Unistus ja kaos

Laupäeval, peale lapse viimast sünnipäevarallit, kui olin juba nagu tühjaks pigistatud sidrun, otsustasin tunniks välja minna. Hea kodune tunne tuli peale, praegu on juba peale üheksat pime, tänavalaternad põlevad, koerajalutajad liiguvad – just nii nagu juba aastaid õhtuti olnud on.

Teisiti oli see, et otsustasin eelmisel nädalal ikkagi lõpuks jooksma hakata ja see oli kolmas päev jooksuappi järgi ning kõrva kostis Retro FM Saturday Night Feaver ehk siis üheksakümnendate tantsumuusika.

Oo, kuidas see mulle meeldib. Oo, kuidas mulle meeldis tantsida siis ja meeldib ka nüüd, aga ei ole kuhugi minna ja kui oleks, ei tule keegi kaasa ikka. Ning taas läks mõte päris oma peole. Miksiks ise kokku ja naudiks.

Kui kusagil tuleb juttu oma unistuste, hobide, tugevate külgede leidmisest, siis ikka kästakse minna tagasi lapsepõlve. Ja muusika mulle meeldis. Algul kuulasin, siis lindistasin raadiost, siis tegin kassettidest kahe maki abil koopiaid jne. Koolis sai tehtud edetabelit ja pidusid. Ühe peo tegime isegi kohalikus rahvamajas. Loomulikult kassettmakkidega. Isegi juhtmed kõlarite külge ühendasin ise. Võimalik, et seal oli ikka mingi võimendi ka 😀

Ülikooli ajal käisin erinevates ööklubides tööl ja siis mu tantsumuusika huvi läks kuhugi kaduma. Või on ikkagi kogu aeg tiksunus kusagil kuklas. Aga mida siis teha? Algatuseks tuleks leida mingi pind, kuhu sõbrad tantsima kutsuda. Tulijaid palju tõenäoliselt ei oleks. Kõik pinnad siiski maksavad, seega käis ka peast läbi mõte, teha kusagil lõkkeplatsil vabaõhupidu. Suvi küll läbi ja kes see vihmas ikka tantsib.

Ühesõnaga fantaseerisin seal terve tunni ja kõik tundus nii tehtavad. Siis aga jõudsin koju, kus on ühelt poolt pooleli remont ja teiselt poolt annavad kõik pereliikmed oma panuse sellele, et jumala eest mitte midagi omale kohale tagasi panna või nõud laualt ära koristada või prügi välja viia jne.   Ehk siis unistuste täitmise asemel tuleb taas kord koristama hakata. Ja veel samal laupäevaõhtul.

Võtsin küll pühapäeva hommikul kõik kokku ja tuletasin kodukorra meelde, aga vähemalt eile ei muutunud küll mitte midagi. Mind nagu poleks olemaski.

Eile lugesin lauset: „Meie väline maailm on sisemise ja sisemine välise peegeldus“.  Ma päris kõike ei saa oma sisemaailma kaoseks pidada, sest meil elab siin siiski neli inimest, aga täna otsustasin vähemalt paar tundi taaskord asjade äraviskamisele kulutada.

Ehk on abiks.

Autor: Pille

Kahe lapse ema. Imeloomad OÜ disainer, varustaja, õmbleja, fotograaf, turundaja, raamatupidaja, koristaja, laomees. Hobikorras matkaja, fotograaf, kuduja, kokk, ilu- ja tarbeaias mässaja. Googelda ja leiad kindlasti rohkematki.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.