6 kuud Fitlapiga ehk sügiseks saledaks

Eile, olles ära joonud oma rummikokteili, liitusin ma 6 kuuks Fitlapiga.

Ma olen kogu aeg olnud sale süües kõike, mida hing ihkab. Aga tuleb välja, et peale 35ndat eluaastat hakkab inimese organism tõesti taandarenema ja ainevahetus ei ole enam nii kiire. Igal juhul olid vahepeal salaja selga hiilinud mõned kilod, mille olemasolu mind ei rõõmusta.

Kõik algas jaanuaris, kui sattusin kaalule ja see näitas üle 70 kilo. Nii raske olen olnud ainult rasedana. Alustasin 10 000 sammu projekti, millest kirjutan kunagi teine kord ja võtsin ka tasuta 3 päeva Fitlapi. Tegelikult sai isegi mingid päevad tasuta juurde kirjutatud-jagatud.

Süsteem tundus mõnus, aga toidutegemine grammipealt mulle käppa ei saanud. Ma ei tee kunagi midagi retsepti järgi. Lisaks läks tollest ajast näiteks pool kikerherne purki ja kookospiim pahaks, kindlasti midagi veel. Teised meil nendest hernestest ei hooli, aga see piim oli muidugi puhas minu laiskus.

Olen kogu aeg arvanud, et saan ise, ilma kellelegi raha maksmata, oma kaalu uuesti väiksemaks, aga see pool aastat on näidanud, et ega ikka ei saa küll. 2,5 kilo sain ja edasi ei grammigi.

Fitlap on geniaalne leiutis. Need loojad poisid eriti head kirjamehed ei ole. Need raha eest jagatud postitused on hea mõttega, aga pigem igavad. Aga muu turundus on küll geniaalne. Kui sul ikka pidevalt jäävad silma ette tibid, kes on minu kaalust ennast isegi 10 kilo alla võtnud (ja plaanivad edasi võtta), siis hakkab ikka hing torkima küll.

Ühelt poolt annan täiesti omale aru, et ma saan kohe 40 ja 58 kilo kaalusin siis, kui olin umbes 25. Kont vist on raske. Aga oleks viiski kergem. Muide, Fitlap lubab, et see -5 jõuab kätte 22. augustil.

Ise ma nii optimistlik ei ole. Kava kehtib aasta lõpuni ja kindlasti annab sinna jälle natuke aega ka juurde kirjutada-jagada.

Kindlasti plaanin rohkem liikuda, kui seal ette nähtud, aga 100% kavas püsimist ei luba. Juba vaatasin, et mul jälle pole algatuseks kodus suurt pea midagi vajalikku. Täna hommikuks sõin kodujuustuga pooleks putru ja tuleb tõdeda, et mulle ei maitse kodujuustutükid pudru sees. Peab proovima, kas kuivalt kõrvale süües maitseks. Ports oli ka hiigelsuur. Vägistasin selle omale sisse ja kindlasti suudaks seda ka ülejäänud kahe kuu jooksul teha, aga kas ma tahan?

Jah, ma olen valmis maitsma, et välja selgitada, mis mulle maitseb, aga et iga päev eksperimenteerida viitsin, seda ei luba.

Niisiis start on antud 69,8 kilo peal ja see näeb välja selline:

PilleHiiumaa

 

 

48 tundi ilma lasteta

Ma tunnen alati kadedust, ma ei teagi, kas kerget või kohutavat, kui keegi kirjutab, et tal oli lapse/lastevaba päev/nädal/kuu, sest minuga tavaliselt sellist asja ei juhtu.

Ma olen tohutu iseenda aja- ja ruumivajadusega inimene ja kellegagi 24/7 koosolemine ajab mind hulluks. Öeldakse küll, et inimene harjub kõigega, aga näe, ei ole harjunud. Ma vajan oma aega ning rahu ja vaikust.

Näiteks praegu jäi Noorem tuulerõugetesse 25. mail ja käis juunis lasteaias ainult ühe päeva. Sel ajal käis Vanem juba koolis umbes 2 tundi päevas. Nii et praeguseks olen juba kuu aega lastega iga jumala päev ninapidi koos olnud.

Ja täna saabus õnn lõpuks ka minu õuele ehk mul on ees 48 täiesti lastevaba tundi. Ma ei teagi, mis ma selle õnnega peale hakkan. Matkama tahaks minna, aga algatuseks tuleb Vanemale laulupeoks mingid jalatsid jalga otsida. Ainult loll jätab mustade tenniste ostmise viimasele hetkele. Olen kindel, et terves Eestis ei ole neid enam saada.

Ja kui midagi ei leia, siis lihtsalt paneb rahvariide alla teksariidest tennised, mis meil on olemas. Jah, on nõme, aga minu jaoks on hetkel oluline mitte visuaalne pool, vaid see, et laps üldse peaks rahvariietes selle rongkäigu ja edasise kontserdi vastu. Olemasolevad kingad ei pruugi seda retke vastu pidada ja uusi, sissekäimata, ka ei taha panna. Vähemalt meie esimese klassi juntsu on ikka veel pisike. Hea, et vähemalt palav tõenäoliselt ei ole.

Ja neljapäeval on keset päeva Imeloomal mentorkohtumine The Brand Manualis, nii et ei teagi, kas saab jala linnast välja. Viimane küll tõenäoliselt väga kaua ei kesta. Ühtegi kiireloomulist tööd hetkel ees ei ole. Kahe viimase päevaga õmblesin ja panin ka posti 6 sipelgamütsi, aga hetkel ühtegi tellimust ei ole. Küll peaks visiitkaardid ja muud trükised kujundama ja tellima, nii et tõenäoliselt möödubki see 48 tundi töö tähe all.

Ei tea ju, millal jälle segamatult midagi teha saab. Minu kaks toodavad koos nii palju kisa ja muud jama, et vähemalt mina koos nendega mingit asjalikku tööd teha ei saa. Linnas nad isegi õue ei lähe. Ühtegi vaba päeva aga rohkem ette näha ei ole ja sügiseni on veel kaks kuud. Täna aga juba tähistan Domino küpsiste ja rummikokteiliga. Vot sellised lood.

 

Kas inimene peab telekat vaatama?

Eile nägin uudist, et Kana 2 ja TV3 lahkuvad 1. Augustil vabalevist. See jutt on juba varem üleval olnud, aga siis ikka veel sellest plaanist loobuti.

Mind see natuke nagu puudutab. Ma ei ole siiani mitte kellelegi telekapildi eest sentigi maksnud. Ma lihtsalt ei vaata telekat väga palju. Me oleme selline imelik pere, kel pole õhukest telekatki. Milleks osta uut, kui vana töötab. Vabalevis olnud 5? kanalit on siiani asja ära ajanud.

Talveperioodil vaatan mina Kanal 2 seriaali Pilvede all ja vahel õhtuti on ajaviiteks kudumise kõrvale mõnd filmi ka vaadatud. Lapsed vaatavad ETV2 multikaid, aga see jääb ju alles. Ja tõenäoliselt harjun mina ka edaspidi ilma oma lemmikseriaalita elama.

Aga kui ikkagi tahaks rohkem kanaleid vaadata? Hetkel tuleb meil Inernet Telia kaabli kaudu. Mingeid piiranguid küll ei ole, aga periooditi levi ka ei ole. Kui viimati tigedaks sain ja neile helistasin, siis abivalmis teenindaja ütles, et jah, meil on maas 2 kilomeetrit roostes traati, millega on jah kehvasti, aga sellega midagi ei tehta ka. Kuna mul on telefonis piisavalt internetimahtu, siis teen nendel hetkedel lihtsalt omale hotspoti.

Aga sellisele ühendusele nüüd oma telekavaatamist üles ehitada nagu ei tahaks. Ja ma ei ela üldse kusagil karu urus, vaid Tallinnas Nõmme alguses. Nii et tutvusin natuke üle õhu tulevate võimalustega. Seda enam, et meil ka Hiiumaal televiisorit ei ole ja siia üldse ükski kaabel ei ulatu.

Mida ma siis teada sain?

Ausalt öeldes jäi mulle arusaamatuks, millist Internetti ja lisaseadmeid ma selle kõige juurde pean veel võtma ja hetkel pole aega ka täpsemaid päringuid esitada.

Starmani Internet üle õhu 7 eurot kuu, selle eest saab 18 kanalit. Aga kui ma ei vaja nii palju. Miks pisemat paketti ei ole? Aastas seega 84 eurot.

Telia üle õhu 6 €, üle 20 kanali + muud hüved.

Viasat nõudis algatuseks taldrikut, mingid lisavidinat, mis oli soodsam, kui rooter ja telekat, mis seda lisavidinat toetas. Koguhinda mulle silma ei hakanud.

Kõik sellised toredad uuendused mõjutavad eelkõige maainimesi ja tuleb välja, et igale poole see digilaine ei levigi. Ei ole telefonilevi, ei ole Internetti ja ei ole ka telekapilti. On Starmanid ja värgid käinud ja käsi laiutades sama targalt ära läinud. Nii et ei ole siin midagi rääkida, et ei juhtu teiega midagi. Liituge mõne teenusepakkujaga ja teie pilt läheb edasi.

Ja nii need telekad välja suridki.

Aga kas inimene peab siis televiisorit vaatama? Tegelikult ei pea. Meil siin Hiiumaal, kus suvel elame, telekat ei ole ja isegi lapsed on (veel) sügiseks täiesti elus. Sest siin ei ole ka teisi, kes seda teemat tõsttaks. Nii et ka Tallinnas vähemalt esilagu püüame ilma. Ja tean veel mõnda peret, kes televiisorit ei vaata, aga nende perede lapsed ei käi minu omadega ühes koolis.

Sest lastega ongi kõige suurem probleem. Tegelikult enamik lapsi ikkagi vahib hommikust õhtuni ekraani ja siis oled kohe koolis seltskonnast väljas, kui pole viimaste saadetega kursis. Või peale kooli minnaksegi kellegi juurde telekat vaatama. Meil seega väga ei käida, kuna pole midagi teha.See, kes õhtul midagi luges, mängis või meisterdas, ei ole üldse popp. Vanem on meil nõrk natuur ja talle on kuhugi kuulumine väga oluline. Noorem paneb ennast ka ilma iga kell paika. Vot nii.

Hiiumaa suvi

Lõpuks ometi sain sel aastal kah varbad paljaks ja särgi seljast. Kui esimest korda 25 kraadi sooja oli, olin esimene laps tuulerõugetes ja me istusime toas. Ja kui eelmisel kolmapäeval oli teine soe päev, siis oli juba teine laps sama haigusega tubane.

Aga eile pakkisime oma asjad auto peale ja alustasime lõpuks ometi oma Hiiumaa suve. Kusjuures täna pole veel üldse sellist tunnet, et nüüd ongi kaks kuud niimoodi. No et peaks nagu rohkem asju kaasa pakkima, kui ühe ilusa kleidi ja ühe kodukleidi, trikoo, teksad, särgi ja softchelli. Aa, mingi kampsik on ka siiani autos.

Tegelikult igal sügisel imestan, kui väheste asjadega on jälle suvi mööda saadetud ja linnas on mul kapp kleite täis. Aga siia pole mõte vedada, sest vareste on tõesti jummala savi, milline inimene siin õus ringi lehvib.

Kui üldse kleiti seljas on. Täna enamjaolt ei olnud. Algul rohisin natuke maasikaid ja siis olime lastega paar tundi rannas. Hommikul määrisin ennast (ja lapsi) küll 15 faktoriga kreemiga sisse ja hiljem oli päike juba natuke pilve taga, aga no nii mõnus on lihtsalt üle 10 kuu jälle natuke päikest ihu ligi lasta. Ma jumaldan päikest!

Lastega ei juhtunud midagi. Minu elukogemus aga ütleb, et see esimene punane tuleb nüüd nädala pärast ilusti maha ja ei õnnestu seda mitte millegagi selja külge kinnitada.

päike

Mida ma jooksmise ajal kuulan?

Ma ei püüa jätta muljet, et ma oleks mingi hull sportlane. Sel aastal olen jooksma jõudnud umbes neljal korral, aga tahaks rohkem.

Miks ma ei jõua rohkem? Talvel käisin kolm korda nädalas rühmatreeningus, aga laste ja muude toimetamiste kõrvalt ma veel rohkem õhtuid välja pole kippunud ka. Lisaks tahab meil ka pereisa jooksmas käia ja tema võtab selleks ikka tund või rohkem. Kuna temal on suuremad ambitsioonid, siis kõigepealt saab välja tema.

See trenn sai nüüd maiga läbi ja juunis olen lihtsalt laisk olnud. Aga need vähesed korrad tahan ma ikkagi midagi kuulata ja ma kuulan PowerFMi. Inimese muusikamaitse kujuneb välja juba väga varases eas.

Minu vanemad kuulasid palju muusikat, sest meil oli lintmakk, samas plaadimängijat ei olnud. Mingid ABBAd ja Tarmo Pihlapid mulle tollest ajast saadik ei meeldi, sai vist küllastuseni kuulatud. Samas esimesed lemmiklaulud, mida mäletan, olid Justamendi “Kaua sa kannatad” ja Alla Pugatšova lauldud Raimons Paulsi „Miljon helepunast roosi” (vene Миллион алых роз), see laul oli muidugi vene keeles. Välja antud 1982, siis ma olin aus 4-5-aastane, aga eks seda mängiti kindlasti pikka aega, nii et ei oska arvata, millal see kõik täpselt juhtus.

https://youtu.be/rCx8NjASwOs

Hiljem tulid kassetid ja päris oma sang. Lindistasin raadiost mussi nii endale kui ka kopeerisin teistele. Kui Tallinna sattusin, käisin kindlasti ka Kadaka turult läbi. Koolis sai mingi aeg mingit kooli edetabeli asja aetud ja olen isegi kahe kassettmakiga kohalikus rahvamajas pidu teinud. Ühesõnaga kasvas minust selline lõbusa mainstream muusika austaja.IMG_9408n

Kooli kõrvalt olen alati ööklubis töötanud ja vabal ajal ise seal jalga keerutama käinud ning kuigi hetkel vanus enam ööklubisse minna väga ei kannata, siis hing tahaks ikka vahel natuke tantsida. Kahjuks on väga raske omale kedagi kaasa leida. Aga kindel on see, et lähiajal teeme ka selle tembu ära. Maad on juba mõnda aega kuulatud.

Sinnani tuleb aga oma jalga jooksurajal keerutada. Või siis muruniidukit lükates. Kusjuures kuhugi üheksakümnendatesse kinni ma pole jäänud, ikka kaasaegne tümps läheb peale.

Kas klubis näeme?

Eneseleidmisest

Eneseleidmine on aktiivne vaimne ja füüsiline tegevus, mille abil jõuab inimene sisemise rahuni. See tuleb inimestele ikka mitu korda elu jooksul peale – kahe-aastaselt ja teismelisena ning kui siis ei ole veel inimene lõpuni arenenud, siis ka kolmekümnendates. Kusjuures mida hiljem areng peale tuleb, seda kauem see kestab.

Tuli minulgi see eneseleidmise valu millalgi kallale. Otsustasin teha suuri muutusi – näiteks tulla töölt ära, et midagi oma käpakestega korda saata.

Kes otsib, see leiab või kes küsib, see saab. Näiteks kevadel, neli aastat tagasi, sattusin kokku Crystali ja Veronika Ettevõtlusjooga pilootprojektile. Võib öelda, et mõlemad on olnud minu arenguteel suureks eeskujuks. Mind huvitas küll rohkem ettevõtluspool, sest vaimne ei tulnud nagu välja. Lõpuks mul jäigi viimane ülesanne tegemata ja mingit paberit ma sealt ei saanud. Materjal on aga siiani ilusti arvutis olemas ja tegelikult võiks selle huvi pärast praegu uuesti läbi lugeda.

Igal juhul olid huvitavad kuus kuud. Ma ei mäleta, kas kaks või ühe korra kuus saime ja Skypes kokku. Muide, kahe tüdrukuga sealsest grupist saame praegugi reaalselt kokku ja kahega oleme internetisõbrad siiani ning elame üksteise tegemistele virtuaalselt kaasa.

Sai registreeritud domeen, loodud blogi, loodud e-pood ning hakatud algatuseks pitsi ja satsiga t-särke tootma. Tulid laadad, tuli esimene Etsy pood, aga müüke ja raha ei tulnud ning nii need särgid ja paljud hilisemad projektid unustuste hõlma vajusid. Tagantjärele vaadates sai ikka palju jama tehtud ja paljud lootustandvad ideed liiga vara maha maetud.

Vaimse poole pealt ajas mind tol ajal närvi see, et mõtle või ära mõtle, visualiseeri või ära visualiseeri, ikka ei juhtu elus mitte midagi uut ega huvitavat. Kohe paar aastat ei juhtunud mitte midagi. Crystal ütles küll, et „paus“ elus on täiesti ok, aga mina ei suutnud leppida, et see nii pikk on.

Juhtuma hakkas küll, aga hiljem. Hetkel on elu juba kiire ja kurviline nagu Ameerika mäed. Ma ei teagi, mis ma valesti tegin, et need mäed kiiremini ette ei tulnud. Samas lapsed olid väiksed ja ju siis neil oli mind rohkem vaja, kui muule maailmale.

Kui sa ise muutud, muutuvad ka suhted sinu ümber. Ka see oli huvitav, kuidas mingil hetkel hakkasid sõbrad ära kaduma. Või siis algul närvidele käima ja siis kadusid ikkagi ning tasapisi tulid asemele uued.

Praegu ma tunnen, et ma ei ole ikka veel väga sotsiaalne, sest seltskondi, kuhu mind oodatakse, pole kaugeltki nii palju kui kahekümnendates olles. Ega enam eriti ei viitsigi vist ringi kolada, nii et vist on tegelikult kõike piisavalt.IMGP0568

Ja mis siis veel sai? Tegelikult ei saanudki mitte midagi. Ma arvan, et mõtlemist ma totaalselt ei muutnud, dieeti ei pidanud. Pikad juuksed lõikasin küll lühikeseks ja hetkel olen punapea, aga riided, mida kannan, on endiselt sama värvilised ja kelmikad edasi.

Ma olen üritanud päevas 2 liitrit vett juua, iga päev kõndimas käia, teinud plaane, et rohkem jõuda, lugenud kilode viisi huvitavat kirjandust, aga ma olen vist liiga laisk, et see kõik oleks mulle kuidagigi külge jäänud.

Tööelus ei ole edu mind siiani saatnud, aga ma olen kõvasti enesekindlam. Täitsa savi, mida keegi arvab, ma saan hakkama! Sest kui sa ei kuulu massi hulka, siis mass arvab ikka, et nende valik on ainuõige ja peab ka vajalikuks sind sellest teavitada.

Ma olen rahunenud ja leppinud olema selline nagu ma olen. Olles kohe-kohe astumas uude kümnendisse arvan, et see ongi vahe nende kahe kümnendi vahel.

Ma ei saa öelda, et see eneseotsimise aeg ei oleks põnev. Ikka on. Aga mingi sisemine rahutus ei lase seda nautida. Nüüd naudin ja kavatsen ka edaspidi nautida igat tegemist ja igat hetke. Ma tunnen, et ma olen selleks valmis.

Muide, Crystali sarnase koolitusega Kiirtee iseendasse saab liituda ka praegu, aga ettevõtluse osa seal enam juures ei ole. Ka Veronika on oma asjadega edasi liikunud ja tema Kunstimeistrite keskkond sulgeb 10. juunil uksed. Sinnani on võimalik sellega veel soodushinnaga liikuda. Keda kõnetab, soovitan mõlemat.

Ja veel, unistuste täitumine võtab aega, aga need täituvad. Nii et unista suurelt, muidu saad mingi poolpehme käki!

 

Ühe unistuse täitumine

Täna ma tahaks video montaažist kirjutada, sest mul on tunne, et elul on sellega minuga mingid plaanid. Lihtsalt viimase kuu areng on minu jaoks kuidagi tormiline olnud.

Aga alustame algusest. Mul on unistuste märkmik või kuidas seda nimetataksegi. Tegin selle aastal 2012 Viki käe all misiganes köitmisstiili õppides. Ma pole kunagi hiljem ühtegi märkmikku ise teinud. Tõenäoliselt ei olnud minu teema. Võib-olla on kunagi ka selle aeg.

märkmikkk
Selgub, et ma armastasin viis aastat tagasi selliseid läbipaistvaid raame. Hea, et ma neid nüüd enam tehagi ei oska 😀

 

Alates 2013 olen siis sinna igasugu plaane ja mõtteid kirjutanud. Otsisin selle märkmiku ka mäluvärskendmiseks välja. Kahjuks selle aasta kohta pole seal veel ühtegi märget. Ühelt poolt on kahju, hea oleks tulevikus vaadata. Teiselt poolt on nüüd need varem kirjapandud suunad saanud nii suure hoo sisse, et pole aega tühja kirjutada.

Aga selgub, et umbes kolm aastat tagasi on mind hakanud videomaailm paeluma ja ma olen 2015. aasta unistuseks kirjutanud: minna operaatorite kooli. Selle all mõtlesin siis Filmimehe koolitusi, mis maksavad koduse perenaise jaoks natuke palju ja nii on siiani jäänud minemata, aga võimalik, et see tee tuleks ikkagi millalgi jalge alla võtta, sest sealt saadavad tutvused ja kogemused on muidugi hindamatud.

Läks aga nii, et vahepeal ostsin omale fotoaparaadi, millega saab ka liikuvat pilti filmida. Siis sattusin Matkaliidu seltskonda, sain Väintsiga tuttavaks ja mai algul korraldas Matkaliit Väino Laisaare matkavideo koolituse. Sättisin ennastki sinna kohvi ja vee serveerimise kõrvale kuulama. Saime päriselt igasugu kaameraid ning tehnikat näppida ja profikaamerad on ikka kuramuse rasked küll, pole ime, et sel alal naisi väga näha ei ole.

Teine päev oli montaažipäev. Ei osanud midagi kaasa rääkida, puhta võõras programm oli. Tulin õhtul koju ja tirisin oma vanasse koduarvutisse Adope Premiere Pro. See oli sigaaeglane, nii et midagi teha ei saanud, aga lahti siiski tuli, nii et isu seda programmi omada tekkis küll.

Mõte uuest arvutist jäi kuklasse tiksuma, kuni ühel päeval jäi Facebooki fotogrupis silma kuulutus, kus üks neiu tahtis oma pea kasutamata sülearvutit vahetada objektiivi vastu ja ma jäin millegipärast seda teemat jälgima. Lõpuks ikkagi vahetuseks ei läinud ja me saime tüdrukuga kuidagi jutu peale ning asi lõppes sellega, et saime ühel ilusal päikesepaistelisel laupäeval Märjamaa tanklas kokku ja mul on nüüd täitsa hea hinnaga saadud uus arvuti, mida kavatsen montaažiks ja fototöödeks kasutada ja Facebooki sisse ei logi 😀

Nüüdseks olen sinna arvutisse tõmmanud ka Lightroomi ja Premiere Pro ning esimene montaažikatse on ka tehtud, millest ma olen veel päev hiljem täielikus vaimustuses. Ja näpud juba sügelevad ning neile saab ka vabalt voli anda, sest teine laps jäi nüüd tuulerõugetesse, nii et vähemalt nädal aega niikuinii kuhugi välja jälle ei saa.

Hiinast tellitud CorillaPod on ka käes ja vähemalt esialgu töötab küll täielikult. Hinnavahe meie poodidega vähemalt viiekordne. 1-dollarine telefoni kaugjuhtimise pult töötab ka, aga ühtegi enekavideot veel siiski teinud ei ole. Ehk täna. Ühesõnaga toimus kuuga minu videomaailmas hiigelhüpe edasi.

Ja lõpuks see esimene video ka, mille üle ma ikka veel nii uhke olen. See on meie pere rattaretkest Pakri poolsaarel. Youtube on muidugi pildikvaliteedi ära hammustanud, aga arvutis on täisekraanil küll väga ilus ja terav pilt.

Hetkel tiksub peas unistus omada ka GoPro kaamerat. See on kah tegelikult kõigest kättevõtmise asi.