Täna ma tahaks video montaažist kirjutada, sest mul on tunne, et elul on sellega minuga mingid plaanid. Lihtsalt viimase kuu areng on minu jaoks kuidagi tormiline olnud.
Aga alustame algusest. Mul on unistuste märkmik või kuidas seda nimetataksegi. Tegin selle aastal 2012 Viki käe all misiganes köitmisstiili õppides. Ma pole kunagi hiljem ühtegi märkmikku ise teinud. Tõenäoliselt ei olnud minu teema. Võib-olla on kunagi ka selle aeg.
Alates 2013 olen siis sinna igasugu plaane ja mõtteid kirjutanud. Otsisin selle märkmiku ka mäluvärskendmiseks välja. Kahjuks selle aasta kohta pole seal veel ühtegi märget. Ühelt poolt on kahju, hea oleks tulevikus vaadata. Teiselt poolt on nüüd need varem kirjapandud suunad saanud nii suure hoo sisse, et pole aega tühja kirjutada.
Aga selgub, et umbes kolm aastat tagasi on mind hakanud videomaailm paeluma ja ma olen 2015. aasta unistuseks kirjutanud: minna operaatorite kooli. Selle all mõtlesin siis Filmimehe koolitusi, mis maksavad koduse perenaise jaoks natuke palju ja nii on siiani jäänud minemata, aga võimalik, et see tee tuleks ikkagi millalgi jalge alla võtta, sest sealt saadavad tutvused ja kogemused on muidugi hindamatud.
Läks aga nii, et vahepeal ostsin omale fotoaparaadi, millega saab ka liikuvat pilti filmida. Siis sattusin Matkaliidu seltskonda, sain Väintsiga tuttavaks ja mai algul korraldas Matkaliit Väino Laisaare matkavideo koolituse. Sättisin ennastki sinna kohvi ja vee serveerimise kõrvale kuulama. Saime päriselt igasugu kaameraid ning tehnikat näppida ja profikaamerad on ikka kuramuse rasked küll, pole ime, et sel alal naisi väga näha ei ole.
Teine päev oli montaažipäev. Ei osanud midagi kaasa rääkida, puhta võõras programm oli. Tulin õhtul koju ja tirisin oma vanasse koduarvutisse Adope Premiere Pro. See oli sigaaeglane, nii et midagi teha ei saanud, aga lahti siiski tuli, nii et isu seda programmi omada tekkis küll.
Mõte uuest arvutist jäi kuklasse tiksuma, kuni ühel päeval jäi Facebooki fotogrupis silma kuulutus, kus üks neiu tahtis oma pea kasutamata sülearvutit vahetada objektiivi vastu ja ma jäin millegipärast seda teemat jälgima. Lõpuks ikkagi vahetuseks ei läinud ja me saime tüdrukuga kuidagi jutu peale ning asi lõppes sellega, et saime ühel ilusal päikesepaistelisel laupäeval Märjamaa tanklas kokku ja mul on nüüd täitsa hea hinnaga saadud uus arvuti, mida kavatsen montaažiks ja fototöödeks kasutada ja Facebooki sisse ei logi 😀
Nüüdseks olen sinna arvutisse tõmmanud ka Lightroomi ja Premiere Pro ning esimene montaažikatse on ka tehtud, millest ma olen veel päev hiljem täielikus vaimustuses. Ja näpud juba sügelevad ning neile saab ka vabalt voli anda, sest teine laps jäi nüüd tuulerõugetesse, nii et vähemalt nädal aega niikuinii kuhugi välja jälle ei saa.
Hiinast tellitud CorillaPod on ka käes ja vähemalt esialgu töötab küll täielikult. Hinnavahe meie poodidega vähemalt viiekordne. 1-dollarine telefoni kaugjuhtimise pult töötab ka, aga ühtegi enekavideot veel siiski teinud ei ole. Ehk täna. Ühesõnaga toimus kuuga minu videomaailmas hiigelhüpe edasi.
Ja lõpuks see esimene video ka, mille üle ma ikka veel nii uhke olen. See on meie pere rattaretkest Pakri poolsaarel. Youtube on muidugi pildikvaliteedi ära hammustanud, aga arvutis on täisekraanil küll väga ilus ja terav pilt.
Hetkel tiksub peas unistus omada ka GoPro kaamerat. See on kah tegelikult kõigest kättevõtmise asi.
Nelikümmend 