Kuidas elad, Hiiumaa

Sõprade FB-seinalt võib lugeda, et läheme vaatame, kuidas elab Hiiumaa. Mina muutun igal aastal peale jaanipäeva kurvaks, sest see ei ole siis enam päris Hiiumaa. Igasugu imeinimeste kontsentratsioon on lihtsalt liiga suur.
Mõned näited sellest aastast.

Kihutamine

Päris Hiiumaa on vaikne ja rahulik. Nii rahulik, et isegi minul tuleb vahel mööduda teel 70-80 kilomeetrise tunnikiirusega autost. Jaanipäevast aga hakatakse tegema imemanöövreid. Minust on möödutud parempöörde ajal samuti paremale pöörates või kiirusega 95km/h Kõpu poole kruiisides jääd ka kiirustajatele jalgu. Kohalikust FB-grupist on lugeda, et millekski ei peeta ka külavahel 50 või 70 piirangut. Aga seda ma usun, sest seda ei tehta ka Tallinnas ja no ja veel mingi maakolgas 😀 Õnneks mina elan kruusatee ääres ja paljud siia vabatahtlikult ei roni, nii et külavahekihutajate kohta näited puuduvad.

Parkimine

Esmaspäeval sattusin peale vestlusele Luidja rannas peaaegu rand parkinud autojuhi ja veel kellegi vahel. Naine vabandas, et ta on siin esimest korda ja ei teadnud, et sinna ei tohi parkida. Keegi X pidi alati sinna parkima ja oli seda soovitanud. Aga no tule taevas appi, tee otsas on keelumärk ehk valge tellis punasel taustal neile, kes pole ka varem näinud. Kust on tulnud load, kui isegi märke ei tunne? Nii et puhas nahaalsus. Muide, sel hetkel oli märgist mööda saanud ka veel teine auto. Jah, parklast on mereni päris mitu sammu minna.

Telkimine

Täpselt sama lugu on igal aastal Kaleste telkimiskohas, kus käime pea iga päev ujumas, seega näeme. Igal aastal pikendatakse seal puupiiret ja pannakse telkimise ja tuletegemise keelu märke juurde ning iga jumala aasta on kari inimesi, kes seda millekski ei pea. Tehakse ikka mändide vahel või rannas tuld, telgitakse ikka piirde taga ja sõidetakse autoga ranna poole igast pilust, kust vähegi saab.

Aga neid märke ei ole sinna ilma asjata pandud. Kaitseala või nii ja kui kõik seal tallama kukuks, siis tallataks ära niigi õrn taimestik.

Ka täna oli ennast kaks eraldiolevat seltskonda randa telkima seadnud, kuigi telkimisplatsil oli veel ruumi. Mõlemad pered olid lastega. Igal aastal kohtab ikka mõnd sellist lastega peret. Ja mida see lastele õpetab? Et keelumärke ei ole vaja millekski pidada? Et korda ei ole vaja austada? Peale mind tulgu või veeuputus?

Prügi

Peale jaanipäeva kattub saar ka prügiga. Küll loobitakse seda kraavi, küll jäetakse kott kuhugi vedelema (laupäeval vedeles Mangu rannas päästerõnga tahvli kõrval laiali kistud prügikott taaraga) ja saare avalikud prügikastid ajavad igal aastal kuhjaga üle ehk sodi vedeleb igal pool ümber kasti. Seda, et prügikaste piisavalt ei tühjendata, on muidugi kivi meie teenindajate kapsaaeda.

Ühesõnaga suvine Hiiumaa on täis kihutamist, kisa, prügi ja paljusid inimesi ja ma ei usu, et selle keskel paljud tõelisele Hiiumaa vibele pihta saavad. Kiiruga läbi ja minema.

Ja tõenäoliselt kehtib sama ka kõikide muude riikide ja piirkondade kohta.

Ma tean, et see avaldus ei jõua kuhugi, aga sain ära kurta.

Silt Kaleste rannas.

Autor: Pille

Kahe lapse ema. Imeloomad OÜ disainer, varustaja, õmbleja, fotograaf, turundaja, raamatupidaja, koristaja, laomees. Hobikorras matkaja, fotograaf, kuduja, kokk, ilu- ja tarbeaias mässaja. Googelda ja leiad kindlasti rohkematki.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.