Paradiis

hiiumaa

Seal, kus me ujumas käime, Kalestes, kirjutas Tõnu Õnnepalu oma raamatu Paradiis. Siit umbes 5 kilomeetri  kaugusel. Ta pidas silmas küll palju muudki, kui ainult kohta, aga ka mina arvan, et siin, Hiiumaal, ongi paradiis.

Kasvõi seesama Kaleste rand on jumalik. Käime seal kogu aeg, kui siin olen. Ka sügisel tormiga või talvel, kui meri on jääs, kuigi kooli ajal satun ma siia harva. Seal on midagi, mis mind kutsub. Minu väepaik, selles pole kahtlustki. Tegelikult on meil siin kõik rannad imeilusad. Loodan, et olen seda merearmastust natuke ka lastesse suutnud süstida.

Täna on jällegi imeliselt soe õhtu. Päris tuulevaikne ei ole ja meri kohiseb. See kostab ka koduõuele kätte, kuigi on otse umbes kilomeetri kaugusel. Võimas asi see meri. Kuna magame õues mängumajas, tõotab tulla hea uni.

Sõbranna kord ütles, et meil on siin teistsugune õhk ja tõenäoliselt ongi. Mereõhk. Näiteks kui tuul on randa kõvasti adru toonud ja see teatavasti armastab soojas vees ka roiskuma hakata, siis on muda lõhna küll kõik kohad täis. See on eriti selgelt tuntav merelõhn. Soolane on õhk tõenäoliselt kogu aeg, ainule seda kogu aeg hingates ei saa enam aru.

Täna selle asemel, et sooja õhtusse veini jooma minna, mida ma oleks küll üksi pidanud tegema, hakkasin ma mingis meeltesegaduses omale rassolnikupõhja keetma. Jube palju koorimist ja hakkimist on ning see võtab omajagu aega. Lihtsalt sinna läheb 1,5 kilo kurke sisse ja neid ülekasvanuid mul on hetkel üle.

Imemaitsev supipõhi sai. Sõin ülejäägi lusikaga ära ja lakkusin potigi puhtaks. See ongi see, miks ma augustis-septembris neid põhju purki panen. Talvel võib ju ka suppi keeta, aga suvisel köögiviljal on teine mekk. Söön küll praegu ainult värsket, aga no ei jõua kõike, mida tahaks ja ära süüa.

Muide tegin ka Fitlapi ajast lemmikuid lihapalle. Pool hakkliha ja teine pool porgandit, sibulat, küüslauku. Segad köögikombainiga segamini, voolid pallid ja ahju. Ka need on värske köögiviljaga lihtsalt imelised. Kui kaalu jälgiks, peaks seda mitmele päevale jagama, praegu võin kõik kasvõi korraga nahka pista. Tõesti sõltuvusttekitavad asjad.

Ja veel üks asi, mille peale ma ise ei ole tulnudki, aga puhkusel Issi pidas vajalikus mainida – see on vaikus. Tema on pärit keset küla ja suure tee äärest. Ikka keegi sõidab, keegi kisab või keegi haugub. Mina tulen metsast. Õhtuti tõesti ainult see mere kohin ja rohutirtsude sirin. Isegi turist väga kruusateele ära ei eksi, kuigi keset suve on liikumist ikka rohkem.

No ja sel aastal on juba kuu aega jutti olnud soe ja päikeseline, nii et paradiis mis paradiis.

Huvitav, miks ma sel suvel nii õnnelik olen?

Autor: Pille

Kahe lapse ema. Imeloomad OÜ disainer, varustaja, õmbleja, fotograaf, turundaja, raamatupidaja, koristaja, laomees. Hobikorras matkaja, fotograaf, kuduja, kokk, ilu- ja tarbeaias mässaja. Googelda ja leiad kindlasti rohkematki.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.