Miks mulle meeldib ära käia?

Sellistel matkareisidel on minu jaoks huvitav asi grupiks kujunemise või olemise psühholoogia. Jah, ma tahtsin kunagi ka psühholoogiat õppima minna, aga konkurss oli sel aastal 21 matsi kohale ja mina nii nutikas ei olnud.

Igal juhul grupiks kujunemise mehhanism on igas grupis laias laastus ühesugune. Iseasi, kaugele sellega ühe nädalaga jõutakse. Kõik areneb muidugi kosmilise kiirusega. Ja rollid sõltuvad alati kohast, ajast ja seltskonnast ning on erinevad. Neid võib isegi mitu tükki olla. Ja mida detailsemaks rollide lahtiseletamisel minna, seda rohkem neid on. Aga mina siinkohal nii peeneks ei lähe, vaid kirjutan puhtalt oma sisetunde järgi.

Niisiis minul on olnud läbi aegade erinevaid rolle. Küll olen olnud paar korda seltskonnatola, kelle kulul võib siis vabas vormis lõpmatult nalja teha. Vahel lõbus, lõpuks tüütav. Siis olen paar korda olnud see „ilus tüdruk“, kellele enamik grupi poisse püüab meele järele olla ja kelle peale teised tüdrukud natuke kadedad on. Samuti paar korda on see huvitav, siis nagu enam ei viitsi, stsenaarium ju alati sama.

Seekord olin grupi mingi siduja rollis. Kellegi kindlaga koos ei liikunud, pendeldasin erinevate inimeste vahel, sest paljud olid tuttavad ja uued olid huvitavad, pluss hoolitsesin selle eest, et õhtul kellegi napsuklaas tühi ei oleks. Ja eks ma natuke kippusin ikka kamandama ka (“ilus tüdruk” tead küll). Omal oli ja on siiani totaalse alkassi tunne ja loodan, et see mu mainet nüüd päris kuhugi maapõhja ei viinud (jah, mainekujundusest räägiti). Samas enamik gruppi olid vanad tuttavad ja eks nad ole mind juba niikuinii läbi hammustanud.

Kusjuures esimese nädalaga minul küll kõiki päris lõpuni läbi hammustada ei õnnestu, kuigi uue grupiga ühisesse ruumi sattudes on esimese 30 minutiga selge, kellega sul hakkab sobima ja kellega mitte. Olgu see siis mees või naine. Ma millegipärast arvan, et see äratundmine on vastastikune.

Ja veel tuleb mulle iga jumala reisi ajal meelde, et ma vaatan vesteldes inimestele silma. Ma tean alati grupiliikmete silmavärvi (tagantjärele väga pikalt ei julge lubada) ja kui sa silma vaadates tunned mingil hetkel, et pead pilgu ära pöörama, siis on jälle valida, kas edaspidi silma ei vaata või mängid pilgu ja noole mängu edasi.

Tagasi jõudes lähevad kõik jälle oma igapäevaste rollide juurde tagasi, aga vahelduseks on täitsa hariv olla näiteks nädal aega selles rollis, keda konkreetses grupis just parajasti vaja on, mitte ema, abikaasa, õmbleja ….. Vot nii.

Miks minuga keegi suhelda ei taha?

Mulle on tehtud ülesandeks leida esmaabikoolituse jaoks ruumid. Oma ruume pole koolitajal seepärast, et ta tuleb Haapsalust.

Varem oleme kasutanud ühe pubi seminariruumi ja koostöö oli meeldiv. Ainult et siis ei tegelenud sebimisega mina. Hankisin siis kontaktid, saatsin kirja ja unustasin. Varsti tuletati meelde. Saatsin uue kirja pluss veel ühe kirja muul sobivana tunduval aadressil. Midagi tagasi ei tulnud, aga vastust ka ei tulnud. Siis helistasin ja meeldiv naishääl teatas, et valitud number ei ole kasutusel. Nõutus kuubis. (Loomulikult sai hinnapakkumisi ka mujalt võetud, aga hammas ei hakka peale).

Ühel õhtul mõtlesin välja kõikvõimsa Facebooki ja hoplaa, selguski, et asutus on nime muutunud. Sellega seoses tõenäoliselt siis ka telefoni, kodulehte ja meiliaadressi. Uus katse uuel meili ja ikka ei midagi. Telefon andis kogu aeg kinnist tooni. Kord isegi ühe korra kutsus, aga edasi ikka kinni. Keegi ei taha minuga rääkida. Järgmisel päeval saatsin juba kurjema kirja küsimusega, et kuidas teiega oleks võimalik suhelda. Tänaseks ikka ei midagi.

Võtsin siis uuesti FB ette ja kirjutasin sinna. Ei läinud palju mööda, kui sain vastuseks:
Tere
Jaa ikka saab. Helistage nr xxxxx
Või kirjutage meilile info@xxxxx.ee

Naerda või nutta? Mida hekki ma siis mitu nädalat teinud olen? Nii vastasingi, et kõik tehtud, aga keegi ei vasta ja mul on asjaga kiire!!!! Siis sain vastuse ja vist isegi telefonikõne, aga kuna olin lapse arenguvestlusel, siis ei saanud vastata. Ok, lõpp hea, kõik hea, aga mida ma küll ilma imelise FBta teeks? Ja mis firma ei teavita oma kontaktide muutusest nii, et kõik sellest teada saaks? Palgake mind ja ma räägin, kuidas kliendile meeldiks.

Ega see sama lapse õpetaja ka rääkida ei tahtnud. Laps hommikul midagi sonis, et õpetaja olevat öelnud, et äkki teeks arenguvestluse täna peale tunde? Kuna laps valetab nagu suu suitseb ja ei mäleta kunagi midagi, siis nii ma talle ütlesingi, et ei ole usaldusväärne allikas ja kuna õpetaja pole midagi öelnud, siis ma niisama ikka ei tule küll. Loomulikult sain jälle kõne küsimusega: „Emme, kus sa oled?“ Kuna täna olin lähemal, siis vestlesime ära. Jälle üks mure vähem.

Ja veel, mul on tegelikult hea meel, et ma ülehomme puhkusele sõidan. Mu on oma hobiliidu asjaajamistest ka kerge kopp ees. Minu käest nõutakse imeasju, aga need, kelle käest sisendit saada, ei tee midagi. Loogiline ka, sest neile lisatöö ja kasu ei mingit. Ühesõnaga hea, et sel nädalal midagigi korda sai, muidu jookse muudkui peaga vastu seina.Loomulikult vabatahtlikult.

Unustamise Eesti meister

Ma ei tea, kas see on vanadus või käib mul Matkaliidu, Islandi reisi, laste ja koduga tegelemine natuke üle jõu.

Nimelt olen jälle unustama hakanud. Täna hommikul unustasin lapse trenni. Helistas teine ja küsis, et kus ma olen???? Muidu ta tuleb ise, aga täna läksid nad Issiga koosrattaga ja ma oleks pidanud ka rattaga vastu minema. Hakkasime siis ühel ajal liikuma ja saime kergliiklusteel kokku. Laps oskab ise tulla küll, aga rattaload saab ta omale teha kõige varem 3 aasta pärast. Sinnani peab ta liikuma saatjaga.

Mina unustasin ennast  mägironimise EMV materjale üles panema ja registreerimist korraldama. Seda muidugi vabatatlikult. Materjalid sain küll juba eile õhtul, aga ei jaksanud enam arvutisse süveneda. Ka see on vist vanadus.

Laps helistas täna sama küsimusega veel. Aga siis ma olen kaugel ja ei saanud kuidagi kohe minna. Olin tema arenguvestluse unustanud. Häbi on. Saan vist homseks uue aja, aga muidu olime niigi viimased. Eelmine kord lükkas õpetaja ise vestluse edasi. Järgmisel nädalal mind ei ole ja Issi ei saa ühelgi päeval päevasel ajal töölt ära.

Vahepeal tuli veel meelde, et olen oma sulejope keemilisse unustanud. See seisab seal siis esmaspäevast alates. Pole pikk aeg, aga varem ka näe meelde ei tulnud.

Mida ma veel ära olen unustanud?

Hea on siis kui see kunagi meelde ei tulegi 😀

Minu Etsyd

Mul on Etsy-väsimus kallal. Juba mõnda aega. Kohe mitte midagi ei viitsi teha. Arved maksan ära, aga midagi uut ei lisa, tekste ja märksõnu ei säti. Isegi kududa ega õmmelda pole aega.

Imeloomaga arvasin, et hooaeg on läbi ja võib jalad sügiseni seinale visata, aga võta näpust. Täna telliti jälle üks hamster. Tuleb õmmelda. See on sipelgate kõrval viimasel ajal kah väga populaarseks muutunud.

Uusi asju pole panna viitsinud. Suure hädaga on pildidki tehtud saanud. Ju siis pole õige aeg.

Fotoetsys sai millalgi 100 müüki täis. Juhuu!!! Tegin isegi ekraanitõmmise, aga ei hõisanud valjult. Hetkel ikka 100 müüki. Peab vist paika kõlakas, et kui korra reklaami võtad, on hambad. Ma oma köögipostritega paar kuud aasta algul proovisin. Süda tilkus verd, kui eelmisel kuul 40-dollarist arvet tasusin. Kasu ei midagi. Vaatamisi on 10 tükki päevas. Juba mitu kuud pole keegi midagi ostnud. Isegi mitte emadepäeva kaarti.

No ja kolmas Etsy elab üldse oma elu. Või siis mis elu see on? Samuti müüke ei ole. Pole selleks midagi teinud ka. Peaks vist mingi otsuse vastu võtma ja hoopis kinni panema?

Tegelikult on mul juba uus idee, aga isegi näidiseid pole teinud. Ehk saabub kunagi päev, mil mul on veel üks pood?

Lihtsalt tuli tunne, et tahaks Etsyst kirjutada 😀

Proovime uusi asju

 

Viimasel ajal on minu isiku vastu hakatud imelikku huvi tundma.

Kõigepealt pidin täna peaaegu poisipea saama. Salon+ võttis ühendust, et äkki tahan modelliks tulla. Kuna just viimati juuksuris mõtlesin, et äkki peaks poisipead proovima, jaks hommikul vahuga/geeliga/millega iganes püsti ja soeng olemas, siis olin nõus. Tükk aega kabetasime,  et kus ja millal ja mida, aga siis muudeti aeg mulle mittesobivaks ehk siis eelistasin jällegi lapsi laulutundi liigutada ja jäi täna ära. Aga huvitav,  kuidas nad just minuni jõudsid? Kas mul on seal andmete taga kirjas, et mingi hull, kes on eksperimentidega nõus? Alles mulle seal värviti väga uhked blondid triibud ja kokku tuli täitsa tore roosa 😀

Siis kirjutasid mulle mingid Eesti päritolu teadlased, et äkki tahan geenidoonoriks hakata ja nemad tahavad selle loo juures uurida minu kõrgustaluvuse ja geenide seost. Ähh? Kunagi hiljem saan siis ise ka teada, kuidas mul omal selle kõrgusega lood on. Ma ei ole veel kurssi viinud, mida ma selleks tegema pean. Ja kaua mul selleks aega on.

No ja Islandi väljakutsest, mis mulle nii ahvatlevalt otsa vahtis, et patt oli jätta ma juba kirjutasin.

Ühe sõnaga nii tore on kirju saada 😀

Mais Islandile

Algul polnud mul mingit plaani. Ma teadsin küll, et päris mitu head tuttavat lähevad mai lõpus Islandile. Mul pole isegi kunagi olnud unistust sinna minna, seega väga ei pingutanud, et kaasa saada.

Koolivaheajal käisid hõimlased terve perega Islandil. 1. mail oli pildivaatamise õhtu. Ikka veel jättis see asi täiesti külmaks.

Siis käisin kaks nädalat tagasi Pedja jõel süstamatkal (sellest ei ole ma ka veel jõudnud kirjutada) ja süstakaaslane kaheks päevaks pidi minema Islandile. Testis veel oma tuttuut välismaalt tellitud magamiskotti, no et kas on soe ja mõnus.

Ometi oli midagi kuhugi kahe kõrva vahele jäänud. Kui sõber pani oma lehel oksjonile viimase koha tema gruppi, siis tegin pakkumise. Küll ainult seepärast, et teada aidata ja hinda ülespoole kruvida. Ma ei uskunud, et huvilisi ei ole. Alghind oli kõigest 99 raha. Ma isegi ei teadnud, mis kuupäevadel see reis toimub. Mul mai lõpus mõned pildistamised juba kirjas.

Eile oli oksjoni lõpp ja keegi ei olnud minu pakkumist üle pakkunud. Hakkasin siis vaikselt pead harjutama mõttega, et äkki tulebki minna. Vaatasin, et pildistamised on ka täpselt enne ja pärast. Tuleks küll üks unetu öö, et pildid enne üle anda, aga äkki on tehtav.

Mõte hakkas nii meeldima, et kui keegi üle pakkus, jäi see närima. Kuna aega oli vähe, tuli kiiresti otsustada ja pakkusin uuesti. Ja nüüd ongi nii, et sõidan järgmise nädala lõpus Islandile. Esimene reaktsioon oli küll, et millega ma jälle hakkama sain???? Ma ei ole mitte kunagi mitte kuhugi nii lühikese planeerimisajaga reisinud. Vist. Mulle pakuti võimalust ja ma võtsin selle vastu. Tont seda teab, milleks see nüüd jälle hea on.

Plaanis on matkad vulkaanidel – kassid, kirkad, köied. Soovitati enne trenni teha. Ma pole meetritki teinud. Loodan, et ei ole grupi kõige aeglasem lüli. Tavaliselt ei ole olnud, aga alati võib olla esimene kord. Kirkat-kasse pole ka üle kümne aasta kasutanud, aga ehk on kehamälu ja ehk ei ole nii väga vaja.
Ööbime telkides, teeme ise priimusega süüa. Tõenäoliselt sajab palju. Tõmban mõttes paralleele Teravmägedega, kus sadas ka kolmest päevast kaks ja see oli rõve. Seega jope tuleb küll uus osta. Tuult ja vett pidav. Mu eelmine on küll väga tubli, aga see pole enam visuaalselt väga ilus. Sügisel tahtis Marokos üks vend seda ära osta. Oleks pidanud müüma.

Pakkimise pärast ma ei muretse. Viimasel ajal on nii tihedalt tulnud lennata, et on juba selge, mis tuleb kotti panna. Kõik väiksed hambapastad ja kreemid ka veel alles. Iseenesest pole vahet, sest tulevad päevatripid baasist ja sellised asju seljas kaasas vedama ei pea. Pooleldi mugavusretk või nii. Äraantavat pagasit osteti ka juurde, nii et ruumiga vist väga kitsas ei ole.

Nüüd on mul siis täpselt 9 päeva aega oma asjad korda ajada nii, et kõik saaks selle nädala jälle hakkama. Selgus, et seal tõenäoliselt on õhus andmesidet ja see poel isegi väga kallis. Nii et kui kuidagi ei saa, tuleb arvuti kaasa. Ikka hea õhtul telgis tööd teha.

Ja veel. Eile hommikul tõi laps postkastist kaardi. Loomulikult Islandilt.

PS. Tahaks peegelkaamerat kaasa võtta, aga äkki upun koos sellega jälle ära 😀

Jälle need Imeloomad

See ettevõtlus on ikka üks huvitav asi. Imeloomad OÜ on juba aasta vana, aga ikka satun igasugu enneolematute asjade otsa.

Algatuseks sai mul just majandusaasta täis ja ma kujutasin omale ette, et selleks ajaks tuleb ka aruanne ära teha. Ma kujutasin omale ette, et ma olen raamatupidamises kõva käpp, sest no kõige lollim ju siiani olnud ei ole.

Eh, mitu korda tegin ümber. Oleks võinud ikka alustada A ja B lugemisest. Samas õhtuks olid kassavood sendi pealt täpsed. Kõik see juhtus paar päeva enne kuu lõppu ja sinna tuli küll veel kaks tehingut juurde, aga kasvõi täna võin oma aruanded ära esitada. Tol päeval aga selgus, et tegelikult on mul aega veel kuus kuud 😀 Valisin e-arvestaja, mis pidi olema veel selle aasta lõpuni tasuta ja edaspidi siis mingi 5 eurot aasta või nii. Ja aruanded EMTAle teeb see igal juhul väga kerge vaevaga ise ära. Või nii lubati. Mul ju need veel esitamata. Aga et ma ise olengi raamatupidaja, oli mulle üllatuseks.

Samas ma ei ole raamatupidaja. Keskendunult andmete sisestamine ei ole minu rida. MA olen loomult logistik. Tihti avastan ennast peas kalkuleerimas, kuidas saaks käike siduda, kellega ja kuhu midagi ära saata, et oleks lihtsam. Kes kelle auto peale sokutada, et oleks soodsam. Tihti vaadatakse mind ka seepärast imelikult, aga las see olla. Ehk tasub tulevikus logistiku ameti peale mõelda.

Siis Maksekeskus lajatas mulle ükspäev 20-eurose kuumaksu ehk siis kõikvõimalikud tasud pluss käibemaks. Kusjuures iga tehingu pealt lähed juba algul mingi kopikas maha ehk siis minu arvele ei laeku see summa, mis klient maksab. Peab lepingut uuesti lugema. Ja ehk saab selle teenuse vähemalt suveks kinni panna. Enne oktoobrit mul tõenäoliselt müüke ei tule.

Veel ei saada mulle Woocommerse enam ostu kohta teateid. Täiesti juhuslikult avastasin täna 3. Mail tehtud ostu. 5 päeva hiljem. Võtsin kliendiga ühendust, et mis teen? Maksan raha tagasi, toon koju kätte või jõuab veel automaadiga? Jõudis veel. Tegelikult mind sunniti mingisse paberisse ka tarneajaks 1 nädal kirjutama, nii et tegelikult jõuab vist veel lubatud aega.

Ning veel. Täna lubasin ühele kliendile paki postkasti ära viia. Siis aga leidsin Collect.net pakiroboti, kus on ühe paki hoiustamine 7 päeva täiesti tasuta. Kui paned korraga rohkem pakke, tuleb juba mingi kopikas ka, aga ei midagi hullu. Igal juhul mõlgutan nüüd mõtteid, kuidas seda robotit oma äriga siduda. Ühesõnaga töötab nagu minu kodune postkast, aga võib-olla on mõnele sobivamas kohas. Nii et hea, et täna selline head tegemise tunne peale tuli.

Ja sellega peakski vist kõik selle hooaja mured lahendatud olema, kui see Kuldkihara lugu välja arvata. See on tõesti täna veel lahendamata. Ühe tärni hinnangut ei ole alustaval pole ka kohe vaja.

Vot sellised lood täna.