Hetked, mis panevad imestama

Eile käisin Pääsküla rabas kuldkinga otsimas. Olen seal käinud juba mitu aastat, aga no ei leia. Võimalik, et sel aastal veel ei õitse ka, sest pole veel rabapilte kusagil näinud. Kuldkinga ei leidnud, küll aga oli rada, mille ääres see taim võiks olla, hambuni täis inimese junne (paberid kõrval, loom nii ei tee). Lille otsimise asemel vaata, et kuhugi sisse ei astu, sest inimsitt haiseb kõvasti ja seda annab alles jalatsi talla alt välja kraapida. No mille pärast sa, inimene, pead keset teed laskma? Astu samm rajalt kõrvale. Veel parem, pane pärast tükike sammalt ka peale. Kardad puuke ja usse? Ma ei tea, Tallinnas ja Tallinna lähiümbruses on viimasel ajal kõik nii ära lagastatud. (Ime, aga laudteeäärne prügikast ei ajanudki eile üle).

Koju tulles vaatasin, et siil, mis oli Vabakal miinimum 10 päeva tagasi auto alla jäänud, vedeleb nüüd meie tänaval. Vist varesed vedanud, polnud tast peale okastega naha ja jalgade suurt midagi alles. Kus nüüd igasugu loomasõbrad ja loomakaitsjad on? Lugesin eile ka, kuidas mingitest villasokkidest oli jälle teema tehtud. Tõin selle siili siis ära ja matsin aeda maha. Ikkagi kahju, kuidas kellegi surnukeha niimoodi mööda linna veetakse.

Täna hommikul pidin lapse bussi peale viima ja pidin sealjuures kaks korda auto alla jääma. Esimene laks kohe oma värava taga. Laps kusjuures jõudis enne juba välja ja üle tee minna. Meil ju munakivi tee ja mingid oinad kihutavad siis mäest alla ühe rattaga kõnniteel.  Mingid aastad tagasi oli see tõsine probleem, kui üks sõimelapse ema kihutas iga jumala päev nii mäest alla. Ema! Meil on hetkel aias 9 erinevas vanuses last, kes võivad väravast kõnniteele astuda. Tänane auto oli BMW ja sõime juures seisma ei jäänud.

Ka Pärnu maanteed ületades oli pinev seis. Vähe sellest, et umbes alles viies auto jääb kõnnitee ette seisma, siis linna poolt tuleva rea auto  tuli ikka sellise hooga peale, et pidin keset teed hanguma ja lapsel varrukast haarama. Just selliste situatsioonide pärast peangi oma teise klassi last bussi peale saatma. Tal pea laiali otsaas ja ma ei usalda teda üldse. Aga meil siin igaühe ellujäämine on igaühe enda mure, nagu peale Jüri Aarma õnnetut rongiõnnetust paljud kommentaatorid ütlesid.

Mida põnevat täna siis veel juhtuda saab? 😀

Autor: Pille

Kahe lapse ema. Imeloomad OÜ disainer, varustaja, õmbleja, fotograaf, turundaja, raamatupidaja, koristaja, laomees. Hobikorras matkaja, fotograaf, kuduja, kokk, ilu- ja tarbeaias mässaja. Googelda ja leiad kindlasti rohkematki.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.