Udupea heietused

Tulin viimati linnast ära jooksuga, et jõuda 14.30 praami peale ja seegi tähendab seda, et enne viit koju ei jõua. No et pere ootab, tahab randa minna jne. Ja ma veel tulin autooga, oleks võinud vabalt 1,5 tundi hiljem tulla. Pere oli juba niikuinii rannas ja ootas mind, et hakata koju tagasi tulema.

Tulin kiirustades, sest enne pidin veel Lasnamäelt läbi käima ja tahtsin raamatukogussegi jõuda, sest raamatutel kukkus tähtaeg just siis, kui bussiga Tallinnas käisin ja sahmimise käigus läksid lihtsalt päevad sassi. Kusjuures esimene kolm nädalat oli alles möödas, mitte ei olnud juba suvi läbi käes olnud. Ja raamatud ise olid muidugi koos lastega Hiiumaal.

Raamatukoguga aga läks halvasti. Selleks, et neid üle aja läinud raamatuid pikendada saaks, tuleb need kaasa võtta. Olin siis Hiiumaalt võtnud kaks, aga kohapeal selgus, et seal on veel kolmas ka. Kui täpsemalt mõtlema hakata, siis oli jah, isegi loetud oli, aga hetkel sellest abi polnud. Minu jaoks seega ei muutunud midagi – viivis ikka jookseb ja eriti kurva uudisena selgus, et ka e-raamatukogus toimetada ei saa. Ekraanile tuleb kiri, et teil on võlgnevusi ja pood kinni. Vot sulle.

Kuigi selle olukorra me siiski lahendasime koos raamatukogutöötajaga ära. Nimelt tahtsid lapsed ikka oma raamatuid edasi lugeda. Tegime siis Vanemale oma kaardi, panime raamatud sinna peale ja tema kontoga saab nüüd tegelikult e-raamaatutele ka ligi.

Aga selle kiirustamisega tegin paar olulist viga veel või noh, unustasin. Nimelt unustasin tossud maha. Kui bussiga linna tulin, olid tossud jalas ja tagasi läksin tuttuute KEENidega, tossud enam kotti ei mahtunud ja nii need linna jäid. Kui paar päeva hiljem autoga tulin, oleks pidanud meeles olema need peale visata, aga mis silmist, see meelest. Ei olnud esikus risti jalus. Nüüd joosta ei saa ja matkama pean sandaalidega 😀

Teiseks jäi ripsmetušš kuhugi vannitoakappi. Selle ma mõtlesin juba teel välja, aga Kärdla ja Kõrgessaare Coopides, mis mulle teele jäid, sellist asja ei müüda. Püüan siis nüüd värvimata olemisega harjuda, sest kuigi ma kodus silmi ei värvi, siis välja ma siiski ilma ripsmetušita kodust ei lähe. Kunstripsmeid mul ei ole, aga see on asi, mida tahaks küll elus ära proovida.

Ja veel kleidid. Ma olen ju kleidipede, mul on kapis palju kleite ja ikka on mul siin suve jooksul kaasas ja kasutuses ainult 2-3 erinevat (hetkel 2). No millal ma oma valgeid kleite ikka kannan, kui mitte suvel? Ja nüüd on need Tallinnas kapis. Milline raiskamine ja juba mitmendat suve jutti.

Tallinna lähen nüüd järgmine kord Suure ühismatkamise jaoks ja siis jääb veel enne kooli paar vaba päeva, mil tulen ehk Hiiumaale kartuleid võtma, aga muidu saab Hiiumaa suvi juba järgmisel nädalal põhimõtteliselt selleks aastaks läbi. Kui järgmisel korral läheme, siis juba jälle kolime.

Ühesõnaga inimene saab tegelikult ikka väga väheste asjadega hakkama. Milleks siis kodus üldse ruumi ei ole?

Autor: Pille

Kahe lapse ema. Imeloomad OÜ disainer, varustaja, õmbleja, fotograaf, turundaja, raamatupidaja, koristaja, laomees. Hobikorras matkaja, fotograaf, kuduja, kokk, ilu- ja tarbeaias mässaja. Googelda ja leiad kindlasti rohkematki.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.