Imeloom võtab aja maha

Mul on tunne, et ma täna andsin Imeloomaga alla.

Praegu peaks olema kostüümiäris aasta parim aeg. Praeguseks olen septembris müünu kõigest 5 mütsi. Eelmine aasta oli parem ja kuna tööd on tehtud, siis lootsin sel aastal palju rohkemat.

Pinin, sharen, hullan, möllan. Etsys on iga päev keskmiselt 50 külastust, aga seda on silmnähtavalt liiga vähe. See teeb ikka päris mitmesaja külastuse peale ühe müügi. Mingit müstilist imet või kuhugi valitud piltide hulka pääsemist ei ole juhtunud. Võib-olla tuleb ise pakkuda, aga ma ei tea.

Ma ei tea, kus on mu klient ja kuidas temani jõuda. Tasuline reklaam ei ole mind kuhugi viinud. Viimane Instagarami (koos FBga) oma tõi poodi täpselt 2 klikki, see on siis 2.50 klikk. 300 klikki, mis võiks selle ühe müügi tuua, maksab nii 750 euri ja silmnähtavalt ei ole see väga kasumlik äri, vähemalt mitte mulle, onju. Seega Instagramis ja Facebookis mu klient ei ole.

Peal on ka Etsy oma reklaam ja Google oma. Seda arvet ei taha näha (tegelikult täna vaatasin). Statistika ütleb, et sealt pole tulnud ühtegi müüki.

Kui natuke uuendustest rääkida, siis Instagrami jaoks sain ühe postitamise äpi. Annab sulle ette ajad, millal peab postitama, teed postitused valmis (isegi has-tagid annab ette. Isegi sellised, mille peale ise ei tuleks) ja siis annab sulle teada. Kopeerib pildi pildialbumisse ja varem valmis tehtud teksti jätab meelde. Nii et logid ainult Instagrami sisse ja vajutad copy-paste.

Need postitamise ajad on ööpäeva peale ära jaotatud, 3-5 pilti ööpäevas. Jätan ka telefonile hääle peale, et öösel ära postitada, kui on vaja, aga ei midagi. Kui uusi jälgijaid on, siis vast paar tükki nädalas. Need tulid ka siis, kui postitasin vähem ja omas tempos, nii et muud vahet, kui et öösel peab üles ärkama, ma veel ei näe.

Rohkem ei viitsi nendest turunduslastest püüdlustest kirjutada. Fakt on see, et ma ei tea, milles on asi, miks need inimesed poes käiva ja sel aastal mitte midagi ei osta, ja ma ei tea, mida tegema peaks. Senikaua aga ei tee ma midagi. Ehk mitte midagi tehes loksub midagi paika.

DHL pakkumise sain ka kätte ja ma ei usu, et selle raha eest üldse keegi tellib, seega vist eriti abiks ei ole, aga noh, võimalus viimasel hetkel ärkajatele ikkagi on.

PS. Ettevõtja meelespea – Ära oota kiireid tulemusi.
PPS. Aga mingigi võiks ju ikka olla. Midagi ei ole teha, selle projekti eesmärk on raha.

Ma ei ole Soccer mom

Tänaseks päevaks olen ma aru saanud, et ma ei ole see nn „Soccer Mom“, kes suure osa oma päevast transpordib lapsi kooli ja nende huviringidesse ja vahepeal passib seal ukse taga. Ajast on lihtsalt hullult kahju ja lapsed nagu ise ka väga ei taha koostööd teha.

Ma seda väljendit ei teakski, kui poleks lugenud Ede Schank Tamkivi Minu Californiat. Muide, Ameerikas negatiivse alatooniga väljend.

Aga tunniplaani ja huviringide sobitamine on paras peavalu. Näiteks täna saatsin lapsed jalgrattaga Nõmmele, ise käisin vahepeal poes, Männikul ühtedel asjadel järel ja kodus kohvi joomas. Kui uuesti Nõmmele jõudsin, siis teatas Noorem, et tema peab kohvikust saiakest saama ja kui ütlesin, et ei saa, sest meil kodus juba on, hakkas ta jonnima. Keset päist päeva, keset Nõmme keskust. Loopiski ratta lukku ja kriiskas. Häbi ots.

Aga kõht on loomulikult tühi, sest hommikul ta jälle ei söönud suutäitki putru. Ühelt poolt ei ole nad harjunud kohe peale ärkamist sööma ja teisel poolt ei söö Noorem putru ka. Tegelikult ei söö ta pea midagi. Endiselt.

Ja pärastlõunal pean minema jälle autoga kooli kõrvale passima, et lapsed uuesti Nõmmele viia. Seekord laulma. Seekord passin seal ukse taga, sest tund kestab 45 minutit ja viiest ei ole mõtet Nõmme vahel autoga ukerdada. Mõlemal pool mäge on ummikud. Lisaks mahub parkima ainult turu parklasse, kust ei ole eriti meeldiv vasakpööret teha.

Ühesõnaga lihtsalt veedaksi selle aja autos. Kui Kultuurikeskuses saab veel kasvõi käsitööd teha või telefonis Imelooma turundada, siis autos ei saa midagi.

Aga noh, ehk jõuame nii kaugele, et hakkavad ikka ise mingilgi määral bussiga käima. Nõmme keskus on meil kahe bussipeatuse kaugusel.

Häbi muidugi, et mul on enda huvid tähtsamad, kui laste arendamine.

 

Esmaspäev on nagu ikka sinine

Täpselt nädal tagasi hõiskasin, et Imeloomal läheb imeliselt. Täna olen ma pettunud, hämmingus, murelik. Miks?

Sest jah, Imelooma visuaalid ja trükised said valmis, hankisin omale pakendid ja kõik peaks nagu müügiks valmis olema. Aga mida ei ole, on müügid. Juba kaheksas päev mitte midagi.

Võrreldes eelmise aastaga on seis kehv ja ma täitsa ausalt lootsin hoopis kasvu. Tooteid peaks olema rohkem, pildid peaks olema paremad. Milles on asi, ei oska arvata.

Ja kuidas ma siis DHLile lubatud 20 pakki kuus täis saan? Käisin seal eelmisel neljapäeval läbi rääkimas, et pikendada oma müügiaega ja pakkuda klientidele ka kiiremat ning mugavamat võimalust oma pakid kätte saada.

Eriti urvaks muutusin siis, kui sain teate, et Inkubaatoris on järgmisel nädalal poole aasta tulemuste hindamine. Ma teadsin, et see tuleb, aga kui kuupäev paigas, siis tundub see kuidagi hirmus.

Sest mul ei ole sealt mitte midagi loota, sest ma ei ole oma eesmärkidest täitnud mitte midagi. Ma ei maksa omale palka, mul ei ole koduleht valmis ja ammugi ei ole mul rent valmis, mis pidi ka sügisest tööle minema.

Süüdistada saan ainult iseennast ehk silmnähtavalt olen ma liiga laisk. Samas on mõistus otsas, et mida ja mis järjekorras peaks siis nüüd tegema. Fakt on see, et oma mõistusest hetkel abi ei ole.

Hommikul, kui lapsed trennis olid, istusin Nõmmel Sõõrikukohvikus ja tegin üle pika aja nädalaplaani. Ehk sai see isegi natuke liiga lahja, aga samas ei ole aega tööd niikuinii teha. Juba natuke üle tunni pärast tuleb esimene laps koolist koju ja mingit arvutitööd siis enam teha ei saa.

Kust küll saaks juurde aega, rohkem käsi ja tublimad lapsed? Ohhhh

 

Keila-Mudaaugu matkarada vol 2

Hing ei andnud rahu ja käisin täna uuesti Keilas, et läbi käia see Mudaaugu matkarada. Ütleme nii, et hea, et me eile seda õiget otsa üles ei leidnud. Rada oli pikem ja kõvasti igavam, kui ma arvasin ja kujutan ette, kuidas see lastele ei oleks meeldinud.

Algus: 13.47 rongiga. Keilas 14.13. Poest läbi, sest midagi kodus midagi kiiresti kaasavõetavat söödavat ei olnud.

Varem teadsin, et jaamast sinna matkarajale on pikk maa. Nüüd, kui teadsin, mida otsin, selgus, et Keila staadionini on kõigest 2,1 kilomeetrit. Olingi umbes 20 minuti pärast seal.

Loomulikult ei leidnud ka täna punkti nr 3 üles. Hiljem sain aru, et olen juba liiga kaugele tulnud. Panin siis kompassi järgi suuna Keila Lastekülale ja valisin esimese sobivas suunas mineva raja. Kuna matkarada läks edasi mööda kruusateed, siis i olnud sealt edasi võimalik ära eksida.

Rajal on 15 huvipunkti ja teeotstes nägin kokku umbes viit sellist suunaviita.

Minu jaoks kaks huvitavat punkti oli: Loigu keerdkadakas (8,2 meetrit kõrge ja ümbermõõt 1,4 meetrit, ühesõnaga võimas kadakas) ja Keila paemurd. Seal oleks ka lastele meeldinud.

kadakas
Loigu keerdkadakas.

 

Aga suurema osa rajast oleks võinud küll vahele jätta. Seda enam, et mulle ei meeldi kellegi tagaaedades kolada, sest seal kohtab tõenäoliselt lahtisi koeri. Ja umbes neljandas punktis tuligi mingi pisike pitsu tee peale välja. Õnneks ei hauganud.

IMGP7899
Tagaaedades on peale koerte siiski muud ka.

 

Ja viimasesse punkti ka enam ei läinud, sest kuuldavasti seal midagi erilist ei ole. Tulin paemurru juurest otse staadioni juurde tagasi ja Keila Lauluväljaku ringiga raudteejaama tagasi.

Kokku: 16 000 sammu ja 12,5 km läheb siis kerge trenni ette. Kuna tagasi tulin 16.52 rongiga, siis aega kulus kohapeal natuke üle 2,5 tunni. Endomondo näitaski keskmiseks kiiruseks 4,9 km/h.

Ilm oli õnneks imeline, nii et tegelikult on natuke süümekad ka. Selle metsa asemel oleks võinud minna a) Klooga randa, oleks ujuda saanud või b) rabasse, oleks jõhvikaid saanud. Nüüd sain ainult naha soojaks. Ja, ok, natuke rohkem Keila kanti ka tundma 😀

IMGP7889
Kiviaiahuvilistele on seal vaatamist küll.
IMG_1113
Keila peamurd

IMGP7882

 

Keila-Mudaaugu matkarada

Mind endiselt hämmastab, et meie pere laste lemmiktegevused on saia söömine ja teleka vaatamine. Õue tuleb neid ainult sundida.

Ma olen ammu plaaninud teha video ja ka teistele näidata, milline ving, hala, hädaldamine, vanemate misiganes nimedega nimetamine , täiest kõrist kriiskamine läheb lahti, kui tuleb jutuks, et läheme päeval matkama. Teemal, kui nõme on see koht, kuhu plaanime minna, mis siis, et keegi pole seal kunagi käinud, kui nõme on ilm, mis siis, et päike paistab, aga rohi on märg ja võib-olla on natuke tuuline ka. Nojah, vahel see ju aitab. Tänagi kirjutasin kõigepealt jupi juttu valmis, enne kui minema saime.

Plaan oli minna Keila-Mudaaugu matkarajale. Ausalt öeldes selle kohta eriti mõistlikku infot netist ei leia. No ja astusingi samasse ämbrisse nagu suvel Soomeski. Olgu öeldud, et ma Keila kanti eriti ei tunne. Google juhtis Nurmenuku tänavale.

Ümberringi eramajad, parklat ei ole. Ja tänaval vaatas vastu kurja pilguga tädi. Silmnähtavalt ei olnud me esimesed sellised. Otsustasin küsida, et kus siin on see matkarada ja sain teada, et matkarada on küll, aga siin kõik eramajad ja siia ei tohi mitte parkida.

Sõitsin siis tuldud teed tagasi. Keilast ikka midagi ei tea. Leidsin tee Selveri parklasse, et maad uurida. Facebooki hõiskele ükski keilakas ei vastanud. Googlest Keila tervisradade kohta midagi mõistlikku ei leidnud. Keila Tervisekeskus osutus ujulaks.

Aga kuhugi pidi keerama ja täiesti hea õnne peale leidsin selle terviseradade alguse ka üles, kus pidi ka matkaraja algus olema. Rada ei ole tähistatud. Kaardi kaasa ei printinud, telefoni aku oli tühi. Nii me teisest punktist kaugemale ei jõudnud või no jõudsime, aga mitte sellel matkarajal.

Kui telefoni aku juba täitsa tühjaks hakkas saama, võtsime suuna algusesse tagasi. Ei taha nagu virisevate lastega niisama ka metsas ringi trampida.

Tee äärde ja huvitav puu, kuhu otsa Noorem püüdis ronida. Ja nii kui harude vahele sai, pistis kisama, et siin on herilased. Lasin tal kohe endale sülle hüpata, aga maas pistis ta jooksu ja kätega vehkima. Ja saigi 5 korda nõelata.

Tüübid olid päris kurjaks saanud ja püüdsin ka mind rünnata, aga sain vigastusteta minema. Aga Nooremal kisa taevani. Ja algatuseks tuli veel metsast välja autoni saada. Ja röökiski kogu tee, nii et terve Keila tõenäoliselt kuulis ja vaatas järele. Kusjuures praegu mõtlen, et äkki oleks pidanud teda süles tassima. Lasin röökival lapsel ise tulla. Samas 25+ kilo seljas poleks mina ka eriti kiiresti liikunud.

Seda, et ta paiste ei lähe, oleme õnneks juba varem välja selgitanud. Issi meil läheb, teised ei lähe. Ka praegu tundus, et ei juhtu taga midagi nii hullu, et peaks EMOsse kiirustama. Ostsin sealtsamast Selveri apteegist külmageeli. Aga see ei aidanud ja Nooremat ajas veel lisaks närvi, et see geel on mingi sinine lima, millega ta nüüd koos on.

Kodus andsin veel paracetamoli ka, aga selle oleks pidanud kohe sealt apteegist ostma. Oleks koju jõudes juba mõjuma hakanud. Aga iga valu saab ükskord otsa ja see hakkas ka juba koju jõudes vaikselt üle minema.

Hetkel on kõik juba rõõmsad ja paiste ei läinud tõesti mitte ükski süstikoht. Külmageeli kannan edaspidi aga alati kaasas. Meil kõigil on sel suvel olnud mitmesuguste nõelajatega omad kogemused.

Laps aga teatas, et tema ei lähe matkama enam mitte kunagi. Võimalik, et nad tõesti pääsevadki, sest juba teist nädalat jutti meie matk ikaldub täielikult. Sellest, kuidas eelmisel pühapäeval läks, kirjutan teise blogisse. Seal on ikka väike tarkusetera ka juures.

Rada lähen kunagi kindlasti üksi otsima ja kindlasti kirjutan kuhugi, et info ikka paremini kättesaadavaks saaks. Kui juba algust üles ei leia, ei saa matkamist küll popimaks teha või soodustada.

PS. Pildil oleva männi sees on vapsiku pesa. Pildi tegin varem, kui sinna keegi üldse otsa plaanis ronida. Pärast oli juba kiire 😀

Matkarada ei ole aga selle männiga kuidagi seotud. Või ma vähemalt arvan nii.

Minu Pinterest

Googlega tullakse väga palju minu teisele lehele Pinterestist lugema, aga see postitus on umbes-täpselt 4 aastat vana, seega täiesti ebaadekvaatne. Aga näe, maha pole ka ikka võtnud.

Ära peaks kustutama seda enam, et ma pole mingi Pinteresti spetsialist. Eile olin näiteks ise väga hädas. Nimelt on nad seal jälle kujundust muutnud. Minul aga läks arvuti lolliks (on teine juba väga vana) ja ma pidin seda natuke putitama. Sellega seoses logiti mind muidugi igalt poolt välja.

Ja kui uuesti sisse logima hakkasin, siis enam ei saanud. Facebooki kaudu saan oma nimelisel kontole, aga seda ei kasuta ma enam ammu. Ärikonto kasutaja aga meelest läinud. Logisin LastPassi sisse (see on siis mingi paroolide meelespidamise keskkond, kuhu kunagi konto olen teinud) ja seal, ohoo, mul selle andmetel suisa 3 Pinteresti kontot, millest kahte poel ma omateada kunagi kasutanud.

Lisaks õnnestus mul veel logida sisse Magusaklubi mingile kontole. Ma kunagi tõesti mõtlesin magusa piltide ja retseptidega midagi korda saata. Ühtegi fänni seal polnud, nii et läks kustutamisele. Ei jõua ma sadat kontot pidada.

Ja üldse sain veel mingitele imekontodele sisse, mis tegi murelikuks. Lõpuks kustutasin kõik kontod, mida ma ei kasuta ja mida pole kunagi kasutanud, lihtsalt ära. Ma ei mäleta, kas ma omanimelise jätsin alles. Vist jätsin, sest selleks, et sealt välja logida, pidin googeldama ja Google rääkis midagi multi kontost. Sellised on olemas nii Instagramis, Twitteris kui ka Etsys, ju siis on Pinterestis ka. Aga isegi väljalogimise nupp on uues kujunduses hoopis uues kohas.

Igal juhul pidin  neile juba kirjutama, et kasutajanimi selline ja no tõesti isegi meiliaadressi ei mäleta, aga siis tuli meelde, et telefonis ju ka Pinterest ja täiesti töötab. Sealt saingi kontoga seotud meiliaadressi ja parooli lõpuks teada. Lahendus on ikka alati lihtsam, kui esialgu tundub.

Nii et tuleb natuke uurida ja siis ehk uue õpetusega uuesti päevavalgele tulla. Las inimesed otsivad ikka adekvaatset infi. Ja kui see multikonto asi selge, siis tuleks ka asju natuke visuaalselt ilusamaks tõsta. Elame-näeme. Sest sellest, kui palju mul igal pool igasugu kontosid on, ei räägi ma vist mitte kunagi 😀

Esttoyou pinteresti konto leiab siit.

PS. Praegu vaatan, et kujundus oli imelik kõigil nendel kontodel, kuhu mul õnnestus sisse logida, aga mida ma pole ammu või mitte kunagi kasutanud. Põhikonto on täiesti tavapärane. Äääää.

Laste huviringid = logistikaülesanne vanemale

Vähemalt Tallinnas on huviringidega nii, et kui su laps ei käi iga päev mõnes (mõni päev isegi kahes), siis ei ole sind olemas. Ja seda juba vähemalt kolmeaastasest peale.

Ma olin ka eelmisel õppeaastal tubli ja vedasin oma lasteaialast Nõmmele tsirkusetrenni. Sel aastal otsustasime jätkata. Ainult et nüüd, kooli ajal, õhtused tunni meile enam ei sobi. Rõõmustasin kevadel, et ei pea enam hommikul lasteaias käima, nüüd käin kolmel hommikul nädalas Nõmmel. Kuna trenn on suurematel 1,5 tundi, siis ma vähemalt esialgu sinna passima ei jää. (Võib-olla talvel, halva ilmaga, on hea kusagil soojas toas aega veeta). Kui eriolukord pole, käime rattaga. Nendest eriolukordadest aga hiljem.

Ainult ma ei tea, kuidas ma Noorema sellesse graafikusse saan. Hetkel on ta ikka liiga pisike ja tahab hommikul 100 muu asjaga tegelda. Täna näiteks kleepis omale mingeid kleepse peale, mis on väga noorte hulgas vist moodsad, aga muudavad lapse ikka parajaks mardiks. Nii et peaks vist temaga hakkama kaks korda käima.

Sest tegelikult tahaks ka teine laps nüüd tsirkuses käia, aga tema tunniplaaniga ei ühildu ükski grupp. Hommikul ei jõua kooli ja õhtuks ei saa kool veel läbi. Kolme päeva asemel kaht siiski proovime, aga see tähendab, et trenni lõpu ja kooli alguse vahele jääb 15 minutit aega. St, me ei tea, kuidas see võimalik on. Esmaspäeval on esimene kord. Seisan autoga Nõmme Keskuse kõrval stardivalmis ja edasi? Kui rongi ei ole, peaks vist jõudma. Noorem siis riideid vaheta, tema toon otse koju.

Ja täpselt sama asi on Nõmmelille kooriga, kus Vanem tahaks jätkata – hetkel tunnid lõppevad ja koor algab täpselt ühel ajal. Püüame siis varem ära tulla ja 15 minutiga koolist Nõmmele jõuda. Õpetaja ei rõõmustanud. Samas pole ta ainuke, kes varem ära läheb. Lihtsalt nii on, kui tahad kusagil mujal, kui oma koolis, huviringides käia.

Igasugune kaugem logistika kooli ja nende punktide vahel käib mul üldse üle jõu. Ja kooli mugavaid kauneid kunste ei taha. Jah, nende ainuke pluss ongi mugavus, pääseb nendest logistikaülesannetest. Enamus vist siiski hindab seda mugavust ja nii tehakse selle järgi.

Aga nüüd vähem möla ja uuesti ratta selga.

PS. Päisepilt ongi päris Folie etenduselt.