Aias

Täna oli imeliselt soe õhtu imeilusa valgusega. Võtsin õhtul klaasi veini ja lihtsalt istusin, kui lapsed olid magama pandud. No millal sa ikka istud ja oma kätetööd imetled. Mis siis, et mu aias ei ole mitte ühtegi korras vaadet 😀

Käisime täna Kärdlas ja õnnestus hankida pudel veini. Muidu siinkandis on saada ainult magusat peeti. Aga kuiv valge vein mulle meeldib (ikka vahel küsitakse, mida mulle juua meeldib).

Aga see siin on nüüd rohkem piltpostitus hetkeseisust aias.


 

Teistmoodi suvi

Täna tahaks oma lapsi kiita. Lõpuks ometi on nad saanud nii suureks, et ma ei ole suvel Hiiumaal väsinud. Ja me oleme siin olnud juba 12 päeva jutti.

Lõpuks ometi on käes aeg, kus mitte keegi ei käi öösel pissil või kui käib, siis ööd on nii valged, et nad leiavad ilma sekkumata poti üles. Ja ei ole neil ka muid muresid, seega ei pea öösel üles ärkama ja see ON SUUR asi.

Ma ei pea enam kedagi magama sundima, ei päeval ega õhtul. Õhtul loeme unejutu ja keegi enam ei lollita ega tralli. Kell on siis umbes pool 11. Ise ma passin poole kaheni üleval, loen võin teen tööd. tänagi lõpetasin just maasika toormoosi tegemise. Nii ärkame hommikul kõik koos 9-9.30. Elu on näidanud, et nii see ei pruugi jääda. Lapsed magavad kooliväsimuse välja ja kui järgmisel korral tuleme, tuleb uus rütm kujundada.

Ja üldse saavad nad kuidagi nii hakkama, et ei ole enam vaja valvata, et sääsed neid ei sööks, ei ole vaja vaadata, et keegi jalgupidi mõnes peenras ei tambiks või nad saavad joogi  ja kruusi ise kätte. Ja nii edasi. Seega on mul rohkem aega maal vajalikke majapidamistöid teha.

Varem ma olin igal suvel meeletult väsinud. Küll diagnoosisin omale porrellioosi, küll muid hädasid. Aga lihtsalt oli liiga vähe und ja liiga palju tööd. Hea tunne on tunda end lõpuks normaalselt.

Aga see on küll natuke kole, et laste väikelapse iga kestis kokku 9,5 aastat. Hetkel on see tervelt veerand minu elust. Kõik kaunid kolmekümnendad möödusid nagu unes ja see ei ole nii väike asi midagi.

Nii et minu elus on suvi neljakümnesena hoopis teistsugune. Ja loodan, et nii see jääbki.

 

Suveplaanid vol 2

Et ma ka ikka oma asju alati valest otsast ajama hakkan. Üldiselt mulle hakkas see Kiievi (Ukraina) mõte meeldima. Seda enam, et täna oli sobivaks ajaks pileteid hinnaga 114 eurot. Loomulikult tuttuue Wizzairi lennuga Tallinnast.

Seega uurisin edasi, mis ja kus ning sain teada, et ilma passita meid sinna ei lastagi. Ja pass peab kehtima 90 päeva peale reisi lõppu ehk siis meil  kellelegi ei ole sobivat passi. Nii et kõik riigid, kus on vaja passi, jäävad kohe valikust välja.

Veel sain teada, et laste passe saan ma taotleda e-posti teel, mina ise pean aga minema sõrmejälgi andma. Kinnipandud järjekorrad on vist väga pikad ja hetkel neil süsteem maas ka. Alles 2. juulist saab taas broneerida.

Asja lükkan siiski käima ehk kui linna satun, lähen hommikul kohapeale passima. Tahaks ikka nädala jooksul tulla. Jälgin teise silmaga ka talvise koolivaheaja pileteid ja ka seal on üks variant EList väljas.

Laste passipildid püüan siin käepäraste vahenditega ära teha. Seda ma ei pelga, sest olen siiani kõik pildid ise teinud ja kõik on ka läbi läinud. Nii et võin ka teistele passipilte teha küll 😀

Seega ilmus valikusse ka nr 4 ehk siis Rootsi. See oli eelmise suve plaan, aga aasta jooksul on mõte kuidagi rohkem lappama läinud ja vana plaan pingereas veel kaugemale vajunud. Tallinki lehel on head ideed, mida külastada, ka sel aastal täiesti olemas.

vot nii 😀

Suveplaanid

Huvitav on see, et Hiiumaa ei ole minu jaoks küll kuidagi vaimu kirgastav.  Pigem on peal selline uimasus või roidumus, et mitte midagi ei viitsi mõelda. Lihtsalt oled.

Näiteks jaanipäeva nädalal oleks pidanud mandrile tulema. Juba nädal ega on külm ja vihmane olnud ja siin ei ole suurt midagi teha. Maasikas valmib megaaeglaselt, nii et üle päeva pole veel midagi korjata, kasta pole vaja, midagi enam istutada pole vaja, niita pole vaja, sest peale vihma rohi alles võtab uut kasvuhoogu jne. Aga see rong on nüüd läinud ja lubatakse, et ilm hakkab tasapisi uuesti soojemaks ka minema.

Pikas perspektiivis tuleks Issi suvine puhkus ära planeerida. Tahame ka sel aastal jätkata traditsiooni ja kuhugi Eestist välja sõita. Algul oli mõte minna Ahvenamaale jalgrattamatkale, aga eelmise lastel käisime Turu saarestikus ja maastik oleks täpselt sama. Ainuke väärtus oleks mitmepäevane jalgrattamatk lastele ja mulle need kivised saared meeldisid.

Mõtlesin ka Poolat, aga tahaks päris lõunasse välja jõuda. See on siis kaks päeva ots ehk neli päeva kuluks puhtalt sõidule. Lisaks tahaks ikka ringi ka vaadata ja siit keset suve väga pikalt ära olla ei saa.

Kolmas variant on lennata kuhugi lennukiga ehk hoida kokku sõiduaega ja rentida kohapeal auto. Enne jäi silma norra ja Ukraina, aga hetkel lähevad lennupiletid ainult kallimaks, seega ära ei ole ostnud veel midagi. Ühesõnaga 4 nädalat aega ja ei mingit plaani. Igasugu piletitel hoian ikkagi silma peal, sest kui on ikka odav, siis lendame kasvõi Montenegrosse 😀

Aga ka see 4 nädalat sinnani tuleb kuidagi ära sisustada, sest mul on sel suvel aega kuidagi üle ja lastel pidevalt igav. Või noh, aega on tegelikult just praegu. Selle kuu jooksul on vähemalt kaks korda vaja mandril käia ja ehk jõuab vahepeal ikkagi korra naabersaarele Vormsile (kas siis jala või ratastega, sest autot pole mõtet üle mere vedada) ja kindlasti ka Saaremaale (aga see alles kõige varem kahe nädala pärast).

Sinnani siis molutan, kuni paremate mõtete tulekuni.  Ja ehk selgub sel nädalal ka see, millal töö asjus linnas peab olema. Hakkab ehk mõte ka rohkem tööle.

Telefonist ja liikumisest

Ma tahaks öelda, et ma olen natuke palju praeguste laste tuleviku pärast mures, aga igaüks elab oma elu ise. Millegipärast väga sellest ei räägita. Vahel mõni ikka piiksatab siin ja seal, aga kuidagi tuld nagu ei võeta.

Nimelt ma näen kurja vaeva, et oma lapsed telefonist eemale ja toast välja saada, või et nad ei sööks ainult kommi ja saia. Ma arvan, et meie perel ei ole veel suuri probleeme ja samuti minu tuttavate peredes, sest eks need sõbrad, kellega rohkem näost näkku kokku puutud, ole ka natuke üle keskmise aktiivsed liikujad ja võtavad lapsed ka kaasa.

Aga kui natuke laiemalt ringi vaadata, siis pilt enam nii ilus ei ole. Näiteks praegu oli just lasteaedade, koolide, ülikoolide lõpetamised ja Facebook laste pilte täis. Käsi püsti, kes ei märganud oma uudistevoos ühtegi natuke trullakamat last või noort?

Kehalise õpetajad on ahastuses, muud inimesed, kes peavad lapsi liigutama, on ahastuses, sest nad lihtsalt ei jõuagi isegi mitte paari kilomeetrit käia. Lapsed ise on kurvad, sest mõni asi jääb pooleli, kuna sõbrad ei jaksa kaasa teha. Kiitus muidugi, et nad vähemalt püüavad.

Või hiljuti rääkis mulle üks tuttav, et sai veepargis imestatud, sest vähemalt pooled lapsed olid ülekaalulised. Kust nad tulevad? Miks nad sellised on? (Minu isiklik arvamus, et vale toit ja vähene liikumine, sest toas telefoni näppimine ei kuluta eriti igasugu jamast saadud energiat).

Ja kui kusagil keegi ikkagi natuke valjema häälega seletab, siis hakatakse vabandama, et terviseprobleemid ei saa liikuda. Et Eestis nii haige noorus? Või öeldaksegi, et ma ise passin telefonis ja miks siis last peaks keelama? Et telefon praegu on meie aja raamat ja me ju omal ajal ka lugesime liiga palju.

Samas mis see minu asi on. Ütlesin täna ka oma lastele, et andke minna. Istugu või järgmised 2 kuud jutti toas telefonis. Aga ärgu viie aasta pärast kurtma tulgu, et ema on elu ära rikkunud.  Minul on juba juuksedki hallid sellest keelamisest-keelitamisest-meelitamisest-seletamisest.

Aga ise lähen nüüd paaritunnisele jalutuskäigule tormise mere äärde.

PS. Lapsed võtsin siiski täna kaasa, aga samme jäi omal muidugi sellega puudu.

Eesti suvi

Nonii, harilik eesti suvi ongi käes. Kraad näitab õues 11 kraadi, tuult on 18 m/s (päris torm veel ei ole ja midagi ei murdu, aga sodi pudistab puu otsast alla küll) ja ilmateenistus lubab, et tuulekülm on kolm kraadi. Nii et ilma jope ja sokkideta õue väga asja ei ole. Proovitud.

Aga arvata oli, et see asi ei saa nii jääda. Loodus hetkel vähemalt kaks nädalat tavalisest ees, kui mitte rohkem. No ja talv ei tule ju kaks nädalat varem 😀 Ikka on see ülejäänud suvi kehv.

Tulin siia mõttega jaanipäevaks mandrile minna ehk päris kõike veel kaasa ei võtnud. Näiteks õmblusmasinat ei võtnud ja vardaid ei võtnud. Juhtus aga nii, et linna saan alles ei tea millal ja nüüd pole oma vaba ajaga mitte midagi teha.

Hetkel keedan kiivi-rabarberi moosi, mida ma pole siiani suutnud keeta. Jah rabarber on vist juba natuke vana, aga, võtsin rabarberid vaarikapõõsast, sest vaarikapõõsas on rabarberitele peale kasvanud, sest õunapuu on vaarikatele peale kasvanud, sest keegi ei viitsi midagi tagasi lõigata. Aga peale seda? Issand, kuidas ma ei oska molutad.

Eile oli meil küla jaanituli. Sadas ja me ei läinud vaatama. Lapsed küll vigisesid, aga no mina ei viitsi seista vihmas (muide, mu Islandi jaoks ostetud jope on Tallinnas) koos purjus noortega. Või käia selleks küla peal, et teha sotsiaalmeedia jaoks üks pilt ja tulla koju tagasi. Eelmisel aastal oli, kõik võõrad, kõigil mingi purk näpus, isegi siis, kui ise alles käruoperaator. Mina kahe lapsega kaine autojuht tundsin end seal kui võõrkeha. No ei ole need jaanipäevad enam minu jaoks.

Aa, tuli mõte, läheme mere äärde matkama. Lapsed muidugi eelistaks telefonis passida.

Hiiumaa suvi

Nonii, meie Hiiumaa suvi on nüüd lõpuks alanud, mis tähendab, et ma arvuti taha enam nii tihedasti ei satu. Hotspot vaja teha ja lapsi ka tohutult häirib, kui emme arvutis on, nii et oleme nüüd hoopis kõik koos rohkem õues.

Täna küll pool päeva sadas. Seega nokkisin valmis 10 Imelooma pilti ja ajastasin need Facebooki ka, sain pea 3 nädalat, seega tegelikult ei ole järjepidev olemine kuigi kontimurdev.

Aga veel tahtsin ma aiast rääkida. Või siis Facebookist. Viimasel on mingi uuendus tekkinud, mis näitab mingit kogumikku pealkirjaga Parimad palad sinu gruppides või midagi sellist. Täna nägin siis Aiasõprade pilte. Kellel on porgand juba söömissuuruses, kellel kasvuhoone tomatitest paks ja esimesed juba punasedki, ilusatest aedadest ma parem ei räägigi.

kurkMul porgand alles tõuseb, kasvuhoones ajavad sõrmeotsasuurused tomatid nutma ja kurgibeebisid vaatan iga päev, kas kasvavad või lähevad kollaseks, sest ausalt öeldes ma ühtegi isasõit oma kolmel taimel ei ole veel märganud. Ehk tänapäeva kurkidel pole enam vajagi. Suvikõrvitsaga sama jama. Külm võttis vahepeal ära daaliate, kartulite ja isegi krüsanteemide pealsed. Ja varesed sõid juba murelid 😀 Ja nokkisid pegoonial õied küljest.

Varesed seebiks!

Ühesõnaga aiast on võtta vaid tilli ja rohelist sibulat ning kasvuhoones on natuke salatit. Maasikamoosi olen oma 300+ maasikataime juures talveks saanud täpselt 4 karpi. Küll käisid õielõikajad jaol, küll võttis kuiv kasvu kinni. Ma pole ju kogu aeg siin.  Tänane vihm oli ka ainult narrimiseks. Maa ei saanud pealtki märjaks. Ja vaevalt see nüüd kastminegi enam midagi päästab.

Samas on alles jaanipäev ja pea terve suvi veel ees. Tuleb anda aru, et siinkandis pole kunagi jaanipäevast porgandit ja tomatit saanud. Maasikaski on imelugu 😀

Eks möllame edasi ja ehk sügis on kevadest targem.

PS! Tomati ja kurgi pildid on tehtud makroobjektiiviga.