaga ma endiselt väga tahaks, et mul oleks aega. Aega tehe mulle meeldivaid asju, aega tunnetada, mida keha tahab ja  nii ka teha. Võimalusel ikka praktiseerin seda ja minu üllatuseks tuleb juba natuke välja ka. Näiteks eile ma tundsin õhtusöögi ajal, et tegelikult mul ei ole kõht tühi. Aga ma ikkagi sõin teistega koos. Ei suutnud ei öelda, sest olin nii hea õhtusöögi teinud. Küll õnneks sõin natuke. Ülejäägi limpsisin praegu hommikusöögiks ära. Hommikusöök ei pea ju olema puder, võileib või muna.

Või ühel õhtul eelmisel nädalal lasin ma vanni vett täis ja lihtsalt vedelesin seal. Ei suutnud välja tulla, kuigi kell oli juba südaöö paiku ja mõistus ütles, et tuleb magama minna. Siis ma juba mõtlesin, et olgu, vaatame, millal tekib tunne, et nüüd aitab. Ju mul siis oli seda kontakti veega vaja, aga und on samuti vaja, nii et siin on veel mingi viga sees, et tunnet varem ära ei tunne.

Fitlapi saatsin selleks korraks puu taha, sest kui sa saad selgeks, millal ja mida, peaks kaal täpselt õigeks muutuma ja seal püsima. Suvi kah tulemas ja oma kurk, tomat, paprika juba kasvab.

Või iga päev ma tegelikult ei käi 11000 sammu. Kui on ikka tunne, et täna ei taha, siis ei lähe välja. Niikuinii käin mõnel teisel päeval selle puudujäägi tasa. Väsinud keha pole mõtet piitsutada.

Nii et tuleks aju sättida veel natuke nii, et oleks rohkem aega tunnetada, teha ja nautida. Praegu on nii, et täna-homme tuleb ära teha see  ja see, et saaks neli päeva Tallinnast ära olla ning siis see ja too, et saaks 4 päeva üldse Eestist eemal olla 😀

Pension

Mina ei saa hetkel aru,  mis II samba paanika see viimasel ajal lahti on läinud? Nagu paljud oleks nüüd mingid hullud kaotajad, et selle olemine ka noorematele inimestele vabatahtlikuks tehakse. Mina olen 40+ ja minul pole mingit II sammast kunagi olnudki. Olen ma siis siiani midagi valesti teinud ja juba ette vanaduses virelema määratud? Nagu ikka, asjad tulevad ja lähevad ning tont seda teab, mis siis veel kõik on, kui kunagi pensioniiga kätte jõuab. Isegi mina vist lähima 25 aasta jooksul selleni ei jõua.

Ainuke vahe on see, et mingi hulk inimesi saab nüüd portsu vaba raha ja ostab selle eest omale uue telefoni või auto või sõidab reisima ehk siis tekib juurde väliselt rikkaid noori inimesi, kuigi tulevik on neil tume.

Kui mul juhuslikult oleks see fond, siis ma laseks raha oma investeerimiskontole kanda küll. Hetkel passiks, aga tulevase majanduskriisi ajal ostaks kinnisvara. Aktsiaid vist ei ostaks. Ma ei ole nendega kuidagi väga kodus. Hetkel ei ole ka need laias laastus veel langema hakanud ehk siis on oma kõvera tipul. Mul neid ikkagi veel umbes 200 euri eest alles, seega vahel saab asjade käigul silma peal hoida. Niisama õppematerjal või nii.

Aga kust või kuidas mina vanaduses raha saama hakkan, ma veel ei teagi. Hetkel panen oma kesisest sissetulekust iga kuu natuke ikkagi kõrvale, et siis majanduskriisi ajal investeerida. Hetkel lihtsalt seisab arvel. Töötan ja toimetan, et sissetulekuid suurendada ja arvan, et sellist ettevõtlikust jätkub veel kauaks, seega peaks mingi sissetulek ka edaspidi olema kindlustatud. Teosammul küll, aga 25 aastat on piisavalt pikk aeg, et mingi arvestatav passiivse tuluni jõuda.

Põnevad ajad on ees. Või siis mitte. Mida sina arvad?

Hiiumaal

Reede õhtul sõitsin Hiiumaale. Millal ma seal viimati käisingi? Igal juhul lumi oli siis veel maas.

Ja kui sul on täpselt 1,5 päeva aega, siis ei jõua suures aias suurt midagi tehtud. Seda kaevamist, lõikamist ja riisumist on ikka nii palju.  Midagi sai ikka tehtud ka, aga aiast üldpilte teha ei jõudnudki. Mõned lillepildid tegin. Lisaks käisime veel kalal, aga kala ei olnudki. Aga ole vist imestada, sest juba vanarahvas olevat öelnud, et idatuul viib kala ka kotist ära.

Igal juhul peale varast ärkamist ja suurt rassimist jõudsin õhtul veel Tallinnas Etsykate kokkusaamisele. Jäin 1,5 tundi muidugi hiljaks. Aga oleks võinud ehk minemata jätta. Võimalik, et selle võib väsimuse kaela ajada, aga mina ei saanud motiveeritud, vaid pigem masenduse, sest kokkukogunenud inimesed olid ikka ülitublid ja üliettevõtlikud.

Kokkuvõtteks võin öelda, et oleks vaja täiesti uus toode välja mõelda. Midagi sellist, mida ei pea ise oma kätega tegema. Midagi sellist, mille teevad sul väiksed tublid hiinlased valmis ja seda saab siis lisaks Etsyle ka Amazonis müüa. Ainult et reaalainete inimesena ei ole seda loomingulist lendu ikka kusagilt tulemas. Seda enam, et aega nagu ka ei ole. Täna võtan hetke aega puhkamiseks, aga järgmise kolme päevaga tuleb mustmiljon asja korda ajada. Reedel ju taas Hiiumaale ja ma näiteks sel nädalavahetusel ei võtnud arvutit kotist väljagi ja ei saa loota, et ma seda järgmisel nädalavahetusel teen 😀

Kool

Tegelikult ma oleks ikkagi pidanud peale Matkamessi väljateenitud puhkuse võtma, sest ma olen siiski väsinud. Järeldan seda, sest mulle käivad mõned asjad kooli juures täiega närvidele.

Näiteks täna hommikul oli vaja kollast lõnga tibu jaoks. Mul on kodus kilode viisi igasugust lõnga, aga vot tibukollast ei ole. Akrüüllõnga üldse ei ole, aga naturaalset on harva kollasena saada, sest seda on lihtsalt raske värvida. Ma ei saa aru, kuidas saab sellist asja nõuda? Las teevad sellest, mis parajasti on või siis kogutakse käsitöömaterjali raha ja õpetaja ostab kõik korraga ära. Ja kõigil pidavatki vanemad ostma ja neil pidi vajalik kaasas olema. Et kui oli vaja sini-must-valget lõnga, siis oligi. Kerid sealt selle väikse nutsu ära ja ülejäänu jääb ju järele. Kõik vanemad on päriselt sellega nõus? Sama kehtib igasugu pitsida, paelte ja erikujuliste paberitega. Midagi saan kodust võtta, aga ma ei usu, et paljudel nii on.

Järgmine asi on info liikumine. Kes peab igapäevaselt ekooli jälgima? Tundub, et mina. Täitsa ausalt, pole umbes nädala vaadanud ja nii tuligi Vanem eile koolist ja teatas, et neil oli mudilaskoori proov, aga Nooremat ei olnud. Tema kuulis sellest proovist klassikaaslastelt, aga Noorem käib oma klassist ainukesena mudilaskooris ja keegi ei tulnud ütlema. Ja tõesti, ekoolis oli see info kirjas, aga ema ei ju ei vaadanud, ei öelnud hommikul, ei helistanud õigel hetkel, õde ei läinud ütlema ja õpetaja ammugi mitte otsima. Ehk järgmisel nädalal läheb paremini.

Päevikusse vist suurt midagi kirja ei panda. Noorema päevik seisis sel nädalal kaks päeva kodus laua peal. Kui arenguvestlusel sellest juttu tegin, siis vaadati mind kui mingit eriti nõudlikku vanemat. Päeviku täitmisega pidavat kõik olema kõige parema korras. Sa ei saa sinna ju midagi kirjutada, kui sul päevikut kaasas ei ole. Aga tundub, et tänapäeval ongi vastutus kooliasjade eest lükatud vanematele.

Või Vanemal oli selle kooriproovi ajal inglise keele tund, kus nad tegid kontrolltööks proovitööd. Osadele nagu olevat toodud see leht tagantjärele, Vanemale ei toodud. Täna kontrolltöö ja tõenäoliselt jälle väga hästi ei lähe, sest nad teevad mingil põhusel kontrolltöö täpsel selle proovitöö järgi.

Kui on need pikad mudilaskoori päevad, tellin lastele koolist lisasöögi. Peaaegu ükski kolmapäev Noorem tegelikult söömas ei ole käinud. Eile ka olevat misiganes põhjusel pea sassi läinud ja meelest ära läinud. Teisipäeval käis, aga ei söönud, sest „mingi imelik“ supp oli. Teisipäeviti viin ta koolist otse Nõmmele kooriproovi, see on ka pikk päev. Mingit nägude lugemist selle lisasöögiga ei toimu. No et kui ei läinud, siis ei läinud. Oleks mingi kaardiga lugeminegi, saaks ehk teada, palju keegi käinud on. Hetkel lihtsalt toetan toidufirmat.

Ühesõnaga ma olen natuke liiga väsinud, et peale oma töö ja igapäevase asjatamise veel koolis ka käia. Ja puhkust ei paista, aga see on juba üks teine jutt.

Matkamess

Selle-aastane, juba neljas, Matkamess on nüüd selleks aastaks tehtud. Muljed värsked, väsimus veel välja puhkamata, aga võtaks vast siiski mõne sõnaga kokku.

Kuna kuidagi õnnestus koormus sujuvalt kolmeks jagada, siis oli korraldamine sel aastal kolm korda kergem, kui kaks aastat tagasi. Kiireks/vastikuks läksid ainult kaks viimast päeva kohapeal.

Ehk siis kõige keerulisem teema on eksponentide platsile paigutamine nii, et kõik rahul oleks. Ja see võttis ikka omajagu aega. Seda enam, et kohapeal selgus, et mina siin ei ole, mul on bänneri tagakülg liiga kole ja tahaks sellega vastu seina kolida, üldse konstruktsioonid ei mahtunud saali ära või kolm osalejat jäi üldse oma tulemisega kuni tunni algusajast hilisemaks. Nii et täiesti sujuvalt tuli kohad ümber mängida ja riskida pahameelega, et miks mul eile oli selline koht ja täna hoopis teine. Tahan oma kohta tagasi!

Ühesõnaga kabetamist ja kaklemist oli rohkem kui kunagi varem, aga minu meelest sai üldmulje jällegi parem, kui kunagi varem. Selline ilusam ja loogilisem. Selle üle võib ainult rõõmu tunda.

Lastehoiuga, kus pidin tegev olema, läks halvasti. Kõigepealt oli kolmas korrus väga lärmakas ja seda tõenäoliselt Lauluväljaku ehituse tõttu. Absoluutselt ei kuulnud üle laua last ja tõenäoliselt ei kuulnud tema ka sind. Hea, et mingit raamatut ette lugema ei plaaninud hakata. Aga ega sea ei teadnud ka, sest kolmas korrus on kolm aastat kinni olnud.

Ja siis jäi turundusel kuidagi kahe silma vahele lause tekstis, et alla viieseid ei võta ja kui tulevad, siis kellegi vanemaga koos. Lihtsalt alla kooli omad ise väga midagi ei meisterda ja ka 3D pliiats, mida meie alal tutvustati, käib neile käelise osavuse puudumise tõttu üle jõu. Kõik, kes käisid, olid alla viiesed. Joonistada nad väga ei tahtnud ja nii polnudki neil suurt midagi teha.

Töölt tabatud.

Lisaks oli see kolmas korrus ja laululava rendilauad piisavalt kõledad, et ka need pisikesed, kes käisid, teatasid, et nad ei taha siia jääda.  3D pliiatsi juhendajast oli kõige rohkem kahju, kulutas oma ilusa laupäeva meiega ära. Ise sain natuke isegi suhtlemas käia, sest eks see mess ole üks tuttavate kogunemiskoht ja paar pilti Matkaliidu lehele tegin ka. 

Messi juures on huvitav see, et asju üles pannakse kaks päeva, kõik ära lähevad aga tunni jooksul, seega natuke peale seitset oli maja tühi. Kõik ripakile jäetud asjad kästi mul kaasa võtta, kuigi elu on näidanud, et neist on jube raske lahti saada. ID-kaardi omanikul oli FBs täpselt sama nägu ja pilt, nii et teda oli kerge leida. Ühe koti oli maha jätnud tuttav laps, nii et ka tema vanemaid oli lihtne tuvastada, aga ühed saapad on siiani minu käes. Pakkusin Naiskodukaitsajatele, sest saapad olid kingakarbis ja neil peavad vormi juures kingad olema, aga nemad ei võtnud omaks. Keegi FB-pildi peale otsinud ei ole. Lauluväljak peaks oskama minu kontaktid anda. Nii et ei oskagi rohkem midagi teha.

Kaupa väga vaadata ei jõudnud, aga juba reedel olin omale kinni pannud ühe ülikerge tarbi ja selle ma ka koju tassisin. See on siis katus näiteks rippvoodile, aga muidu võib seal all ka niisama magada. Tahtsin ka täikalt uusi käimiskeppe osta, aga neid mulle ei tahetud müüa, sest need olid soodsad küll, aga ei käinud väga pisikeseks kokku ja olgem ausad, tegelikult on see oluline küll. Nii et jäigi ära.

Nii et selleks korraks messiprojekt peaaegu tehtud. Arvetega on veel vaja sahmida, aga arvasin juba eile, et see ei pea üle minu käima.

Vaatasin aasta algul päris mitu korda ka lennupileteid sõiduks kas juba kohe 6. Aprilli õhtuks või hiljemalt pühapäevaks, et preemiaks natuke puhata aga tol hetkel nii raske ei olnud ja midagi eriti magusat silma ka ei hakanud, nii et nii ma ikka siin olen. Eile käisin juba ühes lasteaias pildistamas ja täna peaks 3 kostüümi õmblema. Nii juhtub, kui paar päeva õmblusmasina tagant eemal olla.

Uute projektideni!

Märtsi eesmärkide kokkuvõte

Ma olen ikka hämmastav looder. Kuna on 1. aprill, hakkasin märtsi kokkuvõtet tegema ja mis selgub? Märtsiks olen ma omale kõigest 3 eesmärki võtnud.

Märtsis 341 000 sammu

See on tehtud, isegi 17791 on üle. Vaatamata sellele, et vahepeal olin oma sinise kanniga suhteliselt liikumisvõimetu. Pole paha. Pole üldse paha. Seda enam, et nii õmblemine kui meilindus on istuv töö.

FotoEtsys iga päev 2 asja teha paremaks

See on sissetulek, seega peaks tegelema. Paar päeva olen midagi teinud, aga 60 asja kindlasti muudetud ei ole. Millegipärast on olnud 2 müüki ka. Kuu arvet sellega muidugi veel ei maksa, aga abiks ikka. See aasta on väga kasinalt alanud.

Aga ma avastasin enda jaoks Adobe Stock´i, kuhu sai ka mõned asjad üles pandud. Kolm saadeti ikka tagasi ka, millest üks oli juba varem sees, selle avastasin hiljem. Raha loomulikult kukkunud  ei ole.

Kohtu 4 inimesega

Need kohtumised toimusid kõik eelmisel nädalal. Kõigepealt käisin kohvikus tüdrukuga, kellega oleme tuttavad juba vähemalt 35 aastat. Minu sünnipäevast saadik ehk siis pool aastat juba läheme. Samal õhtul oli üks küllakutse veel. No ja kuna sügisel jäi mu sünnipäev vähese huvi tõttu pidamata, siis toimus märtsi lõpus traditsiooniline nimepäeva rummijoomine. Tervelt 8 tuttavat õnnestus kohale meelitada, nii et päris palu erinevaid vanu tuttavaid sai kohatud, seega see kuu eesmärk siis vist ka täidetud.

Mis ma siis veel kasulikku tegin?

Põhiliselt õmblesin Eesti kliendile, sest märts on teatavasti teatrikuu. Seega Imeloomal oli töökuu. Kolm tellimust oli lombi taha ka. Euroopasse mitte ühtegi. 2018 märtsis oli ka 3 tellimust, seega siin edasiminekut ei olnud. Lisaks püüad olla kõigi jaoks alati kättesaadav ning pakkuda kiiret ning meeldivat teenindust. Loodan, et see on õnnestunud ja et see ei hakka mulle kunagi kätte maksma.

Teeme taaskord Matkamessi. Sellest ma väga vist ei ole sel aastal kirjutanud. Ma ei tea, kas läheb hästi või halvasti. Igal juhul huvitav aasta on. Võtan igal juhul vabalt ja öösel seekord tööd ei tee.  Mess on 6. aprillil ehk paar päeva on veel minna. Ma ei usu, et enam väga kedagi juurde tuleb või on võimalik juurde saada. Seega plaanid paika ja edasine ei sõltu enam minust. Ja kui see nüüd tehtud saab, siis vist ei oskagi enam olla.

Sotsiaalmeediaga ehk blogiga, Facebooki lehtedega ja Instagramiga pole olnud üldse aega tõsiselt tegelda. FB tuletab pidevalt meelde, et keegi poel minust ammu midagi kuulnud. Selge on see, et sotsiaalmeedias tuleb publikule kasulik olla ja kui pole inspiratsiooni, on ka raske kasulik olla. Mul on küll paber, kus on ideed peal, aga see on vähemalt hetkel kuhugi kadunud. Sotsiaalmeedia näitabki ilmekalt, kas mul on aega või ei ole. Kui ma aktiivne ei ole, siis aega ei ole 😀

Lisaraha võimalust püüdsin hankida, aga edutult. Säästmise kohta on ülevaade tegemata, aga ostsin juba ära kogu perele piletid Vilniusesse ja majutuse ka, seega lõppsumma ei saa kindlasti väiksem olla.

Hakkame tegutsema podcaste on enesearengu eesmärgil kuulatud. Kas arengut ka on, ei oska öelda. Merit Raju raamatu “Leia oma tee” lugemine on ikka veel pooleli.

Nüüd aga on vaja veel uue kuu eesmärgid seada, et mitte kuu pärast tõdeda, et ikka sama seis.

Edukat aprilli!