Emahäbi

Püüan sel aastal olla tublim ehk kui õhtul õue kõndima lähen, kuulan muusika asemel midagi asjalikku. Kahjuks pole mul üldse ideid, kuidas leida häid veebiraadioid (podcaste ). Olen kuulanud paari investeerimisraadio saadet, midagi pereraadiost ja midagi isegi pere ja kodu kanalilt.

Viimane oli eriline jama, aga isegi sealt õnnestus vähemalt üks mõte taas meelde tuletada. Räägiti nimelt beebindusest ja emahäbist (mom-shaming). Ja läbivaks teemaks oli, et väsinud ema võtab kõike liiga südamesse või ta reageerib üle. Toonitati läbivalt, et kõik lapsed on juba sünnist saadik erinevad ja sinu laps ei ole samasugune, nagu olid sina beebina või sõbrannade beebid või suisa beebigruppide beebid. Samamoodi ei tasu tõsiselt võtta sotsiaalmeedias nähtut. Keegi ei pane koledaid pilte üles, keegi ei räägi millegipärast halbadest asjadest ja isegi kui ta on pildistanud beebitoidupurki laual, siis see võib olla sätitud nii, et segadus taustaks ei jääks. Jääb aga mulje, et kõigil on kogu aeg kõik korras, kõik lihtne, kõik ilus.

Ja mida õppisin? Seda, et aastatega ei ole mitte midagi muutunud. Emahäbi tabab ka kümneaastase kõrvalt.

Endiselt on nohust pea paks. Eile üritasime 14-20 ehk siis 6 tundi Vanemale 10 inglisekeelset sõna pähe ajada, aga pähe need ei läinudki. Ta ei suuda ühele asjale keskenduda. Siis ilmnes, et ta ei ole kontrolltöös osanud ka märkida nimi-, omadus- ja tegusõnu ehk siis lisaks sõnadele peaks ka seda õppima. Ja kõige selle kõrvalt üritan mina võimalikult palju asju ära ajada, et saaks järgmisel nädalal levist väljas olla. Praegu paistab, et arvuti tuleb siiski kaasa võtta ja netikaart ka osta ning õhtuti rõdul veini (või tont seda teab, mida seal kätte käib) libistamise asemel tööd teha. Puhkus, ma ütlen.

Ja siis, nagu kiuste, jooksid mulle sotsiaalmeedias ette artiklid sellest, kuidas kellegi üheksasel on eesti koolis lihtne ja ta õpib vabatahtlikult mingi äppi abil oma vabal ajal itaalia keelt (osates enne juba kolme keelt). Nagu öeldud, minu oma ei suutnud kuue tunniga 10 sõnagi meelde jätta ja täna saab jälle halva hinde.

Või teine, 27-aastane kahe lapse ema, keksis blogis, kuidas ta kirjutas just alla jälle ühe ägeda lepingu ja kui palju ägedaid koostöid tal juba eelmisel aastal oli.

Ja tunnengi taaskord seda sama häbi. Mõistusega saab aru, et ei ole see elu kellelgi nii roosiline ja eks igaühel ole omad hädad. Ja et äkki keegi mõtleb ka, et näiteks matkamessi korraldamine on jube äge saavutus, aga mina mõõdan edu rahas  ja ainult rahas ning raha see meelelahutus küll sisse ei too. Au ja kuulsust või tulevasi projekte ka mitte.

PS. Et ikka asjalik olla, tõin öökapilugemiseks Jaak Roosaare Rikkaks saamise õpiku ja inimene on minust noorem, aga juba ammu rahaliselt vaba. Aga tema on ka elus näide sellest, et elus ei ole vaja tegelda mõttetute asjadega. Proovib, otsustab ja liigub edasi.

Autor: Pille

Kahe lapse ema. Imeloomad OÜ disainer, varustaja, õmbleja, fotograaf, turundaja, raamatupidaja, koristaja, laomees. Hobikorras matkaja, fotograaf, kuduja, kokk, ilu- ja tarbeaias mässaja. Googelda ja leiad kindlasti rohkematki.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.