Nädal Marokos

Kui olin suvel Hiiumaal umbes kolm kuud kahe lapsega üksikema olnud, ei kahelnud hetkekski, kui augustis pakuti võimalust sõita novembri algul nädalaks Marokosse. Ütlesin kodustele ka, et kingin omale 40. sünnipäevaks puhkuse ja ärge hakake mingeid junne kinkima.

Nüüd on siis aeg nii kaugel, et homme õhtul ma magama ei lähe, vaid hakkan Riia poole sõitma, et sealt 6.15 edasi lennata.

Ja ma olen närvis. Üldse mitte pakkimise pärast, sest see sai mul juba keskkooli ajal selgeks, kui tegelesin spordiga ja tihti tuli nädalavahetustel mandrile võistlustele tulla. Ka igasugu varasemad matkad on näidanud, et asju on alati pigem palju kaasas ja kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Kõige suurem mure on enda pärast ehk kuidas mina, kes on harjunud öösel 8 (no miinimum 6) tundi magama, saan hakkama, kui ma öösel tundigi ei maga. Ok, lennukis on lootust natuke tukkuda. Tõenäoliselt tuleb Marrakechis algatuseks üks lõunauni magada, aga see oleks siis oma päikesevõtu aja arvelt.

Mmm, juba ülehomme olen soojas. Isegi väga soojas. Hetkel on Marrakechis kell 8.54 ja sooja on 21 kraadi. Päeval tuleb 30 ära. Seal rajal, kus mäkke läheme, on täna +27. Tuleb palav matk.

Loomulikult on ka mure, kuidas lapsed need 5 koolipäeva hakkama saavad. Hetkel on nad küll väga saamatud. Ei leia hommikul ei sokki ega kinnast sahtlist üles.

Pesin kõik pesu ära, et oleks suurem valikuvõimalus, panin kõik sokid ja kindad omavahel paari, et oleks lihtsam leida, kirjutasin kummalegi oma tabeli, mis kell nad kusagil peavad olema ja millal selleks minema peavad hakkama, sest lapsed käivad peale kooli ka trennides ja loodavad ka seal vahepeal käia. Kõige keerulisema logistikaga päeva võttis Issi vabaks, nii et vähemalt ühel päeval nad sinna ka jõuavad.

Aga üldiselt on lastel õnnenädal, sest keegi neid ei valva ja nad saavad nõrkemiseni telekat või tahvlit vahtida ja saia süüa.

Ja loodan, et minul tuleb tore puhkus, sest ootused on väga üles kruvitud. Tahaks ikka päikest võtta ja natuke ujuda ka :p

Pole veel otsustanud, kas võtan kaasa peegelkaamera ja teen uhkeid pilte ning video või ajan telefoniga läbi. Eelmise Maroko matka reisikirja saab lugeda SIIT.

Unistus usinamast minast

Täna olen pea terve päeva harjumatult palju laiselnud. Tulime eile Hiiumaale, kuigi teadsime, et täna sajab terve päeva. Ometi sureb lootus viimasena, sest ei ole mina veel väga täpset ilmateadet näinud.

Või noh, natuke on ikka toimetatud kah, hetkeks tervelt 7000 sammu jagu. Kuna õues väga toimetada ei kannata, siis olen netis ringi surfanud ja just lugesin ühest tublist inimesest, kes ärkab 5.10. Joob algatuseks sidruniga vett, käib jooksmas, mõtleb, tänab, visualiseerib, teeb hommikusöögi ja alles siis ärkab pere.

Aga minul, kes ärkas hommikul pool üheksa, on juba õhtul kell 9 uni silmas. Sai veel saunagi köetud ja peale seda magan üldse nagu beebi. Hea, et öösel kella keeratakse.

Tundub, et linnas passimine on minugi keha nõrgaks teinud, et värske õhk nii ära väsitab. Või on asi selles, et õues ladistab ikka vihma, aga toas pliidi kõrval on nii mõnusalt soe.

Aga päevaks jäi kummitama see, et kui ma ise ka jooks rohkem vett, käiks rohkem jooksmas ja kasvõi natuke tegeleks vaimsete asjadega, kas ma siis ehk jõuaks-jaksaks rohkem? Mida arvate? Olete proovinud?

PS. Pilt on tehtud täna ühes väga raskesti ligipääsetavas Kõpu põhjarannas, kust lootsime metsikuid astelpajusid leida. Selgus, et sinna pole ka edaspidi enam asja, sest isapõõsaid lihtsalt enam ei ole.

Taas 30+ ehk pidu pole patt

Sai jälle Balti jaamas 30+ peol käidud. Kõik oli seekord teistmoodi. Kui me kohale jõudsime, siis õues piletisaba ei olnud ja kõik soovijad said sisse. Käele löödav tempel oli tugevat rohlist värvi, et mitu päeva veel nägi välja nagu templiga seakamar. Mul vist on vanast ajast mingi foobia.

Turvamehed olid seekord mustade pluuside asemel punases ja palju kurjemad. Kõlarid olid suuremad ja muss valjem ja fotograaf oli ka teine. Ühele pildile õnnestus siisi jääda.

22538683_1918653664817519_8084478489541812987_o

Arno Kukk mängis enne Koit Toom kontserti mingit kaasaegset tummi ja Koidul oli heli nii kehv, et minu meelest jättis ta oma kava pooleli ja läks lihtsalt ära, isegi publikut ei tänanud. Peale seda hakkas juba vanemat musa ka tulema, aga mu tantsukaaslased tahtsid koju minna.

Kuna sellega tähistasime minu 40. sünnipäeva, siis päris rahule peoga ei jäänud. Ühtki lugu, mille järgi ma tantsida lootsin, ei tulnud. Ja kõige lõpuks oli just sel päeval hääl ära, nii et Koidule kaasa laulda või teistega lobiseda ei saanud üldse.

Peaks vist järgmine kord jälle minema. 1. detsember, Telliskivis ja 2 Quick Start.

IMG_1526

IMG_1504

Polaaröö

Mõni päev on ikka eriti kummaline. Algatuseks tahaks öelda, et mulle kohe üldse ei meeldi nii õhtusel kui ka hommikusel tipptunnil Nõmme keskuse vahet sõita, seega oli hea meel küll, kui Issi saatis täna hommikul lapsed jalgratastega trenni. Vihma ju ei sadanud ja väga külm ka veel ei ole.

Aga see tähendab seda, et neile tuleb ka järele minna rattaga. Ma ei tea, kuidas minu ajal alati juhtub, aga vanem ei saanud meetritki tagasi kodu poole sõita, kui teatas, et tal on ratta kett maas. Nooremal tuleb kogu aeg ja Issi ei saa aru, et selline asi on võimalik. Samas tõenäoliselt mina sahmin nende lastega ikkagi rohkem ja seepärast ka juhtub rohkem.

Mingi rattaketi pealepaneku pädevus seega peaks olema, aga Vanemal uus ratas ja no ei hakanud minu hammas peale. Kuna kooli kiire, siis tuli kiiresti varuplaan välja mõelda ehk siis Vanem läks bussi peale ja mina lukustasin ratta uuesti Nõmme Kulutuurikeskuse ette.

Oleks õhtuni jätnud, sest siis pean niikuinii lapsed autoga laulma viima, aga Issi arvas, et pole hea mõte ja tuleb ikka varem ära tuua. Seega oli vaja ikka autoga Nõmmele minna.

Sõitsin ja mõtlesin tagasi tulles kiruda, kuidas mulle ei meeldi Nõmmel käia. Vihma sadas, mitte midagi ei näinud, ühe silmaga vaata, et lompi ei sõida, teisega, et keegi kusagil posti taga peidus ei oleks. Vabandan kõigi ees, kelle ma olen tahtmatult märjaks pritsinud. Vaata neid lompe palju vaatad, aga vähemalt Pärnu maantee on küll nii lohkus, aukus ja roopas, et vett on tõesti igal pool.

Ja ei pannud üldse tähele, et ma ei näinud seepärast midagi, et vahepeal oli lisaks vihmale ka mingi polaaröö kätte tulnud. No täiesti õudne nagu mõnes maailmalõpu filmis. Hiljem lugesin, et Ophelia oli siia ka jõudnud ja endaga mingit mustust kaasa toonud. Ning homme pidi juba palju parem olema.

Teen siis tule kaminasse, tõmban kardinad kinni ning panen ka siia ühe pildi sellest imelikust päevast. Peegelkaameraga on hea. Sellega saab manuaalselt ka reaalse pildi ekraanile võluda.

PS. Käisin veel kord sõidus ja juba ongi palju parem.

IMGP8854

Koduperenaisest programmeerijaks?

See oli siis juba aasta tagasi, kui kusagilt jäi silma ja panin ennast kirja projekti Vali IT. See on midagi sellist, et koolitatakse tasuta välja 500 inimest, kes ei ole varem programmeerimisega kokku puutunud.

Kui suvel pakuti testi tegemise võimalust, siis ma ei olnud isegi mitte linnas ja ei näinud nagu piisavat põhjust tulla ka. Aga järjekorda jäeti edasi, sest programm kestab, kuni kõik 500 tükki on ära koolitatud ehk siis aastaid.

Täna oli siis see päev, kui käisin TRIPODi visuaalse võimekuse testi tegemas. Ongi selline asi, et hunnikus on mustmiljon erinevat (kolmemõõtmelist) kujundit ja küsimus on, et milline ei sobi või milline on sarnane. Võib ka olla, et ükski ei sobi või kõik ongi sarnased või on mitu õiget vastust. Ja kõik see on aja peale.

Ausalt öeldes andsin siis juba alla, kui kaksküsimust, millele me olin omast arust isegi õige vastuse ära märkinud, läks käest, sest ok oli vajutamata. Lihtsalt ei suutnud ühel ajal jälgid mingit pisikest jooksvat aega ja kujundeid. Kõige pikem mõtlemise aeg oli 1.30 ja siis terve hunnik igasugu lühemaid aegu.

Mäletasin veel, et edasipääsuks tuleb saada 40 punkti. Kokku oli 48 küsimust, kaks juba läinud ja tõenäosus, et ma kõik ülejäänud pihta saan, olematu.
Aga võta näpust. Tõenäoliselt oli see piir hoopis 40%, sest üllatus oli suur, kui mind jäeti koos ühe kutiga sinna veel vestlema. Teised saadeti koju. See test pidi matemaatilist võimekust näitama, nii et tehnikateaduste magistrikraad vist ikka ainult ilusate silmade eest saadud ei ole.

Päris programmis vist sees veel ei ole, sest firmad, kes sinuga pärast tegelema hakkava, peavad su ka veel valima ja ma tahaks näha, kes valib keskealise koduperenaise, onju 😀

Bussiga koju sõites aga tulid pähe igasugu mõtted. Kõigepealt see, et mis programmeerija nüüd mina olen. No et need on ikka väga andekat inimesed. Samas teades mõnd sellise töö tegijat, siis on nad ikka täiesti tavalised inimesed. Ainuke vahe on see, et nad olid samas punktis umbes 18-aastaselt. Ja kõik on õpitav.

Teisalt olen ma nii laisaks jäänud, et ei kujuta ette, et nüüd hakkangi iga päev 9-17 kusagil siseruumides passima. Ei mingeid laste koolivaheaegu ega suvepuhkust. Ja selleni, et mingit pappi hakkab sisse tulema, läheb veel aastaid aega. Peale selle programmi lõppu ei ole sa veel nooremarendajagi. Ja vabakutseliseks hakkamiseks peab ikka enne midagi oskama ka. Või mine tea, hoian igal juhul silmad lahti.

Nii et põnev on, aga kahtlusi on ikka ka. Ja ma olen ikka tohutult kahestunud isiksus. Alles tahtsin loomeettevõtjana läbi lüüa ja juba tahan programmeerijaks saada. Pole siis ime, et disainerina lootusetuks tunnistati 😀

Elu on seiklus!

Nelikümmend

40Nonii, nüüd on siis see õige 40 käes ja võib varem kirjutatud asju hakata tasapisi ära kustutama.

Kuidas see siis tuli? Kiirelt nagu ikka. Ma ei tea, miks mul kogu aeg nii vähe aega on. Viimasel päeval hakkasin koristama, sest teisipäeval oli ka külalisi oodata ja kui päris aus olla, siis ma pesin viimati põrandat tõenäoliselt kevadel. Suvel edasi-tagasi sahmides tundub see kuidagi väheoluline. Aga koristamine võtab vähemalt minul tohutult palju aega. No et üldse selle põrandani, mida pesta, välja kaevuda.

No ja oma käsitöötarvikute kapi jõudsin korda teha, et sinna mahuks jälle asju juurde panema. Ma olen läbi aegade tegelenud paljude erinevate käsitööstiilidega ja ikka veel ei raatsi midagi ära visata. Sest kuigi aega üldse ei ole, meeldib  mulle näiteks vähemalt mõttes endiselt tikkida. Aga jah, sinna käsitöökappi jõuan kah tavaliselt nii kord aastas kaevuda ning alati viskan ikka midagi ära ka.

Päris õigel päeval jõudsin siis ainult süüa teha: kartulisalat, Manhatteni juustukook ja Prantsuse sibulapirukas.

Õhtul käisid mõned külalised, päeval mõned oodatud või ootamatud telefonikõned ja palju FB-õnnitlusi ning nii ta läks. Teisipäev on üldse väga sahmimist täis päev – lapsed käivad hommikul tsirkuses ja õhtul kooris ning et need asjad üldse omavahel kuidagi sobiks, tuleb vähemalt osaliselt autoga abiks käia.

Edasi ei lähe nagu kuidagi. Nohu, mis eelmisel nädalal ähvardas tulla, aga pigem jäi kehvapoolseks, aktiveerus pühapäeval ikkagi. Kuigi ma väitsin, et selle aasta Rogain oli kõikidest senistest kõige lihtsam, mõjus see ikkagi organismile piisavalt kurnavalt ja nohu aktiveerus. Või on see kellegi teise oma, sest teised kodused rögisevad ja lurisevad juba ammu? Seekord on see mingi imelik nohu, sest juba kaks ööd olen tundnud, kuidas tatt ninast lihtsalt välja voolab, aga jaksu üles ärgata ja nuusata ei ole. Nüüd on veel tunne, et hääl läheb ka ära. Elukogemus ütleb, et kui juba läheb, siis vähemalt 10ks päevaks. Palju õnne.

Ühesõnaga pea on paks ja mingeid hädavajalike asju ikka sahmin (mitte et neid vähe oleks), aga palju ikka laisklen ka. Näiteks praegu siin. Omal on kaks pakki tarvis võimalikult kiiresti posti viia.

Vot selline algus siis.

Viimane hommik kolmekümnendates

Homsest läheb siis blogi õige hooga käima.

Aga täna tahtsin kirjutada sellest, et olen juba harjunud esmaspäeva hommikuti istuma Nõmmel Sõõrikukohvikus, ees üks tass piimakohvi ja tegema nädalaplaane. Lihtsalt on vaja lapsed autoga trenni viia ja olen ise ka selleks ajaks sinna jäänud.

Täna helistas Issi, kes varem (rattaga) tööle läheb, et autoga pole vist mõtet minna, sest Pärnu maantee ja ka Rahumäe tee on kõik umbes.

Tegime siis kähku plaani ümber ja läksime rongi peale. Jõudsime ilusti. Praegu hakkasin mõtlema, et ainult paar minutit lähebki rongiga minnes kauem, sest jala on vaja nii kilomeetri kanti käia, kui esmaspäeva hommikuti autoga ummikus passides. Rongi ajad on küll praegu, remondi tõttu, iga nädal erinevad, aga tänane (või sellenädalane) aeg sobib suurepäraselt.

Kuna laps on ikkagi vaja autoga kooli ette viia, siis tulin uuesti koju ja sain teada, et keegi oli mingi õhukaabli tee peale alla tõmmanud. Aga see keriti just kokku ja igasugu operatiivautod sõitsid minema ja tee tehti nüüd lahti. Aga enne ei saanud vist tõesti mitte keegi mitte üheski suunas tükk aega liikuda.

Nii et praeguseks olen ma pidanud juba oma laupäevasest rogainist kangete jalgadega tegema 2500 sammu.

Näis, milliseid elamusi siis päeval veel varuks on 😀

PS. Ummikupilti ei saa mingil põhjusel praegu telefonist siia üles, nii et praegu ilma pildita.