Kärdlast Kõrgessaareni

Ei noh, sellel suvele tuli nüüd nii äkiline lõpp, et ei oska sellel ilmaga kohe midagi peale hakata. Hetkel näitab kraad 14,2 kraadi.

Juba eile ei osanud, kuigi eile oli nii 19-20 kraadi. Aiast nagu hetkel midagi kiiret purki panna ei ole. Ooo, kas ma tõesti olen suutnud köögist järje ära likvideerida? Tavaliselt ma päeval tassin ja korjan ning õhtul töötlen.

Ühesõnaga mingit kiiret asja nagu ees ei olnud ja rannailma ka ei olnud. Mõtlesin siis, et kuna mul on võimalik, siis võiks ju lastega kuhugi sõita. Pakkusin neile välja Kassari ja Sääre tirbi, sest Käina on keskelt läbi Hiiumaa ka umbes 40 km,  mis pole üldse palju ja tegevust kindlasti leiab. Nemad, ilma, et nad teaksid, mis koht see on, kuulutasid ettevõtmise igavaks. Ok, istume kodus edasi. Ma võin oma taasavatud e-raamatut ka lugeda.

Aga igav oli ka kodus ja ving läks aina kõvemaks.  Ja nii pakkusin välja  Kärdla suuna ehk Eiffeli torni ja enne seda ka muud vaatamisväärsust sel suunal. Erutas juba natuke rohkem. Kuna mul eelmisest päevast midagi soojendatavat järel ei olnud, pidin veel enne lõunasöögi tegema ja lastel kõhud täis söötma enne, kui metsa läheme, sest mina seal Kaibaldi nõmmel, mis pidi esimene punkt olema,  pole peale keskkooliaega käinud ja siis ka keegi teine viis ning mitmelt poolt olin lugenud, et seda ei olegi nii kerge leida. Nii et ei tea, palju käia tuleb või kaua aega läheb.

Tagantjärele võib öelda, et seda oli ikka väga kerge leida. Juba kruusateedel toimus selline andmine, et hoia aga eest. Parkimiskoht oli autosid ja mootorrattaid täis ja teedel liikus rahvast, seega võta ainult sappa.

See liivaväli erutas mind tõenäoliselt rohkem kui lapsi, sest lillad kanarbikututid õitsesid keset kollast liiva ja see on ikka harjumuspärasest nii teistmoodi. Pealegi mulle väga meeldib kanarbikulilla värv, nii et pildistasin mõnuga.

Kaibaldi nõmm

Tagasi tulles olin loominguline ja leidsin tänu sellele mõnusa otseraja, mis päästis meid liivastel teedel trampimisest, lapsed aga hädaldasid, et emme eksitas meid nüüd metsa ära ja me peame auto leidmiseks veel palju palju käima. Nii palju nad siis minu metsas liikumise vaistu usaldavad.

Kui nüüd turismiobjekidest veel kirjutada, siis käisime ka Ristimäel, mis minu hinnangul erutas lapsi kõige rohkem. Ohhetasid-ahhetasid ja asusid kohe ka ise ristide meisterdamiseks materjali hankima. Ja millest kõigest seal oli riste tehtud. Minu lemmikud vaieldamatult vanad kingad, kuigi juhendi järgi toob õnne siiski ainult loodusliikust materjalist tehtud rist.

Sattusime sinna samal ajal ühe äti turismibussiga. Pea kõigil Canoni peeglid kaelas, ainult mõnel oli käes ainult õllepurk. Aga minema panid kiiremini, kui meie. Ju oli ajaga piiratud.

Järgmiseks jäi siis teele lubatud Eiffeli torn. Parkimisplats pisike, pilet odav (lapsed 1 euro ja suured 2), aga koht ise oli õudne pommiauk. Risu-räsu, kila-kola igal pool. Vikatit ega trimmerit polnud krunt kunagi näinud, põldmarjade vahele olid lihtsalt rajad tallatud, mõni varem tehtud objekt oli juba põldmarjadesse mattunud ja sinna ei pääsenud enam üldse ligi. Mina tundsin puudust kohast, kuhu istuda ja lihtsalt kasvõi telefonis passides saata mööda aeg, kui lapsed platsiga tutvuvad. Rahvast sahmis seal kitsal maa-alal palju ja ma pole kindel, et augusti keskpaik ja õhtune aeg üldse tippaeg oli.

Aga imestan siiani, et isegi mina ronisin sinna roikatorni otsa ära. Vaade lahele ja poolsaarele oli muidugi võrratu, siin punane Reigi kiriku torn, seal valge Tahkuna tuletorn. Vaieldamatult selle atraktsiooni parim osa. Lastele tundus kogu see park siiski meeldivat, aga ma pole kindel, kas me sinna kunagi rohkem läheme.

Kõige lõpuks käisime veel Kõrgessaares Ungrukivi juures, sest ka seal ei ole mina kunagi käinud ja tahtsin ära näha. Jama on muidugi see, et siltidega on meil ikka kehvasti. Parkisin, kuhu tundus, et võiks parkida ja panime mööda ainukest võimaliku teed minema, sest teised harud viisid silmaga vaadates kellegi õuedesse. Samasugust välistamismeetodit tuli veel teha ja lõpuks läks metsa ainult rada. Aga kui on rada, siis peab see kuhugi ka viima. Alati on muidugi võimalus, et see on kohalike ujumiskoha rada ja mulle omale oleks ka see kindlasti huvitav, aga lapsed olid juba väsinud ja kippusid pahuraks muutuma.

Ungrukivi

Aga kivini see rada viis. Selline kitsas, aga kõrge kivi. Isegi redel viis otsa. Ja hämmastavalt palju oli tallatud. Ei tea, kes sellistes metsistunud kohtades küll käivad?

Koju tagasi jõudsime hilja. Boonuseks jäi Noorem juba unejutu ajal magama, Vanem uinus ka pärast hetkega ja ma ise sain asuda oma tehtud pildihunnikut sorteerima. Muuhulgas selgus, et ma ei ole juba kuu aega 500px lehele mitte ühtegi pilti pannud. Kaibaldi nõmmest panin juba ühe video ka kokku, aga hetkel seda oma piiratud netiga kuhugi üles laadima ei hakka. Kogemus ütleb, et kui kuust viibida linnas umbes kolm päeva, siis 15 GB netimahust ei piisa.

Siia ma palju pilte ei pane, aga kõik punktid, kus käisime, tahaks teise blogisse ühekaupa üles panna. Niikuinii matkaradade, randade, kivide ja sadamatega ei jõudnud sel suvel kuigi kaugele. Samas kas üldse on kedagi, kes suvel Hiiumaal mõnel matkarajal käis? Nii palju, kui mina tean, kihutatakse saar ikka paari päevaga läbi ja siis edasi.

Harjumatult pikk jutt sai.

 

Autor: Pille

Kahe lapse ema. Imeloomad OÜ disainer, varustaja, õmbleja, fotograaf, turundaja, raamatupidaja, koristaja, laomees. Hobikorras matkaja, fotograaf, kuduja, kokk, ilu- ja tarbeaias mässaja. Googelda ja leiad kindlasti rohkematki.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.