Fotograafiast

Kes usinasti tööd teeb, selle arvele koguneb ka natuke raha. Ja nüüd on see juhtunud. Vaatan oma rahanatukest ja kuigi ma lubasin endale hakata pensioniks raha koguma, tekib ikka muid ahvatlusi ka.

Reisimisest ma juba kirjutasin. Lisaks Vilniusele oleks peaaegu ostnud omale piletid Sitsiiliasse (oktoobriks). Ja endiselt tahaks seal Šotimaal ära käia. Eks ühel päeval saab tehtud ka.

Aga teine mõttekoht on fotograafia. Tahaks taaskord uut fotokat. Minu vana Pentaxi mudelit isegi enam ei tehta ja fotomaailmas väidetakse, et ajaga tuleb kaasas käia. Või vähemalt uut objektiivi oleks vaja. Mõlemad on kordades kallimad kui üks lennureis. Aga kas on mõtet? Hetkel on jälle käes täielik fotokriis (või inspiratsioonikriis). Mingeid paljaid naisi, mis on millegipärast netis väga popid, ma pildistada ei taha. Villasesse mähitud beebisid korvis samugi mitte. Stuudiotehnikat ei oma ja kasutada ei oska. Loodust tahaks pildistada, aga sellega ei ole annet või siis õnne. Või on  mul maitse vale.

Tuleb meelde jaanuarikuise fotojahi looduse teema. Kõik need kolm päeva oli hall ja sombune. Mõtlesin siis lahendada teema makrofotona, kah loodus. Aga mida sa jaanuaris ikka leiad? Kolasin siis Pääsküla rabas mõttega, et kui pean edasi saama, siis ma leian midagi ägedat. Leidsin ühe kuivanud (tõenäoliselt hariliku kuldvitsa) õisiku. Lähedalt vaadates igavesti äge. Ei võtnud koju kaasa, pusisin  kohapeal ja ei saanud edasi. Ja nii tõestasin endale, et e ole mul loodusfotograafina edu.

Või eile oli taas ootamatult vaba päev, aga sammud vaja kusagil täistippida. Teised olid maale vanaema juurde minemas ja kutsusid mind ka kaasa. Nimelt olevat sealkandis Angerja oja ääres jäälindu nähtud.

Ragistasingi siis seal oja ääres, mis oli korralikult üle kallaste oma sammud täis. Kohati võsa läbimatu, kohati lumi põlvini. Nutumaik oli vahepeal suus, no et miks ma sinna võssi ronisin. Lubasin omale, et kui pean fotograafiaga jätkama, siis tasub see rassimine kuidagi ära.

Mingit jäälindu muidugi ei näinud. Üldse mitte midagi ei näinud. Ei ühtegi sinilille ega rästikut, keda oli eile õhtul näiteks FB loodusgrupid täis. Paar pilti tegin,  aga nendega pole midagi peale hakata. Vot sulle fotograafi. Samas tuulevaikses kohas päikese käes oli täitsa tore istuda.

Nii et motivatsioonikriis. Ehk laheneb ja sinnamaani ei osta midagi. Kui, siis ainult mõne lennupileti. Sellega mingit kriisi ei ole.

Autor: Pille

Kahe lapse ema. Imeloomad OÜ disainer, varustaja, õmbleja, fotograaf, turundaja, raamatupidaja, koristaja, laomees. Hobikorras matkaja, fotograaf, kuduja, kokk, ilu- ja tarbeaias mässaja. Googelda ja leiad kindlasti rohkematki.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.