Ma peaks nüüd oma kolivähendamise aktsioonist ikka ka kirjutama, sest mulle jõuab vaikselt kohale, et vähem asju, vähem kingitusi jõuluajal, vähem niisama shoppamist ei ole normaalsus, aga vähem tarbimist on väga trendikas propageerida.
Mis te arvate, kuidas meil on õnnestunud ühe palgaga juba 5,5 aastat ära elada? Ikka vähem tarbides, rohkem taaskasutades, rohkem ise tehes. See minu säästunippide postitus on ka ikka veel kusagil mustandite kaustas. Ma tean, seda oodatakse ammu.
Aga 1. detsembril võtsin siis kuu eesmärgiks saada kodu korda. Lendasin kohe hooga peale ehk ei hakanud asju ära viskama nii, et esimesel üks asi ja kolmekümne esimesel 31. See peaks kokku andma umbes 496 äravisatud asja. Vaevalt ma muidugi kuu lõpuks nii palju kokku sain. Kuigi algus oli hoogne, ei visanud peale jõule igal juhul enam midagi ära. Kui aga laste kunstitööd ja näiteks Selveri retseptilehed ühekaupa arvesse võtta, siis ehk tuli ka nii palju kokku. Mingit tükilist arvestust ei pidanud.
Igal juhul Uuskasutuskeskuses käisin detsembris kaks korda ja kotid ei olnud väga suured. Suuremad olid kotid, mis prügikasti läksid.
Tallinnas on muide neli Uuskasutuskeskust ja need on ka Pärnus, Tartus, Narvas ja Paides. Kohe ukse juures on suur kogumiskast, millest ei ole võimalik mööda vaadata. Paned koti sinna ja võid rahus uuesti uksest välja jalutada.
Algul ei tundnud mitte mingit enesetunde muutust. No et oleks kuidagi kergem või puhtam või rohkem õhku ja ma olin selle üle isegi pisut pettunud. Mingist hetkest aga oli tõesti parem tunne ja korter oligi rohkem korras.
Aga lõpuni ei jõudnud selle tööga kaugeltki. Tulid peale pühad ja kogu pere on siiani kodus. See ongi vist üks lõputu töö ning võtab tohutult kaua aega. Ma tean päris täpselt, kuhu ma ei ole veel üldse vaadanud ja kust peaks uuesti otsast alustama. Kasvõi mu oma riideid on kindlasti veel liiga palju. Hiiumaa suved saan ju umbes kahe kleidi ja ühtede pükstega hakkama. Äkki peaks jaanuariks sama eesmärgi võtma?
Ühesõnaga projekt oli üsna edukas ja pühal jõuluajal sain tõesti nautida tühjemaid kapipealseid, sest selle ruumi, mida kappidesse-sahtlitesse sain, täitsin loomulikult asjadega, ning vähemaid asju jalgade all. See on tunne, mille nimel tasus pingutada.
Nelikümmend 