Kuidas ma oma õuna ära uputasin

Inimene õpib ikka kõige paremini enda vigadest. Vähemalt mina. Antud loost õppisin kaht asja: ära näpi lefoni, kui sa käid ja mida teha, kui telefon kukub vette.

Jah, mul õnnestus kõrbes (Marokos) telefon ära uputada. Juhtub ainult minuga. Lugu ise oli ääretult rumal.

Olime just mägedest, kus ei ole isegi mitte telefonilevi andmesidest rääkimata, alla jõudnud. Kuna Minul ja ehk veel mõnel oli väike plaan hommikul Casablancasse põrutada, siis olin just Googlesse pannud otsingu nende linnade vahelise kauguse kohta, kui wifi kadus.

Samas pidime kohe-kohe ukse juures kokku saama, et koos õhtust sööma minna. Nii otsustasin sinna suunduda. Aga me ööbisime riad-tüüpi hotellis, mis on maakeeli aed. Ehk siis paksude müüridega mitmekordne traditsiooniline Maroko maja, mille keskel Andaluusia stiilis aed koos bassein või purskkaevuga ja meie omasse oli keegi siis selle basseini ehitanud. Ehk siis tegelikult oleks pidanud ennast kusagilt puude ja seina vahelt läbi pressima, aga mina otsustasin otse minna.

Bassein, kus ma ainsana grupist sees käisin.

Mäletan veel viimast mõtet, et vau, siin on levi, kui olin koos telefoniga peadpidi vee all. Päris ehmatav kogemus. Teistel nalja kui palju. Hiljem selgus, et see bassein oligi kaks meetrit sügav. Õppetund number üks: ära kunagi kõnni pilk telefonis!

Riided said vahetatud, kohalik teenindaja rabas telefoni ja kukkus seda föönitama. Hiljem küsisime temalt veel riisi, kuhu telefoni siis sisse panin ja nii see lugu seal lõppes.

Kodus kuivatasin veel telefoni radiaatori ja ahju peal ning kui tundus, et võiks juba kuiv küll olla, panin juhtme ka taha. Õuna märk ilmus vaid hetkeks, aga selle aja jooksul nägin, et vesi loksub alles klaasi all.

Täna siis viisin telefoni teenindusse ja ootan vastust. Erilist lootust ei antud, sest tegelikult oleks pidanud telefoni võimalikult ruttu kuivaks saama. Täna on tal aga neljas märg päev. Ei viinud ei riis ega radikas seda vett telefonist välja, aga kõik märg hakkab korrodeeruma ehk maakeeli roostetama. Ehk siis õppetund number kaks: vii telefon võimalikult ruttu kellegi kätte, kes selle lahti keerab!

Sellise tegelase oleks Marokos kindlasti ka samal päeval leidnud, sest linnapildis hakkas telefoninäppijaid kõvasti rohkem silma, kui näiteks Tallinnas ja kõigil puha õunad käes. No ja neil ka kindlasti juhtub. Kas just vette, aga katki ikka, seega tööriistadega mehi oleks kindlasti leidnud.

Teine variant on omale käekotti tellida Hiinast 64 dollarisendi eest vastav kruvikeeraja 😀 Aga loodan, et õppisin oma vigadest ja mul tegelikult seda aksessuaari vaja ei lähe.

Samas olen avatud telefonisoovitustele. Õun oleks küll kätte harjunud lahendus, aga äkki saan sama raha eest kusagilt mujalt rohkem. Tingimusteks on väga hea kaamera ja kerge kaal.

Pildi tegi Mailis. Mina enda omad on telefonis ja nende kättesaamiseks suurt lootust vist ei ole, sest siiani pole ühtegi meili tulnud. Helistada mulle praegu ei saa.

Siis, kui mul veel telefon oli.

 

 

Autor: Pille

Kahe lapse ema. Imeloomad OÜ disainer, varustaja, õmbleja, fotograaf, turundaja, raamatupidaja, koristaja, laomees. Hobikorras matkaja, fotograaf, kuduja, kokk, ilu- ja tarbeaias mässaja. Googelda ja leiad kindlasti rohkematki.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.