Lapsed

Tegelikult ma olen õnnelik ainult siis, kui ma kirjutan ehk öösel, kui lapsed magavad. See lõputu kisa, kära ja draama, mis toimub loomulikult minu nina all, on nii väsitav, et ma päeviti ootan tavaliselt ainult õhtut, seda ainsamat vaikset aega suvel.

See on ikka ulme, kui palju minu omad võivad kakelda, jonnida, vinguda, viriseda. Eriti see 9,5. Nad ei ole ka sel suvel (kahe kuuga) õppinud ise omale mingitki meelelahutust välja mõlema ega üksi hakkama saama ja nii nagu minagi, ei suuda ka nemad 24/7 kellegagi koos olla. Seega tõstad eraldi tubadesse, aga viie minuti pärast on nad jälle ninapidi koos ja sõda jätkub. Ühesõnaga kogu aeg on igav ja keegi peab meelt lahtuma.

Täna võtsime näiteks sibulaid üles. Need hetkel peaaegu kuivad,  aga lubab vihma, nii et ehk pääseb nii suurest kuivatamisest. Mõeldud-tehtud. Otsisin kaks suurt kasti, kamandasin lapsed põldu, ühele üks, teisele teine peenar kätte ja kiskuma. Kuna hall pilv aga juba tuli, võtsin ka ise mõnel tutist kinni. Mis te arvate,  mis järgnes? Kisa teemal, et nüüd saab tema rohkem kiskuda, mina nii ei kisu üldse, värav löödi demonstratiivselt pauguga kinni ja joosti minema. Ikka pidin ise oma sibulad üles võtma, puhastama ja kuivama panema.

Järgmisena taheti toiduga mängida, aga sain jaole ja keelasin ära. Just oli masinas rasvaplekkidega voodilina, mida ma pidin kaks korda pesema, sest esimene kord ei tulnud plekid välja. Teine kord panin enne plekkideel Fairyt peale, aga see selleks. Ossanugis, mis skandaal sellest korraldati, et mina ei luba mitte midagi mängida.

Kolmas draama tuli sellest, et mõtlesime välja, kuidas lapsed natukenegi toast välja ja liikuma saada. Nimelt teatud arv jooksuringe pidi saama premeeritud kommiga. See oli suur-suur viga, sest üks meil on ikka suhkrusõltlane ja teine natuke aeglane. No nüüd see üks jookseb ennast või pikali, et rohkem komme saada ja teine ei taha kuidagi leppida, et keegi rohkem saab. Kui täna rohkem joosta ei jaksanud, viskas märjale murule selili ja röökis nagu kaheaastane.  Lõputult kahene.

Ükskõik mille rääkimine käib ainult vinguvas kõneviisis. Mõlemal. Ükskõik mille tegemine ei ole võimalik või meeldiv või midagi muud, mille üle vinguda. Toit on alati kas kuum või halb või lihtsalt ei maitse. Põhjuse leiab alati.

Ja kell on kõigest viis. Vähemalt viis tundi on selle hetkeni, mil ma jälle õnnelikus saan. Mis kõik selle aja jooksul veel valesti minna võib?

Autor: Pille

Kahe lapse ema. Imeloomad OÜ disainer, varustaja, õmbleja, fotograaf, turundaja, raamatupidaja, koristaja, laomees. Hobikorras matkaja, fotograaf, kuduja, kokk, ilu- ja tarbeaias mässaja. Googelda ja leiad kindlasti rohkematki.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.