Mul on kõrini tundmast ennast kogu aeg süüdi

Jah, tänapäeval on võimalik ennast tunda kogu aeg milleski süüdi ja võimalusel ei jäeta seda sulle meelde tuletamata.

Kõigepealt keskkonnasäästjad. Jep, lähenev keskkonnakriis on ideaalne pinnas demagoogiaks ja nad ei jäta seda kasutamata. Siis veganid, siis tublid lapsevanemad ümberringi, emad-isad-ämmad, naabrid ja nii edasi. Aga mõnest asjast natuke lähemalt.

Mul on süümekad iga kord, kui ma ostan midagi, mis on kilepakendis, aga ma ei jaksa ka oma kotiga käia erinevates poodides erinevate asjade jahil. Plaanida ette, mida mul on kolm kuud vaja või süüagi perega seda, mis õnnestus pakendivabalt kätte saada. Ma püüan võtta suurema paki, et ühe grammi toote kohta saaks vähem pakendit, aga see on ka kõik. Ma küll taaskasutan igasugu purke ja karpe  nii palju kui saan (oma moosid, mahlad, supipõhjad), aga kõik need pole klaasist. Jah, ma ükspäev lugesin, et ka moos tuleb sügavkülma klaaspurgis panna.

Mul on süümekad, kui ma viskan lapse vanad saapad prügikasti. Miks ma ostsin nii kehvad saapad, et ma ei saa neid edasi müüa? Miks mu lapsed on sellised rüüstikud, et peale neid ei olegi suurt midagi teistele edasi anda. Katkise t-särgi viskan ka vahel prügi kasti. Ei jaksa elada mingite kottidega kogu aeg koos, et ükskord tuleks päev, millal see kott näiteks HMi viia. Ei koo enam kaltsuvaibaks, ei kasuta tolmulappideks. Jah tolmulapi tellisin ka Hiinast ja nõudepesusvammid ostan Selveri Laadapäevadelt. Väga hästi tean, et nii ei tohi ja tunnen end nõusid pestes süüdi.

Mul on süümekad, kui ma Tallinnas kartulikoored ja kuivanud lilled prügikotti viskan, aga ma ei ole suutnud osta kinnist kompostrit ja lahtist me pidada ei saa, sest linnas on rotte ilma minu kartulikoortetagi küll.

Mul süümekad, kui ma sõidan autoga maale ja olen seal kõigest ühe päeva. Ikkagi 350 km sõitu. Veel rohkem süümekaid tunnen, kui sõidan 100 km maha, et lihtsalt kuhugi matkata või lendan lennukiga teise riiki. Sel aastal olen ma juba 3 korda Eestist väljas käinud ja plaanin seda teha vähemalt 2 korda veel. Jah, ma teen ka võimalikult palju käike jala, rattaga või ühistranspordiga, aga süümekad iga tankimise ajal jäävad.

Ma ei taha ennast tunda süüdi iga kord, kui ma panen omleti sisse peekonit, võileivale sinki või grillile liha, aga vähese lihaga dieeti olen ma fitlapi kavas korduvalt proovinud ja mul jääb sellest kõht tühjaks. Ma ei jõua süüa nii palju kurki, et see mu rõõmsaks teeks. No ei suuda. Ja nõukaaja lõpus/Eesti aja algul ei olnud me seepärast näljas, et kasvatasime ise söögiks loomi. Kõigil olid nimed, aga ikka sõime ära. Aga praegu peab end tundma süüdi, kui sa ei ole vegan. Küll kasvõi tuttavad hoolitsevad selle eest.

Ma ei taha ennast tunda süüdi naabrite ees, kui mu laps karjub nende beebi lõunaunest üles. Ometi on mul üks laps mingi erisusega ja kui hüsteeriasse läheb, siis kriiskab nii, et isegi mitme maja kaugusele on kuulda. Samuti olen kindel, et see häirib ja ilma väikeste lasteta naabreid.

Ma mõtlen iga päev, miks ta selline on? Mida ma tegin valesti? Miks mina ei suuda kuidagi lastele eeskujuks olla (nad istuks ainult toas nutiseadmes ja sööks sinna kõrvale magusat). Kas ma üldse pidin lapsi saama, kui geenikomplekt on nii kehv? Mida ma olen vähe teinud? Kas ma olen endast andnud liiga vähe? Ühiskonna silmis ma olen läbikukkuja, sest ei ole suutnud kasvatada 3 tulevast maksumaksjat. See ongi järgmine koht, kus ennast süüdi tunda. Ma ei ole jaksanud sünnitad kolme last. Mulle aitab juba ühest raskesti kasvatatavastki, kelle järgi käib kogu pere näppudel,  küll.

Ma tunnen ennast süüdi lapse ees, sest peale neid hüsteeriahooge olen ma vaimselt täiesti tühjaks imetud ja mul ei ole jaksu kukkuda kiitma, kui tubli, ilus, tark ja osav ta on. See oleks ju valetamine ja valetada ma sellistel hetkedel ei suuda. Jah, ilusad, tasased  ja nunnud saavad rohkem hellitusi ja kiitust, kui need, kes sind lõpuni tühjaks imevad.

Veel suurel läbikukkuja olen ma selles, et ma ei tööta kellegi heaks ja raha laekub kaootiliselt. Praegu, suvel, ei laekugi, sest pean oma lapsi kolm suvekuud ise hoidma ja katsu sa selle kõrvalt suurt midagi asjalikku teha. Ise nad näiteks jalga toast välja ei tõsta. Kui sa tahad, et nad natuke liigutaks, tuleb ise midagi välja mõelda ja nad läbi protesti kaasa vedada. Koristada nad ikka enda järel ei kavatse ja kui miksi ei meeldi, siis nimetavad halvaks emaks ja süüdistavad lisaks sajas surmapatus.  Kuu on sellest nüüd hoitud. Pea kaks veel. Õudne. Aga hea on öelda, et näe, tööl ei käi. Issand jumal!

Ma tunnen ennast süüdi ka selles, et ma ei tööta ainsama lepingu eest piisavalt. Ma ei suutnud Matkaliidu liikmeid veenda, et RMK matkapäeval osalemine on hea mõte. Samuti on pinutäis rahvast ikka veel Matkamessi eest võlgu, aga see oli juba kolm kuud tagasi.

Ja praegu jõin raske päeva lõpetukseks ära ühe siidri ning süüd tunnen alles homme. Kõrini on sellest pidevast süümekate tundmisest.

Autor: Pille

Kahe lapse ema. Imeloomad OÜ disainer, varustaja, õmbleja, fotograaf, turundaja, raamatupidaja, koristaja, laomees. Hobikorras matkaja, fotograaf, kuduja, kokk, ilu- ja tarbeaias mässaja. Googelda ja leiad kindlasti rohkematki.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.