Nagu viiene

Täna olen küll nagu väike laps, sest juba ülehomme lendan ma kauaoodatud puhkusele. Ühelt poolt seiklused, sest sõidan ihuüksi ja teiselt poolt kauaoodatud puhkus (sest ma olen taas sigaväsinud. See ei ole normaalne, kui peale kahepäevast matkatreeneri koolitust Kohtla-Nõmmel (nädalavahetusel) olen täna põhiliselt lakke sülitanud). Ma ei ole küll peaaegu üldse jõudnud eeltööd teha, aga Stanstead´is on lendude vahe 5 tundi ja küll jõuab uurida ning planeerida. Tegelikkuses kujunebki tõenäoliselt ainult lendude aeg puhkuseks.

Niisiis lendan Lõuna-Itaaliasse oma vananemise eest peitu. Kohapeal saan olla 2,5 päeva. Väga vähe, aga tegelikult praeguseks pole ette nähtud sedagi aega eemal olla. Plaan on siis lennukis istudes puhata ja kohapeal ajada juba kell 7 hommikul jalad alla, süüa hotellis hommikust ja tormata ümbrust avastama, sest 12 tunni pärast on pime ja siis võiks kodus tagasi olla. Ja plaan võiks ikka väga paigas olla.

Aga  just see seiklus on see, mida ma väga ootan. Kuhu ma jõuan? Kas ma saan keelega hakkama? Kas ma leian õige rongipeatuse üles? Mida ma üldse näen ja leian? Kas ma saan oma plaanitud kotisisuga hakkama, sest sinna on mõte visata vaid 1 varukleit, ujumisriided, pisike rätik, puhas pesu ja hambahari 😀

Õnneks on ilmateade hea. Sünnipäevaks ehk 10. oktoobriks +26 kraadi (kuigi väike äikeseoht ka) ja teised päevad nii 23-24 kraadi. Nii et tegelikult tahaks veel kusagil ujumas käia ja lasta päikesel natuke põsele pai teha.

Fotokat ei võta. Kõik pildid on plaanis telefoniga teha ja loodan väga, et sellega midagi ei juhtu. Insta blogijate konto ülevõtmine on ka neljapäeval plaanis. Natuke pelgan, sest ma pole enam 22. Arvutit ei plaani ka kaasa võtta, sest puhkuse ajal tööd ei tee.  Tööd on tehtud juba küll. Kohe nii palju, et isegi kirjutada sellest ei viitsi. Lisaks võiks leida aja, et ma tegemistele ja prioriteetidele üldse sügavalt silma vaadata, sest kõike enam ammu ei jõua.

Esimese check-in tegin juba ära. Kuna  mitte millegi eest pole plaanis juurde maksta, siis loomulikult koht B, aga esimene lend kohe 7. rida. Sellist asja pole minu silmad juba ammu näinu. Minu rida on ikka 33. 😀

Autor: Pille

Kahe lapse ema. Imeloomad OÜ disainer, varustaja, õmbleja, fotograaf, turundaja, raamatupidaja, koristaja, laomees. Hobikorras matkaja, fotograaf, kuduja, kokk, ilu- ja tarbeaias mässaja. Googelda ja leiad kindlasti rohkematki.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.