Nagu minu suust kukkunud

Sotsiaalmeedias näen pidevalt pilte, kus laps on klassi parim või loeb juba väga noorelt raamatut või tal on ilus käekiri ja juures tekst „Nagu mina“.

No ma siis nüüd näitan läbi lapse oma tõelist palet.

Laps tahtis täna minna ilma kinnasteta kooli, sest kindad on kadunud. Tavaliselt need ongi kadunud. Vahel leiame üles, enamasti mitte. Ei lähe mööda ühtegi nädalat, millal õpilaspilet vähemalt korra ära ei kao. Selle saab kätte klassijuhataja käest, vahel leiame siiski koolikotist, sest ega sinna ise ei vaata keegi, vahel tänavalt jne. Tänavalt leiame ka telefoni, sisejalatsid või muud sellist. Loomulikult alles siis, kui ema avastab. Omal on täiesti ükskõik. Jõuluvana toodud aktiivsus monitor jäigi Egiptuses kaduma. Kuu aega sai olla. Aga sammude kogumine ei motiveerinu niikuinii.

Kui teised vanemad tunnevad rõõmu hästi tehtud tööde üle või on lapskohusetundlik, siis meie rõõmustame „Jes, täna ei tulnud märkust!“. Seda tõenäoliselt seepärast, et õpeaja ei taha enam panna. Ei ole päeva, mil kõik kooliasjad oleks  kaasas. Isegi kui õhtul pakid koos koti ära, siis järgmisel päeval vedeleb ikka midagi kodus täiesti ootamatus kohas. Kuidas see jälle välja sai, ei ole teada. Omal algatusel õpiku lahtitegemist meie peres ei eksisteeri. Eile unustas inimene lihtsalt lisasööki sööma minna ja mudilaskoor läks ka meelest ära.

Ükskõik, mis vedel kätte võetakse, see ümber läheb. Olgu see smuuti, mahl, piim, supp või hapukoor. Kõik, mis ümber ei lähe, see ajab pudi või jätab koori maha. Just avastasin laudlinasse kleepunud nätsu. Hea veel, et vaiba seest ei avastanud.

Ükskõik, mis käes on, see jääb vedelema sinna, kus käest kukkus. Olgu siis õpikud, riided või mänguasjad. Kõik sahtlid jäävad lahti ja uksed laiali.

Trennis ei taheta käia, sest sinna peab minema ja seal peab natuke pingutama ka. Omal algatusel õue minekust ma üldse ei räägi. Isegi vannituppa hambaid pesema või pissile on liiga pikk maa. Jah, meie 8 ja 10 pissivad ikka igal võimalusel plastmassist beebipotti. Kammi ei ole olemas ja selga kõlbavad esimesed asjad, mis ette jäävad.

Süüa kõlbab ainult  magus  ja nisusisaldusega toode. Supid on okse, köögivili rõve ja puder ajab öökima. Kõik see on piisav põhjus vanemate löömiseks. Ja põhjuse õe löömiseks leiab ka vähemalt 10 korda päevas.

Nii et jah, hoidke võimalusel minust ja minu kodust eemale. Midagi head siit oodata ei ole 😀

  1. Ma keeldun leppimast faktiga, et ta tõesti on nagu mina.

Autor: Pille

Kahe lapse ema. Imeloomad OÜ disainer, varustaja, õmbleja, fotograaf, turundaja, raamatupidaja, koristaja, laomees. Hobikorras matkaja, fotograaf, kuduja, kokk, ilu- ja tarbeaias mässaja. Googelda ja leiad kindlasti rohkematki.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.