Mõni sõna depressioonist

28.12 sain raamatukogust meili, et tarvikute tähtaeg üle. Kusjuures üks oli selleks ajaks isegi loetud, aga no ei olnud see tähtaeg meeles. Minna sain alles nädal hiljem, maksin nende eest taas viivist. Aga kõige hullem, et jätsin raamatud sinna, aga asemele ei võtnud midagi. Tuli taas Ellu raamatukokku minna.

Silma jäi mingi depressioonist rääkiv raamat. Algus tundub paljulubav, sest olen juba teada saanud, et enamikul inimestel on kogu elu depressioon, jamaks kisub ainult siis, kui tegi on sügava depressiooniga.

Depressiooni rohtudega ravida ei saa. Jah, nad panevad sind ennast paremini tundma, aga ei ravi. Nende rohke väljakirjutamine on ainult suur äri.

Ühelt poolt põnev, teiselt poolt olen mina ka tõenäoliselt põdenud depressiooni kogu elu. Ei mäletagi väga hetki, mil ma olen olnud tõeliselt õnnelik. Pigem on kogu aeg halb.

Mõned hetked, mis meenuvad:

  • Lõpetasin magistri, sest see oli töö kõrvalt tõeline hädaorg. Seda enam, et uurimustöö tulemus oli negatiivne. Palju lihtsam on kirjutada tööd „tuli mõte, katsetasin, sain tulemuse“ kui tulemuseta tööd. Teadusele kasuks ikka, et keegi rohkem ei prooviks, aga sina pead ära põhjendama, miks nii ei saanud. Ma ei tea, miks ma alla ei andnud. Olin akadeemilisel, olin tõendiga, et tervis ei luba koolis käia ja lõpuks tegin ikka mingid ained + lõputöö oma raha eest. Päris suur raha oli. Kuna ma erialast tööd ei saanud, siis kasu ei midagi ja praegu pööritavad kõik silmi, kui kuulevad, et minusugusel mõttetul tibil on tegelikult tehnikateaduste magistri kraad. Lihtsalt meelelahutuslik efekt, aga tol hetkel olin õnnelik küll.
  • Esimese lapsega rase olles. Sinna aega jäi ka oma kodu ostmine ja abiellumine. Kõik tundus nii ilus ja põnev. Polnud mingit ettekujutust, milline hädaorg see laste kasvatamine tegelikult on.
  • Kui olin juba kahe lapsega mõnda aega magamata olnud, siis sain minna kaheks nädalaks Marokosse matkama. Sul on soe, sul on füüsiline tegevus ja ainuke kohustus kätte antud toiduainetest toit valmistada ja sedagi mitte iga päev, sest olime toimkonnas kordamööda. Energiad liikusid ja ma tundsin ennast tõeliselt elavana. Täielik puhkus, mida pole ei enne ega pärast rohkem olnud.
  • Kui minu esimene Matkamess (2017) läbi sai. Olin väga väsinud, aga õnnelik. Ma ei tea, kas keegi üldse uskus, et ma selle tehtud saan? Õlale pole küll siiani keegi peale mu enda patsutanud.

Ja kõik ülejäänud hetked on meelde jäänud pigem halbadena. Ma ei ole kunagi teinud tööd, mis mulle väga on meeldinud. Ööklubid olid lihtsalt töö, et ülikoolis saaks käia. mingit vanematepoolset ülalpidamist mul ei olnud. Kohtueksperdi töö oli tore, aga naiskollektiivi omavahelised suhted ajasid hauda ja nii ma sinna ussipessa ühel hetkel enam ei läinudki. Vahvaid kolleege oli, aga nad olid ka juba uutele jahimaadele läinud.

EMLis on kogu aeg olnud kõike liiga vähe, liiga aeglaselt, liiga valesti ehk ainult halvasti. Mingit kollektiivset töövõitude üle rõõmustamist ei ole kolme aasta jooksul meelde jäänud.  Kuna ma ei toonud õnne õuele, siis sel aastal taas raha ka ei saa. Kuna vaim oli valmis peale kolme aastat mitte jätkama, aga juhtus nii, et kuna uusi lolle ei leitud, siis peame kõik veel pool aastat edasi olema,  aga mitte mingit motivatsiooni ei ole. Pigem vastupidi. Mõte sellest, mida kõike tegema peab, tekitab ebameeldivat ja mulle võõrast ärevust. Kas inimesed saavadki sellest ärevushäire, et peavad kogu aeg tegema asju, mida nad ei taha?

Lapsed võtavad tohutult energiat ja kallistama, kiitma või nunnutama ei tule. Pigem vastupidi. „Loll oled!“, „Ole vait!“, „Ma ei söö seda rõvedat toitu“ või miks ei ole tehtud seda teist ja kolmandat, on igapäevased. 100% minu kasvatamatus, aga ma ei ole osanud paremini. Ja kõik see jama on kestnud juba 11 aastat 😀

Isa on ammu ammu alkohoolik ja millegipärast saab ikka veel hullemaks minna. Ema on raske puudega ehk kohe-kohe ei saa omadega enam ise hakkama.

Rõõmsaks ei tee ka kohv ega alko. Hakkab paha, kui juua rohkem kui kruus kohvi päevas ja vein teeb rõõmsaks küll, aga seda alles hetkel, kui juba on tegelikult üle piiri joodud (hommikul või suisa kohe paha jne). Kaks klaasi veini üldjuhul veel pead sumisema ei võta. Seega võiks ka mõlemastvabalt loobuda.

Raamatu valisin ka seepärast, et päris-päris viimasel ajal ei satu ma enam vaimustusse asjadest, mis mulle varem on meeldinud ja see teeb murelikuks. Vanadus?

Näiteks laupäeval käisin Spordiaasta tähtede galal ja selle asemel, et pärast koju minna, lasin ma ennast afterprtyle vedada. Kõik noored ju läksid.  Ainult et Singer  Vinger ei tundunud mulle lähedalt vaadatuna üldse nii äge, kui ta 30 aastat tagasi oli ja lisaks oli muusika nii vali, et omavahel rääkida niikuinii ei saanud ja kõrvakuulmine oli veel pool pühapäeva ära. Lisaks tundsin ma esimest korda ennast seal üritusel mitte ilusa, vaid tõeliselt paksuna. Ma saan juba täitsa aru, miks inimesed nädal enne pidulikku üritust midagi ei söö.

Aga raamatut loen edasi, sest tahan teada, mis tarkuseterasid sealt veel välja koorub. Lubati igal juhul, et õnn hakkab kestma 😀

Autor: Pille

Kahe lapse ema. Imeloomad OÜ disainer, varustaja, õmbleja, fotograaf, turundaja, raamatupidaja, koristaja, laomees. Hobikorras matkaja, fotograaf, kuduja, kokk, ilu- ja tarbeaias mässaja. Googelda ja leiad kindlasti rohkematki.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.