Mina kui persoonibränd?

Mul see Kristi Saare ikka natuke hinge peal või siis persoonibränd, mis pidavat ka viimasel ajal väga tähtis asi olema. No et mida Google või Facebook su kohta ütlevad või mõni muu sotsiaalmeedia kanal. Mida rohkem, seda uhkem muidugi. Kui kaugemalt ei leia, siis sellenädalase Hakkame tegutsema saate teema kindlasti.

Hea oli ka omanimelise domeeni omamine, mis mul on juba mõned aastad olemas. Mingi aeg tagasi otsustasin ka mölajuttu hakata siin ajama ja see omanimeline jättagi portfoolioks. Aga mis sealt välja paistab? Ainult matkamine, meisterdamine, käsitöö ja muud pehmed oskused, mida on hea tahtmise korral võimeline tegema igaüks, ainult igaüht ei huvita. Peaaegu mitte silpigi pole seal selle kohta, mida teised ei tea, aga võiks teada või mida kasulikka ma oskan.

Ehk siis tuleks hakata kähku head mainet kujundama. Aga kuidas? Millest peaks kirjutama? Häda selles, et kõik, mida ma ise juba oskan, tundub nii elementaarne, et sellest kirjutada.

Ettevõtlusest hariliku inimese kogemuse läbi? See sobiks vist Imelooma lehele. Muide, Imeloom sai juba kaks. Üht-teist peaks juba kogenud olema. Samas kes seda minevikku enam mäletab 😀 Ehk proovin.

Säästmisest jaa investeerimisest? Sest olgem ausad, me elame pere sissetulekuid vaadates suhtelises vaesuses, aga ei ela palgapäevast palgapäevani, ei söö makarone, ei ole paljad ja saame ka reisimas käia. Alati, kui räägitakse, et eestlasel ei ole rahatarkust, siis mõtlen, et mida ma veel ei tea. Siis aga loed kellegi blogi, kes on kaelani võlgades või kuuled, mismoodi sõbrad reaalselt elavadki palgapäevast palgapäevani, siis peaks teadmised ikka head olema.

Teiselt poolt lugedes #kogumispäeviku gruppi, kus inimesed hops saavad elektriarved poole väiksemaks või säästavad toidu arvelt sadu eurosid, siis sinna ma ei küündi. Jah, me ei osta arutult uusi tehnikavidinaid, mööblit, riideid, aga ma ei ole ka mitte kunagi mitte kellegi käest kuulnud, et jube äge, räägi veel. Või midagi muud sellist. Pigem ikka, et ei saa välja minna, kui mul pole seda või toda või ei saa kedagi külla kutsuda, sest pole selline.

Aiandusest? Igal kevadel ikka satub mõni tuttav FB-seinal vaimustusse oma esimesest aastat külvatud tillist või tomatitaimest. Mul paprika pikeeritud ja tomatitaimed ka üleval. Ehk oleks huvitav lugeda, millal, mida ja kuhu? Samas maitsetaimedest  aknalaual ei tea ma midagi. Mul üks pisike lõunapoolne aken ja sel pole aknalauda. See võiks olla teema, mis

Käsitööst? Mõni õpetus vist lehel täiesti on, aga näiteks õmblemist ei ole ma ise kunagi õppinud, seega ei saa ka teistele õpetama hakata.

Liikumisest ja toitumisest? Eile kuulasin saadet, kus üks kahekümnendates noormees rääkis sellest, kuidas rasv põleb, kui elada nii, et 16 tundi ööpäevas ei söö ja 8 ülejäänud tunni jooksul sööd siis 2 korda. Ma ei saa endast nii palju nooremaid tõsiselt võtta, sest pole teada, mis tast neljakümneselt või viiekümneselt saanud on. Kuulasin ükspäev vaimustunult ka Vello Vaherit ja teda ma võtan vägagi tõsiselt, seega võiks ehk oma 40-aastase kogemusega ka midagi rääkida. Ma, täiesti hariliku koduperenaisena, näen enda arvates siiski täiesti hea välja ja mingeid kroonilisi haigusi ka ei põe.

Ma arvan, et ma ka PhotoShopi tunnen üle keskmise hästi. Äkki mõni õpetus näitaks paremas valguses või siis pildipankadekasutamise ülevaade?

Kuna ideid ei ole, siis kogusin sinna kokku 11 erinevat meelespea pilti 😀

Fotograafiast

Kes usinasti tööd teeb, selle arvele koguneb ka natuke raha. Ja nüüd on see juhtunud. Vaatan oma rahanatukest ja kuigi ma lubasin endale hakata pensioniks raha koguma, tekib ikka muid ahvatlusi ka.

Reisimisest ma juba kirjutasin. Lisaks Vilniusele oleks peaaegu ostnud omale piletid Sitsiiliasse (oktoobriks). Ja endiselt tahaks seal Šotimaal ära käia. Eks ühel päeval saab tehtud ka.

Aga teine mõttekoht on fotograafia. Tahaks taaskord uut fotokat. Minu vana Pentaxi mudelit isegi enam ei tehta ja fotomaailmas väidetakse, et ajaga tuleb kaasas käia. Või vähemalt uut objektiivi oleks vaja. Mõlemad on kordades kallimad kui üks lennureis. Aga kas on mõtet? Hetkel on jälle käes täielik fotokriis (või inspiratsioonikriis). Mingeid paljaid naisi, mis on millegipärast netis väga popid, ma pildistada ei taha. Villasesse mähitud beebisid korvis samugi mitte. Stuudiotehnikat ei oma ja kasutada ei oska. Loodust tahaks pildistada, aga sellega ei ole annet või siis õnne. Või on  mul maitse vale.

Tuleb meelde jaanuarikuise fotojahi looduse teema. Kõik need kolm päeva oli hall ja sombune. Mõtlesin siis lahendada teema makrofotona, kah loodus. Aga mida sa jaanuaris ikka leiad? Kolasin siis Pääsküla rabas mõttega, et kui pean edasi saama, siis ma leian midagi ägedat. Leidsin ühe kuivanud (tõenäoliselt hariliku kuldvitsa) õisiku. Lähedalt vaadates igavesti äge. Ei võtnud koju kaasa, pusisin  kohapeal ja ei saanud edasi. Ja nii tõestasin endale, et e ole mul loodusfotograafina edu.

Või eile oli taas ootamatult vaba päev, aga sammud vaja kusagil täistippida. Teised olid maale vanaema juurde minemas ja kutsusid mind ka kaasa. Nimelt olevat sealkandis Angerja oja ääres jäälindu nähtud.

Ragistasingi siis seal oja ääres, mis oli korralikult üle kallaste oma sammud täis. Kohati võsa läbimatu, kohati lumi põlvini. Nutumaik oli vahepeal suus, no et miks ma sinna võssi ronisin. Lubasin omale, et kui pean fotograafiaga jätkama, siis tasub see rassimine kuidagi ära.

Mingit jäälindu muidugi ei näinud. Üldse mitte midagi ei näinud. Ei ühtegi sinilille ega rästikut, keda oli eile õhtul näiteks FB loodusgrupid täis. Paar pilti tegin,  aga nendega pole midagi peale hakata. Vot sulle fotograafi. Samas tuulevaikses kohas päikese käes oli täitsa tore istuda.

Nii et motivatsioonikriis. Ehk laheneb ja sinnamaani ei osta midagi. Kui, siis ainult mõne lennupileti. Sellega mingit kriisi ei ole.

Kodune nädalvahetus

Eile oli huvitav päev. Ma tundis lausa füüsiliselt, kuidas ma olen väsinud ja meeleldi oleks terve päeva kusagil selja peal passinud. Lastele muidugi selline asi ei sobinud ja nad reageerisid jonnihoogudega, mis omakorda väsitas veel rohkem.

Täna ärkasin umbes 10.30 ja seda ainult seepärast, et lapsed nõudsid voodi kõrval valjuhäälselt süüa. Ju siis ikka olingi päriselt väsinud. Magasin küll halvasti, sest mäletan unenägusid stiilis “Appi, ma olen kuhugi hiljaks jäänud”, “Miks ma ikka veel magan? Ma olen ju sisse maganud” või “Midagi on nüüd kindlasti veel tegemata”. See ju esimene selline nädalavahetus üle väga pika aja. Praegugi matkaks meeleldi koos laheda seltskonnaga Toilast Sillamäe poole, aga elul olid enne juba teised plaanid tehtud. Ja need teised plaanid jäid nüüd täna hommikuse seisuga ära. Võiks ju sinna Toilasse järele minna, aga hetkel ei viitsi. Nii et käes on täiesti vaba kodune nädalavahetus 😀

Otsustasin hoopis kõvasti küpsetada. Hetkel on ahjus Singi-koorepirukas ehk Quiche Lorraine, peale seda tahaks teha ühe klassikalise muretaignapõhja ja biskviitkattega rabarberikoogi ning tegelikult on olemas ka ühe juustukoogi valmidus. Nimelt unustasime kui algul pidamata Noorema poolsünnipäeva ja nüüd mõtles ta selle ise välja. Teeme siis nüüd, sest põhjuse koogi söömiseks leiab ju alati 😀 Noorem tahab Doominoküpsise juustukooki 😀

Põhjust maiustama hakata on ka seepärast, et sammud kah täna juba peaaegu täis juba. Imeloomal ju kiired ajad, kõigil kõike kohe vaja ja postkastipost kogu aeg töös. Võtsin veel sel nädalal uue pakendi kasutusse, mis läbi ei paista,  ja kohe jama majas. Nimelt üks pakk, mida oli kohe vaja, seisis tänaseni postkastis, kuni keegi, kelle pakki ma veel sinna viia ei jõudnud, sest ärkasin 10.30, jõudis selle sealt juba hommikul ära võtta. Korraliku teenindajana käisin vahetasin vale paki õige vastu kohe, kui avastasin. Õnneks oli taaskord lähedal ja sai peaaegu jala ära käia.

Ja kell on kõigest neli, nii et elu on taaskord isegi natuke liiga ilus.

Mõnusat nädalavahetust teilegi!

Pilt teemal, märtsis kanname kleiti!

 

 

Kristi

Mina, natuke ettemääratud saatust kartva inimesena, muutusin murelikuks, kui kirjutasin eile pika ennast kiitva romaani Kristi Saare assistendi kohale, aga ära saata ei jõudnud, sest hetkel võtab Imelooma töö silmanägemist. Iga päev tuleb vähemalt kolm inimest, kelle jaoks ma olen viimane lootus ja no kuidas sa seda lootust siis ära võtad ning nii teedki kohe ja mida iganes.

No ja vahepeal otsustas arvuti  muidugi restardi teha. Olen küll mitu korda kõik uuendused ära keelanud, aga tundub, et lõpuni seda ära keelata ikkagi ei saa. Mingid asjad oldi automaatsalvestatult olemas, aga seda kirja ei olnud. No et äkki mul siis ikka ei ole vaja kandideerida.

Aga äkki oli lihtsalt liiga loll kiri? Selle mõtte peale kirjutasin täna kiiresti uue jutu ja saatsin ära. Ilma süvenemata, ilma üle lugemata. Visuaalselt tundus liiga lühike, aga ju siis nii pidi minema.

Miks ma seda tegin? Puhtast huvist uusi tutvusi saada. Mul tõesti on ettevõtlike tuttavaid väga vähe kui mitte öelda üldse mitte ja sa oled see, kellega sa ennast ümbritsed. Hetkel vist isegi juba natuke imetletakse, elatakse kaasa ja toetatakse, aga aastaid on oldud neutraalne või pigem skeptiline ja kaikaid teele loobitud. Sellises keskkonnas kuhugi jõudmine on põhjendamatult energiamahukas.

Teine variant võib olla lähenev keskeakriis. Istusin just terve tunni lapsega juuksuris ja lugesin ajakirja Naine. Sain teada, et esimene kriis on puberteet, siis umbes 33-aastaselt ja see ongi see, mille ajel ma töölt ära tulin ja vabakutseliseks hakkasin, aga see ei ole veel kõik. Keskeakriis tuleb ka. Natuke võiks veel küll aega olla, aga mine sa tea.

Aga uute suundade võimalikkusest?  Ma arvan, et konkurss on kõva, aga ma vähemalt tegin midagi 😀

Emad, kui tööturul kasutamata ressurss

Mitmest hakkame tegutsema raadiosaatest on kõrva jäänud nii naiste, aga ka meeste väljaöeldud mõte, et Eestis on lastega naised põhjendamatult kasutamata jäetud ressurss. Emad on meeletult efektiivsed, head planeerijad, organiseerijad, lahenduste avatud jne. Meie tööandja aga hangud, kui kuuleb, et peres on lapsed.

Tabasin ennast täna isegi mõttelt, kui paljuvaba aega on rohkem inimestel, kellel lapsi ei ole. Käes on kevad ja taas arenguvestluste  aeg. Kaks last, kaks tundi aprilli päevasest ajast sisustatud, pluss minek ja tulek. Mõlemaga käisime hambaarsti juures, Nooremal on homme juuksur, aprilli algul Laulupeo ettelaulmised, iga nädal kellegi sünnipäevakutse jne. See on siis kõik see, mis tuleb igapäevase töö-kooli-hobitegevuse vahele ära mahutada.

Rohkem saateid kuulates on mul ka tunne, et see väsimus, mida ma siin aastai kurtnud olen, on lihtlabane läbipõlemine, aga keegi pole taibanud öelda, et puhka, võta aeg maha. Pere võtab alati sajaga ja nende jaoks on alati vähe, seega nemad seda ei märka ega tule ütlema ning sõpradega kohtun vist piisavalt harva (või pigem isegi üldse mitte), et nemad seda märgata oskaks. Nii tuleks ise märgata.

Ma olen hetkel isegi endaga rahul, et panen kell 10 arvuti kinni ja ei tegele poole ööni Matkamessiga. Kuigi meil on kehvad ajad ja peaks vägagi pingutama. Nimelt kõik kulud on sellest ajast, kui mina viimati (2017) korraldamisega seotud olin, tõusnud 100%, viimase aastaga võrreldes 30%, aga kust see raha leida, kui eksponentidel ka kehvad ajad ja nemad tahaks pigem vähem maksta? Aga ma olen juba ka kell 10 piisavalt väsinud ja pean pingutama, et veel üks kiri ära saata.

Tahtsin omale preemiaks kohe sinna otsa aprillis pika nädalavahetuse mõnes Euroopa suurlinnas kinkida, aga siiani tegemata. Vilniuse nädalalõpp novembris oli vägagi kasuks. Ma pole ennast ammu talvel nii hästi tundnud, kui sel aastal. Eks nädal Egiptuses jaanuaris oli ka abiks, kuigi samal nädalal oli mul talve kõige suurem nohu.

Aga nüüd on kell 10.30, tuba vaikne ja aeg tööle asuda. Seda vaikset arga ju kõigest 3 tundi. Näiteks kirjutan Kristi Saarele. Ehk olen mingi valemi abil just mina see, kes saab talle edaspidi kasulik olla. Tegelikult ma ju kõike oskan, aga konkurss on tõenäoliselt suur ja silmajäämise oskus on siin võtmesõna.

Ps. Sellised lisatöö mõtted saavadki ainult peale kerget talve tulla. Samas sügisel on tõenäoliselt aeg Matkaliidust edasi liikuda. Kolm aastat juhatuses saab täis.

Taas Vilnius

Ma olen lootusetu. Kuigi otsustasin hakata säästma, et pensioniks investeerima hakata, ostsin ma ikkagi kogu perele ära piletid Vilniusesse. Läheme kevadisel koolivaheajal.

Ma ise armusin novembris Vilniusesse ja lubasin endale, et järgmisel korral tulen kevadel. Lihtsalt tundus, et sealsed pargid ja aiad võiks kevadel väga ilusad olla.

Pere tahtis minna lennukiga. Soodsaid lennupileteid nägin vilksamisi detsembri algul, aga ei võtnud kohe ära, sest küll edaspidi ka saab, aga edaspidi enam ükski kampaania soodne küll ei ole olnud. Seega sai kogu pere Vilniusesse liigutamise mõte jäetud edaspidiseks. Kui aga nüüd taas LuxExpress pakkus soodsaid pileteid (peaaegu sama soodne, kui mina novembris käisin, siis ostsingi sinnasõidu bussipiletid ära. Muidu ei tule lihtsalt plaanitud eelarvega välja.  Tagasi lendame. Öömaja vanalinna serval on broneeritud. Oluline oli ühistranspordi lähedus ja sellest arusaamisele tuli sügisene reis ilusti kasuks.

Mida teeme kohapeal? Kindlasti kolame vanalinnas, käime kolme risti mäel ja Gediminase kindluses. Ühel päeval  Vichy veepark ja teisel Trakai kindlus, mis on linnast väljas. Kui aega üle jääb, siis Vilniuse illusioonid muuseum Vilnil ning kindlasti on seal ka botaanikaaed ja loomaaed (juba leidsingi, aga loomaaaia parepilet on nädalavahetusel 41 eurot. Tallinnas on ikka odav loomaaias käia). Raudtee muuseum jäi ka viimati hinge peale.

Jama on see, et sõidame koolivaheajal ja sinna on veel üle kuu aja aega, aga tahaks juba minna.

Vaikus minu postkastis

Teeme taaskord matkamessi. Juba neljas. Toimub 6. aprillil Tallinna Lauluväljakul, kes veel näinud ei ole.

Huvitav on see, et kahe aastaga, kui viimati aktiivselt sees olin,  on natuke muutunud. Kõigepealt see, et mina enam samasse auku kukkuda ei taha ehk pingutan nii palju kui vajalik, aga nii vähe, kui võimalik, seega öösel ei tööta. Aga öösel ei tööta ka teised ja see on üllatav.

Messini on aega natuke alla 3 nädala. Tulin täna alles kell 9 põnevusega postkasti, sest ei tahtnud varem probleeme lahendama hakata ja mida ma näen? Probleeme ei olegi! Mitte keegi ei ole esmaspäeva hommikuks kirjutanud.  Keegi ei kirjutanud ka reede õhtul. Nädalavahetusel liikusid ainult tiimisisesed kirjad.

Siin on nüüd kaks varianti: kas asjalood on halvad või ongi inimesed hakanud tööd öö asemel tööajal tegema.

Kuidas teile tundub?

Ps. Leidsin täna Kristi Saare assistendi tööpakkumise. Mul on tunne, et ma lendan peale. Töö täpselt sama, mida praegu teen, seega peaks sobima. Ainult et ma tahan suvel Hiiumaal olla ja vahel ka Eestist väljas matkamas käia ja kas see sobib, ei tea.