Öökulli ilusad päevad

Praeguse jõulupuhkusega tõdesin veelkord, et ma olen loomult öökull ja seda ei saa muuta mitte millegagi. Kuigi tublimad väiavad, et kõik on harjutamise asi.

Eks ma ole elus ikka püüdnud ja vähe maganud ka, aga ausalt öeldes ma ei ole seda nautinud. Näiteks keskkooli ajal ärkasin iga päev 5.20, et kuuest juba bussi peal olla. Ja see on üks põhjus, miks ma oma perega Hiiumaale elama ei koli. Ma ei taha lastele samasugust elu.

Ka ülikooli ajal ei olnud olukord parem. Siis käisin öösiti ööklubis tööl. Ja klubi oli siis lahti K-P. Nädala sees küll vähendatud koosseisuga, aga neid öid tuli ikka ette, kus sa peale 2 tundi magamist pidid kooli minema. Pärast jälle magama ja jälle tööle. Mäletan, et kui kell 7 äratas, pidi nii mõnelgi päeval mõtlema, kuhu ma nüüd minema pean. Talved olid ka siis pimedad.

Hiljem, töö ajal, oli kell 7 ärkamine piin ja mäletan, et Vanemat oodates ei saanudki enne poolt üheksat maast lahti. Siis elasin küll juba töökohale lähemal ja väga hiljaks ei jäänud.

Ja see, et lapsed esimestel eluaastatel olid väga kehvad magajad, oli puhta piin. Ma ei usu, et kolmekümnene nüüd nii vana on, et vähese unega ei saaks, aga näe, ei saanud. See polnudki nii ammu, kui ma sellest magamatusest nüüd lõpuks välja magatud sain.

Ja nüüd jõuame tänapäeva ehk siis viimased kaks nädalat on olnud puhta õndsus ehk maailmale sobiv graafik on täiesti käest. Kusjuures meil kõigil. Lapsed ärkavad kell 10 ja täitsa ausalt ei ole nad seda oma elu jooksul kumbki kunagi varem teinud. Ja nad on praegu 7 ja 9. Päris kaua pidi ootama.

Suured ärkava aga alles 11. Ma muidugi olen mõni päev ka kolmeni rahu ja vaikust nautinud ja see on väga mõnus. Peale seda ei ole 9-10 tundi ööpäeva magada mingi probleem. Lapsed magavad 11-12. Täielik õndsuse aeg.

Ja me ei ole see kaks nädalat suur midagi teinud. Pigem niisama vegeteerinud. Ma ei tea, kuidas me esmaspäevast jälle joonele saame.

Aga arvan, et paljuski on süüdi ka see lõputu hall. Käisin täna jälle oma samme täis käimas ja no nii pime on. Ja nii porine on. Isegi kõnniteed on musta pori all ja metsa all vedeleb lisaks igasugu prahti. Täna käisin Järve metsas. Ja kui rada veel oli, siis rajalt kõrvale astudes pidi väga hoolega vaatama, et sa mõne junni/pasa sisse ei astuks. Kõik majad ja aiad tundusid sealkandis nii hallid ja räämas ning kõige lõpuks oma jalatsid kogu aeg täiesti porised.

Ja kui see lumi ükskord maha tuleb, siis püsib maikuuni maas. Mäletan, et ka eelmisel aastal lükkus meie igakevadine süstamatk päeva edasi, sest ei olnud mõttekas tugeva lörtsiga kuhugi vee peale minna. Ei usu, et sel aastal kuidagi paremini läheb.

Aga seni naudin veel seda kaht uimast päeva, mis kulutada on. Siis hakkan jälle asjalikuks.

Muide, eile vaatasin, et päev on hommikul 2 minutit pikem ja õhtul suisa 15 võrreldes kõige lühema päevaga 😀

Autor: Pille

Kahe lapse ema. Imeloomad OÜ disainer, varustaja, õmbleja, fotograaf, turundaja, raamatupidaja, koristaja, laomees. Hobikorras matkaja, fotograaf, kuduja, kokk, ilu- ja tarbeaias mässaja. Googelda ja leiad kindlasti rohkematki.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.