Matkajate kokkutulek ja 45 loomamütsi

See aktiivne vabatahtliku elu võtab ikka võhmale. Nädalavahetusel sai siis viimase aja tibuke ehk Matkajate ja matkajuhtide kokkutulek ära peetud ja esmaspäeval oli tunne, et tahaks puhata. Mõnd puhkepäeva nädalas on ikka väga vaja.

Aga kokkutulek? Vähemalt esialgu paistab, et õnnestus täielikult. Ettekanded olid väga huvitavad ja esinejad väga tublid. Õhtune programm oli võib-olla natuke teistsugune, aga läks vahelduseks täitsa hästi peale. Kui kell 3 on diskoplatsil ikka veel 10 paari, siis see on kõva sõna. Kuna mulle tehti ülesandeks diskorit briifida, siis sai pidu väga minu nägu. DJ hoidis nõuannetest ikka väga ilusti kinni. Ühesõnaga sain 5 tundi just sellist pidu, millest oma sünnipäeval puudust tundsin. Küsi ja asjad juhtuvad. Varem või hiljem.

Samuti hullati minu meelest väga hea meelega pühapäevasel matkaringil Jõulumäe kandis.

Asjad sujusid ja lahendasid ennast ära suhteliselt ise.

Asjapulgana ei saanud enne 10 ühtegi siidrit lahti teha ja oli ikka imelik küll kainena astuda juba natuke tuju sättinud inimeste seltskonda.

Korraldajana tuli tahes tahtmata palju suhelda. Samas nendega, kellega oleks tahtnud, polnud aega piisavalt rääkida. Sama, nagu sünnipäevalapsel oma sünnipäeval noh. Samas sai palju uusi tuttavaid, kellega kindlasti Eesti matkaradadel ja miks mitte ka mujal üht-teist ette võtta. Ja mul on nüüd päris esimene lätlasest FB-sõber ka. Hämmastav, kuidas tema postitustest ikka mitte midagi aru ei saa. Isegi mitte selle tõlk abil, mida FB pakub. Lätlane ise aga räägib puhast eesti keelt.

Esmaspäeval jäi postitus pooleli, sest tööd ja tegemisi on meeletult. Ega siis selline pidu läbisaamise hetkel ei lõpe. Igasugu pressiteated ja fotod vaja kuhugi saata, kuigi mina neid küll kusagil näinud ei ole. Aga kui ei saada, pole ka iial lootust valitud saada. Igasugu uudised a Matkaliidu lehtedele üles, igasugu arved ja arvepidamise kontrollimine jne.

No ja endiselt olen oma 45 mütsi tellimuse täitmisest umbes 31 mütsi kaugusel. Eile õmblesin 7 mütsi ja see võttis ikka väga kaua aega. Asi selles, et kõik need on täiskasvanute mütsid ja enamikku neis t ei ole ma kunagi suurena teinud, seega ei ole neid olemas. Osasid pole ma kunagi teinud. Näiteks eile tekitasin kana mütsi. Pole küll see, mis võiks olla, aga hetkel pole ka aega mulle omale meeldivamat disainida. Ja kui sa ühekaupa teed, siis ei saa nagu aru, kui palju kulub aega igasugu pisidetailide peale, aga juba 6 ühesugust kõrva või 3 nina on paras katsumus. Mis siis veel saab, kui neid on vaja teha 10 tükki jutti.

Aga seda päris oma aega on saanud sel nädalal võtta 15 minutit eile õhtul lugemiseks ja 15 täna hommikul ning praegu siis see postituse tegemise aeg.

Sebimist täis nädal ehk öösel me ei maga

Hull nädal on alanud. Kõigepealt on mul kaks suur Imelooma tellimust ehk välja on vaja saata 45 loomamütsi. Nagu arvata võite, ei ole pooltki nendest olemas. Siinkohal ingel minu õlal ei valetanudki, sui soovitas õmmelda, nii palju, kui jaksan. Kahjuks ei öelnud ta ette, mida oleks vaja õmmelda. Nüüd siis saan õmmelda, nii palju kui jaksan.

Seoses sellega on tekkindu ka vajadus kiirema/parema õmblusmasina järele. Võiks vist isegi olla tööstuslik. Ja siit edasi ka eraldi tööruumi järele. Praegu ma õmblen oma koduses magamistoas, sest see on üüratult suur.

Soodsam oleks muidugi kolida ise elutuppa magama, lapsed kolide meie magamistuppa ja ise töö kolida laste tuppa. Soodsaim üüripind, mis ma praegu leidsin, on 35,88 eur/kuu ja asub Kalda tänaval. Ise-enesest pole ka paha. Kuigi ma käiks pigem kusagil Männikul õmblemas. Sinna Kalda tänavale saamiseks tekib lihtsalt juurde kütuse või ajakulu (kui mitme bussiga minna). Kui keegi teab midagi, võib lahkelt viidata.

Aga õmblemiseks üleliia palju aega ei ole, sest sel nädalavahetusel toimub Jõulumäel iga-aastane matkajate ja matkajuhtide kokkutulek. Kuigi see on 100 korda lihtsamini korraldatav üritus, kui oli matkamess ja ma olen seekord pigem toetav jõud, kui põhisebija, siis on ikkagi vaja kõigi pea 100 osaleva inimesega suhelda. No et kõik ikka oleks olemas ja kõik ikka sujuks. Pealegi on reedel juba umbes neljast linnast minek, nii et kõik perele nädalavahetuseks vajalik on vaja selleks ajaks korda ajada.

Teiselt poolt on muidugi põnev ka, et kuidas välja kukub ja mis tunne on olla asjaaja rollis, sest kardan, et ka sel aastal palju ettekandeid vaadata aega ei jää.

Kui vähegi kõnetab, siis täna on viimane päev registreeruda, sest homseks lõunaks tahab Jõulumäe teada palju majutada tuleb ja millal mitu inimest toitlustada on vaja. Täpsem info Matkaliidu lehel.

Ja mingit tunnet, et lahe, et nii palju tehtud saab, mul ei ole. Pigem on hirm, kui vähe sel nädalal magada saab. Nii et sel nädalal siin vist rohkem ei kohtu. Vot selline siis see sebija elu on.

 

Networking

Ma ikka üle päeva imestan nende elu keerdkäikude üle, mis minu teele satuvad. Miks nad satuvad, tont seda teab.

Reedel, tulles järjekordselt võõraste inimestega kohtumise ürituselt, tabasin end mõttelt, et ma pole ammu ühe aastaga nii palju uusi tuttavaid saanud, kui sel aastal. Ja see aasta pole veel läbi ka.

Sellest olen ma varem ka kirjutanud, et kui lastega koju jäin ja hakkasin mingil määral enesearenguga tegelema, kadusid paljud sõbrad ära. Vahepeal vast ei suhelnudki aktiivselt eriti kellegagi ja siis hakkasid tasapisi hoopis uued tuttavad tulema. Kellest on nüüdseks saanud sõbrad. Nüüd on neid tuttavaid hakanud eriti palju tulema. Ju on üks arenguetapp elus jälle läbi.

Teadliku suhete loomise kohta on inglise keeles ilus sõna – Networking – suhete ja kontaktide loomine, võrgustumine. Eesti keeles ei kõla see nii hästi.

Võrgustuda võib kohvitassi taga või veiniklaasi taga, aga ka kõikidel koolitustel, kus viimasel ajal käinud olen, on networking kohe punktina ja plaanitud ajana välja toodud. Hetkel tunnen küll veel suvalisel üritusel suvalistele inimestele endast rääkima mineku ees veel hirmu.

Sest ma tegelikult veel ei tea ka, kuidas esitleda end kiiresti ja mõjusalt? Iga kord tuleb isemoodi välja. Aga nii saab muidugi ise ka enda kohta uusi asju teada.

Uusi tutvusi olen leidnud: Matkaliidu tegevuse kaudu, Matkamessi korraldades, nuusutades Loomeinkubaatori õhku, erinevate FB huvigruppide kokkusaamistel, suvel Kõpu poolsaare külade päeval aktiivselt osaledes ja muidugi Marokos puhkusel käies. Palju palju uusi inimesi, kellega kohtudes mõni sõna juttu puhuda.

Ühesõnaga, mida vanemaks, seda suurematel täistuuridel elu keerleb. Ja ei ole nii, et peale 25 oled vana ja jaksu pole, põnevaid väljakutseid ei ole, uusi tuttavaid ei leia jne. Just lugesin sellise mõtte ühe 25-aastase inimese blogist. Tema kartis vananemist nagu tuld.

PS. Nädalavahetusel toimub matkajate ja matkajuhtide kokkutulek Jõulumäel. Siis kohtab jällegi inimesi, kellega siiani on olnud au ainult kirjavahetuses olla.

 

Sekretäritöö? Ei, mitte mulle

Olen nüüd olnud pea aasta Matkaliidus ja tahan või ei taha, sattunud ka sekretäri tööd tegema. Ja ma olen selle ajaga teada saanud, et mulle absoluutselt ei istu see kirjade kohe läbi vaatamine. No et kas on vaja edasi saata, ise midagi teha või küsida kelleltki, mida teha. Aga kui seda ei tee kohe, siis jääbki tegemata.

Üldiselt ma vaatan kirju kaks korda päevas: hommikul ja õhtul. Kuna praegu on meil kohe kohe (täpsemalt järgmisel nädalavahetusel) tulemas matkajate ja matkajuhtide iga-aastane kokkutulek, tuli täna natuke (tegelikult on see võtnud terve päeva) arvutitööd teha, saata arveid, suhelda inimestega, sest kõik me tahame, et meid märgatakse ja meeles peetakse ning kiiresti.

Kuna Internet Explorer minu arvutis enam hästi ei tööta, harjutan ennast vaikselt Crome peale. Aga sellel on mingi selline lisa funktsioon juures, et teated kirjadest tulevad lups ja lups töölauale. Ja neid tuleb palju. Hea on see, et nii saan mittevajalikud kohe ära kustutada.

Järeldus: sekretäri tööd saab teha nagu sekretärile kohane, kogu aeg arvuti taga olles. Muidu on läbitöötamist vajava materjali maht liiga suur. Kuna aga päev läbi istumine mulle ei istu, siis sekretäri ei saa minust kunagi.

Ja selle teadasaamiseks oli vaja elada 40 aastat.

Kahest harjumustest

Inimene on ikka väga harjumuste ori. Või noh, mina olen. Mulle hakkab juba vaikselt närvidele käima, et mul telefoni ei ole. Aga, näe, Teliasse sabasse seisma ka ei lähe, et omale mingi adapter soetada. Ma millegipärast ei usu, et keegi mulle seda niisama annab. Võimalik, et sellist asja pole üldse olemaski.

Aga lisaks pikkadele järjekordadele esinduses, kirun Teliat veelgi. Nimelt kirjutasin neile neljapäeval, et nad teeksid mulle mingi pakkumise uuele telefonile. Läbi aegade olen neid saanud erinevaid. No et selle pealt vaatan, kas ostan uue telefoni või taastan vana.

Täna, teisipäeval, on seis selline, et Telia mulle midagi pakkunud ei ole. Selle peale lasin juba oma vana telefoni taastama hakata, aga ka sellest pole midagi kuulda. Sisetunne ütleb, et kui seda kiiresti korda poel saadud, siis on sellega ka ikka mingi suurem jama ning head (soodsat) nahka sealt ei tule. Ega siis muud, kui ootame edasi: kas saab mu telefon enne taastatud või ärkab Telia. Aga jah tunne on juba selline, et tahaks telefoni.

Teine lugu on televiisoriga. Hiiumaal meil niikuinii telekat ei ole (või telekas on, aga antenni ei ole), seega ei muutunud nagu midagi, kui Kanal2 ja TV3 vabalevist ära läksid.

Otsustasime, et millegi tasulisega ei liitu ka. Kõigepealt on meil siin Internet kohutav ja teiselt poolt me niikuinii vaatasime telekat harva, seega pole nagu mõtet võtta 6€ eest (Telia) paketi, kust sa saad üle 20 kanali. Starmanil 6,99 ja 18 kanalit. Ja siis peaks mingid uued seadmed ka ostma.

Aga igasugu arvutist järelevaatamine ei ole nagu see. Tahaks asju ikka reaalajas vaadata. Arvasin, et kõige rohkem hakkan puudust tundma oma lemmikseriaalist „Pilvede all“, aga praeguseks ei ole reaalselt ühtegi osa järele vaadanud. Alati, kui mõte tekib, hakkab samas sellest tunnist kahju, sest alati on ka midagi kasulikumat teha. Huvitav, et kolmapäeva õhtuti ei olnud varem kunagi ajast kahju.

Aga jah, hetkel tunnen juba vahel puudust sellest, et võtaks vardad (või heegelnõela) ja vahiks õhtul niisama teleka ees midagi lihtsat.

Eks näis, millal ma siis oma harjumustele järele annan ja kellegagi liitun või poodi telefoni ostma lähen 😀

 

 

 

Üleloomulikud asjad

Ma olen mitu päeva tahtnud kirjutada veel ühest imelikust asjast, aga nats kardan, sest ma olen omast arust realist ja ei usu selliseid üleloomulikke asju. Ometi need juhtuvad. Järjest, paari päeva  jooksul.

Nimelt oli mul kord, nii umbes aasta tagasi, periood, kus pea kõik, mida ma puutusin, läks katki. Isegi metallist koogivorm, mida on nagu raske purustada. Kui sellest netis kurtsin, öeldi, et mu mingi energia sagedus on muutunud ja ümbritsev ei tule sellega kaasa.

Eelmisel nädalal tulin Marokost. Seda, et seal ümbritseb tugev energia, tundsin juba eelmisel korral. Lausa füüsiliselt. Ka Eestis pidi tugev energia olema, aga siin ma seda nii tundnud ei ole. Ok, ei ole energiasammaste juures käinud ka. Seekord ma küll midagi üleloomulikku ei tundnud, kuigi olin teadlik, et võin tunda.

Aga siis hakkas pihta. Algatuseks uputasin muidugi oma telefoni ära, mis on vist siiski taastatav, aga ise tööle ei hakanud. Esimesel päeval kodus olles läks käekella klaas pooleks. Lihtsalt niisama. Ei kukkunud sellele kõhuli otsa.

No ja siis veel riburadapidi igasugu pisemaid asju: riidepuu, sidrunimahla press, arvuti SD-kaardi pesa, midagi oli nagu veel, aga ei tule hetkel meelde. Ühelt poolt ei julge enam midagi puutuda, teiselt poolt saab koju ruumi juurde.

Nii et midagi seal mägedes ikka oli 😀

Ja jälle PS. Kui üritasin linki FB-sse panna, läks arvuti pilt mustaks ja postitus loomulikult kadus. Aga mul on teine arvuti veel, nii et ei ole siin midagi. Huvitav, mis veel juhtuma hakkab? Uuuu.

Elu ilma telefonita

Kui mul see telefon pühapäeva õhtul ära uppus, olin ikka natuke häiritud küll. Kuigi me ei olnud juba 4 päev levis olnud ja võõrutusnähud pidid juba möödas olema, olid ikkagi kõik igal võimalikul juhul netis. Jõudsin isegi ju juba 3 pilti Facebooki panna, mis on ka ühed vähesed, mis mul minu reisipiltidest nüüdseks alles on.

Esmaspäeval oli ka imelik. Kolasime Marrakeshi linnas ja ma pidin alati kellegi ligi hoidma, sest paberkaarti mul polnud (ma ei tea, miks nad neid nii salajas hoiavad) ja telefoni Google mapi jaoks muidugi ka ei olnud. Õnneks kolasimegi terve päeva ringi ja keegi telefonis ei olnud.

Seal lihtsalt andmeside nii kirves, et parem on see juba kodus välja lülitada. Mina seda muidugi ei teinud ja sain ka siin juba varem oma õppetunni kätte.

Tänapäeval on kahjuks paljud nii nutistunud, et võimalusel istutakse pigem Internetis, kui omavahel kasvõi kaarte mängitakse.

Ka tagasilennu ajal oli veel mõni hetk, kus tundsin end ebamugavalt, sest lennujaamades on wifi ja jälle grupp telefonis. Tahaks ju ka olla. Samuti vahtisid lennukis pea kõik ümberkaudsed mingeid seriaale. Omadest ma ei tea, meil olid random kohad, seega kõik igal pool laiali. Õnneks oli mul und alles, seega magasin.

Ja nüüdseks on jube hea, et telefoni ei ole. Ma pole isegi viitsinud kaardi adapterit kusagilt sahtlist üles otsida, et saaks kaardi mõnda vanasse telefoni panna. Seega ei mingit hommikul esimese asjana FB vahtimist ja keegi ei saa helistada ka. Ma tean küll, et mõni juba tahaks.  Ja meile ei saa ka igal ajal vaadata. Jube vabastav tunne, seega oli korra juba mõte, et elaks üldse mõnda aega ilma telefonita. Tean, et selliseid on ka.

Hetkel tean, et mu vana telefoni on võimalik taastada, aga see maksab päris palju raha. Tegin juba Teliast päringu, et mida nemad pakuvad, aga neil aega küll, praeguseks veel ühtegi vastust ei ole. No et kui on mõni soodne pakkumine, siis ei hakkagi taastama, vaid ostan uue. Oma telefoni aga saadan elektroonikust venna kätte, kes võib seda siis õhtuti huvi korral uurida. Kui saab midagi, siis saab, kui ei saa, siis ei saa.

Vot nii.