Kuhu kaob energia?

Tulen  mina puhkuselt täis energiat, motivatsiooni ja teotahet, et midagi suurt korda saata. Tegelikkus on see, et roogi lund, kaeva autot hangest välja, liiguta lapsi ja mis kõige hullem, kuluta tunde nendega vaidlemisele.

Näiteks ei ole ma suutnud kumbagi natukenegi õppima õpetada. Kõige hullem on Vanema inglise keel. Ei taha, ei õpi, ei võta õpikut lahti, mulle ei meeldi ja punkt. Hetkeks on see mahajäämine juba päris korralik ja trots vist sellest ka. Aga sõnad ilma pingutamata pähe ei lähe ja pingutada ei taha.

Teine häda Nooremaga. Läks ta sügisel kergejõustiku trenni ettekujutusega, et hakkab kohe võitma. Paar võistlust neil olnud ja reaalsus on see, et võidavad teised. Ja nüüd enam trenni minna ei taha. Aga sellest aru ei saa, et äkki need teised on rohkem trenni teinud. Minu silma järgi annet tal on, sest nende loetud kordade peale, mis ta üldse käinud on ta võistlustel ikkagi väga esimeses pooles olnud. Aga jah, pingutada ei viitsi ja sellest aru ei saa, et niisama ei tule edu kusagil. Lubame ära tulla, kui midagi uut asemele leiab. Niisama koju telefonis vahtima ei luba jääda.

Kolmas probleem on taaskord suhkur. Seda sai reisil piiramatult manustada ja nüüd on võõrutusnähud. Oi-oi, mis röökimisega vürtsitatud skandaal korraldatakse, kui hommikul uut doosi peale ei tule. No see on nii vana nali ja mind ajab endiselt närvi, et Eestis suhkrusõltuvus probleemiks ei ole. Eks seda röökimist (inglise keeles on hea väljend „monster“) on veel nädala lõpuni, siis hakkab ehk paremaks minema.

Kui hakkab. Vahepeal oli ka koolis tõstatatud teema, et lapsed (teine klass) ostavad puhvetist liiga palju kommi (mõni 2-3 pakki päevas) ja siis ei suuda keskenduda, lähevad omavahel tülli ja muu jama. Ma olen enam kui kindel, et minu Noorem norib neilt ka vägagi agressiivselt magusat, sest hommikuti ta kodus midagi ei söö. Lihtsalt pannkooki ei ole ja muu süüa ei kõlba. Punkt. Hüsteeria. Ma tõesti loodan, et nad sellele puhvetimajandusele kuidagi piiri panevad. Tundub, et probleem ei ole siiski mitte ainult meil ja see on isegi rõõmustav. Vähemalt aasta olen põrganud vastu arvamust, et tänapäeva lapsed ongi sellised ja mingit suhkrusõltuvust ega suhkrujoovet ei ole olemas.

Aga kõige selle juures tunneb kohe füüsiliselt, kuidas sinust energia välja voolab ja nii jääbki ka praegu midagi suurt ja asjalikku tegemata.

Edaspidi aga reisin ilma lasteta.

Autor: Pille

Kahe lapse ema. Imeloomad OÜ disainer, varustaja, õmbleja, fotograaf, turundaja, raamatupidaja, koristaja, laomees. Hobikorras matkaja, fotograaf, kuduja, kokk, ilu- ja tarbeaias mässaja. Googelda ja leiad kindlasti rohkematki.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.